3-2-1-22-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-22-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

InterContinental Enterprises Eesti AS-i hagi Ants Sibula

ja Aktsiaseltsi Vestman Varahaldus vastu 350 000 krooni

(22 369 euro 8 sendi) saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-69831

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

InterContinental Enterprises Eesti AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4313 eurot 32 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja InterContinental Enterprises Eesti AS (registrikood

10347118), esindaja vandeadvokaat Janek Valdma

Kostjad Ants Sibul ja Aktsiaselts Vestman Varahaldus

(registrikood 10174758), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

4. märts 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-69831 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata samas tsiviilasjas tehtud Pärnu Maakohtu 19. jaanuari

2012. a otsuse resolutsiooni, ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Jätta otsuse resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsuse põhjendavast osast välja

põhjendused selle kohta, et InterContinental Enterprises Eesti AS on kaotanud 14. novembril

2001 sõlmitud kinnisasja müügi eellepingust taganemise õiguse ning et tal ei ole nõuet

Aktsiaseltsi Vestman Varahaldus vastu.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 19. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-69831 osas, milles

jäeti rahuldamata InterContinental Enterprises Eesti AS-i hagi Ants Sibula ja Aktsiaseltsi

Vestman Varahaldus vastu 17 253 euro 30 sendi ulatuses (st apellatsioonkaebuses ja

kassatsioonkaebuses koostoimes vaidlustatud ulatuses). Otsustada, et InterContinental

Enterprises Eesti AS-i nõuded ei ole selles ulatuses aegunud.

4. Saata asi käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 3 nimetamata osas uueks läbivaatamiseks Pärnu

Maakohtule.

5. Kassatsioonkaebus rahuldada.

6. Tagastada InterContinental Enterprises Eesti AS-ile InterContinental Enterprises AB poolt

9. novembril 2012 tasutud kautsjon 1487 (üks tuhat nelisada kaheksakümmend seitse) Rootsi

krooni 2 senti (172 (ükssada seitsekümmend kaks) eurot 53 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. InterContinental Enterprises Eesti AS (hageja) esitas 21. detsembril 2009 Pärnu Maakohtule Ants

Sibula (kostja I) ja Aktsiaseltsi Vestman Varahaldus (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista

kostjatelt solidaarselt välja 350 000 krooni (22 369 eurot 8 senti) ja jätta menetluskulud kostjate

kanda. Alternatiivselt palus hageja mõista 350 000 krooni (22 369 eurot 8 senti) välja kostjalt I või

kostjalt II ja jätta menetluskulud vastava kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 14. novembril 2001 kinnisasja müügi eellepingu

(eelleping). Lepingu kohaselt kohustus hageja ostma kostjalt I erastatava kinnisasja (Kadaka

maaüksus, Halvati küla, Lihula vald, Lääne maakond) (kinnisasi) hinnaga 2 310 447 krooni 60 senti.

Müügilepingut ega asjaõiguslepingut ei ole sõlmitud.

Hageja sai 2004. a märtsis teada, et kostja I allkirjastas 9. mail 2003 kinnisasja müügilepingust

loobumise avalduse ja 22. detsembril 2003 avalduse täitemenetluse algatamiseks 2 310 447 krooni

60 sendi sissenõudmiseks eellepingu p 9.3 alusel leppetrahvina. Kohtud tühistasid täitemenetluse

algatamise. Hageja esitas 27. juulil 2004 Lääne Maakohtule hagi, milles palus tuvastada kostja I

lepingust loobumise avalduse õigusvastasus. Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja Tallinna

Ringkonnakohus jättis 10. juuni 2009. a otsusega (jõustus 19. oktoobril 2009) maakohtu

lõppjärelduse muutmata. Kostja II omandas kostjalt I leppetrahvi nõude hageja vastu ja esitas Harju

Maakohtule hagi hageja vastu 2 310 447 krooni 60 sendi nõudes. Hageja esitas 18. mail 2004 kostja I

esindajale kostjale II nõude võõrandada kinnisasi hagejale, kuid kostja I võõrandas kinnisasja

21. juunil 2004 OÜ-le ARDEC. Hageja on eellepingu selle p 9.4 järgi lõpetanud, kuna kostjad ei

täitnud kinnisasja müümise kohustust ega andnud kinnisasja üle. Hageja ei ole eellepingut rikkunud.

Hageja ei pidanud andma kostjale I taganemise eeldusena lepingu täitmiseks täiendavat tähtaega.

Hageja tegi taganemisavalduse mõistliku aja jooksul, tähtaeg algas kohtuotsuse jõustumisest.

Eellepingu sõlmimisel esindas kostjat I Aktsiaselts Kinnisvarabüroo Maa ja Talu (Tõnu Merilo

isikus), kelle uueks ärnimeks sai 19. mail 2004 AS Vestman Kinnisvara ja kes 13. augustil 2009

ühines kostjaga II (edaspidi nimetatud läbivalt kostja II). Kostjad tegutsesid seoses eellepinguga

ühiselt. Kostja I õigusi ja kohustusi teostas koos kostjaga I ka kostja II. Eellepingu sõlmimisel,

läbirääkimiste pidamisel ja leppetrahvi nõudmisel oli kostja I esindajaks kostja II. Mõlemat kostjat

saab lugeda lepingu pooleks ja nad vastutavad lepingu täitmise eest solidaarselt, kostjate tegevust

saab käsitada ka seltsinguna. Alternatiivselt saab kostja II tegevust käsitada lepingu ülevõtmisena.

Kui kostjat II ei saa lugeda lepingu pooleks, vastutab lepingu täitmise eest üksnes kostja I. Kui kohus

leiab, et kohustusi ei rikutud ühiselt, rikkus kohustusi kostja I. Kostja I müüs kinnisasja vastuolus

eellepinguga kolmandale isikule.

Hageja on tasunud kinnisasja omandamiseks ettemaksuna 254 440 krooni 60 senti, mille tagastamist

ta nõuab. Enne eellepingu sõlmimist tasus hageja 234 440 krooni 60 senti, lisaks maksis ta kostjale II

20 000 krooni 14. novembril 2001 ja 21. novembril 2001. Samuti maksis hageja kostja II esindajana

tegutsenud T. Merilole kostja I kinnisasja omandamise kuludena 14. novembril 2001 notari tasu

maksmiseks 8401 krooni 60 senti ja avaldamisteate eest tasumiseks 100 krooni ning ettemaksuna

kinnisasja eest 10 000 krooni, 28. veebruaril 2001 aga 11 000 krooni seoses kinnisasjaga. Hageja

tasus eellepingu p 10.9 kohaselt ka selle sõlmimise notaritasu 8755 krooni 60 senti. Lisaks tasus

hageja Lääne Maavalitsusele kostja I eest 28. veebruaril 2001 kinnisasja oksjoni osavõtutasu

1000 krooni. 21. novembril 2001 tasus hageja kostjale II 16 000 krooni, sellest 10 000 krooni seoses

kinnisasjaga. Täitemenetluse tõttu kandis hageja kulusid 3742 krooni 29 senti. Lisaks kandis hageja

muid lepinguga seotud kulutusi vähemalt 62 559 krooni 91 senti, hageja kahju hüvitamise nõue on

kokku 95 559 krooni 40 senti. Kokku on hageja nõude suuruseks 350 000 krooni.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad palusid kohaldada aegumist

ja teha aegumise kohta vaheotsus.

Kostja I omandas kinnisasja Eesti Vabariigiga 26. novembril 2001 sõlmitud müügilepingu alusel.

Kinnisasi kanti kinnistusraamatusse 25. veebruaril 2002. Hageja ei täitnud eellepingu p-s 7.4 toodud

kohustust tasuda kinnisasja erastamise väljaostumaksed ja jättis põhilepingu sõlmimata. Pärast

26. novembrit 2001 ei ilmutanud hageja kinnisasja ostmise vastu huvi ning kostja I esitas

ostmiskohustuse rikkumisest tulenevalt hagejale 10. aprillil 2003 pretensiooni ja andis kohustuste

täitmiseks täiendava tähtaja. Kuna hageja eellepingut ei täitnud, taganes kostja I eellepingust 9. mail

2003 tehtud avaldusega. Samuti teatas kostja I hagejale 23. mail 2003 leppetrahvi nõudmisest.

Kostja II omandas kostjalt I lepingu alusel viimase nõuded hageja vastu. Nõude loovutamisest teatas

kostja I hagejale 18. mail 2005. Hagejal ei olnud lepingust taganemiseks materiaalõiguslikku alust ja

taganemine on tühine. Hageja ei andnud kostjale I võimalust väidetav rikkumine kõrvaldada või

lepingut täita. Hagejal ei olnud erilist huvi taganeda lepingust täitmiseks täiendavat tähtaega andmata.

Hageja kaotas eellepingust taganemise õiguse taganemise lubamatuse tõttu, kuna hiljemalt 2006. a

septembris oli ta teadlik kinnisasja võõrandamisest OÜ-le ARDEC.

Hagi esitamine kostja I vastu lepingust loobumise avalduse õigusvastaseks tunnistamiseks peatas küll

hageja tuvastusnõude aegumise lepingust loobumise avalduse suhtes, kuid ei mõjutanud hageja kahju

hüvitamise nõude aegumistähtaega. Aegumist tuleb arvestada alates 18. maist 2004, kui hageja esitas

kostjale II nõude võõrandada kinnisasi hagejale.

3. Pärnu Maakohus jättis 19. jaanuari 2012. a vaheotsusega hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et kui hageja esitas kostjale I 18. mail 2004 kinnisasja võõrandamise nõude, pidas ta

kostja I tegevust eellepingu rikkumiseks ja hageja õigusi kahjustavaks, mistõttu tuleb nõude

aegumistähtaega arvestada alates sellest ajast. Kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg ei hakanud

kulgema alates Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2009. a otsuse jõustumisest. Vältimaks kahju

hüvitamise nõude aegumist, tulnuks hagejal esitada hagi kohtusse kolme aasta jooksul arvates

18. maist 2004 (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1). Hageja esitas

kohtule hagi 21. detsembril 2009. Pooled sõlmisid kinnisasja eellepingu, müügileping on sõlmimata.

Seega ei ole hagejal nõuet, millele kohalduks TsÜS § 146 lg 5. Kuna hageja lõpetas eellepingu, ei ole

hagejal nõuet, mis tooks kaasa kinnistusraamatu kande muutmise.

Lähtudes 20. juulil 2004 kostja I, V. Sibula ja kostja II sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu p-

dest 1.1. ja 2.1, ei ole kostja II hagis näidatud õigussuhte osaline. Kui hageja esitanuks hagi õigel ajal,

saanuks 20. juulil 2004 sõlmitud lepingust tulenevalt vastutada vaid kostja I. Asjaolu, et kostja II

tegutses kostja I esindajana, ei ole aluseks, et lugeda teda õigussuhte pooleks. Kuna nõue on aegunud

ja kohus kohaldas aegumist, ei analüüsinud kohus poolte väiteid ja vastuväiteid kahju hüvitamise

nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hageja

nõue mõista kostjatelt välja 17 492 eurot 48 senti ja kohaldati aegumist. Hageja palus teha uue otsuse,

millega jätta aegumine kohaldamata. Kui kohus ei pea võimalikuks uue otsuse tegemist, palus hageja

saata asi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata tasutud ettemaksu 234 440 krooni

60 sendi väljamõistmise nõue ja muud nõuded 39 257 krooni 20 sendi ulatuses, st kokku

273 697 krooni 80 sendi (17 492 euro 48 sendi) ulatuses.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. oktoobri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud ja järeldanud, et kostja II, kes lepingu

sõlmimisel ja hilisemates suhetes tegutses kostja I esindajana, ei ole hageja nõude (nõuete) aluseks

oleva õigussuhte osaline ega ole seetõttu ka hageja ees solidaarselt vastutav. Kohus võib teha

vaheotsuse ka nõude põhjendamatuse kohta. Kostjad esitasid menetluses vastuväite, mille kohaselt ei

ole hagi kostja II vastu põhjendatud juba seetõttu, et viimane ei ole nõuete aluseks oleva õigussuhte

pooleks. Seega ei ole maakohus selles osas menetlusõiguse norme rikkunud ega tuginenud asjaolule,

mida pooled ei ole esitanud ega väljunud „vaheotsuse tegemise piiridest".

Maakohtu otsus kohaldada aegumist on põhjendatud hageja nõude osas hüvitada talle täitemenetluse

tõttu tekitatud kahju (kohtutäituri kasuks märtsis ja detsembris 2004 kinni peetud 3655 krooni

29 senti ja panga teenustasu 87 krooni). Selle kahju tekkimine ei ole seotud eellepingust taganemisel

tekkiva tagastusvõlasuhtega. TsÜS § 146 lg 1 ning § 147 lg-te 1 ja 2 järgi on nõue aegunud, kuna

hagi esitati rohkem kui kolm aastat pärast kahju sissenõutavaks muutumisest. Kohaldamisele ei kuulu

TsÜS § 146 lg-s 4 (otsuses ekslikult märgitud § 142 lg-s 3) sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg,

kuivõrd eellepinguga ettenähtud õiguskaitsevahendi – leppetrahvi – nõudmine ja selle

sissenõudmiseks kohtutäituri poole pöördumine ei kujuta ennast tahtlikku tegevust, mille eesmärgiks

on teisele poolele kahju tekitamine, s.o õiguse kuritarvitamist.

Ülejäänud hageja nõuded on seotud ja tulenevad lepingust taganemise järel tekkiva

tagastusvõlasuhtega. Eelleping, mille eesmärgiks on kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu

sõlmimine, ei ole kestvusleping. Kestvuslepinguks mitteoleva lepingu ühepoolne lõpetamine kujutab

endast lepingust taganemist. Tehingust taganemise korral pärast 1. juulit 2002 kohalduvad

võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud taganemise korda puudutavad sätted, seejuures VÕS § 118 sätted

taganemise lubamatusest. Kuivõrd tagastusvõlasuhe tekib pärast lepingust (kehtivalt) taganemist,

hakkab taganemisele järgnevate nõuete aegumine kulgema lepingust taganemisest arvates. Seega on

ebaõige maakohtu seisukoht, et hageja tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded on aegunud.

Esitatud asjaolusid arvestades saab ringkonnakohus hinnata kostjate vastuväidete põhjendatust selle

kohta, et hageja kaotas lepingust taganemise õiguse, kuna ei esitanud taganemisavaldust VÕS §-s 118

sätestatud õigustlõpetava, s.o mõistliku tähtaja jooksul. Hageja kaotas VÕS § 118 lg 1 p 2 kohaselt

lepingust taganemise õiguse 30. septembril 2004. Pooled ei vaidle, et hageja esitas kostjale I 18. mail

2004 täitmisnõude, s.o nõude müügilepingu sõlmimiseks ja kinnisasja omandi üleandmiseks,

s.o asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Seejuures ei ole ta osutanud (põhi)lepingu sõlmimise tähtajale.

VÕS § 114 lg 1 teist lauset arvestades oli müügilepingu sõlmimise kohustuse täitmise mõistlik

tähtaeg kaks kuud. Taganemisavalduse esitamiseks, sh enne võimaliku õigusnõustamise saamiseks,

aga ka avaliku kinnistusraamatu seisuga tutvumiseks ja taganemisavalduse ettevalmistamiseks oleks

piisanud kolmest kuust. Seega lõppes mõistlik tähtaeg hageja ettetoodud põhjendustel lepingust

taganemiseks 18. oktoobril 2004 ja kuivõrd taganemisavaldus esitati alles 5. detsembril 2009, oli

hageja selleks ajaks kaotanud lepingust taganemise õiguse. Seetõttu on hageja tagastusvõlasuhtel

põhinev lepingu täimisel tehtud kulutuste ja lepingu täitmata jätmisega tekitatud kulutuste hüvitamise

nõue õiguslikult alusetu ja lõppkokkuvõttes maakohus õigesti rahuldamata jäetud. Mõistliku tähtaja

sisse ei ole võimalik lugeda aega, mil kestis kohtuvaidlus kostja I esitatud taganemisavalduse

kehtivuse üle, kuivõrd selle saamisega pidi hageja aru saama, et kostja I keeldub kinnisasja müügi- ja

asjaõiguslepingut sõlmimast, ja selle asja menetlus ei takistanud hagejat oma taganemisavaldust

esitamast.

Jättes kõrvale õiguslikud järeldused hageja 18. mail 2004 täitmisnõude esitamisest ja eeldades, et

hageja ei pidanudki teadma, et kinnistusraamatu kande kohaselt oli 23. juulist 2004 kinnisasja omanik

OÜ ARDEC (ja 16. augustist 2005 Toomas Suik) ning et hageja sai kinnisasja võõrandamisest ja

omandi üleandmisest kolmandele isikule teada 2006. a septembris, lõppes kolmekuuline mõistlik aeg

lepingust taganemiseks alternatiivselt 31. detsembril 2006. Järelikult oli hageja ka sellisel juhul

lepingust taganemise õiguse VÕS § 118 lg 1 p 1 sätteid silmas pidades kaotanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse tühistada ning saata

asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse 17 253 euro 30 sendi ulatuses, hageja ei vaidlustanud

ringkonnakohtu otsust osas, milles jäeti aegumise tõttu rahuldamata nõue tasuda täitemenetlusega

seotud kulud (239 eurot 18 senti).

Hageja arvates oleks ringkonnakohus pidanud apellatsioonkaebuse rahuldama ning saatma asja

arutamiseks esimese astme kohtule, kui ta leidis (õigesti), et maakohtu seisukoht tagastusvõlasuhtest

tulenevate nõuete aegumise kohta ei ole õige. Praeguses asjas ei ole taotletud vaheotsuse tegemist

nõude põhjendatuse kohta, vaid ainult aegumise kohta. Nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse

tegemiseks ei ole alust, sest rahasumma suuruse tõendamine ei ole kulukas või keerukas.

Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-t 1. Hageja vaidlustas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas nõuded aegunuks. Seega ei saanud ringkonnakohus

võtta seisukohta küsimuses, kas kostja II oli hageja nõuete aluseks oleva õigussuhte osaline ning kas

kostja II vastu sai nõude esitada.

Kui Riigikohus siiski leiab, et nõude põhjendatuse kohta võis vaheotsuse teha, vaidlustab hageja

ringkonnakohtu otsuse ka sisuliselt, s.o lepingust taganemise järel tekkiva tagastusvõlanõude

põhjendatuse osas. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 118 lg 1 p 1, kohus on käsitlenud

õiguskaitsevahendi kohaldamata jätmist, kuid ei ole käsitlenud õiguskaitsevahendi valikut. Hageja

selgitas ringkonnakohtule, et tal ei olnud 2004. ja 2006. aastal mõistlik valida lepingust taganemist,

kuna tal oli 2009. a lõpuni soov ja tahtmine lepingut täita. Tal oli alust arvata, et kostja I lepingut ka

täidab või saab temalt nõuda täitmist õiguskaitsevahendina. Selliseks aluseks oli kostja I seisukoht, et

ta ei keeldu eellepingut täitmast, vaid tulenevalt sellest, et 9. mail 2003 tegi kostja I eellepingust

loobumise avalduse, ei ole olemas lepingut, mida täita. Kostja avaldas, et kui õigusvaidluse tulemusel

peaks selguma, et tema eellepingust loobumise avaldus ei kehti, on alus ja võimalus rääkida lepingu

täitmisest.

Ringkonnakohtu alternatiivselt märgitud asjaolu, kinnisasja võõrandamine ja omandi üleandmine

kolmandale isikule ei toonud samuti kaasa eeldust valida õiguskaitsevahendiks lepingust taganemine.

Kostjal I oli pärast kinnistu võõrandamist kolmandale isikule võimalik lepingut täita.

8. Kostjad leiavad vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 alusel tühistada osas, milles

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni, ning menetluskulude jaotuse osas.

Samuti tuleb jätta ringkonnakohtu otsuse põhjendavast osast välja põhjendused selle kohta, et hageja

on kaotanud eellepingust taganemise õiguse ja et hagejal ei ole nõuet kostja II vastu. Maakohtu otsus

tuleb TsMS § 691 p 5 alusel ringkonnakohtule antud pädevusest lähtudes tühistada osas, milles jäeti

rahuldamata hagi 17 253 euro 30 sendi ulatuses (st apellatsioonkaebuses ja kassatsioonkaebuses

koostoimes vaidlustatud ulatuses). Kolleegium tunnustab ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel, et

hageja nõuded ei ole selles ulatuses aegunud. Ülejäänud osas tuleb asi saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsioonkaebuse väiteid apellatsioonkaebuse piiridest väljumise

kohta (I). Seejärel käsitleb kolleegium hageja nõudeid (II) ja lõpetuseks teeb menetluslikud

otsustused (III).

I

11. Esmalt märgib kolleegium, et nii maakohtu otsus kui ka ringkonnakohtu otsus on TsMS § 456

lg 4 teise lause järgi osaliselt jõustunud, kuna kostja vaidlustas need osaliselt.

Maakohtus palus hageja nõuda kostjatelt välja 22 369 eurot 8 senti (350 000 krooni), kuid maakohus

jättis hagi tervikuna rahuldamata. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse apellatsioonkaebuses

17 492 euro 48 sendi ulatuses, st vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud.

Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, hageja vaidlustas selle

kassatsioonkaebuses 17 253 euro 30 sendi ulatuses. Seega on ringkonnakohtu otsus koostoimes

maakohtu otsusega jõustunud ka osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue tasuda täitemenetlusega

seotud kulud (239 eurot 18 senti).

12. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus väljus TsMS § 651 lg-t 1 rikkudes asja

lahendamisel alusetult apellatsioonkaebuse piirest, jättes hagi rahuldamata hageja nõuete

põhjendamatuse tõttu, st osas, milles leidis, et hagejal ei ole nõudeid kostja II vastu ja et kostja I vastu

ei ole tal nõudeid taganemisavalduse hilinemise tõttu. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada.

13. Ringkonnakohus on otsuse resolutsioonis jätnud maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata,

arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Selliselt on ringkonnakohtu resolutsioon kõigepealt

osaliselt vastuolus põhjendava osaga. Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et ebaõige on maakohtu

seisukoht, mille kohaselt on hageja tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded aegunud. Seega ei saa ka

ringkonnakohtu otsuse põhjenduste loogika järgi vähemalt põhiosas õige olla maakohtu otsuse

resolutsioon, mille järgi on hageja nõuded kostjate vastu aegunud.

Maakohtu otsuse resolutsioon tulnuks lisaks vaidlustamata osale jätta muutmata üksnes osas, milles

ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga nõude aegumise kohta, st et aegunud on hageja

nõuded, mis tulenevad tema vastu alustatud täitemenetlusest.

14. TsMS § 449 lg 3 esimese lause kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise

kohaldamise suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Sama lõike kolmanda

lause kohaselt, kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas kõigepealt käsitlenud nõude aegumist ja leidnud, et

tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded ei ole aegunud. Selle asemel et sellega piirduda ning maakohtu

otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, asus ringkonnakohus

asjaolusid tuvastades hindama kostjate vastuväidete põhjendatust selle kohta, et hageja kaotas

lepingust taganemise õiguse. Apellatsiooniesemeks oli üksnes aegumise küsimus. Ringkonnakohtul

ei olnud pädevust asjaolusid tuvastades hinnata nõude põhjendatust. Seda tehes väljus

ringkonnakohus lubamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Ta ei saanud asja ise lõpuni lahendada.

Selliselt täpsustab kolleegium 8. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-118-11 tehtud otsuse p-s 11

väljendatud seisukohta ja lisab, et haginõude saanuks ringkonnakohus lõpuni lahendada üksnes hagi

läbi vaatamata jättes (vt praeguse otsuse p 17).

15. Asja materjalide kohaselt (I kd, tl 159) on kostjad esitanud sõnaselge taotluse teha vaheotsus vaid

nõude aegumise kohta. Maakohus leidis otsuse resolutsioonis, et hageja nõue mõlema kostja vastu on

aegunud. Otsuse põhjendavas osas on maakohus leidnud, et kui hagi oleks esitatud õigel ajal, ei oleks

seda saanud kostja II suhtes rahuldada ka seetõttu, et kostja II ei olnud vaidlusaluse õigussuhte

osaline, kuna ta oli kostja I esindaja.

Ringkonnakohus on maakohtu otsust kostja II suhtes ekslikult mõistnud kui vaheotsust nõude

põhjendatuse kohta. Sellist vaheotsust ei ole maakohus teinud ja seda ei ole temalt ka taotletud.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused hagi rahuldamata jätmise kohta kostja II vastu nõude puudumise

tõttu tuleb jätta otsusest välja. Asja uuel lahendamisel saab maakohus nõude põhjendatust kostja II

suhtes hinnata.

16. Kuna ringkonnakohus on hageja nõuete aegumise otsuse põhjendavas osas lahendanud, saab

kolleegium viia põhjendustega kooskõlla ka ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, tühistades

vaidlustatud osas maakohtu otsuse. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu asemel maakohtu otsuse

apellatsioonkaebuse vaidlustatud ulatuses muus osas kui osas, milles maakohus jättis aegumise tõttu

rahuldamata hageja täitemenetlusega tekitatud kahju hüvitamisega seotud nõude (kuna

ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtuga). Asi saadetakse tühistatud osas tagasi maakohtule

menetluse jätkamiseks.

Seega on nõuete aegumine lahendatud ega saa maakohtu menetluses olla enam vaidluse esemeks.

17. Kolleegium märgib, et kui maakohus leiab vaheotsuse tegemise taotlust lahendades, et kostja II

suhtes ei saa hagi rahuldada, saab ta vaheotsuse tegemise asemel jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel

läbi vaatamata, kui see on võimalik tõendeid hindamata üksnes hageja esitatud asjaoludel, eeldades

nende õigsust. Nõude põhjendatuse kohta saab ta teha vaheotsuse vaid juhul, kui seda on taotletud.

Mitme kostja vastu esitatud hagi lahendamisel saab maakohus asja mõne kostja suhtes sisuliselt

lahendada vastavate eelduste olemasolul TsMS § 450 alusel osaotsusega.

Ka ringkonnakohus saab vaheotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätta haginõude TsMS § 423

lg 2 alusel läbi vaatamata, kui esitatud asjaoludel ei ole selle rahuldamine võimalik. Vaheotsuse

tegemise raames tuvastamisele mittekuuluvaid asjaolusid ta aga tuvastada ja sel alusel nõude

põhjendamatusele tuginedes hagi rahuldamata jätta ei saa.

Vaheotsuse tegemise eeldus on poole taotlus, seda ka TsMS § 449 lg 1 järgi nõude põhjendatuse

kohta vaheotsuse tegemisel. Kui pool ei esita vaheotsuse tegemise taotlust, ei ole kohtul vaheotsuse

tegemiseks alust. Samuti ei saa ilma taotluseta üle minna ühelt vaheotsuse liigilt (aegumine) teisele

(nõude põhjendatus).

II

18. Kolleegium märgib täiendavalt, et esitatud asjaoludel ei pruugi hageja nõuded olla välistatud

põhjusel, et hageja taganemine eellepingust on tähtaja ületamise tõttu lubamatu.

19. Eelleping sõlmiti enne 1. juulit 2002. Tegemist ei ole kestvuslepinguga, st võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

(VÕSRS) § 1 lg 1 ja § 11 järgi kohaldub sellele lepingule enne 1. juulit 2002 kehtinud seadus,

eelkõige Eesti NSV tsiviilkoodeks (TsK).

VÕSRS § 7 lg 1 järgi saab enne 1. juulit 2002 tehtud tehingu lõpetada tollal kehtinud seaduse alusel,

kuid pärast 1. juulit 2002 kehtivas korras. See tähendab, et lepingu lõpetamise alus peab tulenema

TsK-st (või lepingust enesest). Kolleegium nõustub kohtutega, et VÕS § 118 taganemise tähtaja kohta

on põhimõtteliselt ka enne 1. juulit 2002 sõlmitud lepingute puhul kohaldatav, kuna see on koos

lõpetamise ühepoolse avaldusega osa lepingu lõpetamise korrast ehk selle formaalsetest eeldustest.

20. Kohtud on tähelepanuta jätnud ka selle, et eellepingu korral võib tegemist olla müügilepinguga,

kui selle järgi oli kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused. Lepingu

lugemist müügilepinguks ei välista selle nimetamine eellepinguks ega see, et kinnisasi ei olnud

lepingu sõlmimise ajal kinnistusraamatusse kantud (vt ka nt Riigikohtu 8. oktoobri 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-78-09, p 12). Kui tegemist on müügilepinguga, tuleneb hagejale sellest lepingu

täitmise nõue, st kinnisasja omandiõiguse üleandmise nõue. Selline nõue aegub TsÜS § 146 lg 5

ja § 147 lg 1 järgi kümne aasta jooksul. VÕS § 118 lg-s 2 on sätestatud lepingust taganemise

maksimaalne tähtaeg, milleks on mh kohustuse täitmise aegumine, millele võlgnik tugineb. Esitatud

asjaoludel ei ole see tähtaeg möödunud.

Kui tegemist ei ole müügilepinguga, võivad selle rikkumisest olla tekkinud nõuded, mh kahju

hüvitamise nõuded.

21. Kolleegiumi arvates ei pruugi taganemise tähtaeg olla möödunud ka VÕS § 118 lg 1 järgi.

Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium, et hagi esitamine vastaspoole lepingu lõpetamise

avalduse tühisuse tuvastamiseks võib seda tähtaega pikendada, kuna selle hagi ese oli soov saavutada

olukord, kus vähemalt kostja I on kohustatud eellepingut täitma ja tagama kinnisasja omandiõiguse

ülemineku. Seega ei olnud hagejal põhjust samal ajal ise lepingust taganeda.

Lisaks võisid pooled esitatud asjaoludel pidada läbirääkimisi kinnisasja omandiõiguse üleandmise

üle, mis TsÜS § 167 analoogselt kohaldades võib pikendada ka lepingust taganemise tähtaega.

22. Kui lepingu täitmise nõue ei ole aegunud ega lõppenud, peab hageja saama sellele tugineda ja

sellest tulenevalt ka õiguskaitsevahendeid kasutada. Esitatud asjaoludel on tegemist jätkuva

rikkumisega, mille puhul ei pruugi olla VÕS § 118 lg 1 järgne lepingust taganemise tähtaeg

VÕS § 118 lg 2 järgsest lühem. See kehtib eelkõige juhul, kui hagejal on küll täitmise nõue, kuid

selle võimatuse tõttu (kinnisasi on võõrandatud) ei saa ta seda realiseerida ega ringkonnakohtu otsuse

loogika järgi ka muid nõudeid enam maksma panna. Vastupidine muudaks mh TsÜS § 146 lg 5

sisutühjaks.

Ringkonnakohtu otsuse loogika järgi kaotas hageja kostjapoolset lepingust taganemist kohtus

vaidlustades ja vaidlust võites võimaluse ise lepingust taganeda ja sellele tuginedes saada vähemalt

lepingu alusel üleantu tagasi. Nii oleks hageja positsioon halvem kui siis, kui ta oleks jätnud kostja

taganemise vaidlustamata.

23. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsuses on nimetatud taganemise lõppemise ajana nii

30. septembrit 2004 kui ka 18. oktoobrit 2004 (ringkonnakohtu otsuse lk 11).

24. Kolleegium märgib ka, et kui asja uuel läbivaatamisel leitakse, et kostja II ei olnud lepingu pool,

võivad hagejal olla tema vastu siiski nt kahju hüvitamise või alusetu rikastumise eseme väljaandmise

või hüvitamise nõuded.

III

25. Ringkonnakohus määras vääralt asja hinna apellatsioonimenetluses ja seda tuleb TsMS § 137

lg 11 alusel muuta. Nimelt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et TsMS § 137 lg 5 järgi

eeldatakse vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel, et asja hind on 1/4 asja hinnast esimeses

kohtuastmes. Arvestades TsMS § 137 lg 1 järgi maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust (17 492 eurot

48 senti), on asja hind apellatsiooniastmes 4373 eurot 12 senti.

26. Asja hind kassatsiooniastmes on kaebuse ulatust (ringkonnakohtu otsus vaidlustati 17 253 euro

30 sendi ulatuses) arvestades TsMS § 137 lg-te 1 ja 5 järgi 4313 eurot 32 senti.

27. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

28. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu