3-2-1-193-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-193-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Radomir Šteinbergi ja Marina Šteinbergi hagi AS Maapank

(pankrotis), Hansa Investments OÜ, Maire Armi ja Riivo

Väinaste vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-62702

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marina Šteinbergi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

12 263 eurot 4 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marina Šteinberg, esindaja vandeadvokaat Vladimir

Sadekov

Kostja AS Eesti Maapank (registrikood 10161000, pankrotis),

esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets

Kostja Hansa Investments OÜ (registrikood 10610805)

Kostja Maire Arm

Kostja Riivo Väinaste

Asja läbivaatamise kuupäev

28. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2012. a otsus ja Harju Maakohtu 13. jaanuari

2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-62702 ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Tamara Vologžaninale 28. septembril 2012 Marina Šteinbergi kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marina Šteinberg (hageja I) ja Radomir Šteinberg (hageja II) esitasid 26. septembril 2008 Harju

Maakohtule hagi AS Maapank (pankrotis) (kostja I), Hansa Investments OÜ (kostja II), Maire Armi

(kostja III), Riivo Väinaste (kostja IV), Helmut Pikmetsa, Terje Eipre ja Margus Peldsese vastu, paludes

kostjatelt solidaarselt välja mõista Tallinnas Mustamäe tee 84–92 asuva korteri tagastamise võimatuse

tõttu tekkida võiva kahju. Hagejad täpsustasid korduvalt hagiavaldust. Hagejatel on lõpliku nõudena

(1. juuni 2010. a hagiavalduse täpsustuse kohaselt) kostjate vastu järgmised nõuded:

1) välja mõista kostjatelt I ja II solidaarselt kahju hüvitamiseks 767 500 krooni ning edaspidi iga kuu

tasutava eluruumi üüritasu;

2) välja mõista kostjalt III kostja I kasuks kahju 767 500 krooni, kuid mitte rohkem, kui on kostja I

kohustus hagejate vastu, samuti edaspidi iga kuu tasutava eluruumi üüritasu;

3) välja mõista kostjalt IV kostja II kasuks 767 500 krooni, kuid mitte rohkem, kui on kostja II kohustus

hagejate vastu, samuti edaspidi iga kuu tasutava eluruumi üüritasu.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmis hageja I 19. juulil 1995 AS-ga Pindi Kinnisvara lepingu

(edaspidi 1995. a müügileping) Tallinnas Mustamäe tee 84-92 asuva korteri (edaspidi korter) kui

vallasasja müügiks. Tsiviilasjas nr 2/5/231-6970/00 (uus nr 2-00-73) tehtud kohtuotsusega (jõustus

Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06) tunnustati 1995. a müügilepingu

tühisust.

31. oktoobril 1997 müüs AS Pindi Kinnisvara korteri Reval Consult EAT OÜ-le (edaspidi 1997. a

müügileping). Samal päeval sõlmisid Reval Consult EAT OÜ ja kostja I pandilepingu (edaspidi 1997. a

pandileping) Margus Peldese 17. oktoobri 1997. a laenulepingust tulenevate võlakohustuste tagamiseks.

Tsiviilasjas nr 2/5/231-6970/00 tehtud kohtuotsusega (jõustus Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a. otsusega

tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06) jäeti rahuldamata nõue tunnustada 1997. a müügilepingu tühisust.

Riigikohus tunnustas 15. jaanuari 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06 1997. a pandilepingu

tühisust.

12. oktoobril 2000 tagati hagi tagamise määrusega tsiviilasjas nr 2/5/231-6970/00 hageja II hagi korterile

kui vallasasjale seatud keelumärkega.

13. novembril 2002 kinnistati korter korteriomandina ja kinnistusraamatusse kanti omanikuna Reval

Consult EAT OÜ. Kostja I avalduse ja Tallinna Linnakohtu 15. juuli 2003. a tagaseljaotsuse alusel kanti

21. juunil 2004 kinnistusraamatusse kostja I kasuks 800 000 krooni suurune hüpoteek.

5. juulil 2004 võeti kohtu menetlusse hagejate hagi (tsiviilasi nr 2-04-808) Reval Consult EAT ja kostja I

vastu kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks ja hüpoteegikande kustutamiseks korterilt.

13. mail 2005 sõlmisid kostja I, OÜ Trenton Invest ja kostja II hüpoteekide loovutamise ja üleandmise

lepingu (edaspidi hüpoteekide loovutamise leping), millega anti kostjale II üle korterile seatud hüpoteek

800 000 krooni. Sama lepingu kohaselt tagati nimetatud hüpoteegiga nõuded Reval Consult EAT OÜ ja

Margus Peldese vastu. Hüpoteegipidaja kande muudatus kanti kinnistusraamatusse 24. mail 2005.

8. augustil 2005 esitas kostja II kohtutäiturile Reval Consult EAT OÜ vastu täitemenetluse algatamise

avalduse. 26. septembril 2005 koostati kinnisasja enampakkumise akt, mille kohaselt oli kinnisasja

ostjaks kostja II. Sellekohane kanne tehti kinnistusraamatusse 24. oktoobril 2005.

4. novembril 2005 said hagejad teada, et 11. oktoobri 2005. a kinnistamisavalduse alusel on 24. oktoobril

2005 kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna kantud kostja II ning muud varasemad kanded, sh

keelumärge hageja II kasuks, on kustutatud. 15. novembril 2005 kanti kohtuasjas nr 2-04-808 tehtud hagi

tagamise määruse alusel kinnistusraamatusse hagejate vastuväide ning kinnisasja käsutamise keelumärge.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. oktoobri 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-04-808 rahuldamata

hagejate hagi Reval Consult EAT OÜ ja kostja I vastu kinnistusraamatusse tehtud omanikukande

muutmiseks ja hüpoteegi kande kustutamiseks.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt tekitasid kostjad neile õigusvastaste tegudega kahju: korteri

kui vallasasja omanikena ei olnud hagejatel võimalik end kanda kinnistusraamatusse, sest see osutus

kinnistusraamatu esmakande muutmisega võimatuks. Kostja I õigusvastaseks teoks on see, et ta esitas

kohtusse hagi pandiõiguse hüpoteegiks ümbervormistamiseks ja kinnistusraamatusse kandmiseks ning

muutis nõudeõiguse loovutamise lepinguga hagejate loata pandiõiguse sisu. Kostja III õigusvastaseks

teoks on see, et ta andis 1999. aastal volikirja, mille alusel sõlmiti hüpoteegi loovutamise leping. Volitus

ja volitatud esindaja olid seotud kindlaks määratud ajaga, mis rikkus hagejate õigusi. Kostja IV

õigusvastaseks teoks on see, et ta sõlmis kostja II juhatuse liikmena kostjaga I tühise pandilepingu

hagejate nõusolekuta.

Hagejad said kahju tekkimisest teada tsiviilasjas nr 2-04-808 tehtud otsuse jõustumisega 12. märtsil

2009, kui selgus, et hagejaid ei saa kanda omanikena kinnistusraamatusse.

Hagejad on nõude õigusliku alusena märkinud hagiavalduses VÕS § 1045 lg 1 p 8, s.o õigusvastaselt

kahju tekitamine heade kommete vastase tahtliku käitumisega, samuti ka VÕS § 1037, s.o omandi

väärtuse hüvitamine omandit rikkunud isikute vastu.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi ja leidis, et hagejad said kahju tekkimisest teada 1999, kui nad nägid

hooneregistrist, et korter on registreeritud MTM Invest OÜ (praegune Reval Consult EAT OÜ) nimele.

Alates 1. jaanuarist 2006 on hagejate nõue aegunud. Kostja III on samal seisukohal. Kostja I esindaja

täpsustas hiljem, et hagi on aegunud sellest hetkest, kui hagejad said teada, et on sõlmitud pandileping,

s.o hagi esitamisest 2000. aastal. Kostja IV palus kohaldada aegumist, nõustudes kostja I seisukohtadega.

3. Harju Maakohus kohaldas 13. jaanuari 2011. a vaheotsusega hagejate nõudele kostjate I ja II vastu

pandiõiguse hüpoteegiks registreerimise avalduse ning pandiõiguse ja hüpoteegi loovutamisega tekitatud

kahju hüvitamiseks aegumist, tehes selle kohta lõppotsuse, ja jättis hagi rahuldamata. Hagejate nõuded

kostjate III ja IV vastu pandiõiguse hüpoteegiks registreerimise avalduse ning pandiõiguse ja hüpoteegi

loovutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes jättis maakohus rahuldamata põhjendamatuse tõttu.

Maakohtu põhjendustel vaidlevad pooled selle üle, milliste kostjate või muude isikute tegevuse tõttu

hagejatele kahju tekkis ning kas hagejate nõue on aegunud. Hagejate hinnangul tekkis kahju sellega, kui

kostja I esitas 2003. aastal kohtusse hagi pandiõiguse ümbervormistamiseks ja kinnistusraamatusse

kandmiseks ning kostjad sõlmisid 2005. aastal nõudeõiguse, sh hüpoteegi loovutamise lepingu. Maakohtu

hinnangul on hagejate kahju seotud omandi kaotusega. See kahju tekkis hagejatele 1995. a müügilepingu

sõlmimisega, olenemata sellest, kas hagejad õiguslikus mõttes kaotasid omandi korterile kui vallasasjale.

Lähtuda tuleb tegelikust olukorrast, kus kolmandate isikute silmis ei olnud hagejad enam korteri kui

vallasasja omanikud ning kolmandatel isikutel oli võimalik teha korteriga hagejate teadmata tehinguid.

Hagejal ei olnud alates viidatud müügilepingu sõlmimisest võimalik teostada omaniku õigusi. Tsiviilasjas

nr 2/5/231-6970//00 tehtud otsuse kohaselt said hagejad 1999. aastal teada, et korter on registreeritud

hooneregistris MTM Invest OÜ nimele. Hageja II pöördus 2000. aastal kohtusse nõudega tuvastada muu

hulgas müügilepingu tühisus.

Maakohtu hinnangul ei tekkinud hagejatele kahju pandiõiguse hüpoteegiks ümbervormistamisega

2004. aastal. Isegi kui pidada võimalikuks, et hagejatele tekkis kahju pandiõiguse hüpoteegiks

registreerimisega, said hagejad hüpoteegi registreerimisest teada hiljemalt 5. juulil 2004, kui võeti

menetlusse hagejate hagi kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmiseks ja hüpoteegikande

kustutamiseks, ning hagejate nõue aegus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi

hiljemalt 5. juulil 2007.

Tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 9 lg-st 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumist reguleerivatest sätetest on

hagejate nõue aegunud hiljemalt 30. juunil 2005 sõltumata sellest, kas hagejad said oma omandi

kaotusest teada 1999 või 2000. Aegumise peatumise või katkemise aluseid ei ole hagejad välja toonud.

Kuna hagejate 2000. ja 2004. aastal algatatud kohtumenetlused olid seotud lepingute kehtivuse ja

kinnistusraamatu kannete muutmisega, mitte kahju hüvitamisega, ei peatunud aegumistähtaeg ka

TsÜS § 160 lg 1 alusel.

Hagejate nõue äriühingute pankrotihalduri (kostja III) ja juhatuse liikme (kostja IV) vastu on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Füüsilisest isikust kostjate suhtes hagi rahuldamise eelduseks

on juriidilistest isikutest kostjate kohustuse olemasolu hagejate vastu. Nii äriseadustiku § 187 lg 2 kui ka

pankrotiseaduse § 63 lg 1 sätestavad võlausaldajale võimaluse nõuda, et äriühingu juhatuse liige või

pankrotihaldur täidaks kohustuse, kui võlausaldajale on tekkinud nende tegevuse tulemusena äriühingu

või pankrotivõlgniku tekitatud kahju ning kahju ei ole võimalik hüvitada äriühingu või pankrotivõlgniku

vara arvel. Esmane tingimus sellise hagi rahuldamisel on kohustuse olemasolu tuvastamine. Kuivõrd

juriidilistest isikutest kostjatel ei ole kohustust hagejate vastu, sest hagejate nõue kostjate vastu on

aegunud, siis puudub ka füüsilistest isikutest kostjate vastu hagi rahuldamise esimene eeldus. Füüsiliste

isikute suhtes tuleb vaheotsust käsitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 1 alusel nõude

põhjendatuse kohta tehtud otsusena.

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada

ja uue otsusega hagi rahuldada. Kahju suuruseks on korteriomandi väärtus selle sundvõõrandamise ajal

(767 500 krooni), millele lisandub igakuuliselt eluruumi üüritasu arvestusega 2500 krooni kuus alates

27. märtsist 2009, mis seisuga 1. veebruar 2010 (11 kuu eest) on 27 500 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostjate nõue juriidilistest isikutest kostjate vastu tuleb jätta

aegumise tõttu rahuldamata. Hagejad on tuginenud oma nõudes asjaolule, et jõustunud kohtuotsusega

(tsiviilasjas nr 2/5/231-6970/00) on tunnustatud vaidlusaluse korteri 1995. a müügilepingu ja 1997. a

pandilepingu tühisust, kuid sellele vaatamata ja sõltumata hagi tagamise korras seatud keelumärkest on

kostjad teinud korteriga mitmeid tehinguid. Hagejad leiavad, et korteri sundvõõrandamine osutus

võimalikuks seetõttu, et kostja I, samal ajal hüpoteegi loovutamisega, käsutas kinnisasja, määrates

kokkuleppel kostjaga II pandiõiguse sisu ehk selle, milliseid nõudeid hüpoteek tagab. Kuna hagejatel ei

õnnestunud omandiõiguse tunnustamine kinnisasjale (korteriomandile), on nad seisukohal, et neil on

VÕS § 1037 järgi nõue nende omandit rikkunud isikute vastu omandi väärtuse hüvitamiseks. Seda

põhjusel, et hüpoteek, mis oli sisuliselt vaidlustatud (mille aluseks olev vallaspant Riigikohtu otsuse järgi

ei tekkinudki) loovutati teisele isikule hagejate kahjustamise eesmärgil, mis eesmärgil toimus ka

täitemenetlus. Maakohtu istungi protokolli järgi on hagejate esindaja vastuseks kohtu küsimusele

märkinud, et kostjate esmane õigusvastane tegu oli see, et kostja I esitas hagi pandiõiguse hüpoteegiks

ümbervormistamiseks ja selle kinnistusraamatusse kandmiseks, kuigi kostja I teadis, et pandiõigus on

vaidlustatud. Teiseks oli õigusvastane ka see, et kostjad muutsid omanike loata nõude loovutamise

lepinguga pandiõiguse sisu.

Asjast nähtuvalt on hagejad seostanud neile kahju tekitamise juriidilistest isikutest kostjate õigusvastaste

toimingutega, mille tulemusel nad kaotasid võimaluse olla kantud omanikena kinnistusraamatusse.

Ringkonnakohus ei nõustunud eeltoodu alusel maakohtuga, et kahju hüvitamise nõude aluseks olevatest

asjaoludest said hagejad teada hiljemalt 2000. aastal, kui nad esitasid tehingute vaidlustamiseks kohtule

hagi. Samas märkis maakohus õigesti, et pandiõiguse hüpoteegiks ümbervormistamisest kui võimalikust

kahju tekitavast asjaolust pidid hagejad teada saama hiljemalt 2004. aastal (hüpoteek kanti

kinnistusraamatusse 21. juunil 2004). Järgmine kostjale I süüks pandav tegu, milles osales ka kostja II,

toimus mais 2005 (hüpoteekide loovutamise lepingu sõlmimine). Hüpoteegipidaja kande muudatus kanti

kinnistusraamatusse 24. mail 2005. Hiljemalt sellest ajast alates oli hagejatel võimalik nõuda kahju

hüvitamist kostjalt I ning samast asjast alates oli hagejatel võimalik esitada oma nõue ka kostja II vastu.

Hagejate õiguste võimalikuks rikkumiseks kostja II poolt saaks siiski hinnata hüpoteegi omandamist,

mitte hüpoteegi hilisemast realiseerimisest tulenevat tagajärge (omanikukande muutmist). Pealegi oleks

teistsuguse käsitluse puhul problemaatiline hagejate kahjunõude seostamine kostjaga I.

Nõustuda ei saa hagejate käsitlusega, et nad said kahju tekkimisest teada 12. märtsil 2009, mil jõustus

kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-04-808. Hagi aegumistähtaja algust ei saa sellega seostada. Hagejad ei ole

põhjendanud ega tõendanud ka oma teist väidet, et 13. mai 2005. a hüpoteekide loovutamise lepingust

said nad teada pärast 4. novembrit 2005. Kinnistusraamatusse tehtud kanded on avalikud, seega pidid

hagejad oma õiguste väidetavast rikkumisest teada saama hiljemalt kande tegemisele järgnenud mõistliku

aja jooksul. Hagi esitamise ajaks oli ka viidatud tähtajast möödunud oluliselt enam kui kolm aastat. Kuna

vaidlusalusel korteriomandil lasus rahalise kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek (kohustusega alluda

kohesele sundtäitmisele), siis hagejate nõude aluseks olevate asjaolude põhjal sai nende õigusi kahjustada

(kahju tekitada) eelkõige kinnistusraamatusse kantud hüpoteek.

TsÜS § 150 lg-st 1 tulenevalt on aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju

hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega on hagejate nõue kostjate I ja II vastu

aegunud. Nõustuda ei saa hagejate väitega, et nende kahjunõude aegumistähtaeg oli vahepeal peatunud

(hagi esitamise tõttu tsiviilasjas nr 2-04-808, mille hagejad hiljem tagasi võtsid). Sellist väidet hagejad

esimese astme kohtule ei esitanud. See et hagejad oleksid taotlenud maakohtult tsiviilasjade nr 2/5/231-

6970/00 ja nr 2-04-808 praeguse asja juurde võtmist, muu hulgas ka põhjusel, et tõendada aegumise

peatumist, ei ole õige. Toimikust nähtuvalt esitasid hagejad vastava taotluse vaidluse sisulist lahendamist

käsitlevatel põhjustel ja nad ei ole viidanud vajadusele tõendada nõude aegumise peatumist. Seetõttu on

õige ka maakohtu seisukoht, et hagejad ei ole tuginenud aegumise peatumise või katkemise asjaoludele.

Kuna hagejate 2000. aastal ja 2004. aastal algatatud kohtumenetlused olid seotud lepingute kehtivuse ja

kinnistusraamatu kannete muutmisega, mitte kahju hüvitamisega, ei peatunud aegumistähtaeg

TsÜS § 160 lg 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja I ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha

asjas uus otsus, millega tuvastada, et hageja nõuded ei ole aegunud, ja hagi rahuldada (või saata sisuliseks

läbivaatamiseks maakohtule). Hageja palub võtta asja juurde tsiviilasjade nr 2-6970/00 ja nr 2-04-808

toimiku materjalid.

Kohtud leidsid valesti, et hageja I nõue kostjate I ja II vastu on aegunud. Hagejad said kahju tekkimisest

teada 12. märtsil 2009 (tsiviilasjas nr 2-04-808 tehtud otsuse jõustumine), kui selgus, et hagejaid ei saa

kanda omanikena kinnistusraamatusse. Kinnistamisavaldus, mille alusel kanti vaidlusaluse korteriomandi

omanikuna kinnistusraamatusse kostja II ja mille tulemusel muutus omandit puudutav esmakanne, tehti

11. oktoobril 2005. Sellest tehingust ja kõikidest sellega seotud asjaoludest (sh hüpoteegi loovutamise

lepingust) sai hageja I teada 4. novembril 2005. Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejad pole eeltoodud

väidet tõendanud. See väide on tõendatud asja juures oleva Tallinna Linnakohtu määrusega tsiviilasjas

nr 2-04-808. Kahju hüvitamise hagi ei ole aegunud, kui arvutada seda hageja I esiletoodud kuupäevadest

(12. märts 2009, 4. november 2005). Hagejate alusetust rikastumisest tulenev nõue kostjate vastu ei ole

aegunud (TsÜS § 151 lg-d 1 ja 2), sest nõude aegumine algas mitte varem kui 4. novembril 2005. Kohtud

jätsid ebaõigesti rahuldamata ka hagejate nõuded füüsilistest isikutest kostjate III ja IV vastu,

äriseadustiku ja pankrotiseaduse sätetest tulenevalt ei olnud ka hagejate see nõue aegunud.

Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejate kahjunõude aegumistähtaeg ei peatunud. Seda põhjusel, et

tsiviilasjas nr 2-04-808 olid hagejad esitanud kostjate vastu kahjunõude, mille võtsid hiljem tagasi ja

esitasid selle eraldi. Hagejad taotlesid maa- ja ringkonnakohtus tsiviilasjade nr 2/5/231-6970/00 ja nr 2-

04-808 praeguse asja juurde võtmist, kuna nendes olid esitatud tõendid aegumise peatumise kohta.

7. Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja III leidis lisaks,

et eelkõige tuleks hageja I nõue kostja III vastu jätta läbi vaatamata, sest hagiga ei ole võimalik

taotletavat eesmärki saavutada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb läbi vaadata ainult hageja I kaebusena. Kolleegiumi

arvates ei ole vaja hageja II surmast 30. juulil 2012 (kassatsioonkaebusele lisatud tõend nr 49-

2012/13129) hoolimata lahendada menetlusõigusjärgluse küsimust. Vaidlusalune korter oli varem

hagejate ühisomandis. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg-st 6 ja § 71 lg-st 4 on ühisomanikel

ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Hagiavalduse järgi esitasid hageja I ja

hageja II kostjate vastu ühisomandi kaotusest tuleneva ühise nõude solidaarvõlausaldajatena. VÕS § 73

lg 1 järgi, kui sama kohustus tuleb seadusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib

nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud solidaarvõlausaldajad. Seega on hageja I õigustatud

nõudma haginõude rahuldamist täies ulatuses ka üksinda. Pärandi jagamise kohta ei ole kohtul andmeid.

Kolleegium leiab, et asja edasisel menetlemisel tuleb käsitada hagejana ainult hagejat I.

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normi

ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5

alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium leiab, et nii maakohus kui ka ringkonnakohus on valesti tuvastanud selle, millega ja

millal hagejale I kahju tekkis, ja sellega valesti tuvastanud ka hageja I kahjunõude aegumise kulgemise

alguse.

11. Hagiavalduse järgi on hagi esitatud vaidlusaluse korteri (alates 13. novembrist 2002 korteriomand)

omandi tagastamise võimatuse tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks, kusjuures nõude õigusliku alusena on

näidatud nii VÕS § 1037 (omandit rikkunud isikute vastu omandi väärtuse hüvitamise nõue) kui ka

VÕS § 1045 lg 1 p 8 (heade kommete vastase tahtliku käitumisega õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamise nõue).

Maakohus jättis otsuse resolutsiooni järgi kostja I ja kostja II suhtes hagi kahju, mis tekkis pandiõiguse

hüpoteegiks registreerimise avalduse ning pandiõiguse ja hüpoteegi loovutamisega, hüvitamise nõudes

rahuldamata aegumise tõttu. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud nõude aegumise kulgemise täpset

algust, leides, et kuna hagejad said teada hiljemalt 2000. aastal, et nad kaotasid omandi 1995. a lepingu

tagajärjel, siis aegus nõue 1. juuliks 2005. a. Alternatiivselt on maakohus leidnud, et isegi kui pidada

võimalikuks, et hagejatele tekkis kahju pandiõiguse hüpoteegiks registreerimisega, said hagejad

hüpoteegi registreerimisest teada hiljemalt 5. juulil 2004, kui võeti menetlusse hagejate hagi

kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmiseks ja hüpoteegikande kustutamiseks, ning hagejate

nõue aegus TsÜS § 150 lg 1 järgi hiljemalt 5. juulil 2007.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis hagi aegumise tõttu

rahuldamata jätmise põhjendusi. Ringkonnakohus pidas kahjunõude aegumise kulgemise algusajaks

hüpoteegipidaja kande muudatuse kinnistusraamatusse kandmise päeva, s.o 24. maid 2005.

Ringkonnakohus leidis, et hiljemalt sellest ajast alates oli hagejatel võimalik nõuda kahju hüvitamist

kostjatelt. Ka ringkonnakohus on tuginenud hagejate esitatud nõude aegumise küsimuse otsustamisel

TsÜS § 150 lg-le 1, s.o kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumise sättele.

12. Kolleegium leiab, et kuigi kohtute seisukohad korteri (korteriomandi) omandi kaotuse aja kohta on

ebaselged ja osalt ka vastukäivad, on kohtud hagejatele kahju tekitavaks asjaoluks pidanud omandi

kaotamist, millega võib nõustuda. Nii on ka hagejad hagiavalduses seostanud oma nõude korteri

(korteriomandi) omandi kaotusega.

Kolleegium ei nõustu aga kohtute seisukohtadega korteri (korteriomandi) omandi kaotamise aja kohta ja

muu hulgas ka ringkonnakohtu seisukohaga, et hagejatel oli võimalik nõuda kahju hüvitamist kostjatelt

hiljemalt 24. maist 2005.

Kohtute varasemas menetluses tuvastatud asjaoludest nähtub, et 1995. a müügileping tunnistati Tallinna

Linnakohtu 10. novembri 2005. aasta otsusega tühiseks nii müügi- kui ka käsutuslepingu osas ja

nimetatud linnakohtu otsus jõustus selles osas Riigikohtu 15. jaanuari 2007. aasta otsusega. Seega ei

saanud korteri ostja (AS Pindi Kinnisvara) korteri kui vallasasja omanikuks. Korteri suhtes sõlmiti

1997. a müügileping, mida ei ole tunnistatud tühiseks. Linnakohtu 10. novembri 2005. aasta otsusega

tunnustati hageja II omandiõigust nimetatud korterile seetõttu, et linnakohtu seisukoha järgi ei saanud

ostja (Reval Consult EAT OÜ, endise nimega OÜ MTM Invest) 1997. a müügilepingu järgi korteri

heauskseks omanikuks, sest ta ei saanud korteri otsest valdust. Otsesteks valdajateks sel ajal olid hagejad.

Riigikohtu eelnimetatud otsusega jäeti ringkonnakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt ostja

omandas korteri 1997. a müügilepingu alusel, ja kinnitati linnakohtu otsuse järelduse õigsust, et ostja ei

omandanud korterit.

Vaatamata sellele, et ostja ei omandanud korterit, kanti ostja (Reval Consult EAT OÜ) 13. novembril

2002 kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Tegemist oli esmakinnistamiskandega, mis tehti

eluruumide erastamise seaduse (EES) kohaselt. Kolleegium leiab, et ostja kanti kinnistusraamatusse

omanikuna ebaõigesti, sest selleks puudusid seadusega sätestatud alused. Kande tegemise ajal kehtinud

redaktsioonis EES § 211 järgi oli korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval

isikul. Kuna ostja ei saanud 1997. a müügilepingu alusel korteri omanikuks, siis ei olnud ostjal seaduse

järgi õigust saada ka korteriomandi omanikuks. Kolleegium leiab, et korteriomandi 13. novembri 2002

kinnistamiskandega ei kaotanud hagejad veel lõplikult võimalust tagasi saada omandit. Hagejatel oli ka

pärast 13. novembrit 2002 võimalus omand tagasi saada AÕS § 65 lg 1 ja kinnistusraamatuseaduse § 341

alusel. Kolleegium viitab siinkohal ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 2005. a otsusele asjas

nr 3-2-1-16-05, mille p-des 16–21 on kolleegium põhjalikult käsitlenud korteriomandi esmakinnistamise

õiguslikku tähendust ja korterit kui vallasasja omanud isiku õigusi juhul, kui korteriomandi omanikuna

kanti esmakinnistamisel kinnistusraamatusse isik, kes ei olnud korteri kui vallasaja omanik.

Vaidlusaluse korteriomandi omandas 26. septembril 2005 avalikul enampakkumisel kostja II, kes kanti

kinnistusraamatusse omanikuna 24. oktoobril 2005. Korteriomandi müük toimus avaliku enampakkumise

teel täitemenetluses hüpoteegipidaja (kostja I) nõude sissenõudmiseks. Kolleegium leiab, et kostja II sai

korteriomandi omanikuks sõltumata sellest, kas ta teadis kinnistusraamatu omanikukande ebaõigsusest,

sest kinnisomandi omandamise heausksusel on õiguslik tähendus AÕS § 561 lg 1 järgi ainult kinnisasja

tehingulisel omandamisel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. oktoobri 2008. aasta otsusega muutmata

maakohtu otsuse, millega jäeti rahuldamata hagejate hagi kostja II jt vastu korteriomandi omandiõiguse

tunnustamiseks, kinnistusraamatu kande muutmiseks, varem tehtud kannete ebaõiguse tunnustamiseks ja

täitemenetluse tulemusel sõlmitud tehingu tühisuse tunnustamiseks. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud.

Seega on kolleegiumi arvates praeguseks selge, et hagejad kaotasid korteri (korteriomandi) omandi

lõplikult alates 24. oktoobrist 2005 ja hagejatel tekkis alates sellest ajast õigus esitada omandi kaotusest

tingitud nõue.

13. Kolleegium leiab, et asja uuel arutamisel tuleb maakohtul kõigepealt selgitada, millisel õiguslikul

alusel hageja I oma nõude esitab, sest hagiavalduses on tuginetud kõikide kostjate suhtes nõude kahele

alternatiivsele õiguslikule alusele, s.o VÕS § 1037 lg-le 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p-le 8. Maakohtul tuleb

välja selgitada, kummal õiguslikul alusel ja kelle vastu hageja I oma nõude rahuldamist taotleb, sest

tegemist on alternatiivsete, üksteist välistavate nõuetega ja seetõttu ei ole võimalik sama kostja vastu

esitada nõuet mõlemal alusel. VÕS § 1037 lg 1 alusel saab õigustatud isik nõuda tema nõusolekuta tema

omandit käsutanud isikult (rikkujalt) rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist. VÕS § 1043 ja

§ 1045 lg 1 p 8 alusel saab kahjustatud isik nõuda kahju tekitajalt õigusvastaselt, s.o heade kommete

vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju hüvitamist. Vajadusel peab maakohus TsMS § 351 lg 1 alusel

menetlusosalistega selgitama asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust

küljest ning andma menetlusosalistele võimaluse täpsustada oma seisukohti.

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat

ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Samuti on ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat,

kusjuures õiguse rikkumise korral algab väärtuse hüvitamisele suunatud nõude aegumistähtaeg ajast, mil

õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Arvestades asjaolu, et hageja I kaotas korteri (korteriomandi) omandi 24. oktoobrist 2005, millest

hageja I sai enda väitel teada 4. novembril 2005, aga hagi esitati kohtule 26. septembril 2008, siis on

selge, et nõue on esitatud mõlemal võimalikul õiguslikul alusel aegumistähtaja jooksul, s.o hageja I

kahjunõue/ korteri omandi kaotusest tingitud väärtuse hüvitamise nõue ei ole aegunud.

14. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb tühistada ka selles osas, millega maakohus jättis hagi

rahuldamata kostja III ja kostja IV suhtes ka nõude põhjendamatuse tõttu. Maakohus on hagi rahuldamata

jätmist kostja III ja kostja IV suhtes põhjendanud asjaoluga, et nende vastu hagi rahuldamise eelduseks

on kostja I ja kostja II kohustuse olemasolu ja nende suutmatus täita kahju hüvitamise kohustust hagejale.

Kolleegiumi arvates on maakohtu selline seisukoht ekslik. Juhul kui hageja I pärast asjaolude selgitamist

valib nõude kostjate vastu VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, s.o heade kommete vastase tahtliku käitumisega

tekitatud kahju hüvitamiseks, siis võivad kostja III ja kostja IV vastutada hageja I ees iseseisvalt, s.o

nende vastutus ei sõltu kostja I ja kostja II vastutusest.

15. Kolleegium märgib, et asja uuel arutamisel peab maakohus siiski võtma muu hulgas seisukoha

hageja I väite kohta nõude aegumise peatumisest TsÜS § 160 lg 1 alusel kostja IV suhtes, sest kostja IV

on menetlusse kaasatud mitte hagi esitamisel, vaid hiljem, mistõttu võib hageja I nõue kostja IV vastu

olla siiski aegunud. Selleks on maakohtul vaja kontrollida, kas ja millal on kostja IV vastu esitatud

haginõudeid, mis annaksid aluse järeldada, et nõude aegumine kostja IV suhtes oli mingil ajal pärast

24. oktoobrit 2005 peatunud.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või

tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Tamara Vologžanina kontole

nr 10010774518015 SEB pangas.

17. Kuna maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve