3-1-1-25-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-25-13

Otsuse kuupäev

27. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Lea Kivi ja Jüri Ilvest

Kohtuasi

Kriminaalasi M.O õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

3. oktoobri

2012.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-10817

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Marge

Voogma, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

M.O kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

27. veebruar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2012. a otsus M.O süüdistusasjas ja jõustada Viru Maakohtu 25.

aprilli 2012. a otsus, jättes sellest välja asjaolu, et T. L.-i tegevus oli õigusvastane.

2 Prokuröri kassatsioon rahuldada.

3. Määrata Advokaadibüroole Ann Saar makstava riigi õigusabi tasu suuruseks M.O-le kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest 192 (sada üheksakümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks)

eurot, ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 25. aprilli 2012. a otsusega tunnistati M.O süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati rahalise karistusega

100 miinimumpäevamäära, s.o 5000 krooni ehk 319 eurot ja 56 senti. M.O tunnistati süüdi selles, et 6. novembril 2010

kella 13.00 paiku Lääne-Virumaal Kadrina vallas Xxxxxxxx külas tungis ta kallale T. L.-ile ja lõi kannatanut korduvalt

rusikatega näkku, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused - ala- ja ülahuule verevalumid, nina

põrutuse ja verejooksu ninast. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

1.1 M.O ja T. L. on naabrid, kelle suhted halvenesid 2009. aastal. M.O abikaasale V. R.-ile kuulub kinnistu. Sellele

kinnistule oli seatud reaalservituut T. L.-ile kuuluva kinnistu kasuks, mille kohaselt võisid valitseva kinnistu igakordne

omanik, tema perekonnaliikmed ja teised isikud, kes on omanikuga seotud muul viisil, kasutada V. R. kinnistut läbivat teed

sõidu- või jalgteena. Servituudi ulatus oli määratud lepingule lisatud plaanil. M.O otsustas 6. novembril 2010 paigaldada

kinnistut läbivale teele ette moodulitest võrkaia. T. L. kasutas seda teed, et sõita enda kinnistule ning aed takistas tema

liikumist. T. L. käskis aia eemaldada, kuid M.O keeldus seda tegemast. Seejärel T. L. käivitas traktori ning lükkas traktoriga

paigaldatud aia maha. Samal ajal M.O viskas kiviga traktori esiklaasi. Pärast aia maha lükkamist T. L. tagurdas ja väljus

traktorist. Seejärel tekkis M.O ja T. L.-i vahel rüselus, mille käigus T. L. sai näovigastused. AS Rakvere Haigla

traumapunktis diagnoositi T. L.-il alahuule ja ülahuule verevalumid, nina põrutus ja verejooks.

1.2 Seega M.O provotseeris oma käitumisega T. L.-i tegu, jättes naabri teavitamata aia ehitamisest ja teades, et viimane ei

pääse oma kinnistule. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on ümber lükatud süüdistatava kaitsja väide, et M.O tegutses

hädakaitseseisundis. T. L.-i rünne M.O vara vastu lõppes siis, kui T. L. traktoriga M.O ehitatud aia teelt ära lükkas,

tagurdas ja sõidukist välja tuli. Kohtulikul uurimisel ei leidnud tõendamist T. L.-ist lähtuv vahetu või vahetult eesseisev oht.

M.O väide, nagu oleks T. L. traktorist väljunud, hõigates „ma löön su raudkangiga maha“, ja rusikas püsti tema poole

tulnud, on ümber lükatud T. L.-i ja P. K. ütlustega ning nendega kooskõlas oleva videosalvestisega. Eelnimetatud

tunnistajate ütlustega on tõendatud, et pärast seda, kui T. L. väljus traktorist, tuli M.O nende kinnistule ja ründas T. L.-i,

mitte vastupidi. Kaitsja väide, mille kohaselt pole videosalvestis tõend, kuna see ei ole tunnistaja P. K. poolt kohtueelses

menetluses menetlejale esitatud koos fotoaparaadiga, ei anna alust seda tõendite kogumist välja jätta. M.O kinnitas

kohtuistungil, et videosalvestisele on jäädvustatud tema ja T. L.-i vaheline rüselus. Videosalvestisel on näha selgelt

kuriteosündmuse algus ja käik, eeskätt see, et just M.O ründas esimesena temast eemalduvat T. L.-i ja lõi kannatanut

parema käe rusikaga näo piirkonda. T. L. püüab oma nägu kätega kaitsta, kuid süüdistatav teeb veel ühe rusikalöögi T. L.-i

näo suunas. Samuti on näha, et vahepeal T. L. vabaneb M.O haardest, kuid süüdistatav tungib talle jälle kallale.

Videosalvestiselt nähtub ka see, et M.O lööb parema jala põlvega T. L.-ile reie piirkonda. Toiminut kinnitavad ka T. L.-i ja

P. K. ütlused. Puuduvad tõendid selle kohta, et T. L. oleks M.O löönud. T. L. vigastused on diagnoositud samal päeval AS

Rakevere Haigla traumapunktis.

2. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M.O kaitsja Mariza Lillepea. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt tegutses

M.O hädakaitseseisundis. Maakohus ei arvestanud Riigikohtu praktikaga hädakaitse piiride osas. Õigusvastane rünne algas

sellega, et T. L. lõhkus aia ja lõppes vastastikuse rüselusega, mis on tõendatud T. L.-i, M.O, P. K. ning V. R.-i ütlustega. T.

L. sõitis traktoriga M.O suunas, mistõttu süüdistatav tundis surmahirmu ja viskas ründe peatamiseks traktori suunas kivi. T.

L., sõites traktoriga M.O suunas, ohustas tema elu ja vara. Kivitabamuse tagajärjel peatas T. L. traktori ja väljus sellest, tulles

M.O suunas ja ähvardades teda maha lüüa, rünnates sellega M.O elu ja tervist. Ründe tõrjumiseks lõi M.O T. L.-i ühel korral

lahtise käega näkku, millele järgnes vastastikune rüselus. T. L. ei põgenenud, kukkunud ega andnud muul viisil alla. Väär on

kohtuotsuses märgitu, mille kohaselt oli kaitseseisund T. L.-i traktorist väljumise ajaks lõppenud. M.O ei ületanud hädakaitse

piire, tõrjudes traktorit kivi viskamisega ning T. L.-i vehkimist käelöögiga.

3. Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2012. a otsusega tühistati maakohtu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu

ja M.O mõisteti KarS § 121 järgi õigeks. Apellatsioonikohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

3.1 Asjaolu, et M.O otsustas paigaldada aia enda kinnistu territooriumile T. L.-i sellest eelnevalt teavitamata, ei ole hinnatav

süülise provokatiivse käitumisena, millega oleks õigustatud kannatanu rünne M.O varale. Vaidlus on selles, kas M.O

tegutses T. L.-i näkku lüües hädakaitseseisundis. Maakohus kaalus seda küsimust, asudes seisukohale, et T. L.-i rünne M.O

vara vastu oli lõppenud, kui viimane tagurdas traktoriga ning tuli traktorist välja. Seejuures ei leidnud maakohtu hinnangul

tuvastamist vahetu ega ka vahetult eesseisev T. L.-ist lähtuv oht, mille vastu M.O oleks pidanud ennast järgnevalt kaitsma.

Sellest järeldas maakohus, et tegemist ei ole hädakaitsega.

3.2 KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda

või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitsepiire. Vaieldamatult on

leidnud tuvastamist, et T. L. ründas õigusvastaselt M.O vara, ja sellise asjaoluga on maakohus ka nõustunud. M.O ütluste

kohaselt asus ta aia taga, püüdes sellega T. L.-i tegutsemist peatada. Kuna see ei toiminud, viskas ta traktori akna pihta

kiviga. Maakohtu arvamuse kohaselt lõppes T. L.-i rünne pärast seda, kui T. L. traktoriga tagurdas ning sellest väljus.

Sellise seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Kogu sündmus kulges lühikese aja jooksul (mõni minut) katkematult alates

traktoriga aia maha sõitmisest T. L. poolt kuni vägivalla tarvitamiseni M.O poolt T. L. suhtes.

3.3 M.O käitumine oli tingitud arusaamast, et rünne tema suhtes kestab. Asjaolul, et pärast traktorist väljumist T. L. ei

rünnanud M.O füüsiliselt ega sõnaliselt, puudub määrav tähtsus. Olukorras, kus traktoriga sõidetakse inimese suunas ning

lõhutakse aed, puudub kindlus selles, et ka pärast traktori peatamist ja sellest väljumist rünne ei jätku. Seega on võimalik

asuda seisukohale, et vägivalla kasutamine T. L.-i suhtes oli ainuvõimalik vahend õigusvastase ründe täielikuks

lõpetamiseks. Seega on tuvastatud, et M.O tegutses kaitsetahtega. Samas on tõendatud, et objektiivselt mingit T. L.-ist

tulenevat vahetut rünnet pärast traktoriga tagurdamist ning sellest väljumist ei esinenud. Ükski tõend ei kinnita, et T. L.,

väljudes traktorist, ähvardas M.O, lubades viimase maha lüüa.

3.4 Siiski ei saa jätta tähelepanuta KarS § 31 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt ei ole tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda

toime pannes ekslikult kujutab ette asjaolusid, mis välistavad tema teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik vaid

ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Siinkohal on oluline, et eksimus selle kohta, et tegemist on ründega, peab

sündmustikku tervikuna arvestades olema adekvaatne. KarS § 31 lg-le 1 tuginemine on välistatud, kui isik põhjendamatult

leiab, et teda või teist isikut rünnatakse. M.O ütlustest nähtub arusaam, et õigusvastane rünne ei olnud tema hinnangul

lõppenud ning see võis jätkuda. Vastava arusaama esinemine on tehiolusid hinnates ka usutav. Eeltoodu alusel oli M.O

esinenud eksimus õigusvastasust välistava asjaolu esinemises (kestev ründeolukord) õiguslikult adekvaatne KarS § 31 lg 1

mõttes.

3.5 KarS § 31 lg 1 kontrollimisel tuleb tuvastada, kas õigusvastase ründe olemasolus eksinud isik jäi KarS § 28 lg-s 2

sätestatud piiridesse ehk teostas hädakaitset sobiva vahendiga, ületamata hädakaitse piire. Eeltoodu tähendab, et vajalik on

tuvastada, kas juhul, kui kannatanu T. L. oleks tegelikult jätkuvalt M.O ja tema vara rünnanud, oleks M.O tegevus jäänud

lubatud kaitsetegevuse piiridesse. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik asuda seisukohale, et ka kirjeldatud juhul oleks

M.O tegevus jäänud hädakaitse piiridesse. Hädakaitsetegevuse juures on oluline märkida, et selle eesmärgiks on ründe

tõrjumine, kusjuures kaitsja võib kahjustada ründaja õigushüve. Sobiv on kaitsevahend, mis mitte ainult ei tõrju rünnet, vaid

lõpetab selle täielikult ja koheselt, ilma et kaitsja või kaitstava õigushüved ohtu jääksid või edaspidi ohtu satuksid. Kuna

rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda või teise isiku õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist

tulenevat riski, mis ei kindlusta ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme

vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Säästvaima vahendi

tuvastamine eeldab, et kaitsjal pidi olema mingi valik. Tuvastatud on, et M.O poolt T. L.-i suhtes kaitse eesmärgil kasutatud

vägivald vaieldamatult lõpetas igasuguse T. L.-i õigusvastase tegevuse ning kogu sündmus lõppes. Seega on võimalik

asuda seisukohale, et M.O poolt kasutatud füüsiline vägivald oli adekvaatne ega tekitanud kannatanule liigset kahju

(ülahuule ja alahuule verevalumid ning nina põrutus).

3.6 Kuna M.O tegutses T. L.-i suhtes vägivalda kasutades ekslikult hädakaitseseisundis KarS § 31 lg 1 mõttes, ei ole tema

poolt toimepandu õigusvastane. KarS §-s 121 ettenähtud süüteokoosseis eeldab tahtlust, kehaline väärkohtlemine

ettevaatamatusest ei ole võimalik ning seega tuleb M.O KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteos õigeks mõista. Kuna

ringkonnakohus teeb M.O suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse, tuleb kannatanu T. L.-i tsiviilhagi summas 3 eurot 20 senti

jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel M.O-lt välja mõistetud menetluskulu 2 eurot 73

senti jääb KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Marge Voogma, kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu ning maakohtu otsuse jõustamist, põhjendades seda järgmiselt.

4.1 Kui ringkonnakohus muudab maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, peab ta lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile näitama ära ka maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse

faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab

ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-16-

04 ja nr 3-1-1-89-06). Sellisele kõrgendatud põhjendamisstandardile ringkonnakohtu otsus ei vasta. Kohtuotsuses

puuduvad põhjendused selle kohta, miks M.O käitumine (s.o aia püstitamine) ei ole käsitatav provokatsioonina. Kõigepealt

on ringkonnakohus erinevalt maakohtust leidnud, et M.O poolt paigaldatav aed ei takistanud T. L.-il kasutada

reaalservituudiga koormatud teed, kuid otsuses puuduvad põhjendused, mille põhjal on ringkonnakohus sellisele järeldusele

jõudnud, vaatamata sellele, et isegi süüdistatav ise kinnitas kohtus, et raskeveokiga ei saanud T. L.-i pärast aia ehitamist

enam liikuda. Samuti esinevad ringkonnakohtu otsuses vastuolud. Esmalt ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu

seisukohaga M.O hädakaitseseisundi puudumisest, asudes seisukohale, et vägivalla kasutamine T. L.-i suhtes oli

ainuvõimalik vahend õigusvastase ründe täielikuks lõpetamiseks. Seejärel peab aga ringkonnakohus tõendatuks asjaolu, et

objektiivselt lõppes rünne pärast seda, kui T. L. väljus traktorist.

4.2 Tegemist ei olnud eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. Ringkonnakohus on süüdistatava eksimust

põhjendanud asjaoluga, et M.O ei teadnud täpselt, mida T. L. võib pärast traktorist väljumist teha. Samas kinnitas

süüdistatav kohtuistungil, et ta on nii tugev, et ei karda mitte kedagi. Tähelepanuta ei saa jätta, et esialgne rünne oli

suunatud M.O vara vastu. T. L. väljus traktorist ja eemaldus M.O-st. Sellest tulenevalt pidi süüdistatav aru saama, et rünne

on lõppenud. M.O aga järgnes T. L.-ile tema kinnistule ja lõi kannatanut. Kuigi väidetavasti kartes rünnet enda vastu,

lähenes süüdistatav ise T. L.-ile. Võttes arvesse ka seda, et T. L. suundus pärast traktorist väljumist oma kinnistule, puudus

M.O igasugune alus eeldada, et rünne, mis oli algselt suunatud tema varale, jätkub isikuvastase ründena. Eksimuseks ei saa

pidada kartust, et tulevikus võib realiseeruda määratlemata oht. Ringkonnakohus luges M.O ütlusi ebausaldusväärseks

selles osas, et T. L. lubas teda maha lüüa, kuid muus osas on valdavalt lähtunud süüdistatava ütlustest.

5. Kassatsioonile esitas vastuse süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi, kes palub jätta kassatsiooni rahuldamata

ja Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsuse muutmata. Vastuse kohaselt on Tartu Ringkonnakohus selgelt ja üheselt mõistetavalt

ära põhjendanud, miks käsitleti M.O käitumist ühtse kaitsetahtega tegutsemisena. Samuti kohaldas kohus õigesti KarS § 31

lg 1. Ringkonnakohtu käsitlus lähtub elulise usutavuse kriteeriumist - eelnev rünne traktoriga oli sedavõrd intensiivne, et on

igati mõistetav M.O hirm ja võimetus tajuda ründe lõppemist. M.O kasutatud vägivald vaieldamatult lõpetas T. L.

õigusvastase tegevuse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium märgib, et nii maa- kui ka ringkonnakohus asusid seisukohale, et T. L. tegevus M.O poolt paigaldatud aia

lõhkumisel oli õigusvastane. Samas tulenes kohtuotsuste kohaselt T. L. õigus liigelda oma sõidukitega kõnealusel teel

kinnistule asjaõiguslepinguga seatud reaalservituudi tingimustest. Seega puudus M.O õiguslik alus teel liikumist takistava

aia püstitamiseks ja tema tegevus, mis välistas T. L. poolt reaalservituudi teostamise, oli omavoliline. Asjaõigusseaduse

(AÕS) § 1841 kohaselt võib reaalservituudi teostaja kaitsta oma valdust. Sisuliselt võttis M.O T. L.-ilt ära valduse

vaidlusalusele teelõigule ja piiras osaliselt kannatanu juurdepääsu viimasele kuuluvale kinnistule. Omavolilist valduse

äravõtmist võib tõrjuda omaabiga AÕS § 41 lg 1 tähenduses. Aia mahasõitmine kui tõkke kõrvaldamine ei ületanud

kolleegiumi hinnangul hädakaitse piire, kui sobiv ja säästvaim vahend. Seega T. L. kui reaalservituudi kasutamiseks

õigustatud isiku tegevus ei ole käsitatav õigusvastase ründena M.O varale, vaid õigustatud omaabina AÕS § 41 tähenduses.

7. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane ringkonnakohtu käsitlus, mille kohaselt M.O oli objektiivsest olukorrast

tulenevalt alust arvata, et tema vastu suunatud õigusvastane rünne jätkub, kuna tegemist oli T. L.-i õiguspärase tegevusega.

M.O teadis aia püstitamisel, et see takistab T. L. poolt reaalservituudi teostamist, mistõttu ei saanud aia kõrvaldamine olla

M.O jaoks üllatav tegevus. Veelgi enam, apellatsioonikohtu põhjendused selle kohta, et M.O tekkis eksimus selle kohta, et

T. L. võib teda rünnata pärast traktorist väljumist, on oletuslikud ega põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel.

Maakohus pidas M.O ütlusi, et pärast aia mahasõitmist T. L. ähvardas ja ründas teda, ebausaldusväärseteks ja

ümberlükatuks T. L. ja P. K. ütlustega ning kuriteosündmuse videosalvestusega. Samuti tuvastas maakohus, et rüselus

toimus T. L. kinnistul, s.t M.O tuli ise kannatanule kuuluvale kinnistule. Ringkonnakohus ei ole neid seisukohti ümber

lükanud, nõustudes, et M.O väide ähvardamise kohta on tõendamata. Seejuures jättis ringkonnakohus andmata hinnangu

M.O ja T. L. vahelise rüseluse videosalvestusele, T. L. ütlustele selle kohta, et M.O tuli tema kinnistule ja ründas teda pärast

seda, kui ta tuli välja traktorist, ning P. K. ütlustele, et T. L. oli kogu rüseluse aja kaitsepositsioonis. Samas ei tunnistanud

ringkonnakohus loetletud tõendeid lubamatuks või ebausaldusväärseks. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, jättes hindamata osa tõendeid ja rajades otsuse oletustele (KrMS § 339 lg 2). Kuna maakohus

võttis kõiki tõendeid arvesse ja põhjendas oma seisukohta, et M.O tegevus ei olnud hõlmatud hädakaitsega, peab

kolleegium võimalikuks jõustada maakohtu otsuse, jättes sellest välja asjaolu, et T. L. tegevus oli õigusvastane.

8. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ning § 361 lg 1 p-dest 3 ja 5 tühistab Riigikohus ringkonnakohtu

otsuse ja jõustab maakohtu otsuse, jättes sellest välja asjaolu, et T. L. tegevus oli õigusvastane. Prokuröri kassatsioon tuleb

rahuldada.

9. Süüdistatava kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks M.O-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi

eest 192 (sada üheksakümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot. Kolleegium leiab, et

kaitsja taotlus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. KrMS § 186 lg 1 alusel jäetakse menetluskulu riigi kanda.

Priit Pikamäe, Lea Kivi, Jüri Ilvest