3-1-1-35-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-35-13

Määruse kuupäev

10. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Kristjan Läänesaare süüdistuses KarS § 209 lg 2

p-de 2 ja 3 järgi, Indrek Pähna süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-

de 2 ja 3 ning § 345 lg 1 - § 22 lg 3 järgi, Edmunds Savickise

süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 345 lg 1 järgi,

Eduard Kärneli süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-10-2218

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristjan Läänesaare kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju

Kutsar,

Eduard

Kärneli

kaitsja

vandeadvokaat

Mart

Angerjärv, Indrek Pähna kaitsja vandeadvokaat Anne

Tammer ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Külli Saks, määruskaebused

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Edmunds Savickise kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. märts 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2012. a määrus ja saata kriminaalasi Tartu

Ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

3. Määrata Advokaadibüroole Angerjärv & Krautmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Eduard Kärnelile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend

kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 16 (kuusteist) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda.

4. Määrata OÜ-le Sikuti Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Edmunds

Savickisele määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend kuus)

eurot, sealhulgas käibemaks 16 (kuusteist) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsusega tunnistati Kristjan Läänesaar, Indrek Pähn, Edmunds

Savickis ja Eduard Kärnel süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. E. Savickis tunnistati süüdi

täiendavalt veel KarS § 345 lg 1 järgi ja I. Pähn KarS § 345 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. K. Läänesaarele

mõisteti karistuseks 2-aastane vangistus, mille hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel 3 eelvangistuses

viibitud päeva. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii,

et 2 kuud ja 27 päeva vangistust kannab K. Läänesaar ära kohe ning 1 aasta ja 9 kuud vangistust jääb

2-aastase katseajaga tingimisi kohaldamata. I. Pähnale mõisteti KarS § 63 lg-st 1 juhindudes

KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks 2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel

osaliselt täitmisele pööramata nii, et 3 kuud vangistust tuleb ära kanda kohe ning 1 aasta ja 9 kuud

vangistust jääb 2-aastase katseajaga tingimisi kohaldamata. E. Savickisele mõisteti KarS § 63 lg-st 1

juhindudes KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks vangistus 1 aastaks ja 9 kuuks. KarS § 74 lg-

te 1 ja 2 alusel jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et 3 kuud vangistust kannab

E. Savickis ära kohe ning 1 aasta ja 6 kuud vangistust jääb 2-aastase katseajaga tingimisi

kohaldamata. E. Kärnelile mõisteti karistuseks vangistus 1 aastaks ja 9 kuuks. KarS § 74 lg-te 1 ja 2

alusel jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et 3 kuud vangistust tuleb ära kanda

kohe ning 1 aasta ja 6 kuud vangistust jääb 2-aastase katseajaga tingimisi kohaldamata.

Samuti mõistis maakohus tsiviilhagi katteks kannatanu AS H (edaspidi H) kasuks süüdistatavatelt

solidaarselt välja 387 667,62 eurot.

2.1. Maakohus tunnistas K. Läänesaare, I. Pähna, E. Savickise ja E. Kärneli KarS § 209 lg 2 p-de 2

ja 3 järgi süüdi selles, et nad said ajavahemikul alates maist kuni 12. juulini 2005 H-lt pettuse teel

varalist kasu. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt esitas E. Savickis OÜ S juhatuse

liikmena biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse võtmiseks H-le valeandmeid

sisaldavad dokumendid - liisingutaotluse, OÜ S äriplaani ja jäätmekäitlustehase müüja OÜ N

pakkumise. Äriplaani kohaselt pidi OÜ S alustama jäätmekäitlust ja tasuma sellest saadava tulu eest

liisingumaksed. Samuti olid Keskkonnaministeerium ja Tallinna Linnavalitsus kavandatava

käitlustehase äriplaanist nähtuvalt heaks kiitnud ning OÜ-l S olid väidetavalt olemas ka lepingud

Tallinna Linnavalitsuse ja tehase territooriumi rendileandjaga. Tegelikkuses polnud OÜ-l S

liisingutaotluse esitamise ajal äriplaanis märgitud kooskõlastusi ega lepinguid. Biojäätmete

käitlemiseks vajalikke lube ega kooskõlastusi ei taotletud ka hiljem. Kuna OÜ S ei asunud ka

jäätmekäitlustehase töölerakendamiseks vajalikke töötajaid värbama, leidis maakohus, et tegelikkuses

ei kavatsetudki jäätmekäitlusega tegelema hakata. Samuti ei kavatsetud liisingumakseid tasuda.

Jäätmekäitlustehase müüja OÜ N pakkumise kohaselt oli tehas ehitatud aastal 2000 ja selle

pakkumise oli allkirjastanud R. T. Ka liisingutaotluse kohaselt oli OÜ N esindajaks R. T.

Tegelikkuses ehitati tehas aga tunduvalt varem ja R. T.-l polnud OÜ-ga N mingisugust seost. Olles

OÜ S äriplaanis ja OÜ N pakkumises märgitud valeandmetest eksitusse viidud, sõlmis H 16. mail

2005 OÜ-ga N jäätmekäitlustehase ostu-müügilepingu ja OÜ-ga S liisingulepingu. Müügilepingu

alusel kandis H 24. mail, 22. juunil ja 12. juulil 2005 OÜ N arveldusarvele kokku 7 457 760 krooni.

2.2. Jäätmekäitlustehase Eestisse toomist ja liisimist organiseerisid I. Pähn ja K. Läänesaar. I. Pähn

tegi E. Savickisele ettepaneku tehas liisida ja edastas E. Savickisele H-le esitamiseks ka valeandmeid

sisaldanud OÜ S äriplaani ja OÜ N pakkumise. Müügilepingu sõlmimisel 16. mail 2005 esindas OÜ-

d N E. Kärnel, kes allkirjastas müügilepingu K. Läänesaare initsiatiivil. Tegelikkuses oli E. Kärnel

variisik ning OÜ N tegevust jäätmekäitlustehase müümisel juhtis K. Läänesaar. Müügilepingu alusel

OÜ N arveldusarvele kantud raha said I. Pähn, K. Läänesaar ja E. Kärnel edasiste ülekannete ja

sularahas väljavõtmiste teel endale. Süüdistatavad said pettuse tulemusel varalist kasu, kuna

jäätmekäitlustehas müüdi H-le ostetust kallimalt.

3. KarS § 345 lg 1 järgi tunnistati E. Savickis süüdi selles, et ta esitas OÜ S juhatuse liikmena

I. Pähna kaasaaitamisel biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse võtmiseks H-le

jäätmekäitlustehase müüja OÜ N pakkumise, mis sisaldas valeandmeid tehase ehitamisaasta kohta ja

millel oli võltsitud R. T. allkirja.

4. KarS § 345 lg 1 - § 22 lg 3 järgi tunnistati I. Pähn süüdi selles, et ta edastas E. Savickisele

biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse võtmise eesmärgil H-le esitamiseks jäätme-

käitlustehase müüja OÜ N pakkumise, mis sisaldas valeandmeid tehase ehitamisaasta kohta ja millel

oli võltsitud R. T. allkirja.

5. Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse peale esitasid apellatsioonid kõigi süüdistatavate kaitsjad,

kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuste õigeksmõistmist. I. Pähna ja E. Kärneli

kaitsjad taotlesid alternatiivselt süüdistatavate karistuse kergendamist.

6. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a

otsus ja süüdistatavad mõisteti neile esitatud süüdistustes õigeks. H tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja

kaitsjate apellatsioonid rahuldati.

7. Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks, kes taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist

ja Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse jõustamist.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-61-12 tühistati

Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsus nõuetekohaste põhistuste puudumise tõttu ja

saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri

kassatsioon rahuldati osaliselt. Riigikohtu otsuse kohaselt jättis ringkonnakohus analüüsimata mitmed

maakohtu otsuse argumendid ja tähelepanuta nende aluseks olevad tõendid. Samuti polnud

ringkonnakohus hinnanud, kas maakohtu poolt tuvastatuks loetud süüdistuse väide, et süüdistatavad

esitasid H-le valeandmeid ka jäätmekäitlustehase valmimisaasta kohta, oli tõendatud ja kui oli, siis

milline oli selle asjaolu õiguslik tähendus.

9. Kriminaalasja uue arutamise tulemusena tühistas Tartu Ringkonnakohus 22. novembri 2012. a

määrusega Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse ja saatis kriminaalasja maakohtu samale

kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjendused on

kokkuvõtlikult järgmised.

9.1. Maakohtu otsus on nõuetekohaselt motiveerimata. Esiteks pole selles selgitatud, kuidas

mõjutasid kannatanu varakäsutuse tegemist asjaolud, et OÜ N pakkumise kohaselt ehitati

jäätmekäitlustehas aastal 2000 ja et sellel pakkumisel oli R. T. allkiri. Teiseks jääb kohtuotsuse

lugejale

arusaamatuks,

millistele

tõenditele

tuginevad

seisukohad,

et

E. Savickis

sai

jäätmekäitlustehasega seotud dokumendid I. Pähnalt, et jäätmekäitlustehas müüdi H-le ostetust

kallimalt ning et E. Savickis ja E. Kärnel olid valeandmete esitamisest H-le teadlikud. Samuti märkis

maakohus, et E. Savickis esitas H-le valeandmeid vastavalt kokkuleppele, kuid pole nimetanud

isikuid, kes valeandmete esitamises kokku leppisid. Kolmandaks pole kohtuotsuse pinnalt võimalik

mõista sedagi, millised kelmuse koosseisu tunnused luges maakohus tõendatuks asjaoludega, et

E. Kärnel võttis OÜ D arveldusarvelt välja sularaha ja vahetas AS-s T kroone eurodeks, või kuidas

tõendavad K. Läänesaare süüd asjaolud, et OÜ-d N ja D müüdi 2008. aasta maikuus, et nende

osanikuks sai A Panamast, et mõlema äriühingu juhatuse liikmeteks said N. B. ja K. V. ning et

äriühingute uuteks nimedeks said S ja M. Maakohtu otsuse lugejale jääb arusaamatuks ka see, kuidas

tõendavad K. Läänesaare ja I. Pähna süüd see, et süüdistatavad olid üheskoos Ö juhatuses ning et

K. Läänesaar andis aastatel 2004 kuni 2005 I. Pähnale laenu. Viimaks pole maakohus selgitanud

sedagi, kuidas tõendab K. Läänesaare ja I. Pähna süüd asjaolu, et H-lt rahade laekumise perioodil

maksti K. Läänesaare isiklikule arveldusarvele E-pangas sisse 350 000 krooni, ega näidanud ära

tõendit, mis andis aluse asuda seisukohale, et K. Läänesaar ja I. Pähn teadsid, et jäätmekäitlustehas

ehitati varem kui aastal 2000.

9.2. Maakohus rikkus E. Savickise ja I. Pähna süü tuvastamisel E. Savickise kohtueelses menetluses

antud ütlustele tuginedes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Riigikohtu

praktika kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 289 lg 1 alusel

teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega, kui

on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud

ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval

ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne

kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval

ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga

kohtueelses menetluses antud ütlused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-1-07, p 7.2). I. Pähna ütlused on maakohus sootuks analüüsimata jätnud.

9.3. Tuvastades, et E. Kärnel oli OÜ-s N variisik ja et ta tegutses K. Läänesaare juhiste järgi, tugines

maakohus E. Kärneli ütlustele ning jättis K. Läänesaare ütluste sisu analüüsimata. Maakohus ei

hinnanud E. Kärneli ütlusi kogumis K. Läänesaare ütlustega.

9.4. Maakohtu otsuse põhjendused on puudulikud ka karistuste mõistmise osas. Maakohus märkis, et

ta arvestab K. Läänesaarele, I. Pähnale ja E. Savickisele karistuste mõistmisel kelmusest osavõtu

osakaalu ja aktiivsust, kuid ei selgitanud, mida ta selle all silmas peab. E. Kärneli karistamine on

sootuks motiveerimata jäetud. Samuti pole maakohus selgitanud, miks tuleb süüdistatavaid karistada

šokivangistusega.

9.5. Tsiviilhagi lahendamisel on maakohus jätnud vastamata kaitsjate väidetele tsiviilhagi aegumise,

nõude põhjendamatuse, vale õigusliku aluse ning hagi eseme ja aluse muutmise kohta. Maakohus

piirdus vaid ühelauselise tõdemusega, et hagi on esitatud õigeaegselt ja vastavuses tekitatud kahjuga.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2012. a määruse peale esitasid määruskaebused Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör K. Saks, K. Läänesaare kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Kalju Kutsar, I. Pähna kaitsja vandeadvokaat Anne Tammer ja E. Kärneli kaitsja vandeadvokaat Mart

Angerjärv.

11. Prokurör taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtu

teisele koosseisule uueks arutamiseks. Kokkuvõtlikult on prokuröri seisukohad järgmised.

11.1. Maakohtu otsuse põhiosa vastab KrMS §-s 312 sätestatud nõuetele ja süüdistatavate

süüditunnistamiseni viinud mõttekäik on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohtu etteheited

väljendavad üksnes mittenõustumist maakohtu otsuse motiividega. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole

kohtulahendi põhistustega mittenõustumine samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes ega anna alust maakohtu otsust tühistada.

11.2. Tunnistaja K. S. kinnitas kohtuistungil E. Savickise kohtueelses menetluses antud ütluste sisu.

Seega ei toonud E. Savickise kohtueelses menetluses antud ütlustele tuginemine kaasa

ebaseaduslikku kohtuotsust ega ole järelikult käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti võimaldab KrMS § 341 lg 3 saata kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks tagasi vaid selliste KrMS § 339 lg-s 2 märgitud rikkumiste puhul, mida ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Praeguses asjas oleks ringkonnakohus saanud maakohtu

minetuse ise parandada.

11.3. Maakohtul polnud kohustust analüüsida E. Kärneli ütlusi kõrvuti K. Läänesaare ütlustega. Kuna

maakohtu hinnangul polnud K. Läänesaare väide, et ta osutas E. Kärnelile üksnes

raamatupidamisteenust, eluliselt usutav, on kohus K. Läänesaare ütluste kõrvalejätmist arusaadavalt

põhjendanud. Samuti on maakohus selgitanud, miks ta pidas I. Pähna ütlusi ebausaldusväärseteks.

11.4. Kuna maakohus märkis ära asjaolud, mida ta karistuste mõistmisel arvesse võttis, on kohtuotsus

nõuetekohaselt motiveeritud ka karistuste mõistmise osas.

11.5. Maakohtu otsuse tühistamisel tsiviilhagi rahuldamise osas kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti

TsMS § 656 lg 1 p-s 5 sätestatut. Ringkonnakohus oleks praegusel juhul saanud ise tsiviilhagi

lahendada.

11.6. Saates kriminaalasja uue kohtuotsuse tegemiseks maakohtule, eiras ringkonnakohus Riigikohtu

19. juuni 2012. a otsuses esitatud seisukohti. Kuna Riigikohus saatis kriminaalasja uueks arutamiseks

ringkonnakohtule, leidis ta järelikult, et maakohus pole kriminaalmenetlusõigust rikkunud.

Ringkonnakohus oleks pidanud tegema sisulise lahendi.

12. K. Läänesaare kaitsja K. Kutsar ja I. Pähna kaitsja A. Tammer taotlevad ringkonnakohtu määruse

tühistamist osas, millega saadeti kriminaalasi uue kohtuotsuse tegemiseks maakohtu samale

koosseisule, ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega saata kriminaalasi uueks arutamiseks

maakohtu teisele koosseisule. Kaitsjate hinnangul on ringkonnakohtu määrus vastuolus

KrMS § 341 lg 4 teise lausega, mis võimaldab ringkonnakohtul saata kriminaalasi maakohtule uue

kohtuotsuse tegemiseks juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab üksnes

kohtuotsuse tegemist. Praeguses asjas heitis ringkonnakohus maakohtule lisaks kohtuotsuse

põhjendamiskohustuse rikkumisele ette veel ka lubamatutele tõenditele tuginemist ja I. Pähna ning

K. Läänesaare ütluste kogumis hindamata jätmist. Eeltoodust nähtuvalt ei puuduta maakohtu

minetused üksnes kohtuotsuse tegemist.

13. E. Kärneli kaitsja M. Angerjärv taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osades, millega

saadeti kriminaalasi uue kohtuotsuse tegemiseks maakohtu samale koosseisule ja millega jäeti läbi

vaatamata

kaitsja

taotlus

riigi

õigusabi

tasu

suuruse

ja

kulude

hüvitamise

ulatuse

kindlaksmääramiseks. Tühistatud osas palub kaitsja teha uue otsuse, millega saata kriminaalasi

maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus ja rahuldada ringkonnakohtule

esitatud taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

Kokkuvõtlikult on kaitsja seisukohad järgmised.

13.1. Regulatsioon, mis võimaldab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise korral saata

kriminaalasja maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks, piirab süüdistatava

kaitseõiguse teostamist. Juhul, kui kohtuotsus tühistatakse oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmise

tõttu, peab kriminaalasja arutama teine kohtukoosseis. Samas asjas uue otsuse tegemine sama

kohtuniku poolt on erapoolik.

13.2. Ringkonnakohus lubas kaitsjal esitada taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise

ulatuse kindlaksmääramiseks pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa 15. oktoobri 2012. a jooksul.

Kuna kaitsja esitas taotluse 15. oktoobril 2012 enne kella 23.59, jättis kohus selle alusetult läbi

vaatamata. 16. oktoobril 2012 esitas kaitsja ringkonnakohtule üksnes allkirjastatud taotluse ja selle

lisana kuludokumendi. Kaitsja taotluse läbivaatamata jätmine on praegusel juhul vastuolus riigi

õigusabi andmise eesmärgiga. Kohtul on riigi õigusabi osutava kaitsja menetluskulude ligikaudne

suurus teada ja seega saab kohus rahuldada taotluse ka ilma menetluskulude nimekirjata. Samuti on

kohtul võimalik kaitsjalt küsida, kui palju aega tal mingi toimingu tegemiseks kulus ja kaitsja

vastuste alusel taotlus lahendada.

14. Prokuröri määruskaebusele esitasid vastused K. Läänesaare kaitsja K. Kutsar, I. Pähna kaitsja

A. Tammer, E. Kärneli kaitsja M. Angerjärv ja E. Savickise kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut.

Kaitsjate hinnangul on prokuröri määruskaebus alusetu. Kuna maakohus rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, pidi ringkonnakohus maakohtu otsuse

tühistama ja kriminaalasja KrMS § 341 lg-s 2 sätestatut arvestades vältimatult maakohtule uueks

arutamiseks saatma.

15. Kaitsjate määruskaebustele esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

K. Saks, kelle hinnangul on kaitsjate etteheited paljasõnalised. Kuna ringkonnakohtu tuvastatud

kriminaalmenetlusõiguse rikkumised ei puuduta kriminaalasja kohtulikku arutamist, vaid üksnes

kohtuotsuse tegemist, puudub alus saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegiumi hinnangul tuleb ringkonnakohtu määrus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu tühistada. Ringkonnakohtu pädevus tühistada maakohtu otsus ja tagastada kriminaalasi esimese

astme kohtule uueks arutamiseks tuleneb KrMS §-st 341. Kolleegium märgib, et nimetatud sätte

kohaselt sõltuvad ringkonnakohtu volitused taolise otsustuse tegemisel maakohtu menetluses aset

leidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest. Jõudnud kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et

maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb

ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2, maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata

kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul

volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Olukorras, kus apellatsiooni-

menetluses tuvastatakse aga KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine, võib ringkonnakohus esimese astme kohtulahendi tühistada ja kriminaalasja

maakohtule

uueks

arutamiseks

saata

KrMS

§

lg

kohaselt

vaid

juhul,

kui

kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Arvestades,

et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult ka

esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise

ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks

tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.

17. Praeguses asjas tehtud ringkonnakohtu määruse kohaselt rikkus maakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. Kohtuotsuse põhjendamiskohustuse

rikkumisele osutab ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt esiteks see, et maakohus pole näidanud ära

tõendeid, mis andsid aluse asuda seisukohtadele, et E. Savickis sai jäätmekäitlustehasega seotud

dokumendid I. Pähnalt, et süüdistatavad müüsid tehase H-le ostetust kallimalt ning et nad olid

valeandmete esitamisest H-le üldse teadlikud. Kolleegiumi hinnangul on need etteheited alusetud.

Asjaolu, et OÜ S äriplaani ja OÜ N müügipakkumise tõi E. Savickisele I. Pähn, kinnitavad maakohtu

otsuse leheküljel 10 märgitu kohaselt E. Savickise ja tunnistaja K. S.-i ütlused. Sellele, et

jäätmekäitlustehas müüdi ostetust kallimalt, osutab maakohtu otsuse samalt leheküljelt nähtuvalt aga

V müügiarve D OÜ-le. Mis puudutab süüdistatavate teadlikkust valeandmete esitamisest, siis on

maakohus oma otsuse leheküljel 10 selgitanud, et kuna E. Savickis pidanuks ise jäätmekäitluseks

vajalikke kooskõlastusi taotlema ja lepinguid sõlmima, siis pole võimalik, et ta polnud nende

puudumisest teadlik. Samuti märkis maakohus oma otsuse leheküljel 11, et E. Savickis ei teinud

pärast liisingulepingu sõlmimist midagi selleks, et jäätmekäitlustehast sihipäraselt käivitada.

E. Kärneli osas pole maakohus asunud aga seisukohale, et E. Kärnel oli valeandmete esitamisest

teadlik, vaid märkinud oma otsuse leheküljel 12 üksnes seda, et E. Kärnel pidi aru saama, et H-le

esitatakse tehase kohta valeandmeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba varasemalt märkinud,

et

selline

formuleering

iseloomustab

ettevaatamatust

hooletuse

vormis

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-12, p 12.4). Kuna eeltoodust

nähtuvalt on maakohus näidanud ära tõendid, millistele tuginedes süüdistatavate süüditunnistamise

aluseks olnud faktilised asjaolud tuvastati, puudus ringkonnakohtul alus heita ette KrMS § 339 lg 1 p-

s 7 sätestatud rikkumist ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Kui ringkonnakohus

soovis

kriminaalasjas

kogutud

tõenditele

antud

hinnangu

või

süüdistatavate

tegevuses

kuriteokoosseisu olemasolu osas asuda maakohtu otsusega võrreldes teistsugusele seisukohale,

tulnuks tal juhinduda KrMS §-s 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest ja teha ise uus otsus.

18. Maakohtu otsus on ringkonnakohtu arvates nõuetekohaselt põhjendamata ka põhjusel, et

maakohtu otsusest ei selgu, kuidas mõjutasid kannatanu varakäsutust asjaolud, et esitatud

dokumentide kohaselt ehitati jäätmekäitlustehas aastal 2000 või et OÜ N pakkumisel oli võltsitud

R. T. allkirja. Ka märkis maakohus, et E. Savickis esitas H-le valeandmeid vastavalt kokkuleppele,

kuid ei nimetanud isikuid, kes valeandmete esitamises kokku leppisid. Samuti jäi ringkonnakohtule

arusaamatuks, millised kelmuse koosseisu tunnused luges maakohus tõendatuks asjaoludega, et

E. Kärnel võttis OÜ D arveldusarvelt välja sularaha ja vahetas AS-s T kroone eurodeks, või kuidas

tõendavad K. Läänesaare süüd asjaolud, et OÜ-d N ja D müüdi 2008. aasta maikuus, et nende

osanikuks sai A Panamast, et mõlema äriühingu juhatuse liikmeteks said N. B. ja K. V. ning et

äriühingute uuteks nimedeks said S ja M. Ringkonnakohtu hinnangul polnud võimalik mõista sedagi,

kuidas tõendavad kelmuse ühist ja kooskõlastatud toimepanemist K. Läänesaare ja I. Pähna poolt

asjaolud, et süüdistatavad olid üheskoos Ö juhatuses ning et K. Läänesaar andis aastatel 2004 kuni

2005 I. Pähnale laenu. Maakohus pole ringkonnakohtu arvates selgitanud ka seda, kuidas tõendab

K. Läänesaare ja I. Pähna süüd asjaolu, et H-lt rahade laekumise perioodil maksti K. Läänesaare

isiklikule arveldusarvele E-pangas sisse 350 000 krooni. Loetletud minetusi kokkuvõtvalt hinnates

märkis ringkonnakohus viimaks, et maakohus on jätnud tuvastatud asjaolud süüdistuses märgitud

kuriteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnustega seostamata. Kolleegiumi arvates osutas

ringkonnakohus sel moel sisuliselt mitte menetlusõiguse rikkumisele, vaid materiaalõiguse ebaõigele

kohaldamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt tähendab kohtuotsuse

põhistatus seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav.

Järelikult tuleb KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud nõude täitmiseks otsuses ära näidata, millised asjaolud

kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-12, p 8).

Leides, et seos maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude ja kuriteokoosseisu objektiivsete ning

subjektiivsete tunnuste vahel pole arusaadav, seadis ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul kahtluse

alla aga süüdistatavate tegudele antud karistusõigusliku hinnangu õigsuse ja osutas järelikult

materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ka varasemalt

selgitanud, et küsimus süüdistatavate käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa

koosseisule kujutab endast otsustamist materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle KrMS § 338 p 2

tähenduses

mitte

aga

menetlusõiguslike

nõuete

järgimise

kontrolli

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. mai 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-37-11, p 13.1). Ringkonnakohtu

pädevus olukorras, kui tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on sätestatud KrMS §-

s 340. Selle sätte kohaselt võib ringkonnakohus ise teha uue kohtuotsuse kas kaebuse alusel või

sõltumata kaebusest, kui tuvastamist on leidnud süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei näe seega materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise korral ette kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule. Maakohtu otsuse

tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega

karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2011. a määrus kriminaalasjas

nr 3-1-1-37-11, p 13.1).

19. Tühistades maakohtu otsuse ja saates kriminaalasja uue kohtuotsuse tegemiseks maakohtule

tagasi, juhtis ringkonnakohus tähelepanu veel ka mitmetele tõendite hindamisel aset leidnud

minetustele. Nii tugines maakohus kohtuotsuse tegemisel ringkonnakohtu arvates ebaseaduslikult

E. Savickise kohtueelses menetluses antud ütlustele, jättis hindamata kogumis E. Kärneli ja

K. Läänesaare ütlused ning analüüsimata I. Pähna ütlused. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu

seisukohaga, et nimetatud minetused on abstraktselt käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse oluliste

rikkumistena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuid märgib, et KrMS § 341 lg 3 järgi tulnuks maakohtu

otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja tagastamiseks uueks arutamiseks ära näidata, et tegemist on

rikkumistega, mida apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik. Praeguses asjas tehtud

ringkonnakohtu määruses sellekohased põhjendused puuduvad.

20. E. Kärneli kaitsja vaidlustab ringkonnakohtu määruse ka riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse läbivaatamata jätmise osas, tunnistades, et ta esitas

taotluse küll pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa, kuid väites, et praegusel juhul andis

ringkonnakohus talle selleks loa. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja väide loa andmise kohta

paljasõnaline. Arvestades, et miski kriminaaltoimikus sisalduvast ei osuta asjaolule, et

ringkonnakohus lubas kaitsjal esitada taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa, jättis ringkonnakohus hilinenult

esitatud taotluse kolleegiumi hinnangul õigustatult läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium

on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et taotlused nii valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks kui ka riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks tuleb KrMS § 189 lg 2 ja

§ 306 lg 1 p 14 kohaselt esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-09, p 36; Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. aprilli 2010. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-10 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus nr 3-1-1-102-12, p 16). Kaitsja seisukoht, et

kohus peaks kaitsja taotluse sisu omaalgatuslikult välja selgitama, ei põhine seadusel.

21. Kuna eeltoodust nähtuvalt tuleb käesolevas asjas tehtud ringkonnakohtu määrus tühistada

ainuüksi süüdistatavate süüküsimuse lahendamise õiguspärasuse kontrollimisel aset leidnud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, jätab kolleegium nii karistuste mõistmisega ja

tsiviilhagiga kui ka kriminaalasja maakohtu samale koosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks

saatmisega seotud etteheidetele vastamata. Kuna ringkonnakohus pole ära näidanud, et tal polnud

võimalik KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud rikkumisena käsitatavaid minetusi apellatsioonimenetluses

kõrvaldada, jätab kolleegium vastamata ka prokuröri etteheidetele, et maakohus ei rikkunud

praeguses asjas oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Lähtudes määruse

punktidest 16-19 ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja

lg-st 2 ning § 341 lg-test 3 ja 4, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

22. novembri 2012. a määruse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule

samas kohtukoosseisus. Määruskaebused rahuldab kolleegium osaliselt.

22. E. Kärneli kaitsja M. Angerjärv esitas koos määruskaebusega Riigikohtule taotluse riigi õigusabi

tasu suuruse kindlaksmääramiseks määruskaebuse koostamise eest Advokaadibüroole Angerjärv &

Krautmann summas 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja

tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri

2009. a otsuse (1. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2 ja 23 juhindudes rahuldada.

KrMS § 187 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

23. E. Savickise kaitsja M. Sikut esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks määruskaebustele vastuse koostamise eest OÜ-le Sikuti Advokaadibüroo

summas 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi

õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsuse (1. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) p-dest 2 ja 24 juhindudes rahuldada. KrMS § 187 lg 1

alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe