3-2-1-21-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-21-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Diana Chechulina hagi Eesti Energia Kaevandused AS

vastu kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-28562

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Diana Chechulina kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

20 987 eurot 78 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Diana Chechulina, esindaja vandeadvokaat Kaido

Kooga

Kostja Eesti Energia Kaevandused AS (registrikood

10032389)

Asja läbivaatamise kuupäev

11. märts 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-28562.

Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada K. Kooga Advokaadibüroo OÜ-le Diana Chechulina kassatsioonkaebuselt

27. novembril 2012 tasutud kautsjon 210 (kakssada kümme) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. juunil 2011 esitas Diana Chechulina (hageja) hagi Eesti Energia Kaevandused AS (kostja)

vastu varalise kahju hüvitamiseks. 3. veebruaril 2012 täiendas hageja hagiavaldust mittevaralise

kahju hüvitamise nõudega. Hageja nõudis kostjalt tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju

hüvitamist 253 eurot 58 senti igas kuus alates 21. aprillist 2011, püsiva töövõime osalisest kaotusest

tingitud hüvitise väljamaksmist kollektiivlepingu alusel kuue kuu keskmise palga ulatuses 4005 eurot

80 senti ja hüvitist mittevaralise kahju eest 9586 euro 74 senti.

2. Hagiavalduse kohaselt toimus 25. märtsil 2010 kostja Narva karjääri Viivikonna laadimis-

kompleksis tööõnnetus, mille tõttu hageja sai raske tervisekahjustuse – vasaku käe metakarpaalluude

hulgimurru, vasaku käe ja randme hulgihaavad.

Hageja tööks oli vagunite täitmine põlevkiviga ja põlevkiviproovide võtmine. Tööõnnetuse juhtumise

päeval läks proovivõtumasin katki. Hageja ei saanud midagi teha ja tahtis pöörduda mehhaaniku

poole, kuid teel tuli talle vastu lukksepp A. Kuznetsov. Hageja pöördus probleemiga A. Kuznetsovi

poole. Hageja ja A. Kuznetsov avasid masina trumli ülemise luugi, kust oli näha, et põlevkivitükid

olid ummistanud varbresti. Hageja palus A. Kuznetsovil varbrest eemaldada. Hageja puhastas

ummistuse käega, kuivõrd muid töövahendeid polnud. Seejärel kukkus vasarpurusti inertsist hageja

käe peale.

Hageja leidis, et tööõnnetuse põhjustas tööandjapoolne ebapiisav väljaõpe ja ohutusalane

juhendamine. Ohutusjuhend nr 33 ei sisaldanud nõudeid, keelde ega töötaja tegevusi tööõnnetuse

põhjustanud rikke likvideerimise kohta. Samuti ei kuulunud töölepingu ja ametijuhendi järgi hageja

töökohustuste hulka põlevkivi proovide võtmine. Hageja taotles võlaõigusseaduse (VÕS) § 130 lg-

te 1 ja 2 alusel varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.

Hageja leidis, et tööõnnetuse toimumises oli süüdi kostja kui tööandja, sest töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse § 12 lg 1 kohaselt peab tööandja tagama töötervishoiu- ja tööohutuse nõuete

täitmise igas tööga seotud olukorras ning Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse nr 13

„Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 1 lg 6 p 1 kohaselt peab tööandja

tagama töövahendi kasutamiseks väljaõppe ja ohutusalase juhendamise.

Hageja märkis, et korraldusega nr 34 kohustati hagejat täitma tööülesandeid, mida ta töölepingu

kohaselt poleks pidanud täitma ning see on johtuvalt töölepingu seaduse (TLS) § 5 lg-st 4, §-st 12

ja § 17 lg-st 1 ebaseaduslik. Kuna hageja ei töötanud töölepingu järgi proovivõtjana, ei pidanud ta

täitma ka proovivõtja ametijuhendit. Asjaolu, et tööandja ohutusalane juhendamine oli ebapiisav ja

formaalne, kinnitab ka kostja esitatud tõend ohutusalase juhendamise kohta – kahe ametikoha kogu

ohutusalane juhendamine toimus ühel päeval ja kestis kuus tundi.

Kostja töötaja M. Mulin külastas 26. märtsil 2010 hagejat haiglas ja kirjutas omakäeliselt hageja

selgituste alusel seletuskirja, kuivõrd hageja ise ei saanud kirjutada. Samuti palus M. Mulin

26. märtsil 2010 anda hagejal allkiri ohutusjuhendilehele, mis kandis kuupäeva 1. veebruar 2010.

Hageja varaline kahju tuleneb osalisest töövõime kaotusest tingitud sissetulekute vähenemisest ja

edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest. Hageja varaline kahju igas kuus oli 253 eurot

58 senti. Hageja palus varalise kahju välja mõista alates 21. aprillist 2011. Hageja nõudis ka

ühekordset kollektiivlepingu järgset toetust 4005 eurot 80 senti, kuivõrd kollektiivlepingu p 2.1.15.2

järgi kohustus kostja maksma püsiva osalise töövõimetuse puhul töötajale ühekordselt toetuseks kuue

kuu keskmise töötasu. Hageja hindas talle tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 9586 eurot 74 senti.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt töötas hageja 15. juulist 1992 kostja juures

põlevkiviproovide võtjana. 1. veebruaril 2010 sõlmitud töölepingu kohaselt töötas hageja Narva

karjääris laadimisjaoskonnas põlevkivilaadija ametikohal. 1. veebruari 2010. a kostja korralduse

nr 34 kohaselt pandi põlevkivilaadijatele, kes on läbinud eriväljaõppe, põlevkivi proovide võtmise

kohustus. Põlevkivilaadija ja proovivõtja töökohustused on sätestatud ametijuhendites. Kostja

kehtestas 27. septembril 2001 tööohutusjuhendi proovivõtjatele (juhend nr 33).

Hageja läbis väljaõppe ja ohutusalased juhendamised nii põlevkivilaadijana kui ka proovivõtjana.

Töölepingu järgi oli hageja põlevkivilaadija, kuid 1. veebruari 2010. a korralduse nr 34 alusel

kohustus hageja täitma ka proovivõtja ametiülesandeid. Hageja oli sellest teadlik ja korraldusega

nr 34 tutvunud. Hageja oli tutvunud ka põlevkivilaadija ja proovivõtja ametijuhenditega, millele ta oli

alla kirjutanud. Hageja väide, nagu oleks ta tööohutusalase juhendamise registreerimise raamatusse

allkirja andnud haiglas pärast õnnetusjuhtumit, on pahatahtlik, alusetu ning tõendamata.

Tööõnnetuses oli süüdi hageja ja õnnetuse asjaolud olid fikseeritud tööõnnetuse raportis. Hageja täitis

tööülesannet, mis ei kuulunud tema töökohustuste hulka. Ohutusjuhendi nr 33 p 19 kohaselt kohustus

hageja jälgima töövahendi teenindamisel selle tööd ning teavitama kohe kõikidest riketest I

töövahetuses laadimisjaoskonna mehhaanikut ning II ja III vahetuses laadimisjaoskonna brigadiri.

Hageja asus laadimisjaoskonna seadmete remondi ja valve elektrilukksepp A. Kuznetsoviga riket

kõrvaldama ja eiras seega kostja kehtestatud tööohutusnõudeid. Kostja koostatud riskianalüüsis on

ohuteguritena välja toodud masinate liikuvad osad ja kahjulike faktorite vähendamiseks on tehnilise

abinõuna välja toodud kaitsepiirete olemasolu ja organisatsiooniliseks abinõuks on ohutusjuhend

nr 33. Hagejale oli ohutusjuhendit tutvustatud ning ta pidi teadma, et p 6 kohaselt pidi proovivõtja

tööõnnetuse vältimiseks olema tööde tegemise ajal tähelepanelik ega tohtinud kasutada töövõtteid,

mis võisid olla ohtlikud temale endale ja ümbritsejatele. Kui hageja oleks lähtunud oma

ametijuhendist ja ohutusjuhendist ning kehtivatest seadustest, ei oleks tööõnnetust juhtunud.

VÕS § 1043 kohaselt tuleb kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada juhul, kui kahju

tekitaja on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse alusel. Hagist ei selgu

tööandja õigusvastane tegu, põhjuslik seos kahju ja tööandja teo vahel ning tööandja süü kahju

tekitamises. Hageja väide, et kostja süü seisnes selles, et ta kohustas hagejat seadusevastaselt täitma

proovivõtja ametiülesandeid, on alusetu. 1. veebruari 2010. a korralduse nr 34 kohaselt kohustus

hageja täitma ka proovivõtja ametiülesandeid.

Hagis toodud kollektiivlepingust tulenev nõue on alusetu, sest lepingu p 2.1.18.3 järgi ei maksa kostja

toetust, kui õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks oli kannatanu enda tegevus või tegevusetus. Kuivõrd

õnnetus juhtus täiel määral hageja süül, ei ole kostjal alust hageja nõutud hüvitise väljamaksmiseks.

Kostja oli seisukohal, et kostja ei ole hageja suhtes õigusvastaselt käitunud.

Hageja esitas 9586 euro 74 sendi suuruse mittevaralise kahju nõude ja viitas VÕS § 130 lg-le 2, kuid

jättis tähelepanuta VÕS § 130 lg 1, mille kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse

tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud ning täielikult või

osaliselt töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste

majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Hageja ei kirjeldanud oma hagis mitte ühtegi

eespool nimetatud paragrahvi järgi hüvitatava kulu (ravimid, sanatoorne ravi jne). Täiesti

arusaamatuks jäi, miks on mittevaralist kahju hinnatud just sellises väärtuses.

4. Viru Maakohus jättis 4. aprilli 2012. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on hagejale tekkinud kahju eest

vastutav. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma

conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema

sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud.

Eeltoodust tulenevalt peab selles tsiviilasjas tööandjapoolne õigusnormide rikkumine

(sh hoolsusnormide rikkumine tegevuse või tegevusetuseta) olema põhjustanud töötajale kahju,

st ilma tööandjapoolse rikkumiseta ei oleks hagejale kahjulikke tagajärgi saabunud ega kahju

tekkinud.

Hageja väitel põhjustas tööõnnetuse ja tal tekkis kahju seetõttu, et: 1) kostja ei teinud vajalikku ja

piisavat väljaõpet ning ohutusalast juhendamist; 2) ohutusjuhend ei sisaldanud nõudeid, keelde ega

töötaja tegevusi tööõnnetuse põhjustanud rikke likvideerimise kohta; 3) hageja töökohustuste hulka ei

kuulunud põlevkiviproovide võtmine, mille tõttu ei saanud hageja ohutusjuhendit rikkuda, ning

põlevkiviproovide võtmise kohustuse panek (korraldus nr 34) hagejale oli ebaseaduslik.

Hageja andis tööõnnetuse kohta selgituse 26. märtsi 2010. a seletuskirjas, mille kirjutas M. Mulin

hageja sõnade järgi ja mille õigsust hageja oma allkirjaga kinnitas. Seletuskirjast nähtub, et

25. märtsil 2010 töötas hageja esimeses vahetuses ja sai töökäsu meistrilt. Tema tööülesandeks oli

põlevkiviproovide võtmine ja vintside teenindamine. Umbes kella 10.10 paiku lülitus välja kaitselüliti

masina elektritoite kilbis. Samal ajal tuli ülakorruselt alla elektrilukksepp A. Kuznetsov ja hageja

informeeris teda juhtunust. A. Kuznetsov kontrollis elektritoitekilpi ja veendus, et kaitselüliti oli

väljas ja elektritoidet masinale ei olnud. Seejärel avasid nad masina vasarpurusti trumli ülemise luugi

ja nägid, et põlevkivitükid olid ummistanud varbresti. Järgnevalt eemaldas A. Kuznetsov kangi abil

varbresti. Varbresti paiknemisavast kukkusid välja mõned põlevkivitükid. Seejärel läks A. Kuznetsov

uuesti kilbiruumi ja lülitas sisse masina kaitselüliti, misjärel lülitas hageja masina proovikäivituseks

juhtimispuldist tööle. Pärast proovikäivitust läks hageja koos A. Kuznetsoviga masina juurde, et

varbrest tagasi panna, ning enne varbresti tagasipanemist vaatas hageja korraks varbresti

paiknemisava kaudu masina vasarpurusti trumlisse ning nägi seal vasarate vahele kinni kiilunud

põlevkivitükki. Hageja otsustas tüki eemaldada, asetas vasaku käe paiknemisavasse ning tundis äkki

vasakus käes teravat valu. Hageja arvas, et õnnetuse põhjustas asjaolu, et põlevkivitüki eemaldamisel

muutsid vasarpurusti rippes olevad osad oma asendit. Viidatud hageja seletus langes kokku ka

tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes ja tööõnnetuse raportis kirjeldatud asjaoludega.

Proovivõtja ametijuhendist ei tulene, et proovivõtumasina põlevkiviga ummistumise ja sellest

tuleneva masina seiskumise korral on proovivõtjal kohustus kõrvaldada masina rike, puhastada

proovivõtumasina sisemisi detaile põlevkivitükkidest või teha mõnd muud sarnast tööd. Tööandja

kehtestas proovivõtjatele tööohutusjuhendi (juhend nr 33), mille 3. osa sätestas ohutusnõuded töö

ajal, sh nägi p 19 ette, et proovivõtja peab töövahendi teenindamisel jälgima töövahendi tööd ning

teavitama kõikidest riketest (kõrvalise müra ilmnemine, elektrimootori ülekuumenemine jne)

I töövahetuses laadimisjaoskonna mehhaanikut. Ohutusjuhendi p-s 6 on loetletud ohufaktoritena, mis

võivad viia õnnetusjuhtumini, mh masinate ja mehhanismide liikuvad osad. Proovivõtja kohustus

olema õnnetusjuhtumite vältimiseks tööülesannete täitmisel tähelepanelik ja mitte kasutama

töövõtteid, mis olid ohtlikud nii talle endale kui ka teistele.

Maakohus ei nõustud hagejaga, et tööõnnetuse tingis ebapiisav ohutusjuhend, kuivõrd viimane ei

sisaldanud nõudeid, keelde ega töötaja tegevusi tööõnnetuse põhjustanud rikke likvideerimise kohta.

Maakohus märkis, et töötaja tegevus standardrikete ilmnemisel (milleks on vaieldamatult ka

ummistumise korral masina toite väljalülitumine) oli selgelt ja piisavalt kirjeldatud tööohutusjuhendi

p-s 19. Kuna rikete kõrvaldamine kuulus vastava ala spetsialisti ülesannete hulka, siis ei pidanud

ohutusjuhend sisaldama proovivõtjale keelde ja nõudeid rikke likvideerimise kohta.

Tõendamata on hageja väited, et kostja ei teinud vajalikku ja piisavat väljaõpet ja ohutusalast

juhendamist ning et ohutusjuhendiga tutvumise kohta võeti temalt allkiri alles

haiglas 26. märtsil 2010, kuigi juhendamise kuupäevaks märgiti 1. veebruar 2010. Esmalt märkis

maakohus, et hageja oli proovivõtja tööd teinud 1. maist 1993. Seega ei saanud proovivõtja

töökohustuste täitmine olla hagejale 2010. aasta märtsis võõras ja hagejal pidi olema piisavalt

töökogemusi ning vilumust. Tööõnnetuse raporti lisades olevast juhendamiste väljavõttest ilmnes, et

hagejat oli ka 28. jaanuaril 2003 juhendatud ja talle oli tutvustatud ohutusjuhendit nr 33. Tunnistaja

M. Mulini ütlustest nähtub, et hageja tegi ise 2010. aasta jaanuaris kuu aja jooksul proovivõtjatele

väljaõpet. Samuti kinnitas tunnistaja, et 28. jaanuaril 2003 ja 1. veebruaril 2010 tutvustati hagejale

ohutusjuhendit nr 33.

Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et tema töökohustuste hulka ei kuulunud põlevkivi proovide

võtmine ja hageja kohustamine seda tegema oli ebaseaduslik (korraldus nr 34). Töölepingujärgne

ametikoht oli hagejal põlevkivilaadija, kuid 1. veebruari 2010. a korralduse nr 34 kohaselt kohustus

hageja täitma ka proovivõtja ametiülesandeid. Hageja oli sellest teadlik ja korraldusega tutvunud.

Hageja selgitas maakohtus, et tema tööülesanneteks olid vagunite täitmine põlevkiviga ja

põlevkiviproovide võtmine. Tunnistaja M. Mulini ütluste kohaselt töötas hageja enne

1. veebruari 2010 kvaliteediosakonnas proovivõtjana. Kvaliteediosakond reorganiseeriti ja

proovivõtjate ülesanded pandi põlevkivilaadijatele ja proovivõtja töökohustused moodustasid

töökohustuste mahust umbes 80–90%.

Maakohus leidis, et iseenesest oli õige tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes toodud järeldus, et

ohutusalane juhendamine peab hõlmama teavet ohtude ja ohuolukordade kohta, mis kaasnevad või

võivad kaasneda töövahendi kasutamisega ja selle kasutamisest saadud kogemusi. Maakohus oli

siiski seisukohal, et mitte üheski ohutusjuhendis ei ole võimalik ette näha ega juhendada töötajat

juhtudeks, kui töötaja on ise raskelt hooletu. Uurimiskokkuvõttes sisalduv ei andnud õiguslikku alust

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu.

Maakohus leidis, et eeltoodu alusel ja seoses sellega, et kostja ei olnud vastutav hagejale

tervisekahjustuse tekitamise eest, ei olnud põhjendatud ükski hageja nõue (varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamine), sh kollektiivlepingu alusel töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses hüvitise

saamise nõue. Kollektiivlepingu lisa p 2.1.18.3 kohaselt ei ole tööandja kohustatud maksma hüvitist,

kui õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks oli kannatanu enda tegevus või tegevusetus.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse hagi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. oktoobri 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus märkis, et hageja töötas 1. maist 1993 kostja juures laadimiskompleksis põlevkivi

proovivõtjana ning 1. veebruarist 2010 laadimiskompleksis põlevkivilaadijana, kusjuures korralduse

nr 34 alusel kuulus tema tööülesannete hulka ka põlevkiviproovide võtmine. Hageja väite kohaselt oli

korraldusega nr 34 talle põlevkiviproovide võtmise kohustuse panek ebaseaduslik ning sellega rikkus

kostja TLS § 5 lg-t 4, § 12 ja § 17 lg-t 1.

Ringkonnakohus leidis, et vaidlus selle üle, kas 1. veebruaril 2010 sõlmitud töölepingust lähtudes oli

laadimisjaoskonna juhatajal õigus panna hagejale lisaks lepingus kokkulepitule täiendavaid

tööülesandeid või mitte, ei mõjuta asjas tehtavat lahendit. Juhul kui hageja leidis, et korraldus nr 34 ei

ole seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega, ning ta ei olnud nõus töölepingu andmete

muutmisega, s.o sellega, et põlevkivilaadija tööülesandeks oli ka põlevkiviproovide võtmine, siis oli

hagejal TLS § 17 lg 3 alusel õigus keelduda korralduse nr 34 täitmisest, kuid ta ei ole seda teinud.

Hageja on ise allkirjastanud korralduse nr 34 ilma vastuväiteid esitamata ning on asunud seda ka

täitma, s.o ta on aktsepteerinud seda, et tema tööülesandeks oli lisaks 1. veebruaril 2010 sõlmitud

kirjalikus töölepingus märgitule ka põlevkiviproovide võtmine.

7. Pooled ei vaidle selle üle, et 25. märtsil 2010 toimus kostja Narva karjääri Viivikonna

laadimiskompleksis tööõnnetus, mille tõttu hageja sai raske tervisekahjustuse – vasaku käe

metakarpaalluude hulgimurru, vasaku käe ja randme hulgihaavad, st pooled ei vaidle selle üle, et

hagejal on tekkinud kahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hagejal tekkinud kahju eest

vastutav.

Kostja vastutus hagejal tekkinud kahju eest võib tuleneda kas töölepingu rikkumisest või

deliktiõiguse sätetest. Hageja ei ole maakohtule esitatud hagiavalduses täpsustanud, kas ta nõuab

kahju hüvitamist lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenevalt. Maakohus on vaidluse

lahendanud lepinguvälise kahju hüvitamise sätete alusel ning kuna apellatsioonkaebuses ei ole

vaidlustatud maakohtu poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooni, siis kohaldab ka ringkonnakohus

deliktiõiguse sätteid.

Deliktilise üldvastutuse aluseks on delikti üldkoosseis, mille elementideks on: 1) objektiivne

teokoosseis; 2) õigusvastasus ja 3) süü. Objektiivse teokoosseisu tasandil peab hageja tõendama, et

kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Seega tuleb eelkõige teha kindlaks,

kas hagejal kahju tekkimise põhjustas kostja tegu või tegevusetus.

Hageja väitel põhjustas tööõnnetuse ja tal tekkis kahju seetõttu, et: 1) kostja ei teinud vajalikku ja

piisavat väljaõpet ning ohutusalast juhendamist; 2) proovivõtja tööohutusjuhend ei sisaldanud

nõudeid, keelde ega töötaja tegevusi tööõnnetuse põhjustanud rikke likvideerimise kohta; 3) hageja

töökohustuste hulka ei kuulunud põlevkiviproovide võtmine, millest johtuvalt ei saanud hageja ka

ohutusjuhendit rikkuda, ning põlevkiviproovide võtmise kohustuse panek hagejale oli ebaseaduslik.

8. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et kostja on teinud piisavalt ohutusalast juhendamist.

Asja materjalide kohaselt on hageja ohutusalane juhendamine toimunud 1. veebruaril 2010.

Tõendamata on hageja väide, et ta ei andnud 1. veebruaril 2010 allkirja selle kohta, et tutvus

ohutusjuhendiga nr 33, ning allkirja selle kohta andis ta 26. märtsil 2010 haiglas. Kostja on sellele

väitele vastu vaielnud ning kostja vastuväidet kinnitab hageja enda allkiri žurnaalis selle kohta, et

juhendi nr 33 instrueerimine toimus 1. veebruaril 2010. Samuti ei ole hageja väitnud, et

ohutustehnikaalast juhendamist üldse ei toimunud. Isegi kui hageja allkiri žurnaalis on antud hiljem,

kui toimus reaalne instrueerimine, ei anna see alust väita, et kostja ei korraldanud piisavalt

ohutusalast juhendamist. Juhendamine toimus 1. veebruaril 2010. Hageja on täitnud proovivõtja

ülesandeid 1. maist 1993 ning teda on ka varem ohutustehnikaalaselt juhendatud (28. jaanuaril 2003),

mh on talle tutvustatud ohutusjuhendit nr 33, ja ta ise tegi 2010. aasta jaanuaris väljaõpet

proovivõtjatele.

Alusetu on hageja seisukoht, et ohutusalane juhendamine oli ebapiisav ja formaalne, sest see toimus

ühel päeval ja kestis kuus tundi. Otsustamaks selle üle, kas ohutusalane juhendamine on piisav või

mitte, ei saa aluseks võtta ainuüksi selle kestust, vaid tuleb vaadata ka seda, milline oli juhendamine

sisuliselt. Hageja ei ole väitnud, et ohutusalase juhendamise kestus ei võimaldanud tal omandada

kõike seda, mida talle juhendamise käigus selgitati.

Ohutusjuhendi nr 33 punkti 19 järgi peab proovivõtja jälgima töövahendi teenindamisel töövahendi

tööd ning teavitama kohe kõikidest riketest I töövahetuse laadimisjaoskonna mehaanikut ning II ja III

vahetuses laadimisjaoskonna brigadiri. Ohutusjuhendi nr 33 punktis 6 on loetletud ohufaktoritena

muuhulgas masinate ja mehhanismide liikuvad osad. Juhendi eelnimetatud punktis on pandud

proovivõtjale kohustus olla õnnetusjuhtumite vältimiseks tööülesannete täitmisel tähelepanelik ning

mitte kasutada töövõtteid, mis on ohtlikud nii talle endale kui ka teistele.

Asjaolu, et hageja ei järginud ohutusjuhendi nr 33 punkti 19 ega teavitanud rikkest laadimisosakonna

mehaanikut, vaid pöördus kohe elektrilukksepp A. Kuznetsovi poole, ei ole tööõnnetuse toimumise

põhjuseks ja seetõttu ei põhjustanud talle ka kahju. Küll aga on hageja rikkunud ohutusjuhendit nr 33

sellega, et jättis tähelepanuta punktis 6 ohufaktorina loetletud masinate ja mehhanismide liikuvad

osad ja kasutas töövõtteid, mis olid ohtlikud talle endale. Hageja rikkumine seisnes selles, et enne

varbresti proovivõtumasinasse tagasi paigaldamist pani ta oma vasaku käe proovivõtumasina

korpuses olevasse varbresti paiknemisavasse selleks, et eemaldada sealt põlevkivitükk, mille

nihutamisel muutsid proovivõtumasina sees oleva vasarpurusti rippes detailid oma asendit ja

vigastasid hageja käelaba.

Seega rikkus hageja ise tööohutusnõudeid ja põhjustas sellega endale kahju. Ei ohutusjuhendist nr 33

ega proovivõtja ametijuhendist ei tulene proovivõtjale kohustust kõrvaldada proovivõtumasina

rikkeid ja vabastada põlevkivitükkidest masina sisemisi detaile. Asjaolu, et juhendis ei ole

selgesõnalist keeldu trumlist käsitsi põlevkivi eemaldamiseks, ei tähenda, et ohutusjuhend nimetatud

keeldu ei sisalda. Ringkonnakohus leidis, et keeld tuleneb ohutusjuhendi nr 33 punktist 6, milles on

sätestatud ohufaktoritena muuhulgas masinate ja mehhanismide liikuvad osad ning on pandud

proovivõtjale kohustus õnnetusjuhtumite vältimiseks tööülesannete täitmisel mitte kasutada

töövõtteid, mis on ohtlikud nii talle endale kui ka teistele. Proovivõtja tööohutusjuhend sisaldab

piisavalt ohutusalaseid nõudeid ja keelde ning töötaja tegevus rikke likvideerimisel on piisavalt

reguleeritud.

Kuna ei ole kostja tegu (tegevusetus), mille tulemusena hagejal kahju tekkis, siis puudub objektiivne

teokoosseis ning õigusvastasuse ja süü kohta pole vaja hinnangut anda.

9. Asjakohatu on hageja viide VÕS §-le 139. See säte reguleerib olukorda, kus kahjustatud isik

vastutab ise osaliselt kahju tekkimise eest, st praegusel juhul oleks võimalik seda sätet kohaldada siis,

kui kostja vastutaks hagejal tekkinud kahju eest. Praeguses asjas aga kostja vastutus puudub. Seetõttu

ei ole asjakohane apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus ei ole põhjendanud, milles seisnes

apellandi raske hooletus.

10. Maakohus jättis õigesti kohaldamata VÕS § 1056 ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide

ei anna alust asuda teisele seisukohale. Isegi juhul, kui lugeda proovivõtumasina purustit suurema

ohu allikaks, ei ole hageja isik, kes omaks nõuet seoses riskivastutusega. Praegusel juhul on hageja

ise osalenud proovivõtumasina käitamises ning hea usu põhimõttest tulenevalt ei ole ta seetõttu

õigustatud nõudma suurema ohu allika poolt talle tekitatud kahju hüvitamist riskivastutuse sätete

alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja arvates on kohtud asjas kohaldanud deliktiõiguse sätteid, kuigi hageja esitas hagi

lepinguõiguse alusel. Kuivõrd ringkonnakohus on vastupidiselt hageja seisukohale lahendanud

vaidluse deliktiõigusest lähtudes, on ta pannud hagejale ebaseaduslikult tõendamiskoormuse selle

kohta, et hageja peab tõendama, kas kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuab.

Proovivõtja tööülesanded pandi hagejale ebaseaduslikult ning nende ülesannete täitmine viiski

tööõnnetuseni. Ringkonnakohtu väide, et hagejal oli õigus TLS § 17 lg 3 kohaselt keelduda

korralduse nr 34 täitmisest, on alusetu. Hageja pöörduski kohtusse, et selgeks teha, kas lisakohustuste

panemine oli seaduslik ja kas ta pidi järgima proovivõtja ohutusnõudeid.

Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 139. Selle paragrahvi kolmanda lõike järgi saab isiku tervise

kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekkimisele aitas kaasa

kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Seega pole isiku tervise kahjustamisel võimalik isikut

hüvitisest täielikult ilma jätta. Kohtud oleksid pidanud kohaldamata VÕS § 1056. Hageja ei olnud

suure ohu allikat valitsenud isikuks ja seega peab vastutama kostja, kes valitseb proovivõtumasina

purustit kui suurema ohu allikat.

Kohtud tõlgendasid valesti ohutusjuhendit nr 33, leides, et hageja rikkus selle juhendi p-i 6 sellega, et

jättis tähelepanuta ohufaktorina loetletud masinate ja mehhanismide liikuvad osad ning kasutas

töövõtteid, mis olid ohtlikud talle endale. Selles punktis ei ole otsest keeldu eemaldada käsitsi

varbresti paiknemisavast sinna kinnijäänud põlevkivitükke. Ka ei liikunud eemaldamise ajal ükski

masina osa.

12. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

Kostja leiab, et kohtud kohaldasid õigesti deliktiõiguse sätteid. Hageja ei täpsustanud hagiavalduses,

kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenevalt. Samuti ei

vaidlustanud ta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooni, mistõttu

ringkonnakohus hindas deliktiõiguse sätete kohaldamist.

Kostja arvates on ringkonnakohus oma otsuses õigesti ja piisavalt põhjendanud korralduse nr 34

kehtestamise seaduslikkust. Hageja väide, et ta ei teadnud, et tal on õigus korralduse nr 34 täitmisest

keelduda, on alusetu. Hageja allkirjastas korralduse ilma ühegi märkuseta, mis oleks andnud alust

arvata, et ta polnud nõus täitma proovivõtja tööülesandeid.

VÕS § 139 tuleb kohaldada üksnes siis, kui kostja vastutaks hagejale tekkinud kahju eest. Hageja ise

rikkus tööohutusjuhendeid ja põhjustas sellega endale kahju. Ohutusjuhendi nr 33 p-s 6 on sätestatud

ohufaktorina muuhulgas masinate ja mehhanismide liikuvad osad ning proovivõtjale on pandud

kohustus õnnetusjuhtumite vältimiseks mitte kasutada töövõtteid, mis on ohtlikud nii talle endale kui

ka teistele. Ringkonnakohus jättis õigesti kohaldamata VÕS § 1056.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

14. Kohtud leidsid ekslikult, et hagi tuleb jätta rahuldamata selle tõttu, et hageja enda hooletu tegevus

välistab kostja deliktilise vastutuse. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et hageja kui

kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes

kahjuhüvitis suuruse määramisel (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07,

p 14; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p-d 12 ja 14). Asjaolu, et hageja võis olla

süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja süüd (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13). Praegusel juhul võiks hageja enda tegevus anda üksnes alust

vähendada varalise kahju eest kostjalt väljamõistetavat hüvitist juhul, kui kostja taotleb VÕS § 139

lg 3 kohaldamist ja tõendab selle sätte kohaldamise eeldused.

15. Samas ei selgu kohtute otsustest, missugune õiguslik tähendus on hageja tegevusel. Maakohus on

viidanud VÕS § 127 lg-le 4, kuid ei ole selgelt väljendanud, kas ta loeb tuvastatuks põhjusliku seose

kostja tegevuse ja hageja kahju vahel. Ka ringkonnakohtu otsus on selles osas ebaselge.

Ringkonnakohus leidis, et kuna hageja ise rikkus tööohutusnõudeid ja põhjustas sellega endale kahju,

siis ei esine kostja tegu (tegevusetust) ning juba selle asjaolu tõttu on kostja vastutus välistatud.

Kolleegium selgitab, et praegusel juhul oleks kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju

vahel põhjusliku seose puudumise tõttu juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale

kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja

korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada

(vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13).

Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt

conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest

hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal,

mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist

tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse

alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes

asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele

võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis

tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale

kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-51-12, p 11). Praeguses asjas ei ole kostja tuginenud asjaoludele, millest kasvõi ühe esinemise

korral oleks tema tegevuse õigusvastasus välistatud VÕS § 1045 lg 2 p-de 1–4 järgi (vt sellega seoses

Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 14).

16. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et kostja vastutus hagejal tekkinud kahju eest võib

tuleneda kas töölepingu rikkumisest või delikti (VÕS § 1045 lg 1 p 2) toimepanemisest. Kohtud on

aga jätnud põhjendamatult võtmata seisukoha, kas hageja on taotlenud kahju hüvitamist töölepingu

rikkumisest tulenevatel alustel ning kas hageja selline nõue võiks olla põhjendatud.

Ringkonnakohus on oma otsuses märkinud, et kuna maakohus on vaidluse lahendanud deliktiõiguse

sätete alusel ning kuna apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt õigussuhtele antud

kvalifikatsiooni, siis hindab ka ringkonnakohus vaid deliktiõiguse sätete kohaldamist. Kolleegium ei

nõustu sellise seisukohaga. Hageja hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete

kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne, sõltumata poolte

väidetest. Kolleegium on sellele kohustusele korduvalt tähelepanu juhtinud

(vt nt Riigikohtu 23. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-07, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). TsMS § 652

lg 8 ja TsMS § 688 lg 2 alusel on õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud ka

ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-116-10, p 39).

17. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et VÕS § 1044 lg 3 järgi võib kahju tekitaja

lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või

tervisekahjustuse tekitamise korral vastutada ka VÕS-i 53. ptk-s sätestatud alustel, s.o deliktiõiguse

sätete alusel (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 13. jaanuari

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 15; 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12,

p 11). Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete

alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise

juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole

selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab tugineda (vt Riigikohtu

18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14; 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

34-11, p 10). Sealhulgas peab kohus tulenevalt TsMS § 370 lg 2 kohaselt välja selgitama, kas hageja

järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul

alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu

26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-27-07, p 14; 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Asja lahendamisel ei pea

kohus võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda (vt Riigikohtu 18. aprilli

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9;

16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 9). Järelikult juhul, kui hageja on selgelt

väljendanud, et ta ei soovi tugineda mõnele võimalikule alternatiivsele nõude alusele, ei saa kohus

seda nõude alust hinnata.

Eeltoodust tulenevalt oleks maakohus pidanud praeguses asjas selgitama, kas hageja soovib hagi

rahuldamist üksnes deliktiõiguse kohaldamist võimaldavate asjaolude järgi või soovib ta tugineda ka

lepingu rikkumisele ning kas ta viimatinimetatud juhul oma nõuded järjestab. Juhul kui hageja

avaldab asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus, et ta ei soovi deliktiõiguse kohaldamist, peab

ringkonnakohus hindama hageja nõuet üksnes lepinguõiguse sätete järgi.

18. Kolleegium selgitab, et juhul kui hageja ei loobu ühestki võimalikust alternatiivsest nõude alusest

ega järjesta neid, peab kohus hindama TsMS § 370 lg 2 järgi kõiki alternatiivseid nõude aluse

võimalusi, mida hagis esitatud asjaolude pinnalt nähtuvad (vt sellega seoses Riigikohtu 9. märtsi

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõuded pole

selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks tähtaja

TsMS § 3401 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-11, p 14;

16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-51-11, p 28).

TsMS § 442 lg 8 viies lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise

alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. TsMS § 370 lg 2 kohaselt peab kohus hageja

taotlusel kontrollima üht võimalikest alternatiivsetest nõuetest esmajärjekorras. Eeltoodust tulenevalt

ei pea kohus juhul, kui ta rahuldab hagi ühel alternatiivsel õiguslikul alusel, põhjendama hagi

rahuldamata jätmist teistel alternatiivsetel õiguslikel alustel ja tegema selle kohta otsustuse

kohtulahendi resolutsioonis (vt sellega seoses Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-165-12, p 24).

Kolleegium rõhutab veel, et kohtuotsusest peab olema selgesti aru saada, millisest nõude

alternatiivsest õiguslikust alusest või millistest alternatiivsetest õiguslikest alustest lähtudes on kohus

hagi rahuldanud (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05,

p 21; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-46-09, p 11; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 13).

19. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) saadab kolleegium asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Juhul kui maakohus rikkus selgitamiskohustust ja see rikkumine

kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist (vt TsMS § 669), peab ringkonnakohus

tulenevalt TsMS § 656 lg-st 1 tühistama maakohtu otsuse sõltumata sellest, kas pooled on seda

taotlenud ning kas pooled on esitanud seoses menetlusõiguse normi rikkumisega õigel ajal vastuväite

TsMS § 333 järgi, st vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule (vt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15).

Praeguses asjas peab ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistamise korral asja ise lõplikult

lahendama, välja arvatud juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mida kolleegium praeguse otsuse

tegemisel ei arvestanud ning mis tingivad asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise (vt sellega

seoses Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 12).

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi juhul, kui maakohus rikkus

selgitamiskohustust ja selle tõttu jäi pooltel esitama asja õigeks lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja

tõendeid, võimaldama pooltel neid asjaolusid ja tõendeid esitada, selgitades ühtlasi, missugused

asjaolud vajavad tõendamist (st ka seda, missugused asjaolud loeb ringkonnakohus üldteada

olevateks asjaoludeks ja missugused on poolte varem omaksvõetud või ringkonnakohtus

omaksvõetavad asjaolud) ning missugune on asjaolude tõendamise koormus.

Eelnimetatut peab ringkonnakohus tegema sõltumata sellest, kas pooled tuginesid

selgitamiskohustuse rikkumisele ning selle tõttu asjaolude ja tõendite esitamata jätmisele

apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebusele esitatud vastuses või kas pooled taotlesid uute

asjaolude ja tõendite esitamist apellatsioonkaebuse või apellatsioonkaebusele vastuse esitamise

tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39).

Samuti peab ringkonnakohus arvestama, et maakohus pidi juhtima poole tähelepanu sellele, kui

viimane esitas vorminõuetele mittevastava või asjakohatu tõendi, või tegema TsMS § 230 lg 2 teise

lause järgi poolele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid juhul, kui pool ei esitanud mingi asjaolu

kohta tõendeid, kuid vastaspool vaidlustas selle asjaolu.

Juhul kui pooled esitavad ringkonnakohtus uusi asjaolusid ja tõendeid, mille varem esitamata jätmine

ei olnud tingitud maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisest või muust menetlusõiguse normi

rikkumisest, peab ringkonnakohus arvestama seadusest tulenevaid piiranguid (vt sellega seoses

Riigikohtu 13. aprill 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).

20. Praeguses asjas ei ole hageja välistanud töölepingu rikkumisest tulenevat kahjuhüvitisnõuet.

Seetõttu peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel selle väitega arvestama ning võimaldama,

juhul kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, pooltel esitada lepingu rikkumisest tuleneva

nõude kohta seni esitamata asjaolusid ja tõendeid (vt käesoleva otsuse p 18 ).

Kolleegium selgitab, et tööandjapoolne töölepingu rikkumine on nagu lepingulise kohustuse

rikkumine üldiselt vabandatav VÕS § 103 järgi. See tähendab, et töölepingu rikkumisega põhjustatud

kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2

tähenduses. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral tuleb muu hulgas arvestada

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lõikega 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu

täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või

endast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06,

p 12). Samuti tuleb töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral muuhulgas arvestada

TsÜS § 132 lõikega 2, mille järgi isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude

eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad

asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega.

Sõltumata sellest, kas ringkonnakohus hindab kostja vastutust deliktiõiguse või lepinguõiguse sätete

alusel, võivad kostja süü puudumise või lepingu rikkumise vabandatavuse hindamisel omada tähtsust

kahju tekkimise asjaolud. Näiteks võib omada tähtsust, kas ja kui täpselt kostja hoiatas hagejat ohu

eest, mille realiseerumise tõttu sai hageja kehavigastuse. Kostja peab vastutusest vabanemiseks esile

tooma ja tõendama, et ta tegi kõik mõistliku selleks, et hageja oleks teadlik just sellest ohust, mille

tõttu ta sai kehavigastuse. Samuti võib asja lahendamisel omada tähtsust, kas kostjal oli

proovivõtumasinate ummistuste puhuks ellu rakendatud tõhus süsteem, mis oleks andnud hagejale

tegeliku võimaluse saada abi ummistuse kõrvaldamiseks ja töö liigse viivituseta jätkamiseks.

21. Kolleegium märgib, et lisaks lepingu rikkumisest tulenevale vastutusele ja deliktilisele

vastutusele oma õigusvastase ja süülise teo eest (vt käesoleva otsuse p-d 16 ja 17) võib kostja

VÕS § 1054 lg 1 järgi vastutada deliktiõiguse sätete alusel ka oma töötajate tegude tagajärgede eest.

Ka sellise alternatiivse vastutuse aluse kohaldamise võimaluse kohta peab kohus välja selgitama

hageja seisukoha juhul, kui hagis esitatud asjaolude alusel võiks selline nõude õiguslik alus kõne alla

tulla (vt sellega seoses ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 15).

22. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et maakohus jättis valesti kohaldamata VÕS § 1056. Hageja

arvates on proovivõtumasina purusti suurema ohu allikas ning VÕS § 1056 järgi vastutab suurema

ohu allika tekitatud kahju puhul kahju tekitamise eest, sõltumata süüst, ohu allikat valitsenud isik.

Ringkonnakohus leidis apellatsioonkaebusele vastates, et praegusel juhul on hageja osalenud

proovivõtumasina käitamises ja hea usu põhimõttest tulenevalt ei ole ta õigustatud nõudma suurema

ohu allika poolt tekitatud kahju hüvitamist. Hageja ei nõustunud sellise käsitlusega ning leidis, et

tema ei olnud suurema ohu allikat valitsenud isikuks.

Kolleegium leiab, et praeguses asjas tuvastatud asjaolude järgi (hageja pistis käe proovivõtumasina

purustisse, et eemaldada sinna kinni jäänud põlevkivitükki ja seal kukkus tema käe peale

vasarpurusti) ei saa tulla kõne alla kostja vastutus VÕS § 1056 alusel. VÕS § 1056 lg 1 esimese lause

järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu

tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 1

teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks,

kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava

hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Eelöeldu tähendab, et

ohu allikast lähtuva ohu realiseerumist ei ole võimalik ära hoida ka kõige hoolikama käitumisega.

Lisakriteeriumiks on kahju suurus või tekkimise sagedus.

Käesolevas asjas tuvastatu kohaselt ei oleks hageja käsi saanud kahjustada, kui ta ei oleks ennast

ohtu seadnud (vt sellega seoses ka Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07,

p 11). Küll oleks VÕS § 1056 kohaldamine võinud kõne alla tulla näiteks siis, kui kostja seadme

küljest oleks ootamatult eraldunud mingi osa ja tabanud hagejat.

23. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

24. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu