3-2-1-12-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-12-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Taavo Katteli vastu

162 992 krooni 26 sendi (10 417 euro 10 sendi) ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-64249

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank Liising Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2922 eurot 58 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood

10434248), esindaja vandeadvokaat Martin Pärn

Kostja Taavo Kattel, esindaja vandeadvokaat Siret Saks

Asja läbivaatamise kuupäev

25. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2012. a otsuse (tsiviilasi nr 2-10-64249) resolutsioon

muutmata, kuid muuta selle otsuse õiguslikke põhjendusi tasaarvestuse lahendamise osas.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Swedbank Liising Aktsiaseltsi kassatsioonkaebuselt 8. novembril 2012 tasutud

kautsjon 100 (ükssada) eurot riigituludesse.

4. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 15. detsembril 2010 Tartu Maakohtule hagi Taavo

Katteli (kostja) vastu. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja 162 992 krooni 26 senti

(10 417 eurot 10 senti) ja viivise 0,25% päevas põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid pooled 21. mail 2007, 18. juunil 2007 ja 6. septembril 2007 käenduslepingud.

Nende alusel käendas kostja Osaühingu RVV (liisinguvõtja) kohustusi hageja ees, mis tulenesid

nende vahel vastavalt 21. mail 2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0163776L veoki liisimiseks

(liisinguleping I), 18. juunil 2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0167066L maasturi liisimiseks

(liisinguleping II) ja 6. septembril 2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0175848L kaubiku liisimiseks

(liisinguleping III). Liisinguvõtja rikkus liisingulepingutest tulenevaid maksekohustusi ja hageja ütles

need lepingud 6. jaanuarist 2010 üles. Kuna liisinguvõtja autosid ei tagastanud, pöördus hageja

tagastamiseks Osaühingu Credit Expert (CE) poole. Pärast autode valduse taastamist andis hageja

need võõrandamiseks üle OÜ-le BALTI REALISEERIMISKESKUS (BRC). Autode võõrandamisest

saadud raha ei katnud hageja nõudeid liisinguvõtja vastu, mille eest vastutab kostja. Autod on

võõrandatud turuhinnaga. Üksnes müügikuulutustega ei saa vara väärtust tõendada. Kostja ei ole

esitanud ühtegi müügikuulutust ajavahemiku kohta, mil vaidlusalused sõidukid müüdi. Kostja

tasaarvestusavaldus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 4 järgi lubamatu.

Liisingulepingu I järgi on hageja nõue 102 712 krooni 75 senti (6564 eurot 54 senti). Liisinguvõtja

võlgnevus on 313 912 krooni 75 senti, mis koosneb veoki jääkmaksumusest 299 132 krooni 48 senti,

debitoorsest võlgnevusest 11 456 krooni 73 senti ning veoki tagastamise ja võõrandamisega seotud

kuludest 3323 krooni 54 senti. Veok võõrandati hinnaga 211 200 krooni (käibemaksuta).

Liisingulepingu II järgi on hageja nõue 12 051 krooni 14 senti (770 eurot 21 senti). Liisinguvõtja

võlgnevus on 334 576 krooni 14 senti, mis koosneb maasturi jääkmaksumusest 299 879 krooni

29 senti, debitoorsest võlgnevusest 18 541 krooni 23 senti, viivisevõlgnevusest 675 krooni 62 senti,

kindlustusmaksete võlgnevusest 79 krooni ning maasturi tagastamise ja võõrandamisega seotud

kuludest 15 401 krooni. Maastur võõrandati hinnaga 322 525 krooni (käibemaksuta).

Liisingulepingu III järgi on hageja nõue 48 228 krooni 37 senti (3082 eurot 35 senti). Liisinguvõtja

võlgnevus on 218 786 krooni 70 senti, mis koosneb kaubiku jääkmaksumusest 194 411 krooni

4 senti, debitoorsest võlgnevusest 13 651 krooni 73 senti, viivisevõlgnevusest 500 krooni 80 senti,

kindlustusmaksete võlgnevusest 48 krooni ning kaubiku tagastamise ja võõrandamisega seotud

kuludest 10 175 krooni 13 senti. Kaubik võõrandati hinnaga 170 558 krooni 33 senti (käibemaksuta).

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates luges hageja veoki ja maasturi müügihinna ekslikult vastavaks nende turuväärtusele

tagastamise ajal. Veoki väärtus tagastamise ajal oli tegelikult 390 000 krooni ja maasturi väärtus

369 170 krooni. Nende müügitehingud ei toimunud asja tegelikku väärtust arvestades. Veok müüdi

väidetavalt 27. juulil 2010, sama sõidukit müüs BRC juba 14. oktoobril 2010 hinnaga 265 836 krooni

ehk 54 636 krooni kallimalt, vahepeal seda ei kasutatud. Ostja juhatuse liige Tarmo Rooteman oli

samal ajal BRC juhatuse liige ja omab firmade vahendusel ka mõlemas osalust. Kaks aastat vanem

veok väiksema mootorivõimsusega on müügis hinnaga 390 000 krooni. Autode väärtust pidanuks

hindama ka lepingu ülesütlemise seisuga 11. detsembril 2009.

Kostja vaidles kõigi liisingulepingute puhul vastu tagastusteenuse kuludele, kuna teenuse sisu on

kirjeldamata ja teenuse hind ebamõistlikult suur. Transpordivahendi toimetamine Tallinna piires

3000 krooni eest on ebamõistlikult suur ja põhjendamatu. Lisaks tagastas autod liisinguvõtja ise.

Kostja vaidles vastu ka liisingulepingu I alusel esitatud nõudele veoki diislikütuse kulu osas, mis oli

tehtud pärast lepingu ülesütlemist. Liisingulepingute II ja III puhul vaidles kostja vastu ka

müügiteenuse kulude hüvitamise nõuetele ning kindlustusmakse võlgnevusele.

Kostja tunnistas, et liisingulepingust III tulenev hageja nõue liisinguvõtja vastu on 38 005 krooni

24 senti. Liisingulepingute I ja II järgi ei olnud kostja arvates liisinguvõtjal võlgnevust. Kostja

arvestuse järgi pidanuks hageja pärast liisingulepingu I ülesütlemist ja veoki võõrandamist vastavalt

selle väärtusele liisinguvõtjale aga tagastama 79 410 krooni 79 senti ning liisingulepingu II puhul

pärast maasturi väärtusele vastava hinnaga võõrandamist 50 073 krooni 86 senti. Kostja luges nende

nõuete arvel hageja liisingulepingust tuleneva nõude kattuvas osas tasaarvestatuks.

3. Tartu Maakohus rahuldas 12. detsembri 2011. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 7481 eurot 83 senti (117 065 krooni 18 senti) ja viivise põhinõudelt 7481 eurot 83 senti

alates 15. detsembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas, kuid mitte enam kui 7481 eurot

83 senti. 70% menetluskuludest jättis maakohus kostja kanda ja 30% hageja kanda.

Maakohtu otsuse järgi tuleb liisingulepingud lugeda ülesöelduks alates 6. jaanuarist 2010. Hagejal kui

rikutud lepingu poolel on õigus otsustada, mis ajast ta loeb lepingud ülesöelduks. Hageja on lugenud

lepingud ülesöelduks 6. jaanuaril 2010, mis on 23 päeva pärast kohustuse täitmiseks antud tähtaega.

See tähtaeg on VÕS § 196 lg 3 mõttes mõistlik.

Liisingulepingu I järgi tuleb kostjalt välja mõista 4559 eurot 25 senti (71 336 krooni 81 senti).

Lepingu esemeks olnud veoki tagastamise aegseks väärtuseks luges maakohus 239 252 krooni

40 senti ega tunnustanud hageja nõudeid tagastusteenuse kulude ja kütuse hüvitamiseks.

Liisingulepingu II järgi esitatud nõue jääb rahuldamata. Lepingu esemeks olnud maasturi väärtuseks

tagastamise ajal luges maakohus 443 000 krooni. Põhjendatud ei ole ka tagastusteenuse kulude

hüvitamise nõue ega kindlustusmakse nõue. Hageja viivisenõue 675 krooni 62 senti on põhjendatud,

kuna kostja ei ole viivisenõudele vastuväiteid esitanud.

Liisingulepingu III järgi tuleb kostjalt välja mõista 2922 eurot 58 senti (45 728 krooni 37 senti).

Kostja tunnistab käenduslepingust tulenevat võlgnevust ja turuhinna üle pooled ei vaidle.

Tagastusteenuse kulude hüvitamise nõue jäi rahuldamata. Põhjendatud on müügiteenuse kulude

7675 krooni 13 senti hüvitamise nõue.

Tasaarvestus ei ole lubatav, kuna kostjal ei ole nõuet hageja vastu. Asjaolu, et hageja müüs maasturi

120 475 krooni võrra odavamalt ja veoki 28 052 krooni 40 sendi võrra odavamalt, on hageja kahju ja

ei anna kostjale tasaarvestuse õigust. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks liisingulepingute I ja II järgi

kokku välja mõista 7481 eurot 83 senti (117 065 krooni 18 senti).

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada liisingulepingu I esemeks oleva

veoki väärtuse määramise ja tasaarvestuse lubatavuse osas ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 8. oktoobri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas

maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis

ringkonnakohus hageja kanda.

Otsuse põhjenduste järgi kontrollis ringkonnakohus maakohtu otsust üksnes osas, mille peale kostja

edasi kaebas, ehk liisingulepingu I ja tasaarvestuse lubatavuse osas.

Ringkonnakohus leidis, et kuna hageja ei tõendanud veoki turuväärtust, tuleb lähtuda hinnast, mis

määrati selle esialgseks müügihinnaks, s.o 27 162 eurot 45 senti (425 000 krooni). Kuna hageja ei ole

apellatsioonimenetluses vaielnud vastu hagi rahuldamata jätmisele vara tagastusteenuste kulude osas,

tuleb maakohtu otsus jätta selles osas muutmata ja lähtuda sellest, et hageja kulutuste hüvitamise

nõue kostja vastu on kokku 19 850 eurot 27 senti (310 589 krooni 21 senti). VÕS § 367 lg 3 järgi

tuleks liisinguandjale hüvitamisele kuuluvate kulutuste summast maha arvata liisingueseme

jääkväärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Praegusel juhul tekib olukord, kus liisinguandja

kulutuste hüvitamise nõue saab kaetud liisingueseme jääkväärtusega, mistõttu liisinguandjal vastavat

nõuet liisinguvõtja vastu ei tekigi. Liisingueseme jääkväärtus 27 162 eurot 45 senti (425 000 krooni)

on kulutuste hüvitamise nõudest 19 850 eurot 27 senti (310 589 krooni 21 senti) 7312 euro 18 sendi

võrra suurem.

Liisinguandja ei tohi ülesütlemise tagajärjel rikastuda, st sattuda varaliselt paremasse olukorda, kui ta

oleks olnud liisingulepingu nõuetekohase täitmise korral kokkulepitud liisinguperioodi lõpuni.

Hageja liisingulepingu üldtingimuste p 7.4 kohustab liisinguandjat andma välja liisinguvõtjale

summa, mis ületab liisinguandja kulutuste hüvitamise nõuet. Selle sätte alusel on kostjal

hüpoteetiliselt tekkinud nõue hageja vastu liisingueseme jääkväärtusest maha arvatud kulutuste vahe

hüvitamiseks. Kostja on esitanud vastuses hagiavaldusele tasaarvestuse avalduse. Ringkonnakohus ei

nõustunud maakohtuga, et tasaarvestus ei ole lubatav. Kostjal on hüpoteetiliselt nõue hageja vastu

summas, mis jäi liisingueseme jääkväärtusest üle pärast liisinguandja kulutuste hüvitamist. Maakohus

on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud liisingulepingu III alusel 2922 eurot 58 senti, mida hageja ei

ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Kui liisingueseme jääkväärtusest arvata maha liisinguandja

kulutused, jääb järele 4389 eurot 60 senti (7312 eurot 18 senti – 2922 eurot 58 senti), mis ulatuses on

kostjal tekkinud nõue hageja vastu. Kohus tasaarvestab poolte nõuded VÕS § 197 lg 1 kohaselt.

Tasaarvestuse tulemusel ei ole hagejal enam nõuet kostja vastu, mistõttu tuleb hageja nõue kostja

vastu jätta täies ulatuses rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning mõista kostjalt hageja

kasuks välja 2922 eurot 58 senti või saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Hageja väitel ei võtnud ringkonnakohus arvesse hageja esindaja ringkonnakohtu istungil esitatud

vastuväidet kostja apellatsioonkaebuses esitatud tasaarvestuse avaldusele. Kostja ei saa tasaarvestada

liisinguvõtjale kuuluvat hüpoteetilist nõuet. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 197 lg-t 1,

jättes seejuures kohaldamata VÕS § 67 lg 1 kolmanda lause ja VÕS § 149 lg 3 teise lause.

Tasaarvestuse puhul on tegemist põhivõlgnikule kuuluva kujundusõigusega, mida käendaja ei saa

vastuväitena kasutada.

7. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 2 järgi tuleb

muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust tasaarvestuse tegemise osas. Hagi tuleb jätta

2922 euro 58 sendi osas rahuldamata Riigikohtu otsuses nimetatud põhjustel. Hageja

kassatsioonkaebus jääb TsMS § 692 lg 2 alusel rahuldamata.

9. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohus eksis maakohtu otsust osaliselt tühistades

TsMS § 456 lg 4 teise lause vastu, mille järgi kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub

kohtuotsus vaidlustamata osas, ning TsMS § 651 lg 1 vastu, mille järgi kontrollib ringkonnakohus

apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille

peale on edasi kaevatud. Märkides otsuse p-s 8 põhjendatult, et kostja vaidlustas maakohtu otsust

üksnes liisingulepingu I osas (täpsemalt sellest tuleneva liisingueseme väärtuse määramise osas) ja

tasaarvestuse lubatavuse osas ning otsuses ka üksnes neid küsimusi käsitledes, tühistas

ringkonnakohus otsuse resolutsioonis ometigi maakohtu otsuse tervikuna ja tegi asjas uue otsuse.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks tühistanud maakohtu otsuse mõnel

TsMS §-s 656 nimetatud alusel, mis õigustanuks kaebuse piirest väljumist.

Hageja palus mõista kostjalt välja 10 417 eurot 10 senti ja viivise. Maakohus rahuldas hagi osaliselt

ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7481 eurot 83 senti ja viivise. Kostja palus

apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada liisingulepingu I esemeks oleva veoki väärtuse

määramise ja tasaarvestuse lubatavuse osas ning jätta hagi (tervikuna) rahuldamata. Hageja ei

esitanud apellatsioonkaebust. Seega ei vaidlustatud maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas

(2935 euro 27 sendi ulatuses) ja maakohtu otsus oli selles osas jõustunud.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel olnuks korrektne tühistada maakohtu otsuse resolutsioon hagi

rahuldamise osas ning nende põhjenduste osas, mida ringkonnakohus muutis. Tühistades maakohtu

otsuse tervikuna, tühistas ringkonnakohus selle mh tuvastatud asjaolude osas, mis ta kaebuse

lahendamisel aluseks võttis, ise neid tuvastamata.

10. Vaatamata eelnevale ei ole alust ringkonnakohtu otsust menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada.

Hageja ei ole kassatsioonkaebuses sellele tuginenud ning tegemist ei ole rikkumisega, millele saaks

kolleegium TsMS § 669 ja § 692 lg 4 alusel ise tugineda. Tegemist on formaalse vastuoluga

ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni ja põhjenduste vahel, mis poolte õigusi sisuliselt ei mõjuta.

Seetõttu ei ole põhjust sel põhjusel asja ka uueks arutamiseks saata.

11. Kolleegium märgib, et vastuoluline on hageja kassatsioonitaotluse ulatuse käsitlus. Kaebuse

põhjendustest järeldub, et hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsust üksnes liisingulepingust III

tuleneva nõude 2922 euro 58 sendi tasaarvestuse tõttu rahuldamata jätmise osas. Vaatamata sellele, et

kassatsioonitaotluses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada, ei vaidlusta hageja

tegelikult ringkonnakohtu otsust osas, milles jäeti rahuldamata hageja liisingulepingust I tulenev nõue

4559 euro 25 sendi väljamõistmiseks. Selles osas on ringkonnakohtu otsus seega jõustunud.

12. Pooled vaidlevad, kas kostja on kohustatud käendajana tasuma hagejale kui liisinguandjale

liisingulepingutest tuleneva liisinguvõtja väidetava võlgnevuse, mis on osalt tingitud liisingumaksete

maksmata jätmisest ja osalt liisingulepingute ülesütlemisest, millest tuleneb hagejale VÕS § 367 järgi

kulude hüvitamise nõue. Kulude hüvitamise nõude kindlaksmääramisel tuleb VÕS § 367 lg 3

kohaselt arvestada liisinguandjale jäänud liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal.

Pooled ei vaidle, et kostja vastutab käendajana liisinguvõtja liisingulepingutest tulenevate kohustuste

täitmise eest. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all enam ka hageja nõuded (vt liisinguandja

nõuete kohta ka nt Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12), vaid üksnes

see, kas ringkonnakohus luges õigesti tasaarvestusega lõppenuks liisingulepingust III tuleneva hageja

nõude 2922 euro 58 sendi osas.

13. Ringkonnakohus leidis, et liisinguvõtjale tuleneb liisingulepingu üldtingimuste p 7.4 järgi

liisingulepingust I nõue hageja vastu enamsaadud 7312 euro 18 sendi väljaandmiseks. Hageja ei ole

seda vaidlustanud, kuid väidab, et ringkonnakohus luges sellega ekslikult tasaarvestatuks

käenduslepingust tuleneva hageja nõude kostja vastu. Hageja väitel saanuks liisingulepingust

tulenevat nõuet tasaarvestuseks kasutada üksnes lepingu pooleks olev liisinguvõtja.

14. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et käendaja saab tasaarvestada

tema vastu esitatud nõude põhivõlgnikule kuuluva nõudega.

VÕS § 197 lg 1 järgi on tasaarvestusolukorraga tegemist üksnes juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse

pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse.

Kostja ei ole väitnud, et temal oleks hageja vastu mingi nõue või et liisinguvõtja oleks talle

nt loovutanud oma nõude hageja vastu.

15. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et ta saab kasutada tasaarvestuseks liisinguvõtjale kuuluvat nõuet

hageja vastu.

VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid,

mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku

isikuga. VÕS § 149 lg 3 esimese lause kohaselt võib käendaja keelduda võlausaldaja nõude

rahuldamisest tähtaja jooksul, mil põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks oleva tehingu tühistada

või lepingust taganeda. See õigus on käendajal VÕS § 149 lg 3 teise lause järgi ka siis, kui

põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada.

Seega tuleb põhivõlgniku vastuväidetest eristada põhivõlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi, mille

teostamine võib tuua kaasa käendatava kohustuse lõppemise või vähenemise. Ka õigus käendatud

kohustus tasaarvestada kuulub kujundusõiguste hulka. Erinevalt põhivõlgnikule kuuluvatest

vastuväidetest, mida käendaja saab kasutada põhivõlgnikust sõltumatult, annab põhivõlgnikule

kuuluv kujundusõigus – tasaarvestusõigus – käendajale üksnes ajutise täitmisest keeldumise õiguse.

Põhivõlgnikule kuuluvat tasaarvestusõigust ei saa käendaja kasutada.

16. Kolleegiumi arvates saab kostja tasaarvestusavaldust aga lugeda VÕS § 149 lg 3 teise lause järgi

avalduseks keelduda rahuldamast hageja nõuet, kuna põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks

olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada. Viidatud säte seob käendaja vastuväited põhivõlgniku

õigustega ja annab käendajale püsiva täitmisest keeldumise õiguse. Sisuliselt on kostja keeldunud

nõuet rahuldamast just liisinguvõtja tasaarvestusõiguse tõttu. Selle tasaarvestusõiguse eeldused on

ringkonnakohus tuvastanud. Kostjal on õigus liisingulepingust III tuleneva nõude täitmisest keelduda

seni, kuni põhivõlgnikul (liisinguvõtjal) on veel võimalik teha tasaarvestus. Hageja ei ole väitnud, et

liisinguvõtja ei saaks enam tasaarvestust teha. Tähtaega tasaarvestuse tegemiseks seadus ei sätesta.

Seega jääb hagi rahuldamata VÕS § 149 lg 3 teise lause alusel Riigikohtu otsuse õiguslikel

põhjendustel ja tuvastatud asjaoludest lähtudes.

17. Kolleegium märgib lisaks, et sarnaselt saab iga solidaarvõlgnik kasutada tasaarvestuseks üksnes

temale kuuluvat nõuet VÕS § 67 lg 1 kolmanda lause järgi. Käendajaga sarnased õigused

tasaarvestusele tuginemiseks on asjaõigusseaduse § 279 lg 7 järgi ka võlgnikuks mitteoleval

kolmandast isikust pantijal.

18. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes tuleb hagi ja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal on TsMS § 174 lg 1 esimese lause

järgi õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest maakohtusse oma

menetluskulude kindlaksmääramiseks.

19. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve