3-1-1-27-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-27-13

Otsuse kuupäev

27. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kolmanda isiku K. M.-i vara arestimine konfiskeerimise

asendamise tagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-12-8946

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. M.-i esindaja vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kristi Rande

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. veebruar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. septembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri

2012. a määrused, millega arestiti kolmanda isiku K. M.-i vara, s.o kinnistu Tallinnas Xxxxx

XX. 2. Kolmanda isiku esindaja määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristi Rande esitas 20. septembril 2012 kohtule

taotluse arestida KarS § 831 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 84 alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks

kolmanda isiku K. M.-i kinnistu Tallinnas Xxxxx XX. Taotluse kohaselt esitati K. M.-i abikaasale J.

M.-ile 5. septembril 2012 kahtlustus maksukelmuses KarS 3892 lg 1 järgi, mille toimepanemises on

isik end ka süüdi tunnistanud. Kahtlustuse kohaselt deklareeris J. M. ajavahemikus 7. detsember 2009

- 6. september 2011 alusetult kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu, mida on lubatud

sisendkäibemaksuna maha arvata. J. M. sai ebaseadusliku tegevusega kriminaaltulu vähemalt

172 381 eurot 1 sent. Arestitav kinnistu kuulus ajavahemikus 22. juuli 2005 - 5. mai 2011 J. M.-ile.

K. M. omandas kinnistu abieluvaralepingu alusel vahetult pärast J. M.-i suhtes maksukontrolli

menetluse alustamist J. M.-i arvel ja viimasega kokkuleppel ning teades, et võõrandamise eesmärgiks

on vältida võimalikku vara konfiskeerimise asendamist.

2. Harju Maakohtu 21. septembri 2012. a määrusega arestiti kolmanda isiku K. M. vara

konfikseerimise asendamise tagamiseks. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt esineb põhjendatud

kahtlus, et J. M. pani toime talle etteheidetava teo, s.o maksukelmuse suures ulatuses. Kohtu

hinnangul omandas K. M. kinnistu J. M. arvel teadlikult konfiskeerimise asendamise vältimiseks, sest

vara üleminek toimus vahetult pärast kahtlustatavaga seotud juriidiliste isikute suhtes Maksu- ja

Tolliameti poolt kontrollimenetluse alustamist. Kahtlustatav on saanud ebaseadusliku tegevuse kaudu

kriminaaltulu esialgsetel andmetel vähemalt 172 381 eurot 1 senti. J. M. hüvitas riigile vabatahtlikult

1291 eurot 39 senti. Ühisvara jagamisel hindasid lepingupooled kinnistu väärtuseks 100 000 eurot.

Seega on vara arestimine kooskõlas proportsionaalsuse nõudega.

3. Maakohtu määruse peale esitas ringkonnakohtule määruskaebuse kolmas isik K. M., kes palus

maakohtu määrus tühistada, põhjendades seda järgmiselt.

3.1 Kohus peab isiku vara arestimisel KrMS § 142 lg 1 alusel kontrollima konfiskeerimise aluste

esinemist. Kohus ei põhjendanud seda, et kinnistu on süüteoga saadud vara vastavalt KarS §-s 831

sätestatule. Kolmas isik andis ütlusi selle kohta, millal on soetatud kinnistu ja sinna ehitatud elamu.

See on toimunud enne kahtlustuses nimetatud süüteo toimepanemise aega. Seega ei ole kinnistu ja

selle olulised osad ning päraldised omandatud süüteo läbi saadud raha eest, mistõttu puuduvad vara

konfiskeerimise ja sellest tulenevalt ka arestimise alused.

3.2 Kohus lähtus vara väärtuse hindamisel 5. mail 2011 sõlmitud abieluvaralepingust, kuid

kohtumäärus on tehtud 21. septembril 2012. On üldteada asjaolu, et kinnisvara hinnad ajas muutuvad.

Lepinguosaliste poolt notarile nimetatud kinnistu väärtus ei pruugi vastata selle tegelikule väärtusele.

Lepinguosalised ei ole kinnisvara hindamise spetsialistid, mistõttu kohus ei saa notarile avaldatud

hinda pidada kinnistu reaalseks turuväärtuseks. Kinnistu arest kohtumenetluses eeldab, et kohus

hindab selle tegelikku turuväärtust ja võrdleb seda aresti kohaldamisel konfiskeerimisele kuuluva

summaga. Samuti ei ole arvestatud, et isegi kui mitte lähtuda abieluvaralepingust, võib tegemist olla

abikaasade ühisvaraga, mis kuulub mõlemale abikaasale võrdsetes osades.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2012. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et vara arestimine on seaduslik ja maakohtu

määruse tühistamiseks puudub alus. Kohtulahendi põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 Kriminaalasjas kogutud andmed annavad alust arvata, et J. M. pani toime talle etteheidetava

kuriteo. Maksuhaldurile valeandmete esitamise tõttu tagastati ja tasaarvestati süüdistatavale ilma

õigusliku aluseta kokku 172 381 eurot 1 sent. Kuivõrd kahtlustatav hüvitas vabatahtlikult vaid 1291

eurot 39 senti, võib järeldada, et ülejäänud ebaseaduslikult saadud raha on ära tarvitatud. Sellises

olukorras võib kohus KarS § 84 alusel mõista isikult välja summa, mis vastab konfiskeerimisele

kuuluva vara väärtusele. Seega kohaldatakse konfiskeerimise asendamist olukorras, kus vara

konfiskeerimine pole võimalik ega otstarbekas. Seega pole tähtsust asjaolul, et arestitud kinnistu on

ilmselt soetatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel ja enne kahtlustuses nimetatud perioodi, mida

kinnitavad ka prokuröri taotluses esitatud andmed. Samas on küllaldane alus arvata, et ühisvara

jagamine, mille tulemusena kinnistu kuulub K. M. ainuomandisse, oli tingitud soovist vältida

konfiskeerimise asendamist.

4.2 Sõltumata sellest, kas enne abieluvaralepingu sõlmimist oli tegemist ühisvaraga, on alates

5. maist 2011 tegemist K. M. ainuomandis oleva varaga. Vara arestimine on kooskõlas

proportsionaalsuse põhimõttega, sest see ei too endaga kaasa isiku vara omandi üleminekut, vaid

välistab arestitud vara võimaliku võõrandamise, kulutamise või hävitamise. Käesoleval juhul ei

kahjusta põhiõiguse piirang kaitstud õigust rohkem, kui see on vajalik kriminaalmenetluse

tagamiseks. Arestitud kinnisvara turuväärtuseks käesoleval hetkel on ligikaudu 550 000 eurot, kuid

kinnistu on koormatud hüpoteekidega kokku summas 223 183 eurot 60 senti, mis vähendab selle

väärtust. Seega on kolmanda isiku vara arestimine mõõdukas abinõu ja piirang ei kahjusta õigust

rohkem, kui see on vajalik legitiimse eesmärgi saavutamisel.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat

Heidi Rajamäe-Parik, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist, põhjendades seda

järgmiselt.

5.1 Isiku vara arestimisel KrMS § 142 alusel peab kohus kontrollima konfiskeerimise aluste

esinemist. Kolmanda isiku vara arestimine on võimalik vaid selleks, et tagada kolmandale isikule

endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 ja § 832 lg 2 alusel või

kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada

süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Kahtlustuse kohaselt pandi

kuritegu toime ajavahemikus 7. detsember 2009 kuni 6. september 2011. Kinnistu ja sellel asuv

elamu on soetatud 2005. aastal ehk oluliselt varem. Seega ei saa tegemist olla kuriteo läbi saadud

vahendite arvelt omandatud varaga.

5.2 Lisaks tuleb arvestada, et abieluvaralepinguta oleks tegemist olnud J. M.-i ja K. M. ühisvaraga,

mistõttu on ebaseaduslik terve kinnistu arestimine. Samuti ei arvestanud kohus kinnistu tegelikku

turuväärtust. Ainuüksi asjaolu, et kinnistu on koormatud hüpoteekidega, ei tähenda, et eksisteerib

hüpoteegipidaja tegelik nõue, mis vähendab kinnistu väärtust.

6. Määruskaebusele esitatud vastuses teatab prokurör, et prokuratuuri 21. detsembri 2012. a

määrusega vabastati vaidlusalune vara aresti alt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Vara arestimise taotluse kohaselt taotleb prokuratuur K. M.le kuuluva kinnistu arestimist

konfiskeerimise asendamise tagamiseks KarS § 831 lg 2 p-de 1-2 ja § 84 alusel. Taotluse kohaselt ei

kahtlustata K. M.-i kuriteo toimepanemises, vaid ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna,

juhindudes KrMS § 401 lg-st 1. KrMS § 142 järgi võib isiku vara kriminaalmenetluses arestida või

aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle

mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine

konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on seega võimalik üksnes selleks, et tagada

kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult

rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara

võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandi sellest arusaamast moodustab vaid juhtum,

mil kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. Seejuures tuleb

arvestada, et kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt

määratletud KarS § 83 lg-s 3 (tahtliku süüteo toimepanemise vahend, aine või ese) § 831 lg-s 2

(tahtliku süüteoga saadud vara) ja § 832 lg-s 2 (eelduslikult kuriteoga saadud vara).

Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus ei ole mõeldud

asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud seaduslikul teel omandatud vara

tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2012. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-53-12, p 9; 12. novembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-102-

12, p-d 8, 10 ja 14 ning 21. detsembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-115-12, p 7.1).

8. Otsustamaks K. M.-ile kuuluva kinnistu arestimise õiguspärasuse üle, tuleb eeltoodust tulenevalt

esmalt otsustada, kas on olemas õiguslik alus K. M.-i vara konfiskeerimiseks või muul viisil

võõrandamiseks. Vara arestimise taotluses on viidatud KarS § 831 lg 2 p-dele 1-2 ja §-le 84.

8.1 KarS § 831 lg 2 näeb ette kolmandalt isikult vara konfiskeerimise võimaluse vaid sama

paragrahvi lõikes 1 nimetatud tahtliku süüteoga saadud vara puhul. Sellest tulenevalt peab ka

kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p-de 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati pärinema konkreetsest

kuriteost (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-

102-12, p 12). Maakohus ei lahendanud küsimust vara päritolu kohta. Ringkonnakohus asus

seisukohale, mida jagab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, et prokuratuuri taotlusest ega ka sellele

lisatud materjalidest ei nähtu, et K. M.-ile kuuluv kinnistu vastaks tahtliku süüteoga saadud vara

tunnustele KarS § 831 tähenduses.

8.2 Ringkonnakohtu hinnangul on küllaldane alus arvata, et maksukuriteoga saadud vara on

äratarvitatud, kuid tagamaks J. M.-ilt vastava summa väljamõistmist konfiskeerimise asendamise

raames KarS § 84 alusel, tuleb arestida kolmanda isiku ehk K. M.-i vara. Selline seisukoht on

vastuolus põhimõttega, mille kohaselt võib isiku vara arestida ainult tema enda vastu suunatud

konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise nõude täitmise tagamiseks (vt p 7).

9. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 21. septembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

29. oktoobri 2012. a määrused, millega arestiti kolmanda isiku K. M.-i vara, s.o Tallinnas Xxxxx XX

asuv kinnistu. Kuna K. M.-i vara on juba vabastatud aresti alt, ei tee kolleegium eraldi otsustust vara

aresti alt vabastamise kohta. Kolmanda isiku esindaja määruskaebus tuleb rahuldada.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg