3-2-1-140-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-140-12

Määruse kuupäev

Tartu, 2. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving,

Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Lembit Lambingu taotlus riigilõivu tagastamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Lembit Lambing, esindaja vandeadvokaat Priit Lätt

Riigikogu (põhiseaduskomisjoni kaudu)

Õiguskantsler

Justiitsminister

Asja läbivaatamise kuupäev

22. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Lembit Lambingu taotlus riigilõivu tagastamiseks rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lembit Lambing (hageja) esitas 8. aprillil 2009 Harju Maakohtule hagiavalduse Swedbank Liising

Aktsiaseltsi (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 2 500 000 krooni ja intressi

557 491 krooni 90 senti.

2. Harju Maakohus jättis 22. detsembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata. Hageja 21. jaanuaril 2010

esitatud apellatsioonkaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 28. mai 2010. a otsusega samuti

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus jättis 1. detsembri 2010. a otsusega (tsiviilasi

nr 3-2-1-109-10) ringkonnakohtu otsuse muutmata ja hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kõigi

kohtuastmete menetluskulud jäeti otsuste järgi hageja kanda.

3. Tallinna Ringkonnakohus on 26. jaanuari 2010. a määrusega kohustanud hagejat maksma

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 145 000 krooni (II kd, tl 15-16). 26. jaanuaril 2010 tasus Luule

Lambing hageja eest riigilõivu 115 000 krooni (II kd, tl 24) ja 28. jaanuaril 2010 Advokaadibüroo

GLIMSTEDT OÜ (varasem ärinimi Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid OÜ)

30 000 krooni (II kd, tl 25).

4. Hageja esitas 28. jaanuaril 2010 ringkonnakohtule vastuväite nõutava riigilõivu suuruse kohta,

leides, et õige riigilõiv on 115 000 krooni, ja taotles 30 000 krooni tagastamist (II kd, tl 20-22).

29. jaanuaril 2010 jättis ringkonnakohus lõivu tagastamise taotluse rahuldamata (II kd, tl 28). Ka

Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses leidis hageja, et on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu

ettenähtust 30 000 krooni rohkem (II kd, tl 74-75). Riigikohtu 1. detsembri 2010. a otsuse punkti 12

järgi võib hageja taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist ringkonnakohtult.

26. mail 2011 esitas Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ Tallinna Ringkonnakohtule taotluse

tagastada apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõiv 30 000 krooni (II kd, tl 114-115). 6. juuni

2011. a määrusega tagastas Tallinna Ringkonnakohus Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le

30 000 krooni (1917 eurot 35 senti), kuna lõivu oli tasutud ettenähtust rohkem (II kd, tl 120–121).

5. Hageja esitas 12. juulil 2012 Riigikohtule taotluse tagastada apellatsioonimenetluses tasutud

riigilõivust 3259 eurot 49 senti ja kanda see Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ arvelduskontole.

Riigilõivu tagastamise õigusliku alusena tugines hageja riigilõivuseaduse (RLS) §-dele 12 ja 15 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 150. Avaldaja taotles tunnistada põhiseadusega (PS)

vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist

2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes osas, milles need sätted

nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga 2 000 000 krooni kuni 2 500 000 krooni tuli apellatsioonkaebuselt

tasuda riigilõivu 115 000 krooni. Hageja väitel oli riigilõivumäär, mille järgi ta apellatsioonkaebuselt

riigilõivu tasus, põhiseadusega vastuolus. Selline riigilõiv riivab PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse

pöördumise õigust ning PS § 24 lg-st 5 tulenevat õigust kohtu otsuse peale edasi kaevata. Samuti on

kohustus tasuda nii suurt riigilõivu vastuolus PS §-ga 32.

Põhiseaduspärase riigilõivu suuruse määramisel tuleb hageja arvates lähtuda enne 1. jaanuari 2009

kehtinud riigilõivumääradest. 31. detsembril 2008 kehtinud riigilõivumäär apellatsioonkaebuse

esitamisel tsiviilasjas hinnaga 2 500 000 krooni oli 64 000 krooni. Kuna avaldaja on tasunud

apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 115 000 krooni, kuid oleks pidanud tasuma

64 000 krooni, tuleb avaldajale tagastada 51 000 krooni ehk 3259 eurot 49 senti.

6. Taotlust läbi vaadanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja

4. oktoobri 2012. a määrusega lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

7. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis andis 21. novembri 2012. a määrusega hageja taotluse

TsMS § 19 lg 4 p-de 2 ja 3 ning § 690 lg 1 esimese lause ja põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 teise lause alusel lahendada Riigikohtu üldkogule.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHAD SEADUSE KOHALDAMISEL JA TÕSTATATUD

KÜSIMUSED

8. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et hagejal on õigus taotleda riigilõivu tagastamist TsMS § 150

lg 1 p 1 ja lg 4 ning RLS § 12 lg 1 esimese lause ja § 15 lg 1 p 1 alusel ja Riigikohus on pädev

taotlust lahendama. Taotluse esitas hageja tähtaegselt. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt

riigilõivu seaduses ette nähtud ulatuses ja tal on õigus saada tasutud lõiv tagasi üksnes juhul, kui

lõivumäär tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kolleegiumi liikmetel oli erimeelsus küsimuses, kas hageja saab tugineda lõivu

põhiseadusvastasusele pärast asjas tehtud kohtulahendi jõustumist. Kolleegiumi arvates peab üldkogu

vastama küsimusele, kas ja kui kaua on pärast riigilõivu tasumist ja menetluse lõppemist võimalik

tugineda tasutud riigilõivu põhiseadusvastasusele.

Kui üldkogu leiab, et hageja tasutud riigilõivu põhiseaduspärasuse hindamine on võimalik, tuleb anda

ka hinnang, kas hageja tasutud riigilõivu määr oli põhiseadusega kooskõlas. Sel juhul tuleb

kontrollida enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg-te 1 ja 19 ning lisa 1 põhiseaduspärasust osas,

milles viidatud sätete kohaselt tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas hinnaga üle

2 000 000 krooni kuni 2 500 000 krooni tasuda riigilõivu 115 000 krooni.

Kolleegium on ühte meelt, et kohustus tasuda ebaproportsionaalselt kõrget riigilõivu võib riivata

PS §-s 32 ette nähtud omandipõhiõigust, arvestades seda, kui suurest osast oma varast pidi avaldaja

loobuma, et riigilõivu tasuda. Lisaks lõivu esmasele tasujale võib see riivata ka teiste

menetlusosaliste omandiõigust, kelle kanda võidakse lõiv menetluskuluna kohtulahendi alusel jätta.

Samas ei ole kolleegium ühte meelt küsimuses, kas riivega võis kaasneda ka rikkumine.

Kolleegiumi liikmed on eri meelt ka küsimuses, kas ebaproportsionaalselt suure riigilõivu tasumine

apellatsioonkaebuselt saab riivata PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust kohtu otsuse peale edasi

kaevata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja jäi taotluse juurde ja leidis, et tasutud riigilõivu põhiseadusvastasuse väite esitamine lõivu

tagastamise taotluses on lubatav, kuna seadusandja ei ole seda piiranud. Põhiseadusele vastavuse

küsimus ei saanud tekkida menetluskulude kindlaksmääramisel, sest hageja oli kaotanud pooleks,

kellel ei olnud võimalust seda menetlust algatada. Vaidlusalused sätted on põhiseadusega vastuolus.

10. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates ei peaks hagejal olema võimalik pärast menetluse

lõppemist taotleda enammaksutud lõivu tagastamist, tuginedes lõivu võimalikule

põhiseadusvastasusele. Arvestada tuleb õiguse üldprintsiipi, mille järgi on õigusakt jõus niikaua, kuni

teda selleks ettenähtud korras kas muudetakse või ta tühistatakse.

11. Õiguskantsler leidis, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ei ole lubatav. Riigilõivu

tasumine on enne põhivaidluse arutama asumist lahendada tulev ehk eelmenetluse küsimus.

TsMS § 150 lg-s 6 ettenähtud riigilõivu tagastamise nõude esitamise tähtaeg laieneb üksnes lg-s 1

nimetatud aluste esinemisel ning kohus saab üksnes tuvastada, kas lõivu tasuti ettenähtust rohkem,

arvestades sellel hetkel kehtinud määramise aluseks olnud korda. Riigilõivu täies määras tasumisest

võib järeldada, et selle suurus ei takistanud hagejal kohtusse pöördumast. Ka kohus ei pidanud

vajalikuks ise põhiseaduslikkuse järelevalve kontrolli algatada. Erandlikel ja põhjendatud juhtudel on

teoreetiliselt võimalik tõstatada ülemäära kõrget riigilõivu ettenägevate normide põhiseadusele

vastavuse küsimus ka pärast vaidluse lõppu menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 174 lg-s 1

ettenähtud korras ja selle vaidlustamisel TsMS §-s 178 ettenähtud alustel ja korras. Selline võimalus

peaks jääma poole kaitseks, kellel ei olnud seni võimalik selles küsimuses oma õigusi kaitsta.

Kui üldkogu peab siiski isiku enammakstud riigilõivu tagastamise taotlust lubatavaks ning peab

võimalikuks hinnata enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg-te 1 ja 19 ning lisa 1

põhiseaduspärasust, oli nimetatud normide alusel arvutatud riigilõiv liiga suur ning piiras kohtusse

pöördumist liiga palju.

12. Justiitsministri arvates ei ole pärast riigilõivu tasumist ja menetluse lõppemist (kohtulahendi

jõustumist) võimalik tugineda tasutud riigilõivu põhiseadusvastasusele. Selline taotlus ei ole lubatav.

Vastasel korral läheks see vastuollu õiguskindluse ja õigusrahu põhimõttega. Hageja tasus riigilõivu

apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud sätete alusel nõutud määras ega taotlenud kohtult

tasumisele kuulunud lõivumäära põhiseadusvastaseks tunnistamist. Riigikohus ei saa lahendada

taotlust apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu tasumise aluseks olevate sätete

põhiseaduspärasuse kontrolli kohta ega hinnata seda omal algatusel, kuna Riigikohus ei kohalda

vastavat normi, st ei lahenda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist, kassatsioonkaebust ega

määruskaebust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale.

Kui Riigikohus leiab, et pärast riigilõivu tasumist ja menetluse lõppemist on võimalik tugineda

tasutud riigilõivu põhiseadusvastasusele, on vaidlustatud riigilõivumäär põhiseadusega kooskõlas.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

13. Üldkogu käsitleb esmalt taotluse lahendamisega seotud üldisi küsimusi (I), seejärel aga analüüsib

võimalusi kontrollida vaidlustatud sätete põhiseaduspärasust ja lahendab taotluse (II).

I

14. Kui hageja on tasunud apellatsioonimenetluses ettenähtust rohkem riigilõivu, võib ta nõuda selle

tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1, samuti RLS § 12 lg 1 esimese lause ja § 15 lg 1 p 1 alusel.

Tulenevalt TsMS § 150 lg-st 4 võib hageja taotleda riigilõivu tagastamist sõltumata sellest, et tema

eest maksid selle kolmandad isikud.

15. Üldkogu nõustub tsiviilkolleegiumiga, et hageja võib TsMS § 150 lg 4 esimesest lausest

tulenevalt taotleda apellatsioonimenetluses tasutud lõivu tagastamist Riigikohtult ja üldkogu on

pädev taotluse lahendama, kuna asi oli viimasena Riigikohtu menetluses. Riigikohus tegi asjas

otsuse 1. detsembril 2010 (tsiviilasi nr 3-2-1-109-10).

16. Riigilõivu tagastamise taotlus on esitatud TsMS § 150 lg 6 (ja RLS § 12 lg 1 teise lause) mõttes

tähtaegselt. Hageja eest tasuti riigilõiv apellatsioonimenetluses 26. ja 28. jaanuaril 2010, riigilõivu

tagastamise taotluse esitas hageja Riigikohtule 12. juulil 2012.

17. Hageja apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu seaduses ette nähtud ulatuses ehk

115 000 krooni. Kokku on hageja eest tasutud riigilõivu 145 000 krooni, millest 30 000 krooni on

juba otsustatud tagastada.

Hageja palus 8. aprillil 2009 maakohtule esitatud hagis mõista kostjalt välja põhinõue

2 500 000 krooni ja intress 557 491 krooni 90 senti. Sellise hagi hind oli TsMS § 124 lg 1 ning § 133

lg-te 1 ja 2 (enne 1. juulit 2012 kehtinud redaktsioonis) järgi 2 500 000 krooni. Enne 1. jaanuari 2011

kehtinud RLS § 56 lg 1 ja sama seaduse lisa 1 järgi tuli selliselt hagilt maksta riigilõivu

115 000 krooni. 21. jaanuaril 2010 esitatud apellatsioonkaebuselt tuli enne 1. jaanuari 2011 kehtinud

RLS § 56 lg 19 järgi tasuda riigilõivu sama palju, kui tuli tasuda hagi esitamisel maakohtule,

arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, st samuti 115 000 krooni.

II

18. Hagejal on õigus saada osa apellatsioonkaebuselt tasutud lõivust tagasi üksnes juhul, kui

lõivumäär tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks. Üldkogu saab hinnata vaidlustatud

riigilõivuseaduse sätete põhiseaduspärasust vaid siis, kui need saab lugeda asjassepuutuvaks

(PSJKS § 14 lg 2 esimene lause). Säte on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks seda kohtuasja

lahendamisel kohaldades otsustama selle põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui

põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-

10-00, p 10; 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).

19. Nagu iga muugi avalduse, kaebuse või muu taotluse lahendamisel, tuleb ka riigilõivu tagastamise

taotluse lahendamisel hinnata võimalike taotluse rahuldamist välistavate sätete põhiseaduspärasust.

Sätete põhiseaduspärasuse hindamise kohustus on ka kohtul endal. Kui menetlusosaline, kellelt

nõutakse riigilõivu tasumist, lõivu suurusega ei nõustu, kuid maksab lõivu menetluse jätkumise

huvides siiski ära, saab ta TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel nõuda enamtasutud riigilõivu tagastamist

ja tugineda seejuures tasutud lõivu põhiseaduse vastasusele vähemalt kohtulahendi jõustumiseni

(vt Riigikohtu üldkogu 28. veebruari 2013. a otsus halduskohtumenetluse seadustiku sarnase

regulatsiooni kohta asjas nr 3-4-1-13-12, p 36).

20. Üldkogu leiab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg-t 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam

tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda kuni menetluse

jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Seega

saab lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasusele tuginedes lõivu tagastamist nõuda

lõivu tagastamise taotluse lahendamisel, mis on esitatud enne menetluse jõustunud lahendiga

lõppemist. Hiljem esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne

menetluse jõustunud lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete

põhiseadusvastasust hinnata.

Enamtasutud riigilõivu tagastamise võimaldamisel pärast asjas kohtulahendi jõustumist pidas

seadusandja üldkogu arvates silmas, et tagastada tuleks n-ö ekslikult suuremana tasutud lõiv.

Kohtuasja menetluse jõustunud lahendiga lõppemise järgne riigilõivu tagastamine TsMS § 150 lg 1

p 1 järgi on formaalne menetlus, milles kontrollitakse, kas lõivusumma, mille isik tasus, vastas

riigilõivu nõudmise ajal kehtinud seadusele.

21. TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 6 sellisest tõlgendusest tulenev PS §-de 15, 24 lg 5 ja 152 riive on

lubatav. Säte teenib õiguskindlust ja menetlusökonoomiat kui riivet õigustavate legitiimsete

eesmärkide huve (vt ka nt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45).

Muu hulgas aitab selline regulatsioon vältida arvukate riigilõivu tagastamise taotluste menetlemist

kohtutes ja seeläbi tagada kohtusüsteemi suutlikkuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku

aja jooksul.

22. Hageja ei ole menetluse kestel taotlenud tasutud riigilõivu määra põhiseaduse vastaseks

tunnistamist ega keeldunud sel põhjusel lõivu maksmisest. Samuti ei ole ta varem sel alusel nõudnud

lõivu tagastamist. Ka ei ole ringkonnakohus hageja kaebust menetledes alustanud tasumisele kuuluva

lõivu põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust, kuigi oleks

saanud seda ka omal algatusel teha.

Samas oli hagejal apellatsioonkaebuselt lõivu tasumise järel mitu võimalust esitada riigilõivu

põhiseadusvastasuse väide nii menetluse jooksul ringkonnakohtus kui ka sel ajal enamtasutud

riigilõivu tagastamise taotlust esitades või lõivu tagastamisest keeldumise korral määruskaebust

esitades. Seega oli hagejale menetluse kestel tagatud tõhus võimalus vaidlustada riigilõivuseaduse

sätete põhiseaduspärasust. Neid võimalusi kasutamata jättes on hageja minetanud võimaluse tugineda

riigilõivu põhiseadusvastasusele pärast asja menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Seega ei ole

alust hageja vaidlustatud sätete põhiseaduspärasust kontrollida

23. Üldkogu jätab eelneva põhjal hageja taotluse rahuldamata.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, , Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak

Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu