3-2-1-19-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-19-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Indrek Vainu hagi Herki Parbo vastu 21 389 euro 4 sendi

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-63182

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Indrek Vainu kassatsioonkaebuse

Tsiviilasja hind Riigikohtus

14 406 eurot 4 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Indrek Vain, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja Herki Parbo, esindaja vandeadvokaat Nigul Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

4. märts 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-63182 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 2. aprilli 2012. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, milles maakohus jättis rahuldamata Indrek Vainu nõude sõiduki ülevaatuse ja

vigastuste fikseerimise kulu 38 euro 50 sendi hüvitamiseks ning osaliselt rahuldamata enne

kohtumenetlust kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud õigusabikulu 215 euro 13 sendi

ulatuses. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse ning Indrek Vainult

tasumata riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu

otsus muutmata.

2. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Indrek Vainule (konto nr 1106004174, Swedbank AS) kassatsioonkaebuselt

8. novembril 2012 tasutud kautsjon 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot 6 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Indrek Vain (hageja) esitas 22. detsembril 2011 Harju Maakohtule Herki Parbo (kostja) vastu hagi,

milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 21 389 eurot 4 senti ja viivise.

Hagi kohaselt olid pooled sõlminud lepingu, millega kostja kohustus vahetama hageja sõidukil

Peugeot Boxer (sõiduk) generaatori rihma ja veepumba. Pärast sõiduki valduse kostjale üleandmist

hakkas sõiduk veerema, kuna kostja ei kasutanud käsipidurit. Sõiduk põrkus vastu betoonseina ja

selle esiosa purunes. Sõiduki taastamine ei ole majanduslikult otstarbekas. Hagejale tekkis sellega

seoses järgmine kahju: samaväärse sõiduki soetamiseks vajalik kulu 7989 eurot 96 senti, mis tuleb

hüvitada võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg-te 1 ja 3 alusel; samaväärse sõiduki kasutamise kulu

12 462 eurot 45 senti ajavahemiku 10. juunist 2011 kuni 21 detsembrini 2011 eest, mis tuleb hüvitada

VÕS § 128 lg-te 2 ja 4 ning VÕS § 132 lg 4 alusel; sõiduki ülevaatuse ja vigastuste fikseerimise eest

tasutud 38 eurot 50 senti, mis tuleb hüvitada VÕS § 128 lg 3 alusel; puksiirteenuse eest tasutud

384 eurot, mis tuleb hüvitada VÕS § 128 lg 3 alusel; sõiduki avariieelse ja -järgse väärtuse hindamise

eest tasutud 192 eurot, mis tuleb hüvitada VÕS § 128 lg 3 alusel; ning enne kohtumenetlust kahju

hüvitamise nõude esitamisega seotud õigusabikulu 322 eurot 13 senti, mis tuleb hüvitada VÕS § 128

lg 3 alusel. Kostja peab kahjuhüvitiselt maksma ka seadusejärgset viivist.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei sõlminud lepingut mitte

kostjaga, vaid Autod Korda OÜ-ga. Kostja on selle osaühingu juhatuse liige. Sõiduki ülevaatuse ja

vigastuste fikseerimise eest arve 38 eurot 50 senti ja puksiirteenuse eest arve 384 eurot on esitatud

V&V Logistics OÜ-le, mitte hagejale. Samuti ei ole sõiduki ülevaatuse ja vigastuste fikseerimise

kulu vajalik, kuna pooled ei vaielnud selle üle, kuidas sai auto kahjustada. Hageja esitatud

menetlusabi taotlusest ei nähtu, et hageja oleks seotud majandustegevusega. Samuti ei nähtu, et

hageja oleks saanud kaubaauto rendile võtmisest mingit tulu või kandunud mingeid kulusid.

Põhjendamatu on hageja nõutud sõiduki väärtus. Hageja müüs ise seda sõidukit 3500 euro eest.

Hageja ei ole enne kohtusse pöördumist esitanud kostjale advokaadibüroo koostatud kahjuhüvitise

nõuet.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. aprilli 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise 5599 eurot, viivise 306 eurot 49 senti ning alates 3. aprillist 2012 viivise

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus jättis hageja menetluskulud 26% ulatuses kostja

kanda ja kostja menetluskulud 74% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt riigilõivu 581 eurot

59 senti riigituludesse.

Maakohus leidis, et pooled olid sõlminud töövõtulepingu sõiduki remontimiseks. Töövõtulepingu

täitmise ajal sai sõiduk kostja tegevuse tõttu vigastada. Sellega rikkus kostja lepingut. Asjatundja

arvamuse järgi ei ole sõiduki taastamine majanduslikult põhjendatud. Kostja ei ole vastupidist

tõendanud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt asja hävimise tõttu tekkinud kahju hüvitamist.

Pooled vaidlevad selle üle, milline on samaväärse sõiduki soetamiseks tehtav mõistlik kulutus. Kostja

leiab, et selleks saab olla 3500 eurot, millega nimetatud sõiduk oli müügis Asja hävimise või

kaotsimineku korral loetakse kahjuhüvitise suuruseks mõistlikud kulutused, mis on vajalikud uue

samaväärse asja soetamiseks (VÕS § 132 lg 1). Asjatundja on hinnanud sarnaste tehniliste

lähteandmetega sõiduki turuväärtuseks 7989 eurot 96 senti ning konkreetse sõiduki avariieelseks

turuväärtuseks 6300 eurot. Asjatundja arvamusest ei nähtu, miks on need väärtused oluliselt erinevad.

Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Asja soetamise hind on

eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. Kohalikku keskmist turuhinda

saab tõendada ka müügikuulutustega. Müügikuulutuses märgitud sõiduki hind ja asjatundja määratud

sarnase sõiduki turuväärtus on oluliselt erinevad. Hinnates tõendeid kogumis tuleb lugeda uue

samaväärse asja soetamise mõistlikuks kuluks 6300 eurot. Kahju hüvitamisel tuleb välistada

kahjustatud asja omaniku rikastumine. Kuna kostja ei ole nõudnud kahjustatud asja endale

väljaandmist või selle väärtuse hüvitamist ja arvestades VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud põhimõttega, et

kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise

tagajärjel, tuleb nimetatud kulutusest maha arvata sõiduki jäänuki väärtus 1000 eurot. Seega on

VÕS § 132 lg-te 1 ja 3 alusel põhjendatud hageja 5300 euro suurune nõue. Nimetatud kahju on

põhjuslikus seoses kostja lepingurikkumisega, selle tekkimine sai olla kostjale ettenähtav ning see on

hõlmatud normi kaitse-eesmärgiga.

Hageja nõuab kostjalt samaväärse sõiduki kasutamise kulu 12 462 euro 45 sendi hüvitamist. Hageja

väited sõiduki kasutamise kohta on vastuolulised. Hageja esindaja on kohtuistungil väitnud, et enne

sõiduki remonti toomist osutas hageja sellega veoteenuseid. Kohtule esitatud menetlusabi taotlusest

ei nähtu, et hagejal oleks veoteenuste osutamisest tulenev sissetulek. Hageja on märkinud, et tal

puudub igakuine sissetulek. Hageja ei ole tõendanud, et ta kasutas sõidukit tööks ning pidi uue

sõiduki rentima, et veoteenuseid edasi osutada. Kostja esitatud tõendi kohaselt oli sõiduk müügis.

Kuna hageja nõuab ennekõike VÕS § 132 lg 4 esimesele lausele tuginedes samaväärse asja

kasutamise kulude hüvitamist, mitte kasutuseeliste hüvitamist, siis tuleb nõue jätta rahuldamata.

Sõiduki ülevaatuse ja vigastuse kindlakstegemisega seotud kulude ning puksiirteenuse kulude

hüvitamise nõuded tuleb jätta rahuldamata, kuna arved on esitatud V&V Logistics OÜ-le ning hageja

ei ole tõendanud, et tal tulevikus võiks tekkida nende kulutuste tasumise kohustus.

Hageja nõuab kostjalt sõiduki väärtuse kindlakstegemisega seotud kulu 192 euro hüvitamist.

Tegemist on VÕS § 128 lg 3 alusel tekkinud otsese varalise kahjuga. See nõue tuleb rahuldada.

Eeltoodud kulutused on VÕS § 127 lg-s 1 ja § 128 lg-s 3 sätestatud eesmärki silmas pidades

vajalikud ja põhjendatud, tegemist on hageja otsese varalise kahjuga, mis on põhjuslikus seoses

kostja lepingurikkumisega VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt. Kui kostja oleks töövõtulepingut

nõuetekohaselt täitnud, ei peaks hageja kõnealuseid kulusid kandma.

Hageja nõuab, et kostja hüvitaks enne kohtumenetlust kostjale esitatud pretensiooniga seotud

õigusabikulu 322 eurot 13 senti. Õigusabi kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused on vaadeldavad

võlausaldaja kahjuna, mis on seotud võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega. Nõude

rahuldamise eelduseks on, et sellise õigusabiteenuse kasutamine on asjaolusid arvestades mõistlik.

Hageja ja V&V Logistics OÜ on kulutanud õigusabile 322 eurot 13 senti. Hageja lepinguline esindaja

on kohtuistungil selgitanud, et osutatud teenus sisaldas pretensiooni kirjutamist, nõude analüüsi ning

konsultatsiooni kliendiga. 322 euro 13 sendi suurust kulutust õigusabiteenusele ei saa lugeda

mõistlikuks kulutuseks. Arvestades asjaolusid on mõistlikuks kuluks 107 eurot.

Kohus andis hagejale menetlusabi, vabastades hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu 2236 euro 90

sendi tasumise kohustusest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lg 3 kohaselt mõistab

kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda

osamaksetena, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga,

sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kohus on hagi rahuldanud

26% ulatuses, mistõttu tuleb TsMS § 190 lg 3 kohaselt kostjalt riigituludesse välja mõista riigilõiv

581 eurot 59 senti.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles jäeti rahuldamata nõue mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 14 790 eurot 4 senti koos

viivisega, ja teha selles osas uus otsus, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 9. oktoobri 2012. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja põhivõla 384 eurot ja viivise sellelt summalt. Maakohtus

kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus 28% ulatuses kostja ja 72% ulatuses hageja kanda ning

apellatsioonimenetluse kulud 97% ulatuses hageja ja 3% ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohus

mõistis kostjalt riigituludesse hagilt tasumata riigilõivu 626 eurot 33 senti ja apellatsioonkaebuselt

tasumata riigilõivu 47 eurot 93 senti. Hagejalt mõistis ringkonnakohus riigituludesse hagilt tasumata

riigilõivu 1610 eurot 57 senti ja apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu 1549 eurot 86 senti.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga

on kooskõlas lähtuda taastamisele mittekuuluva sõiduki turuväärtuse hüvitamisel konkreetse sõiduki

avariieelsest hinnast, mitte aga tehniliselt sarnase sõiduki turuväärtusest. Kui kostja oleks kasutanud

käsipidurit ja sõiduk ei oleks hakanud veerema ega põrganud vastu betoonseina, kuuluks hagejale

6300-eurose turuväärtusega sõiduk, mitte aga hüpoteetiline tehniliselt sarnaste lähteandmetega sõiduk

turuväärtusega 7989 eurot 96 senti. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-63-04 tehtud otsuses selgitanud, et

kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja hävimise korral

võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda samasuguse asja. Asja

soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja kohalik keskmine turuhind.

Sõiduki ülevaatuse ja vigastuste kindlakstegemisega seotud kulu 38 euro 50 sendi hüvitamise nõude

rahuldamata jätmise osas tuleb muuta maakohtu põhjendusi. Asjaolu, et kulu on kandnud kolmas isik,

ei vabasta kahju tekitanud isikut vastutusest ja kohustusest tekitatud kahju hüvitada. Küll aga tuleb

kahjunõue selles osas jätta rahuldamata põhjusel, et tegemist ei ole mõistliku, st vajaliku ja

põhjendatud kuluga. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju

tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu kahju kindlaks tegemiseks. Hageja

põhjenduse kohaselt oli kulu vajalik, sest sõidukile oli vaja teha ülevaatus ning vigastused tuli

fikseerida. Eelkirjeldatud tegevuste käigus tehti sõidukist foto ja koostati ülevaatuse akt. Kostja

kinnitas, et koostati ka teade liiklusõnnetusest ja võeti kostja seletus. Ülevaatuse aktist nähtub, et

selles fikseeriti vaid üldsõnaliselt esiosa vigastuste esinemine, mis oli aga ka visuaalselt nähtav

(tuvastatav fotolt). Pooled ei vaielnud avarii toimumise asjaolude üle, algasid läbirääkimised kahju

hüvitamise võimalike viiside üle. Tegemist ei olnud kindlustusjuhtumiga. Vigastused fikseeris

OÜ Autoeksperdi Grupp 15. septembril 2011 ja selleks tehtud kulu mõistis maakohus kostjalt välja.

Seetõttu ei olnud tehtud kulutused vajalikud kahju kindlaks tegemiseks VÕS § 128 lg 3 mõttes.

Maakohtu otsus tuleb tühistada puksiirteenuse eest makstud raha välja mõistmata jätmise osas.

Sõiduk ei olnud pärast avariid võimeline iseseisvalt liikuma. Kui selgus, et pooled ei suuda tekitatud

kahju hüvitamises jms-s kokku leppida, oli hagejal õigus oma sõiduk kostja juurest ära viia. Kostja

pole esile toonud ega tõendanud, et hageja oleks saanud selleks kasutada mõnd muud (odavamat)

moodust kui puksiirvedu. Seega oli 384 euro suuruse kulutuse ja kahju tekitamise vahel seos ja

kostjal tuleb see otsese varalise kahjuna hüvitada. Seoses täiendava põhivõla väljamõistmisega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis 384 euro tasumisega viivitamise eest.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ka selles, et hageja ei ole sõiduki rentimise kulu

tõendanud. Hageja pidi TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama, et kasutas ajavahemikul 10. juunist

2011 kuni 21. detsembrini 2011 samaväärset asja ja tegi sellega seoses kulutusi. Hageja esitas

rendilepingu, mille kohaselt rentis ta kaubiku kuni sõiduki tagastamiseni hinnaga 63 eurot 91 senti

ööpäevas. Vajadust kasutada asendusautot põhjendas hageja veoteenuse osutamisega. Samas ei ole

hageja esitanud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et hageja vaidlusalusel ajavahemikul

veoteenust tegelikult ka osutas. Menetlusabi taotlusele lisatud konto väljavõttest ajavahemiku

9. juunist 2011 kuni 16. detsembrini 2011 kohta ei nähtu ühtegi võimaliku majandustegevusega

seotud kulu ega tulu. Hageja väidete põhjendatust pole võimalik tuvastada ka ühegi teise tsiviilasjas

esitatud materjali põhjal.

Ekslikud on hageja väited selle kohta, et kostja on hageja faktilised väited omaks võtnud. TsMS § 231

lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud

väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kostja on

esimesest kirjalikust vastusest alates vaielnud hagile vastu täies ulatuses, mh on kostja seisukohal, et

hageja esitatust ei ilmne, et hageja oleks seotud mis tahes majandustegevusega, millest tekiksid

kulutused, ning arusaamatuks jääb kaubaauto rentimise vajadus. Asjas nr 3-2-1-72-09 tehtud

Riigikohtu otsuse järgi eeldab TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine, et kohus järgiks

TsMS § 392 lg 1 p 3, st et eeldatava omaksvõtu puhul peab kohus võimalusel küsima poole

seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet

asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, mille alusel jäeti osaliselt välja mõistmata hüvitis

hageja kohtueelselt õigusabile tehtud kulu eest. Hageja esindaja on kõrge kvalifikatsiooniga

vandeadvokaat, kes osutas teenust nii hagejale kui ka tema äriühingule. Äriühingule osutatud

õigusabiteenus praegusesse vaidlusesse ei puutu. Võttes arvesse vajadust nõustada füüsilisest isikust

klienti ja aega, mis mõistlikult pidi kuluma pretensiooni koostamisele, on vajalik ja põhjendatud

õigusabikulu 107 eurot.

Seoses hagi rahuldamise proportsiooni suurenemisega tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel uuesti jaotada ka

menetluskulud. Kuna hagi rahuldatakse 28% ulatuses, siis jäävad maakohtus kantud menetluskulud

72% ulatuses hageja ja 28% ulatuses kostja kanda. Maakohus vabastas hageja 17. jaanuari 2012. a

määrusega hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kuna hagi rahuldatakse 28% ulatuses, tuleb

lähtuda TsMS § 190 lg-test 3 ja 4 ning mõista riigituludesse välja hagejalt 72% ja kostjalt 82%

maakohtus tasumata 2236 euro 90 sendi suurusest riigilõivust. Ringkonnakohus jätkas apellandile

menetlusabi andmist, vabastades ta 24. mai 2012. a määrusega riigilõivu 1597 euro 79 sendi

tasumisest riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse 3%

ulatuses, rahuldamata jäi 97% kaebusest. Hagejalt tuleb võrdeliselt kaebuse rahuldamata osaga

mõista välja riigituludesse tasumata riigilõivust 97% ja kostjalt 3%. TsMS § 190 lg 7 rakendamiseks

mõjuvaid põhjuseid ei ole. Muud apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel 97%

ulatuses hageja ja 3% ulatuses kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii

maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi 14 406 euro 4 sendi suuruse

kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi selles osas rahuldada.

Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ning hagejalt riigilõivu

riigituludesse väljamõistmise osas.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on valesti lugenud samaväärse sõiduki soetamise kuluks 6300 eurot.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et eksperdi arvamuse kohaselt kuluks samaväärse sõiduki

ostmiseks 7989 eurot 96 senti. VÕS § 132 lg 1 kohaldamisel ei ole oluline asja turuväärtus, vaid see,

millise summa eest on hagejal võimalik osta samasugune asi.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hageja ei ole tõendanud sõiduki rentimise kulu.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud tõendina esitatud rendilepingut. Pooled ei

vaielnud maakohtus selle üle, et sõiduk oli hagejale vajalik veoteenuse osutamiseks. VÕS § 132 lg 4

teise lause järgi tuleks hagejale hüvitada saamata jäänud kasutamiseelised ka juhul, kui hageja

samaväärset asja ei kasutanud. Kasutamiseeliste väärtuseks saab lugeda samaväärse sõiduki rendikulu

63 eurot 91 senti päevas.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et sõiduki ülevaatuse ja vigastuste kindlakstegemisega seotud

kulu 38 eurot 50 senti ei ole vajalik ja põhjendatud. Hilisema pooltevahelise vaidluse vältimiseks oli

vaja fikseerida kirjalikult toimunud kahjujuhtum ja sõiduki vigastused visuaalsel vaatluse, teha

sõidukist fotod ja võtta kostjalt seletuskiri.

Ringkonnakohus on valesti lugenud põhjendatud ja vajalikuks enne kohtusse pöördumist kantud

õigusabikulu üksnes 107 euro ulatuses. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et õigusabi osutati

kahele isikule. Hageja selgitas maakohtus, et õigusabi osutati üksnes talle ning see sisaldas

pretensiooni kirjutamist, nõude analüüsi ning konsultatsiooni kliendiga. Arvestades õigusabile

kulunud aega (3 tundi) ja õigusabi sisu tuleks lugeda mõistlikuks kuluks kogu õigusabiteenusele

kulunud 322 eurot 13 senti.

Ringkonnakohus on valesti välja mõistnud hagejalt riigituludesse hagilt ning apellatsioonkaebuselt

tasumata riigilõivu. Hagejale on antud menetlusabi, vabastades hageja riigilõivu tasumise

kohustusest. Hagi on osaliselt rahuldatud. Sellises olukorras ei näe TsMS § 190 lg 4 ette võimalust

hagejalt tasumata riigilõiv riigituludesse välja mõista. Lisaks on hagilt tasuda tulnud riigilõiv

2236 eurot 90 senti ning apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud lõiv 1597 eurot 79 senti ebamõistlikult

kõrged ja põhiseadusega vastuolus. Kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt tulnuks hagilt tasuda riigilõiv

750 eurot ning apellatsioonkaebuselt 550 eurot, millest oleks ringkonnakohus pidanud lähtuma.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega jäeti muutmata maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue sõiduki

ülevaatuse ja vigastuste fikseerimise kulu hüvitamiseks ning osaliselt rahuldamata hageja nõue enne

kohtumenetlust kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud õigusabikulu hüvitamiseks. Samuti tuleb

tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse ning hagejalt tasumata riigilõivu

riigituludesse väljamõistmise osas. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Asi

tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Praeguses asjas nõuab hageja kostjalt lepingu rikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja rikkus lepingut, kahjustades hageja autot ning et see lepingu

rikkumine ei ole vabandatav. Vaieldakse hageja kahjunõude suuruse üle.

Lepingu rikkumise korral kohaldub VÕS § 132, sest VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt eeldatakse, et

lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on selle sättega piiratud ning asja hävimise või kahjustamise

korral tuleb see hüvitada VÕS §-s 132 toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti

(vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Seetõttu

on praeguses asjas oluline, kas kohtud on VÕS § 132 õigesti tõlgendanud. Samuti kohaldub lepingu

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõuetele VÕS §-s 128 sätestatu.

11. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendamatult vähendanud hageja kasuks väljamõistetud hüvitist

enne kohtumenetlust õigusabile tehtud kulutuste eest. Piisavaks põhjenduseks väljamõistetava

hüvitise suuruse vähendamiseks ei saa pidada maakohtu otsuses märgitud üldsõnalist lauset:

„Arvestades asjaolusid loeb kohus mõistlikuks kuluks 107 eurot". Ringkonnakohus on sellele

põhjendusele lisanud üksnes viite sellele, et arvelt nähtub, et õigusabi osutati lisaks hagejale ka

hageja äriühingule. Seejuures ei ole ringkonnakohus aga välja toonud, kuidas mõjutab see asjaolu

hageja tehtud kulutuste põhjendatust.

Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid

hiljem hüvitatavateks (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29).

Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt

hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja

saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama,

kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu

tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui

kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja

taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16; 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16),

kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju. Kostja

peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud

sama teenust odavamalt.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 128 lg-t 3 leides, et sõiduki

ülevaatuse ja vigastuste kindlakstegemisega seotud kulu 38 eurot 50 senti ei ole selle sätte mõttes

mõistlikuks kuluks, st tegemist ei ole hüvitatava kahjuga.

Sõna „mõistlikkus" selles sättes hõlmab kõigepealt kulude vajalikkust, st kas kulutused olid

mõistlikult võttes paratamatud. Kulude vajalikkus kõnealuses tähenduses seondub seega põhjusliku

seose tuvastamisega kostja väidetava teo ja hageja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Kolleegium

leiab, et üldjuhul tuleb pidada kolmanda isiku poolt kahjustatud eseme ülevaatust ja vigastuste

kindlakstegemist vajalikuks, st VÕS § 128 lg 3 järgi mõistlikuks. Selliste kulutuste tegemine aitab

hankida võimaliku tulevase kohtuvaidluse jaoks tõendeid ning seeläbi vähendada ka tulevikus poolte

vahel kahju tekkimise asjaolude üle vaidluse tekkimise võimalust. Samuti hõlmab mõistlikkuse nõue

selle sätte järgi kulutuste suurust. See tähendab, et kulutused võivad olla küll selle sätte järgi

vajalikud, kuid kui need on ebamõistlikult suured, mõistab kohus hüvitise välja mitte hageja soovitud

ulatuses, vaid väiksemas, mõistlikus, s.o põhjendatud ulatuses.

TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab hageja esitama tõendid selle kohta, et kahju

olemasolu ja suuruse kindlakstegemiseks tehtud kulutused olid vajalikud ning kostja esitama oma

tõendid juhul, kui ta endiselt vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu. Kulutuste vajalikkuse korral

võib siiski olla nii, et hageja on neid arvestanud ebamõistlikus ulatuses. Hageja peab tõendama, et

tema kantavad kulutused on mõistlikud, st vajalikud. Hageja peab kulutuste kohta esitama

tsiviilkohtumenetluses tõendi mõistele vastavad tõendid. Kuna TsMS § 229 lg 2 esimese lause järgi ei

ole hagimenetluses tõendiks poole seletus, siis ei saa lugeda tõendatuks hageja kulutusi üksnes tema

enda koostatud kulutuste nimekirja ja kalkulatsiooni alusel. Juhul kui hageja nõuab juba kantud

kulutuste hüvitamist ja kulutuste tegemine oli küll VÕS § 128 lg 3 mõttes vajalik, kuid kostja arvates

kandis hageja neid ebamõistlikus ulatuses, peab kostja hageja nõude vähendamiseks taotlema kohtult

VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses käesoleva otsuse p 11) ja tõendama oma vastuväiteid.

Maakohus oleks pidanud selgitama, kas ja millises ulatuses kostja hagis esitatud asjaolud omaks

võtab või neile vastu vaidleb. Muu hulgas pidi kostja hagile vastu vaieldes avaldama, kas ta on nõus

sellega, et hageja kantud kulutused olid VÕS § 128 lg 3 mõttes vajalikud, ning kas ta kulutuste

vajalikuks tunnistamise korral nõustub hageja nõutud kahjuhüvitise ulatusega või vaidleb sellele

vastu. Kostja oleks nendes küsimustes hagile vastu vaieldes pidanud TsMS § 230 lg 1 esimese lause

järgi oma vastuväiteid tõendama. Asjaolu, et kostja ei ole kulutuste suurusele vastu vaielnud, ei saa

käsitada kostjapoolse omaksvõtuna. Omaksvõtt TsMS § 231 lg-te 1–4 tähenduses ei ole see, kui

kostja ei ütle midagi hageja väidete kohta, mis puudutavad hageja kulutuste mõistlikkust VÕS § 128

lg 3 mõttes (vajalikkust ja suurust). Kolleegium on seoses omaksvõtuga varem selgitanud, et

omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist

kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu

kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgib TsMS § 392 lg 1 p 3, st et

eeldatava omaksvõtu korral peab kohus võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles

siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et

pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12).

Seega oleks maakohus pidanud selgitama, millised hagis esitatud asjaolud kostja omaks võtab ning

kas ta vaidleb vastu hageja nõutud kulutuste suurusele ka tingimuslikult, st kulutuste vajalikkust küll

tunnistamata, kuid pidades silmas võimalust, et kohus siiski tunnistab kulutused vajalikeks.

Ringkonnakohus on jätnud maakohtu eelnimetatud rikkumise tähelepanuta. Asja uuel läbivaatamisel

peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse esitada soovi korral täiendavaid asjaolusid ja tõendid

hageja sõiduki ülevaatuse ja vigastuste kindlaks tegemise kulude mõistlikkuse kohta. Olukorras, kus

maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ja selle tõttu on vaja esitada uusi asjaolusid ning

tõendeid, peab ringkonnakohus võimaldama pooltele maakohtu selgituskohustuse rikkumise

kõrvaldamiseks neid esitada sõltumata sellest, kas neile on tuginetud apellatsioonkaebuses ja

apellatsioonivastuses või kas pooled tuginesid neile asjaoludele apellatsioonkaebuse või

apellatsioonivastuse esitamise tähtaja jooksul (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-156-11, p 39).

13. Kohtute otsused tuleb jätta muutmata osas, milles jäeti osaliselt rahuldamata hageja nõue

samaväärse sõiduki soetamise kulu hüvitamiseks. VÕS § 132 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb asja

hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis,

mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Üksnes juhul kui uue

samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja

väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik

keskmine turuhind (vt Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-04, p 14). Kohtud on

hinnanud asjatundja arvamust, mille hageja esitas uue sõiduki soetamise kulu tõendamiseks.

Maakohus leidis, et selles sisaldub kaks erinevat turuväärtust ning hinnates asjatundja arvamust

koostoimes sõiduki müügikuulutusega, luges uue samaväärse asja soetamise mõistlikuks kuluks

6300 eurot. Ringkonnakohus on samuti hageja esitatud asjatundja arvamust hinnanud ja leidnud, et

sõiduki turuväärtuseks on 6300 eurot. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole tõendeid hinnates

menetlusnorme rikkunud.

Kolleegium on varem leidnud, et asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata,

võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse

ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal (vt Riigikohtu 9. märtsi

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Sama põhimõte kehtib ka VÕS § 132 lg-te 1 ja 2

kohaldamisel. Seega peab VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks

võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue

samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kulutuste suuruse

tõendamise kohustus on aga TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva üldise tõendamiskoormuse järgi hagejal

ning kostja peab esitama oma tõendid juhul, kui ta endiselt vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu.

Praegusel juhul on hageja tuginenud üksnes asjatundja arvamusele, mida kohtud on ka hinnanud ning

millest lähtudes hüvitatavate kulutuste suuruse ka tuvastanud.

14. Kohtute otsused tuleb jätta muutmata ka osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue samaväärse

sõiduki kasutamise kulu hüvitamiseks.

VÕS § 132 lg 4 esimese lause kohaselt, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige

tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise

kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Selle sätte kohaldamise üheks

eelduseks on järelikult see, et asi oli isikule vajalik või kasulik. Kolleegium selgitab, et see asjaolu on

ka VÕS § 132 lg 4 teise lause kohaldamise eelduseks.

Ringkonnakohus on leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et ta tegi kulutusi asendusauto rentimiseks.

Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei põhjendanud hageja esitatud rendilepingu

arvestamata jätmist. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta osutas

veoteenust, samuti ei nähtu tema konto väljavõttest veoteenuse osutamisega seotud kulu ega tulu.

Seega on ringkonnakohus tõendeid koostoimes hinnates jõudnud järeldusele, et hageja ei ole

tõendanud asendussõiduki kasutamiseks kulutuste tegemist. Kohtud ei ole nende tõendite hindamisel

rikkunud menetlusõiguse norme. Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt tõendeid ei hinda.

Kolleegium selgitab, et kui hageja nõuab hävinud või kahjustatud asja asendamise kulude hüvitamist

(VÕS § 132 lg 4 esimene lause), peab kohus võtma seisukoha üksnes selle nõude kohta. Ainult juhul,

kui hageja taotleb, TsMS § 270 lg-le 2 tuginedes lisaks asja asendamise kulude hüvitamisele

alternatiivselt ka kaotatud kasutuseeliste hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 teine lause), peab kohus asja

asendamise kulude hüvitamise nõude põhjendamatuse korral võtma seisukoha, kas rahuldada tuleks

kaotatud kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kolleegium märgib, et kui hageja nõuab hävinud või

kahjustatud asja asendamise kulude hüvitamist, ei pea kohus talle selgitama võimalust esitada

alternatiivne nõue kaotatud kasutuseeliste hüvitamiseks.

Praegusel juhul nõudis hageja VÕS § 132 lg 4 teise lause järgi kaotatud kasutuseeliste hüvitamist

esimest korda kassatsioonkaebuses. Kuna hageja ei esitanud varem kasutuseeliste hüvitamise nõuet

ega selle nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, siis ei pidanud kohtud seda nõuet

käsitlema.

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles ringkonnakohus mõistis

hagejalt riigituludesse välja nii maa- kui ka ringkonnakohtus tasumata riigilõivu. Hageja sai riigilõivu

tasumiseks menetlusabi nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsusega hagi osaliselt rahuldati. Sellises olukorras ei ole alust mõista riigilõivu

tasumisel menetlusabi saanud hagejalt riigilõivu riigituludes välja. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui

hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmisel

menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Sellest sättest ei tulene võimalust mõista hagejalt

hagi osalise rahuldamise korral riigilõiv, mille tasumiseks hageja menetlusabi sai, riigituludesse välja

lähtudes hagi rahuldamise ulatusest. Menetlusabi saanud hagejalt saab riigilõivu riigituludesse välja

mõista üksnes juhul, kui hagi jääb tervikuna rahuldamata.

Nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus jäävad muutmata osas, milles kohtud mõistsid kostjalt

riigilõivu riigituludesse välja. Kostjalt riigilõivu väljamõistmise alus on sätestatud TsMS § 190 lg-s 3,

mille kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, hagi

rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Selles ulatuses,

milles kohtud on kostjalt riigilõivu riigituludesse välja mõistnud, on hagi rahuldamine jõustunud.

Seega ei saa kostja kohustus riigilõivu riigituludesse tasuda väheneda. Asja uuel läbivaatamisel võib

olla vaja mõista kostjalt välja lisasumma, arvestades hagi rahuldamise ulatust. Seejuures tuleb

arvestada kostjalt juba väljamõistetud summat.

16. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

Kolleegium märgib, et TsMS ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel lähtudes

apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest. Hagi osalise rahuldamise korral reguleerib

menetluskulude jaotust poolte vahel TsMS § 163, mille esimese lõike kohaselt kannavad pooled hagi

osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Seega ei ole ette nähtud võimalust lähtuda menetluskulude jaotamisel apellatsioonkaebuse

rahuldamise ulatusest. Sellist võimalust ei tulene ka kõrgema astme kohtus menetluskulude jaotust

reguleerivast TsMS §-st 171. TsMS § 171 lg 1 näeb küll ette, et apellatsioonkaebuse täieliku

rahuldamata jätmise korral kannab selle esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kuid see

säte ei reguleeri olukorda, kus apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse. Seega tuleb lähtuda TsMS §-

st 163.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu