3-2-1-140-12 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu 2. aprilli 2013. a otsuse kohta

kohtuasjas nr 3-2-1-140-12.

1. Nõustun üldkogu otsuse resolutsiooniga, kuid ei nõustu selle põhjendustega.

2. Praegune asi on minu arvates paljus analoogiline üldkogu 28. veebruari 2013. a otsusega

lahendatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga nr 3-4-1-13-12 (edaspidi varasem asi või varem

lahendatud asi), millele lisasin eriarvamuse, nõustumata kohtuotsuse resolutsiooniga.

Nii praeguses asjas kui ka varasemas asjas on tegemist enam tasutud riigilõivu tagastamise

taotlusega, milles tõstatati küsimus tasutud riigilõivu põhiseadusvastasusest.

Varasem asi oli haldusasjast võrsunud põhiseaduslikkuse järelevalve asi. Praegune asi on aga

tsiviilasi, milles üldkogu teostas põhiseaduslikkuse kohtulikku järelevalvet. Erinevust üldkogus

lahendatud varasema asja ja praeguse asja vahel näeb üldkogu enamus järgnevas. Varem lahendatud

asjas esitati kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt enam tasutud riigilõivu tagastamise taotlus

kohtumenetluse ajal pärast seda, kui halduskohus oli otsusega lahendanud asja sisuliselt,

apellatsioonkaebus oli halduskohtu otsuse peale esitatud ning asjas ei olnud jõustunud kohtulahendit.

Praeguses asjas on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu tagastamise taotlus esitatud pärast

kohtumenetluse lõppu (pärast kohtuotsuse jõustumist).

3. Nii varasemas asjas kui ka praeguses lahendas üldkogu küsimust, kas enam tasutud riigilõivu

tagastamise taotluses saab tõstatada küsimuse, et tasutud riigilõiv on oma suuruse tõttu põhiseaduse

vastane. Varem lahendatud asjas tunnistas üldkogu riigilõivuseaduse asjassepuutuva sätte

põhiseaduse vastaseks seetõttu, et liiga suure riigilõivuga on rikutud põhiseaduse § 15 lg-ga 1 tagatud

kohtusse pöördumise õigust ja põhiseaduse § 24 lg-ga 5 tagatud edasikaebeõigust. Sellise

lähenemisega ma ei nõustunud, sest leidsin, et kaebaja põhiõigusi pole rikutud, sest asi vaadati kohtus

sisuliselt läbi ja jõuti kohtuotsuseni. Praeguses asjas leidis üldkogu, et pärast kohtumenetluse lõppu

esitatud enam tasutud riigilõivu tagastamise taotluse menetlemisel ei ole võimalik lahendada

riigilõivu põhiseaduspärasuse küsimust.

4. Olen seisukohal, et ka praeguses asjas ei ole hageja põhiõigusi rikutud. Hageja tasus

apellatsioonkaebuselt riigilõivu ja tema apellatsioonkaebus vaadati ringkonnakohtus sisuliselt läbi.

Seepärast oleksin mina üldkogu praegust otsust, millega jäeti hageja taotlus riigilõivu tagastamiseks

rahuldamata, põhjendanud sellega, et põhiseaduse § 24 lg-ga 5 tagatud edasikaebeõigust ei ole

riigilõivu suurus rikkunud. Riigilõivu suurus ei ole takistanud apellatsiooni esitamist.

5. Näen ka vastuolu varasema ja praeguse lahendi vahel. Kui üldkogu tuvastas varasemas lahendis

põhiseaduse § 15 ja § 24 lg 5 rikkumise, siis olnuks minu arvates ka praeguses asjas, milles väideti

apellatsioonilõivu põhiseadusvastasust, loogiline näha põhiseaduse § 24 lg 5 rikkumist.

Nimelt ei ole minu veenvad üldkogu otsuse punktides 20 ja 21 esitatud põhjendused selle kohta, miks

isik saab enam tasutud riigilõivu tagastamise nõudes tugineda lõivu põhiseadusvastasusele üksnes

kuni menetluse lõppemiseni jõustunud kohtulahendiga. Teisisõnu, üldkogu otsuse põhjendused ei ole

piisavad selleks, et praegune asi lahendada teisiti kui varasem asi.

6. Üldkogu leidis otsuse punktis 20, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg-t 6 tuleb koostoimes tõlgendada

selliselt, et enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda

kuni menetluse lõppemiseni jõustunud lahendiga, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus

menetluse ajal.

TsMS § 150 lg 1 p-s 1 sätestatakse, et tasutud riigilõiv tagastatakse "enam tasutud osas, kui riigilõivu

on tasutud ettenähtust rohkem".

TsMS § 150 lg-s 6 sätestatakse: "Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle

aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist."

TsMS § 150 lg 1 p 1 sätestab nõudeõiguse. TsMS § 150 lg 6 on säte, mis reguleerib ainult ja üksnes

nõude lõppemist. Minu arvates ei anna need sätted koostoimes ega ka eraldi alust järelduseks, et kuni

kohtumenetluse lõppemiseni saab isik tõstatada küsimuse enam tasutud riigilõivu

põhiseadusvastasusest, kuid pärast kohtumenetluse lõppemist sellist küsimust enam tõstatada ei saa.

Minu arvates ei võimalda nende sätete sõnastus kuidagi järeldust, et seadusandja soovis enam tasutud

riigilõivu tagastamise taotluse puhul reguleerida põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

alustamist erinevalt, sõltuvalt sellest, kas see taotlus esitati enne või pärast kohtulahendi jõustumist.

7. Otsuse punktis 21 ollakse esiteks seisukohal, et üldkogu valitud tõlgendus teenib põhiseaduse § 15,

§ 24 lg 5 ja § 252 riivete puhul õiguskindluse eesmärki.

Otsusest aga ei nähtu, mil viisil see tõlgendus teenib õiguskindluse eesmärki. Ei nähtu ka see, millist

õiguskindluse põhimõtte aspekti või alapõhimõtet üldkogu enamus silmas peab.

8. Samuti ollakse otsuse punktis 21 seisukohal, et üldkogu valitud tõlgendus teenib põhiseaduse § 15,

§ 24 lg 5 ja § 152 riivete puhul menetlusökonoomia eesmärki. Siin leiab üldkogu: "Muu hulgas aitab

selline regulatsioon vältida arvukate riigilõivu tagastamise taotluste menetlemist kohtutes ja seeläbi

tagada kohtusüsteemi suutlikkuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul."

Olen seisukohal, et sellise seisukoha esitamisel on tähelepanuta jäetud, et seaduses on juba olemas

menetlusökonoomia huve teeniv regulatsioon, mis võimaldab vältida selliste arvukate riigilõivu

tagastamise taotluste sisulist menetlemist, milles pärast kohtulahendi jõustumist tõstatatakse küsimus

tagastamisele kuuluva riigilõivu põhiseadusvastasusest.

Nimelt sätestatakse TsMS § 356 lg-s 2: "Kohus võib menetluse peatada Riigikohtu menetluses oleva

põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise ajaks kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni, kui see

võib mõjutada tsiviilasjas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti kehtivust."

Seega ei sunni seadus instantsikohtuid sisuliselt menetlema kõiki enam tasutud riigilõivu tagastamise

taotlusi, milles pärast kohtulahendi jõustumist väidetakse, et tasutud riigilõiv on põhiseaduse vastane.

Kohus saab TsMS § 356 lg 2 alusel sellise lõivu tagastamise taotluse menetluse peatada, kui

samasuguse riigilõivu määra põhiseaduspärasuse kontrollimine on Riigikohtu menetluses. Pärast

samasuguse lõivumäära tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist Riigikohtu otsusega toimub ülejäänud

enam tasutud riigilõivu tagastamise taotluste puhul instantsikohtus üksnes formaalne menetlus. Kui

Riigikohus on tsiviilasja lahendamisel ise kindlaks määranud riigilõivu määra, siis kontrollitakse

formaalses menetluses, kas lõivusumma, mille isik tasus, vastab Riigikohtu poolt kindlaks määratud

riigilõivu määrale. Kui Riigikohus ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel

riigilõivumäära tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisel ise kindlaks määranud tasumisele kuuluvat

riigilõivumäära, siis saab instantsikohus tasumisele kuuluva riigilõivumäära formaalses menetluses

kindlaksmääramisel juhinduda Riigikohtu senisest praktikast (tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse

punkti 51 lg 2, haldusasjas nr 3-3-1-22-11 tehtud otsuse punkti 34 lg 1, tsiviilasjas nr 3-2-1-67-11

tehtud otsuse punkti 29 lg 2). Seepärast lahendaks instantsikohus TsMS § 356 lg 2 kohaldamise

korral formaalses menetluses valdava enamuse riigilõivu tagastamise taotlusi, milles pärast

kohtulahendi jõustumist väidetakse lõivu põhiseadusvastasust. Otsuse punktis 20 ei pea üldkogu

enamus pärast tsiviilasjas tehtud kohtulahendi jõustumist esitatud riigilõivu tagastamise taotluste

formaalset menetlemist menetlusökonoomiat kahjustavaks. Samamoodi ei saa pärast

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuse jõustumist menetlusökonoomiat

kahjustada selliste pärast tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse jõustumist esitatud taotluste formaalne

menetlemine, milles taotletakse enam makstud riigilõivu põhiseaduse vastaseks tunnistamist.

Märgin, et pärast kohtulahendi jõustumist esitatud enam tasutud riigilõivu tagastamise taotlused,

milles väidetakse tasutud riigilõivu põhiseadusvastasust, ei ole ainus tegur, mis mõjutab nende

kohtuasjade arvu, milles tuleb sisuliselt lahendada riigilõivu põhiseaduspärasuse küsimus. Varasemast

lahendist tuleneb, et riigilõivu põhiseaduspärasust saab vaidlustada enam tasutud riigilõivu

tagastamise taotluses, mis on esitatud kohtumenetluse ajal. Kohtu poolt nõutud riigilõivu

põhiseadusvastasust saab väita seadusega ettenähtud korras esitatud määruskaebuses. Eelduslikult on

ka kahe viimatinimetatud menetlusõigusliku vahendiga võimalik seada kahtluse alla väga paljude

kohtulõivude põhiseaduspärasus ning saavutada väga paljude kohtulõivude põhiseaduspärasuse

kohtulik kontroll. Kordan, et riigilõivumäära pärast ühes asjas põhiseadusvastasuse tõttu

tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist toimub samasuguses määras tasutud riigilõivu tagastamise

ülejäänud taotluste puhul kohtutes üksnes formaalne menetlus. Nendel põhjendustel kahtlen, et pärast

kohtumenetluse lõppu esitatud enam tasutud riigilõivu tagastamise taotluste, milles väidetakse

riigilõivu põhiseadusvastasust, menetlemine saaks oluliselt mõjutada selliste kohtumenetluste arvu,

milles kontrollitakse riigilõivu määra põhiseaduspärasust.

Jüri Põld