3-2-1-23-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-23-13

Määruse kuupäev

Tartu, 10. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Traks Invest OÜ avaldus Toivo Peegli pankroti

väljakuulutamiseks, menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-32258

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toivo Peegli pankrotihalduri Maie Klemmeri määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlausaldaja Traks Invest OÜ (registrikood 11543761),

esindaja juhatuse liige Kristi Traks

Võlgnik Toivo Peegli (pankrotis) pankrotihaldur Maie

Klemmer

Asja läbivaatamise kuupäev

11. märts 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-32258 ja

jätta jõusse Pärnu Maakohtu 12. juuni 2012. a määrus samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu

määruses toodud põhjendusi.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Gaius Õigusbüroo 11. detsembril 2012 Toivo Peegli pankrotihalduri Maie

Klemmeri määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29. detsembril 2011 kuulutas Pärnu Maakohus Traks Invest OÜ (võlausaldaja) avalduse alusel välja

Toivo Peegli (võlgnik) pankroti ja 29. märtsi 2012. a täiendava määrusega jättis menetluskulud täies

ulatuses võlgniku kanda.

2. 18. aprillil 2012 esitatud avalduses taotles võlausaldaja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 1 alusel ja võlgniku pankrotivarast väljamõistmist.

Kuludeks on pankrotiavalduselt tasutud riigilõiv 383 eurot 46 senti, kohtu nõudel ajutise

pankrotihalduri kulude katteks tasutud ettemaks 770 eurot ja lepingulisele esindajale makstud tasu

2048 eurot 48 senti. Võlausaldaja on seisukohal, et TsMS § 174 lg 1 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 146

lg 1 p 4 ning § 150 lg 2 kohaselt tuleb pankrotiavalduse rahuldamise korral tema menetluskulud

pankrotivarast tasuda enne jaotiste alusel raha väljamaksmist.

3. Võlgniku pankrotihaldur ei pidanud võlausaldaja taotlust põhjendatuks. Deposiidisumma on tasutud

ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks, mis tulenevalt PankrS § 30 lg-st 4 tagastatakse makse teinud

isikule PankrS § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu kohaselt (pankrotivara laekumisel). Riigilõiv ja lepingulise

esindaja kulud on kantud pankrotiavalduse esitamise ja selle menetlemise tõttu, seega enne pankroti

väljakuulutamist. Pankrotiseaduse üldmõtte kohaselt ei kuulu pankrotivarast pankrotimenetluse kuluna

väljamaksmisele enne pankroti väljakuulutamist tekkinud ja väljamõistetud nõue, vaid see esitatakse

nõudeavaldusena PankrS §-de 93 ja 94 alusel. Seetõttu on põhjendamatu võlausaldaja nõue soovitud

menetluskulude väljamõistmiseks pankrotimenetluse kuludena pankrotivara arvel enne jaotise

väljamaksmist.

4. Pärnu Maakohus määras 12. juuni 2012. a määrusega kindlaks võlausaldaja menetluskulude

suuruse: pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 383 eurot 46 senti, ajutise pankrotihalduri

kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot ja pankrotiavalduse ning pankrotimääruse

peale määruskaebuse esitamisel lepingulisele esindajale tasutud 2048 eurot 48 senti. Võlausaldaja

taotluse mõista võlgnikult välja menetluskulud jättis maakohus rahuldamata.

Maakohus leidis, et taotluse saab rahuldada ainult menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas

TsMS § 174 lg 1 alusel. Viimaste suuruse üle pooled ei vaidle. Võlausaldajale pankrotiavalduse

esitamise tõttu või pärast pankroti väljakuulutamist tekkinud menetluskulude eest hüvitise

väljamõistmiseks võlgniku varast seadus alust aga ei anna. PankrS § 146 lg 1 kohaselt tuleb enne

jaotise alusel raha väljamaksmist teha pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed ja

pankrotivara ebapiisavuse korral tuleb sama paragrahvi lõike 2 kohaselt teha väljamaksed võrdeliselt

vastavalt iga kulu liigi suurusele. Kohtul ei ole õigust panna pankrotihaldurile kohustust maksta ühele

võlausaldajale tekkinud kulud välja sõltumatult kõigist muudest väljamaksetest.

PankrS § 146 lg 1 p 4 kohaselt on üheks pankrotimenetlusega seotud väljamaksete liigiks

pankrotimenetluse kulud. PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks ka

menetluskulud ja p 6 kohaselt pankrotimenetluse kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud

summad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tasutakse pankrotiavalduse rahuldamise korral

pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Võlausaldaja on menetluskuludena nimetanud

pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 383 eurot 46 senti, kohtu nõudmisel ajutise

pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot ja pankrotiavalduse ning

pankrotimääruse peale määruskaebuse esitamisel lepingulisele esindajale tasutud 2048 eurot 48 senti.

Riigilõiv ja lepingulise esindaja tasu on poole menetluskuludeks TsMS § 139 lg 1 ja § 144 p 1 järgi ja

need saab lugeda ka PankrS § 150 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskuludeks. PankrS § 146 lg 1 p-st 1, lg-

st 2 ja § 154 lg-st 2 tuleneb üheselt, et kõiki pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev

tegema üksnes pankrotihaldur ja hüvitamine oleneb pankrotivara suurusest.

Pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu ja esindajale makstud tasu kuni pankroti

väljakuulutamiseni toimunud menetluses saab lugeda ka võlgniku vastu enne pankroti

väljakuulutamist tekkinud nõueteks, mida on võimalik võlgniku vastu esitada PankrS § 44 lg 1

kohaselt pankrotiseaduses ette nähtud korras.

5. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada

osas, millega jäeti kindlaksmääratud menetluskulud võlgnikult välja mõistmata, ja mõista võlgnikult

maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud võlausaldaja kasuks välja.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. oktoobri 2012. a määrusega maakohtu määruse osas, millega

kohus jättis rahuldamata võlausaldaja taotluse mõista välja menetluskulud, ning tegi selles osas uue

määruse, millega rahuldas taotluse ning mõistis võlausaldaja kasuks välja võlgniku pankrotivarast

menetluskulu 3201 eurot 94 senti.

Ringkonnakohus kontrollis TsMS § 659 ja § 651 lg 1 kohaselt maakohtu määrust üksnes osas, mille

peale on kaevatud, see on osas, millega maakohus jättis kindlaksmääratud menetluskulud välja

mõistmata. Maakohtu seisukoht, et menetluskulusid ei saa välja mõista, ei ole kooskõlas seadusega.

Võlausaldajate menetluskulud ei ole nõudeks PankrS § 93 lg 1 tähenduses. PankrS § 150 lg 1 p 1

kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks menetluskulud ning PankrS § 146 lg 1 p 4 järgi makstakse

need välja pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist.

TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata selle määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Võlgniku pankrotihaldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes

ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks alama astme kohtule.

Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 172 lg-t 8, mõistes välja menetluskulu,

arvestamata menetluskulu koosseisu ja selles sisalduvat seadusele mittevastavat lepingulise esindaja

kulu suurust 2048 eurot 48 senti. Tegemist on kohtuvälise kuluga.

Ringkonnakohus on ebaõigesti mõistnud välja menetluskulude koosseisus ajutise pankrotihalduri

kulude katteks kohtu tagatiste kontole tasutud 770 eurot – s.o deposiidi (PankrS § 11). Tasutud

deposiidi puhul on erinormiks PankrS § 150 lg 1 p 6, mille kohaselt on PankrS § 11 või § 30 alusel

deposiiti makstud summa pankrotimenetluse kulu ja tuleb tagastada PankrS § 146 lg 1 p 4 alusel.

Ringkonnakohtu lahendi – resolutsiooni p 2 – täitmisel tuleks deposiidimakse võlausaldajale välja

maksta sisuliselt kahekordselt.

Pankrotiavalduse esitaja menetluskulud ei ole PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt pankrotimenetluse

kuludeks, mis tuleb hüvitada enne jaotise väljamaksmist. Pankrotihalduri määrab kohus pankroti

väljakuulutamisel. Kõnesolevad menetluskulud on tehtud enne pankrotti, kui pankrotihaldur polnud

menetlusosaline. Seega ei saa pankrotihaldur vaidlustada pankrotiotsuses menetluskulude jaotust ega

menetluskulude suurust. Pankrotihalduri pädevus algab tema nimetamisest ja halduri ülesanne on

pankrotimenetluse läbiviimine, seaduses ettenähtud halduri kohustuste täitmine. Pankrotimenetluses

kehtib võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte – ei ole õige anda privileeg pankrotiavalduse

esitanud võlausaldajale teiste võlausaldajate ees erinevalt PankrS § 93 lg-st 1, kuna ka tema

kohtukulud on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, mille nõudeõigus tekib kohtukulude jaotuse

määramisega pankrotiotsuses. Seega on võlausaldajale ajaliselt tagatud nõudeavalduse esitamine

pankrotimenetluses võrdselt teiste võlausaldajatega.

8. Võlausaldaja vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta ringkonnakohtu määrus jõusse osas,

millega mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks välja esindaja kasutamise kulud 2048 eurot 48 senti ja

riigilõiv 383 eurot 46 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695,

§ 691 p 5, § 692 lg 1 p 2 ja § 701 lg 3 järgi tühistada ning jõusse jätta maakohtu määrus, arvestades

Riigikohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus tuleb rahuldada.

10. Maakohus määras kindlaks võlausaldaja menetluskulude suuruse: pankrotiavalduse esitamisel

tasutud riigilõivu 383 eurot 46 senti, ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste kontole

tasutud 770 eurot ja pankrotiavalduse ning pankrotimääruse peale määruskaebuse esitamisel

lepingulisele esindajale tasutud 2048 eurot 48 senti. Võlausaldaja taotluse mõista võlgnikult välja

menetluskulud jättis maakohus rahuldamata. Võlausaldaja määruskaebuse alusel tühistas

ringkonnakohus maakohtu määruse osas, millega kohus jättis rahuldamata võlausaldaja taotluse mõista

välja menetluskulud, ning tegi selles osas uue määruse, millega rahuldas taotluse ning mõistis

võlausaldaja kasuks välja võlgniku pankrotivarast menetluskulu 3201 eurot 94 senti.

11. Esmalt hindab kolleegium seda, kas praegusel juhul on määruskaebuse esitajal õigus esitada

määruskaebus Riigikohtule. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse

peale esitada määruskaebuse pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel ning lg 2 kohaselt võib

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on

pankrotiseaduses ette nähtud. PankrS § 3 lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti.

PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulud menetluskulud. Kolleegium nõustub

kohtutega, et ka pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise

esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes. PankrS § 150 lg 5 kohaselt

võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse. PankrS § 5 lg-st 2

lähtudes ei ole seega PankrS § 150 lg 5 alusel õigust esitada ringkonnakohtu pankrotimenetluse kulude

kohta tehtud määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Kolleegium leiab, et PankrS § 150 lg 5

reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud.

Menetluskulude kindlaksmääramist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS § 178 lg 2

kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada

määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud

menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui

selle esitamine on seadusega lubatud. Kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada

määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada

määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on praegusel juhul kaebajal

TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel vääralt rahuldanud

võlausaldaja kulude väljamõistmise taotluse.

Tulenevalt PankrS § 3 lg 2 kolmandast lausest lahendatakse pankroti väljakuulutamine hagita

menetluses. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib TsMS § 172, mille lg 1 esimese lause

kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehti. Kolleegium leiab, et

sellest üldreeglist on PankrS §-s 150 reguleeritud menetluskulude kandmist erinevalt, millele viitavad

PankrS § 150 lg-d 2 ja 3. PankrS § 150 lg 2 kohaselt tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast,

kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissiga.

PankrS § 150 lg 3 kohaselt, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi

vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja loobub oma pankrotiavaldusest,

hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Kuna võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldati, kantakse

pankrotimenetluse kulud – sealhulgas ka menetluskulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes (riigilõiv ja

lepingulise esindaja kulu) ning PankrS § 150 lg 1 p-s 6 sätestatud PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu

deposiiti makstud summa – pankrotivarast.

Seda, kuidas toimub pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemine, reguleerib PankrS § 146.

PankrS § 146 lg 1 kohaselt tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast

pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: 1) vara välistamise ja tagasivõitmise

tagajärgedest tulenevad nõuded; 2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis;

3) massikohustused; 4) pankrotimenetluse kulud. Seega tuleb pankrotimenetluse kulud välja maksta

alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi.

Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on

pädev tegema pankrotihaldur ning väljamaksete tegemine oleneb pankrotivara suurusest. PankrS § 143

lg 1 p 3 kohaselt koostab haldur pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut jaotusettepaneku, milles

märgitakse muu hulgas andmed PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete kohta ja krediidiasutuses

raha hoiustamise kohta. Kuna pankrotihaldur on pädev tegema PankrS §-s 146 nimetatud väljamakseid

ja pankrotimenetluse kulud tuleb välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid

nõudeid, elatist ja massikohustusi, on ringkonnakohus mõistnud põhjendamatult välja lepingulise

esindaja tasu, riigilõivu ja deposiiti kantud summa. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja

jätta jõusse maakohtu määrus.

13. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et ringkonnakohus on põhjendamatult

menetluskulude koosseisus välja mõistnud ajutise pankrotihalduri kulude katteks kohtu tagatiste

kontole tasutud 770 eurot (deposiidi PankrS § 11 alusel). Tasutud deposiidi osas on erinormiks

PankrS § 150 lg 1 p 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks muu hulgas PankrS § 11 või § 30

alusel kohtu deposiiti makstud summa. PankrS § 11 lg 2 kohaselt tagastatakse kohtu deposiiti tasutud

raha makse teinud isikule PankrS § 146 lg 1 p-s 4 ja § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu järgi. Õige on seega

kaebaja seisukoht, et kui jõusse jääks ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 2, millega mõisteti

võlgniku pankrotivarast võlausaldaja kasuks välja menetluskulu 3201 eurot 94 senti, tähendaks see

deposiidimakse väljamaksmist sisuliselt kahekordselt.

14. Määruskaebuse esitaja väide, et ringkonnakohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 172 lg-t 8 ja

lähtuma lepingulise esindaja kulu arvutamise puhul tunnistajale makstavast hüvitisest, ei ole praegusel

juhul põhjendatud. Maakohtu määruse vaidlustas võlausaldaja, paludes maakohtu määruse tühistada

üksnes osas, millega jäeti kindlaksmääratud menetluskulud võlgnikult välja mõistmata.

Menetluskulude rahalist suurust võlausaldaja ringkonnakohtus ei vaidlustanud. Ringkonnakohus on

seega põhjendatult kontrollinud maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud, ehk osas,

millega maakohus jättis kindlaksmääratud menetluskulud välja mõistmata.

15. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

16. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi

tagastada.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik