3-1-1-37-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-37-13

Otsuse kuupäev

28. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Väärteoasi L.P süüdistuses liiklusseaduse § 239 lg 1 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. novembri 2012. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-

12-2291

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.P kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklane, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveamet

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

13. märts 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 5. novembri 2012. a kohtuotsus L.P karistamises Liiklusseaduse § 239 lg 1 p 1 järgi

ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur karistas 7. mai 2012. a otsusega L.P Liiklusseaduse (LS) § 239 lg 1 p 1

alusel rahatrahviga 33 trahviühikut, so 132 eurot. L.P karistati selle eest, et ta juhtis 19. aprillil 2012 kella 12.36 ajal Võru

linnas Tartu tänaval mootorsõidukit ja ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga. Sellega rikkus L.P LS § 33 lg 3

nõudeid.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse maakohtule menetlusaluse isiku kaitsja. Kaebuse esitaja leidis, et

kohtuvälise menetleja otsus on põhjendamata ja alusetu, kuna väärteo toimepanemine ei ole piisavalt ja usaldusväärselt

tõendamist leidnud ning oluliselt on rikutud väärteomenetlusõigust. Samuti on kohaldatud karistuse määr tegu ja isikut

arvestades ebaproportsionaalselt suur.

3. Tartu Maakohtu 5. novembri 2012. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus osaliselt ja kergendati L.P karistust,

mõistes talle rahatrahvi 25 trahviühikut, so 100 eurot. Maakohtu põhistused olid lühidalt järgmised.

3.1. L.P süü LS § 33 lg 3 nõuete rikkumises on tõendatud tunnistaja H. S.-i ütlustega. Kohtul ei ole alust tunnistaja

ütlustes kahelda, sest nendest nähtuvalt oli patrullauto ja menetlusaluse isiku auto vahemaa 20-30 meetrit. Auto oli

tunnistajale enne ristteed vähemalt 10 m nähtav, mis on küllalt pikk aeg, et näha, kas turvavöö oli kinnitatud või mitte.

Menetlusalune isik sõitis aeglaselt, kuna lähenes stoppmärgiga ristmikule. Oli päevane aeg ja ilm oli ilus. Üldteadaolevaks

asjaoluks võib lugeda, et nõuetekohaselt kinnitatud turvavöö korral on kinnituskohast, mis on autos istuja õlast kõrgemal,

suunduv turvavöö läbi sõiduki klaaside hästi nähtav ning nõuetekohaselt kinnitatud turvavöö korral ei oma tähtsust, mis

värvi on juhi riietus. Samuti viibis L.P autos üksi ja paiknes rooli taga autos istudes Tartu tänaval enne Kreutzwaldi

tänavaga ristumist liikumise ajal Kreutzwaldi tänaval viibivate politseinike suunas. Ei ole ka alust kahtlustada tunnistajat

H. S.-i pahatahtlikkuses.

3.2. Ei saa nõustuda menetlusaluse isiku väidetega, et väärteo menetlemisel on rikutud tema õigust anda ütlusi.

Väärteoprotokollist nähtuvalt on menetlusalusele isikule tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, mida kinnitab tema allkiri

ning ta on andnud juhtunu kohta väärteoprotokollis üles tähendatud ütlused. Menetlusalune isik on esitanud 26. aprillil

2012 enne väärteoasjas otsuse tegemist politseile kirjalikult kahel lehel vastulause, kirjeldades põhjalikult väärteoasja

asjaolusid. VTMS § 65 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta

protokollitakse ülekuulamisprotokolli plangil või VTMS § 69 lg 2 p 3 kohaselt väärteoprotokollis. Menetlusalune isik võib

kirjutada ütlused ka omakäeliselt. Asja materjalidest nähtuvalt on menetlusalune isik käesolevas väärteoasjas saanud

realiseerida oma õigust anda ütlusi.

3.3. L.P puhul tuleb tema karistamist sanktsiooni keskmise määra piires, so rahatrahviga 25 trahviühikut, lugeda piisavaks

KarS § 56 lg-s 1 ettenähtud eesmärkide täitmise tagamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase. Kassaator taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassatsiooni põhistused on

kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Kohtuvälise menetleja ja maakohtu otsused on alusetud ja põhjendamata. Menetlusalusele isikule süüks pandava

väärteo toimepanemine pole piisavalt ja usaldusväärselt tõendatud. Süüditunnistamine tugineb üksnes ühe tunnistaja

ütlustele. Tunnistaja ütlused võivad olla ekslikud, kuna ta sai sündmust näha üksnes lühikese hetke vältel ja üsna kaugelt

(50 m), erinevalt kohtus väidetust. Tunnistaja ütlused on vastuolus sündmuskoha kirjelduse ja kohtuvälise menetleja

koostatud tunnistaja ülekuulamise protokollis kirjutatuga. Kohus pole esitanud põhistusi, miks on otsuses jäetud need

asjaolud hindamata. Seega on kohtuväline menetleja ja kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust.

4.2. Samuti on menetlusalune isik jäetud kohtuvälise menetleja poolt üle kuulamata ja kohus pole tema kohtus antud ütlusi

otsuses sisuliselt hinnanud. Kohtuväline menetleja pole ka menetlusalusele isikule tutvustanud kõiki tema õigusi vastavalt

KrMS § 75 lg-le 2. Kohtuväline menetleja oleks pidanud koguma täiendavaid tõendeid ja kuulama menetlusaluse isiku üle.

Teiste tõenditeta pole tunnistaja väited kontrollitavad ja L.P süüditunnistamine võimalik ning väärteomenetlus tuleb VTMS

§ 2 ja KrMS § 7 lg 3 kohaselt kõrvaldamatu kahtluse tõttu lõpetada.

5. Kassatsioonile esitas vastuse kohtuvälise menetleja esindaja, Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri

korrakaitsebüroo juht, politsei kolonelleitnant Indrek Koemets. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et maakohus pole

väärteomenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks

välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada

sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes

kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi

uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2012. a otsus

asjas nr 3-1-1-15-12, p 13). Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti korduvalt märkinud, et osade tõendite hindamata

jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised

rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2011.a otsus asjas nr 3-1-1-

102-11, p 7).

7. Käesolevas asjas tugineb maakohtu otsus üksnes tunnistaja H. S.-i ütlustele. Seda tõendit on maakohus otsuses

põhjalikult analüüsinud ja hinnanud. Seevastu on kohus sisuliselt tähelepanuta jätnud menetlusaluse isiku ütlused ja kaitsja

vastuväited. L.P on kogu menetluse vältel eitanud väärteo toimepanemist, märkides, et tema autol hakkab turvavööta

sõitmisel tööle alarmheli. Samuti on L.P ja tema kaitsja leidnud, et tunnistaja ei saanud politseiauto asukohast sedavõrd

lühikese aja jooksul turvavööta sõitmist märgata ja kohtuvälise menetleja ametnik võis rikkumise fikseerimisel eksida. Need

menetlusaluse isiku väited on jätnud kohus kontrollimata, samuti on jäetud hindamata menetlusaluse isiku ütluste

usaldusväärsus. Kohus pole astunud samme tõendite täiendavaks kogumiseks ega kuulanud kohtus üle teist politseiautos

viibinud kohtuvälise menetleja ametnikku, kes oleks saanud anda ütlusi menetlustoimingu tegemise asjaolude kohta. Ka

pole uuritud sündmuskoha olustikku lähtuvalt menetlusaluse isiku kaitseväidetest, et rikkumise tõsikindlaks tajumiseks oli

tunnistaja paiknemine ebasoodne. Sellised minetused on käsitletavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS §

150 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses.

8. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et menetlusalune isik on saanud maakohtus anda ütlusi, mistõttu

tema subjektiivseid õigusi pole rikutud. Seega pole kohtuvälises menetluses ülekuulamata jätmine käesolevas asjas hinnatav

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 150 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2, § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2, rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kassatsiooni osaliselt, tühistab Tartu Maakohtu 5. novembri 2012. a otsuse L.P karistamises LS § 239

lg 1 p 1 järgi ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris