3-1-2-1-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-1-13

Otsuse kuupäev

11. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Johannes Lease süüditunnistamises KarS § 293

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahendid

Pärnu Maakohtu 30. novembri 2007. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu

19. märtsi

2008.

a

kohtuotsused

kriminaalasjas 1-06-5729

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Johannes Lease kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg,

teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Riigiprokuratuur, esindaja riigiprokurör Helga Aadamsoo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. märts 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Johannes Lease kaitsja teistmisavaldus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 30. novembri 2007. a otsusega tunnistati Johannes Leas süüdi KarS § 293 lg 2 p-

de 1 ja 2 järgi selles, et Kihnu vallavanemana tegi ta 2005. a mai lõpus ja juuni alguses

OÜ Globetrotten esindajale Taivo Luigele ettepaneku osaleda Kihnu sadama kerghoonete

taastamistöödel ja nõudis Kihnu sadama kerghoonete taastamistööde teostamiseks õiguse saamise

eest OÜ Globetrotten esindajalt Taivo Luigelt 45 000 krooni. Samuti tegi J. Leas Kihnu

vallavanemana 2005. a juunis OÜ Globetrotten esindajale T. Luigele ettepaneku osaleda Kihnu

muuseumihoone renoveerimistöödel, nõudes nende tööde teostamise õiguse saamise eest T. Luigelt

85 000 krooni. Kahel korral nõudis ja sai J. Leas Kihnu vallavanemana pakkumismenetlused võitnud

OÜ Globetrotten esindajalt T. Luigelt kokku 130 000 krooni pistist.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Lease kaitsja. Apellatsiooni kohaselt rikuti

kriminaalasja menetlemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sh võistlevuse põhimõtet. Kohtueelses-

ja kohtumenetluses taotles kaitsja korduvalt võimalust tutvuda jälitustegevuse lubade alusel kogutud

jälitusteabega täies mahus, et ka J. Leasel ja tema kaitsjal oleks võimalik teha sellest materjalist

omapoolne valik tõendite esitamiseks. Selline võimalus oli prokuröril kui süüdistusfunktsiooni

kandjal ja viimane seda ka kasutas. J. Leasel ja tema kaitsjal ei võimaldatud aga tutvuda

jälitustegevusega saadud kogu teabega, mistõttu jäeti J. Leas ilma võimalusest enda kaitseõigust

tõhusalt teostada. Poolte võistlevuse ja kaitseõiguse tagamise põhimõtteid eirates kogutud tõendid ei

ole lubatavad ja neid tuleb kriminaalasja lahendamisel kõrvale jätta. Kaitsja hinnangul ei pruukinud

jälitustegevus olla seaduslik ka muudel põhjustel, mh esineb kahtlus, et jälitustoimingute tegemisele

ei järgitud jälitustegevuse loas märgitud tähtaega ja T. Luik tegi menetlejaga ebaseaduslikku

koostööd.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2008. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu 30. novembri 2007.

otsus muutmata ja J. Lease kaitsja apellatsioon rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt.

3.1. Süüdistatava õigust võistlevale kohtumenetlusele ei kahjustanud asjaolu, et prokuröril, erinevalt

kaitsjast, oli juurdepääs kogu jälitustoimingutega saadud teabele. Prokurör ei esitanud kõne all olevat

teavet tõendina J. Lease vastu, samuti ei tuginenud maakohus tõenditele, mida kohtuistungitel ei

uuritud.

3.2. Ka olukorras, kus maakohus kontrollis jälitustegevuse seaduse alusel kogutud tõendite saamise

seaduslikkust väljaspool kohtuistungeid, tuleb maakohut usaldada. Ühtlasi nähtub ka maakohtu

istungiprotokollist, et maakohus tutvus jälitustoimingute materjaliga. Maakohus analüüsis ka

jälitustoimingute lubasid ja nende andmise asjaolusid ning kontrollis nende lubade alusel läbi viidud

jälitustoiminguid.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas J. Lease kaitsja kassatsiooni Riigikohtule, milles taotles maa-

ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kassatsioonis korrati

peamiselt ringkonnakohtule esitatud väiteid ausa kohtumenetluse põhimõtete rikkumise kohta seoses

jälitustegevuse teostamisega ja sellega saadud teabele juurdepääsu piiramisega.

5. Riigikohtu 5. juuni 2008. a kohtumäärusega ei võetud J. Lease kaitsja vandeadvokaat A. Lubergi

kassatsiooni menetlusse.

6. J. Leas pöördus Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK), kes 6. märtsi 2012. a otsusega leidis, et

Eesti Vabariik rikkus J. Lease kriminaalasja menetlemisel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

konventsiooni (EIÕK) artiklit 6, kuna menetlus, milles otsustati tõendite avaldamise üle ei olnud

kooskõlas võistleva kohtumenetluse põhimõtetega ja puudusid piisavad tagatised kaebaja huvide

kaitsmiseks. Kaebaja kasuks mõisteti siseriiklikus menetluses võistleva kohtumenetluse põhimõtete

rikkumisega põhjustatud mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 5200 eurot. Samuti mõisteti talle

3000 eurot tema poolt kantud menetluskulude hüvitamiseks. EIK otsuses väljendatud seisukohad olid

kokkuvõtvalt järgmised.

6.1 Kohtute poolt käesolevas asjas järgitud menetlus ei olnud piisavaks vastukaaluks kaitsele

põhjustatud raskustele, mis tulenesid piiratud juurdepääsust jälitustoimingute teostamisega seotud

materjalile. Süüdistatavat ja kaitsjat ei teavitatud asjakohasel viisil maakohtu seisukohast, miks oli

äärmiselt vajalik piirata kaitse õigusi ja neil ei olnud võimalik esitada mingeid vastuargumente

nendele kaalutlustele. Arvesse tuleb võtta ka Riigikohtu hilisemat praktikat, mille kohaselt esimese

astme kohus, isegi kui tal ei ole võimalik avalikustada jälitustoimikus sisalduvat materjali, võib

avaldada oma arvamuse jälitustegevuse seaduslikkuse kohta ning selle arvamuse peab lisama

kohtuistungi protokolli ja vajadusel ka kohtuotsusesse. Käesolevas asjas seda aga ei tehtud.

6.2 Maakohus andis esialgu kaebajale jälitustoimikule juurdepääsu loa - viidates sellele, et kohus ei

leidnud põhjust vastava juurdepääsu piiramiseks ja leides, et sellel on kaitse jaoks mõningane tähtsus

-, kuid ei võtnud piisavaid meetmeid, et tagada määruse täitmist uurimisasutuste poolt. Samuti ei

käsitletud ega põhjendatud hiljem riigisiseste kohtute otsustes kohtumääruste täitmata jätmise

küsimust.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. J. Lease kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg esitas Riigikohtule KrMS § 366 p 7 alusel

teistmisavalduse. Kaitsja taotleb kriminaalasja teistmist ja selle Riigiprokuratuurile saatmist uue

kohtueelse menetluse korraldamiseks. Teistmisavalduse kohaselt võib EIK otsusest tuletada, et

kriminaalasjas jälitustoimingutega kogutud tõendid on lubamatud, mis võib omakorda muuta

kriminaalmenetluse tulemust. Kriminaalasja menetlemisel on kahjustatud J. Lease kaitseõigust, mis

omakorda tõi kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise.

8. Teistmisavaldusele esitatud vastuses leiab riigiprokurör Helga Aadamsoo, et kohtuotsuste

teistmiseks puudub alus ja teistmisavaldus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse seisukohad on

kokkuvõtvalt järgmised.

8.1. Kriminaalasjas puuduvad KrMS § 366 p-des 1-8 sätestatud teistmise alused, sealhulgas punktis 7

kirjeldatud alus. EIK 6. märtsi 2012. a otsuses märgitud võistlevuse printsiibi rikkumised ei

mõjutanud kriminaalasja lahendamise tulemust, sest maakohus tutvus enne kohtulahendi tegemist nii

jälituslubadega kui ka muu jälitustoimikus sisalduva materjaliga. Menetluse taasavamine pole

põhjendatud, sest rikkumine on juba heastatud EIK poolt kahjuhüvitise väljamõistmisega.

8.2 J. Leasele etteheidetava teo toimepanemisest on möödunud üle seitsme aasta. Pistise võtmine on

teise astme kuritegu, mille eest saab KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt isikut karistada viie aasta jooksul

kuriteo toimepanemisest arvates, kui vahepealne menetlusaeg ei ole KarS § 81 lg-tes 5 ja 7 toodud

asjaoludel katkenud ega peatunud. Pärast katkemist hakkab aegumise tähtaeg kulgema uuesti vastava

menetlustoimingu tegemisest. Aegumise tähtaeg katkes J. Lease ülekuulamisega 11. septembri 2006.

a kohtuistungil. Sellest tulenevalt möödus kuriteo aegumise tähtaeg 11. septembril 2011. Asja

saatmiseks Riigiprokuratuuri uue kohtueelse menetluse teostamiseks esineb seega menetlustakistus -

kuritegu on aegunud ja seetõttu ei ole kohtueelne menetlus võimalik.

8.3 Kaitsja esitas Pärnu Maakohtule taotluse jälitusmaterjaliga tutvumiseks, mille maakohus

7. veebruari 2007. a määrusega rahuldas. Määrusega kohustas kohus Lääne Politseiprefektuuri Pärnu

politseiosakonda võimaldama J. Leasel ja tema kaitsjal tutvuda ühiselt J. Lease kohta

jälitustoimingutega kogutud materjaliga ja jälitustoimingu tulemusena saadud foto, filmi, heli- või

videosalvestisega või muu teabetalletusega jälitusasutuse ametiruumides. 8. veebruari 2007. aasta

Lääne Politseiprefektuuri jälitustoiminguga kogutud teabele juurdepääsu lubamisest osalise

keeldumise määruse tühistas Lääne Ringkonnaprokuratuur 16. veebruaril 2007. Kaitsja, olles

tutvunud Lääne Politseiprefektuuris J. Lease kohta väljastatud jälitustegevuse lubadega, soovis

4. juulil 2007 tutvuda jälitustoimikutega, kuid 16. oktoobril 2008 edastas Lääne Politseiprefektuurile

teate, et ei ilmu koos J. Leasega 16. oktoobril 2007 kell 10:00 tutvumiseks määratud ajal. Seega ei

kasutanud J. Leas ja ta kaitsja ise 7. veebruari 2007. a kohtumäärusega selleks ajaks loodud võimalust

jälitustoimikus kogutud materjalidega tutvumiseks.

8.4 Käesolevas asjas ei olnud EIK menetluse esemeks kuriteo faktilised asjaolud, vaid kaitsja

etteheide, mille kohaselt siseriiklikus kohtumenetluses rikuti menetluse võistlevuse põhimõtet.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08 (punkt 9)

on asutud seisukohale, et EIÕK nõuete rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda seda, et

kohtulahend oleks ka sisuliselt väär. Viidatud lahendist lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et

EIK lahendis välja toodud õiguse rikkumise heastamine ei ole vajalik, kuna õiglase hüvitise

määramine EIK poolt on isiku jaoks piisav. Seda just lähtudes sellest, et ajal, kui menetluses olid

tagatud kõik võimalused jälitusmaterjalidega tutvumiseks, ei ilmunud J. Leas ja ta kaitsja määratud

ajal materjalidega tutvuma. Sellega loobusid nad sisuliselt oma varasemast taotlusest.

8.5 Varasema lahendi KrMS § 366 p 7 alusel teistmise eelduseks on lisaks sama kriminaalasjaga

seotud individuaalkaebust rahuldava EIK otsuse olemasolule veel väljavaade, et asi laheneb taotlejale

varasema otsusega võrreldes soodsamalt. See tähendab, et mõistlikult peab olema võimalik eeldada,

et kui esmases menetluses poleks EIÕK nõudeid rikutud, oleks menetluse tulemusena isiku õiguslik

seisund olnud teistsugune. Lähtudes kriminaalasjas kogutud tõenditest ei saa eeldada, et J. Leas ei

pannud toime talle omistatud tegusid.

9. Seoses prokuröri vastusega on kaitsja esitanud täiendavad seisukohad, mille kohaselt olukorras,

kus J. Lease tegu on aegunud, tuleks kriminaalmenetlus uuendada ja seejärel lõpetada KrMS § 199 lg

1 p 2 alusel. Samuti tuleb arvestada, et juhul, kui Riigikohus teeb J. Lease kriminaalasja

teistmismenetluse tulemusena sellise lahendi, millest johtub kriminaalasja edasine sisuline

menetlemine, esineb mõistliku menetlusaja põhimõtte riive ja kriminaalmenetlus tuleb lõpetada

KrMS § 2052 alusel. Alusetu on prokuröri väide, et J. Leasel ja tema kaitsjal võimaldati tutvuda

jälitustoimikuga ning nad ise loobusid sellest. Tegelikult soovis kaitsja kogu menetluse vältel tutvuda

jälitustoimikuga selles osas, mida ei lisatud kriminaaltoimikule. Talle pakuti aga võimalust tutvuda

vaid nende materjalidega, millele tuginedes oli isikule esitatud süüdistus. Lisaks taotleb kaitsja J.

Leasele siseriiklikus menetluses kantud menetluskulude hüvitamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -

määruse peale EIK-le esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise

tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega

tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. jaanuari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08 ja 17. veebruari 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-2-5-09). Kõigepealt tuleb seega otsustada, kas EIK tuvastatud rikkumine võis mõjutada

kriminaalasja lahendamist.

11. Kaitsja arvates järeldub EIK otsusest, et J. Lease süüdimõistmisel tugineti lubamatult

jälitustegevusega saadud tõenditele, mis tingib kriminaalasja uue arutamise. Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu, põhjendades seda järgmiselt.

11.1 Esiteks on maa- ja ringkonnakohtu otsustes põhjalikult kirjeldatud ja analüüsitud kõiki tõendeid,

millele süüdimõistev kohtuotsus on rajatud. Seejuures ei tuginenud kohtuotsused ainult või valdavas

ulatuses jälitustegevusega saadud tõenditele. Pärnu Maakohtu 30. novembri 2007. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 19. märtsi 2008. a kohtuotsuste kohaselt on J. Leasele etteheidetavate kuritegude

toimepanemine leidnud kinnitust tõendite kogumiga, sealhulgas kaassüüdistatavate T. Luige ja Merle

Orava ütlustega, kes mõlemad tunnistasid end süüdi J. Leasele 130 000 krooni (8310 eurot) andmises.

Kohus pidas ebausutavaks, et mõlemad kaassüüdistatavad oleksid andnud alusetuid süüstavaid ütlusi

enda ja J. Lease kohta. Ükski süüdistatav ei väitnud, et nende omavahelised suhted oleksid halvad.

Kihnu sadama ehitusega seonduva pistise andmise osas tugines kohus täiendavalt videosalvestisele

T. Luige kohtumisest J. Leasega ja talle kilekoti andmisest, mille viimane pani oma taskusse. Lisaks

tugines kohus pangaväljavõttele, mille kohaselt pistiseks mõeldud raha võeti OÜ Globetrotten

arvelduskontolt välja varsti pärast seda, kui OÜ Globetrotten sai vallavalitsuselt ettemaksu. Peatselt

pärast raha väljavõtmist oli T. Luik andnud selle J. Leasele. Samuti uuris kohus kahte T. Luigelt ära

võetud ning tema ja J. Lease omavahelisi vestlusi kajastavat helisalvestist, millest võis aru saada, et

nad olid maksetes kokku leppinud ja et T. Luik andis J. Leasele 45 000 krooni. Muuseumihoonega

seotud pistise andmise osas kuulas kohus üle mitmeid tunnistajaid - vallavalitsuse ametnikke ja

ettevõtete esindajaid, kelle nimel T. Luik oli teinud fiktiivseid riigihanke pakkumusi eesmärgiga, et

tema enda ettevõtte pakkumus oleks parim. Samuti uuris kohus Tallinna Linnakohtu esimehe poolt

10. juunil 2005 antud loa alusel 14. ja 29. juunil ning 5. juulil 2005 asetleidnud T. Luige ja J. Lease

vaheliste vestluste salajase pealtkuulamise helisalvestisi, milles viidati kindlatele rahasummadele.

Lisaks demonstreeriti kohtuistungil videosalvestist süüdistatavate vahistamisest 5. juulil 2005, millest

nähtus, et kilekott 85 000 krooniga ja sularaha väljamakse tšekk OÜ-le Globetrotten leiti J. Lease

auto kindalaekast.

11.2 EIK otsuses ei peetud iseenesest lubamatuks ja artikkel 6 tingimusi rikkuvaks

jälitustoimingutega

kogutud

ja

kriminaalasjas

tõendina

esitatud

teabe

kasutamist

ning

kriminaalkolleegiumi hinnangul ei nähtu kriminaalasjast, et tõendite kogumisel ja uurimisel oleks

rikutud kriminaalmenetluse nõudeid. Kriminaalmenetluse toimetamise ajal kehtinud KrMS § 111

kohaselt oli lubatud kasutada tõendina jälitustoiminguga saadud teavet juhul, kui selle saamisel oli

järgitud seaduse nõudeid. Kohtutel lasub ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus

kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna vaid selle nõude täitmine võimaldab tagada

kohtumenetluse poolte võrdsuse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 13.3; 28. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-11, p 27).

Kohtud ei tuvastanud menetluse ajal jälitustoimingutega kogutud tõenditega seotud rikkumisi.

Teistmismenetluse käigus nõudis Riigikohtu kriminaalkolleegium välja jälitustoimiku ja sellega

põhjalikult tutvudes ei tuvastanud menetlusõiguse rikkumisi jälitustegevuse lubade väljastamisel ega

jälitustegevuse toimetamisel tervikuna. Kolleegium märgib, et kaitsja tutvus kõigi jälitustegevuse

materjalidega, mis lisati kriminaaltoimikule, sh jälitustoimingute protokollide ja jälitustegevuse

lubadega, mille alusel jälitustoiminguid tehti. Maa- ja ringkonnakohus ei tuginenud otsuse tegemisel

tõenditele, mida kaitsjale ei avaldatud. Seega on alusetu kaitsja väide, et J. Lease suhtes kohtuotsuse

tegemisel tugineti lubamatutele tõenditele.

12. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetluse uuendamise tingib juba iseenesest asjaolu, et süüdistataval

ega tema kaitsjal ei võimaldatud tutvuda jälitustoimiku selle materjaliga, mida ei lisatud

kriminaaltoimikule. EIK pidas artikkel 6 tingimusi rikkuvaks asjaolu, et kohtud ei tasakaalustanud

piisavalt kaitseõiguse riivet, mis seisnes võimatuses tutvuda jälitustoimikus sisalduva teabega ja

valida sealt teavet, mida saanuks omakorda esitada kaitsetõendina. Kolleegium selgitab selle kohta

järgmist.

12.1 J. Lease kriminaalasja menetlemise ajal reguleeris jälitustoiminguga kogutud andmete

tutvustamise korda KrMS § 121. Selle paragrahvi teises lõikes loetleti alused, mille esinemise korral

võis jätta jälitustoiminguga kogutud materjali isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt oli

andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsiooniotsustusega. Käesoleva

kriminaalasja kohtueelses menetluses keeldus prokurör 25. juulil 2005 võimaldamast süüdistatavale

juurdepääsu jälitustegevusega kogutud teabele põhjusel, et see võib kahjustada kriminaalmenetlust

või põhjustada kuriteo toimepanemise. Pärast kriminaaltoimikuga tutvumist kohtueelse menetluse

lõpuleviimisel taotles kaitsja kriminaaltoimikule prokuröri ja kohtuniku otsustuste lisamist, millega

anti luba jälitustegevuseks, eesmärgiga hinnata nende seaduslikkust. 12. jaanuaril 2006 selgitas

prokurör, et jälitustoimingu lubasid kriminaaltoimikule ei lisata, vaid neid säilitatakse jälitustoimikus.

Pärast süüdistusakti koostamist taotles kaitsja uuesti võimalust tutvuda jälitustoiminguks prokuröri ja

kohtu poolt antud lubadega. Lisaks soovis ta teada, kas jälitustegevuse tulemina oli saadud lisateavet

ja palus sellele teabele (jälitustoimikule) juurdepääsu, et ta saaks sarnaselt prokuröriga esitada

vajadusel selle osasid tõendina. Prokurör keeldus juurdepääsu võimaldamast.

12.2 Kohtumenetluses esitas kaitsja uue taotluse jälitustoimiku materjaliga tutvumiseks. Maakohtu

määrusega kaitsja taotlus rahuldati ja kaitsjale võimaldati juurdepääs jälitustegevusega kogutud

teabele. Lisaks kohustati uurimisasutust esitama kohtule jälitustoimingute load. Kaitsja tutvus

politseiosakonnas jälitustoimingu lubadega, mille alusel tehti kriminaalasjas toiminguid (prokuröri

luba LÄRP 16/273 ja Tallinna Linnakohtu esimehe 10. juunil 2005 antud luba LÄRP 16/287). Kaitsja

kinnitusel, mida toetab ka kriminaalasja materjal, ei võimaldatud tal vaatamata maakohtu loale

tutvuda selle jälitustoimingutega seotud materjaliga, mida kriminaaltoimikule ei lisatud. Kohus teatas

kohtuistungil, et ta on tutvunud kõigi kriminaalasjas väljastatud jälitustegevuse lubadega, sh

prokuröri 9. juuni 2005. a loaga, mida aga kriminaaltoimikusse ei lisatud, kuna selle alusel

jälitustoiminguid ei tehtud. Kaitsjale seda luba ei tutvustatud. Prokuröri vastusele teistmisasjas on

lisatud ka väljavõte jälitustoimikuga tutvunud isikute nimekirjast, mille kohaselt on maakohus

tutvunud jälitustoimikuga. Ringkonnakohus põhjendas kaitsjale ja süüdistatavale jälitustoimiku

materjali tutvustamata jätmist eeskätt kriminaalmenetluse toimetamise ajal kehtinud jälitustegevuse

seaduse § 16 lg-s 4 sisalduva tingimusega, mille kohaselt jälitusteabe kasutamine tõendina

kriminaalasjas ei tohi kaasa tuua jälitustegevuse salajaste andmete ning jälitustegevuses osalenud ja

sellesse kaasatud isikute avalikustamist ilma nende nõusolekuta ja sama seaduse §-s 17 sisalduvate

jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise piirangutega.

12.3 Kahetsusväärselt ei olnud kohtute tegevus kaitsjale ja süüdistatavale jälitustegevusega kogutud

teabele juurdepääsu võimaldamisel järjepidev, sealhulgas ei põhjendatud piisavalt jälitustoimikuga

tutvumise võimatust. Nagu eespool märgitud, ei tuvastanud Riigikohus siiski teistmismenetluses

jälitustoimikuga tutvumisel jälitustegevuseks loa saamise ega jälitustegevuse toimetamisega seotud

menetlusõiguse rikkumisi. Samuti ei suutnud süüdistatav ega kaitsja selgitada, millist konkreetset

teavet jälitustoimikust soovisid nad tõendina esitada ja kuidas see oleks ümber lükanud või vähemalt

mõjutanud kriminaalasjas esitatud süüdistust (vrdl EIK 31.03.2009 Natunen v. Soome, kus kaebaja

viitas sellele, et temale ja kohtule tutvustamata jäetud ning kohtueelses menetluses hävitatud

jälitusmaterjalide hulgas oli salvestisi tema ja kaassüüdistatavate vahel toimunud telefonivestlustest,

mis võiksid kinnitada tema kaitseversiooni).

12.4 Kolleegium märgib lisaks, et KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur

kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Selline asjaolude väljaselgitamine

toimub uurimistoimingute läbiviimise teel, mille tulemusena saadud andmed lisatakse nõuetekohaselt

vormistatuna kriminaaltoimikusse. Sellest tulenevalt, kui jälitustegevuse tulemusena on saadud

kahtlustatavat või süüdistatavat ilmselt õigustavat teavet, tuleb ka see vormistada jälitustoimingu

protokollis ja lisada kriminaaltoimikusse, sõltumata sellest, kas prokurör soovib lisada seda tõendit

süüdistusaktile või mitte. Kriminaaltoimikust võib jätta välja vaid tõendamiseseme seisukohalt

tähtsusetut materjali. Kuna kaitsja ei ole toonud välja asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et

J. Least õigustavat teavet ei ole kaitsjale avaldatud või kriminaaltoimikusse lisatud, puudub

kolleegiumil alus arvata vastupidist. Sellest lähtudes ja arvestades eelnevalt väljendatud seisukohta, et

kohtuotsused olid rajatud seaduslikult kogutud tõenditele, ei tingi kolleegiumi hinnangul EIK poolt

tuvastatud rikkumine kriminaalmenetluse uuendamist selles kriminaalasjas. Heastamaks ausa

kohtumenetluse põhimõtte rikkumist tema kriminaalasja arutamisel, on EIK välja mõistnud J. Lease

kasuks sobiva rahalise hüvitise talle põhjustatud mittevaralise kahju eest (vt otsuse p 6).

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium J. Lease

kaitsja teistmisavalduse rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe