3-2-1-14-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-14-13

Määruse kuupäev

Tartu, 27. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

AKTSIASELTSI EVIKO hagi Valga linna (Valga

Linnavalitsuse kaudu) vastu kahju hüvitamise nõude

puudumise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-35746

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AKTSIASELTSI EVIKO määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AKTSIASELTS EVIKO (registrikood 10321432),

esindaja vandeadvokaat Alo Noormets

Kostja Valga linn (Valga Linnavalitsuse kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

25. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-35746 ja

jätta jõusse Tartu Maakohtu 29. juuli 2011. a määrus samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu

määruses toodud põhjendusi. Tartu Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb lisada otsustus

hageja hagi tagamise taotluse rahuldamise kohta.

2. Lugeda Tartu Maakohtu 29. juuli 2011. a määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

2.1 Rahuldada hageja hagi tagamise taotlus.

2.2 Keelata hagi tagamise abinõuna ERGO Kindlustuse AS-il 27. augustil 2010 antud

garantiikirja nr 697093 alusel rahaliste väljamaksete tegemine Valga Linnavalitsusele kuni

kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilasjas AKTSIASELTSI EVIKO hagis Valga linna (Valga

Linnavalitsuse kaudu) vastu kahju hüvitamise nõude puudumise tuvastamiseks.

2.3 Saata määrus AKTSIASELTSILE EVIKO ja toimetada kätte Valga linnale (Valga

Linnavalitsuse kaudu). AKTSIASELTSIL EVIKO tuleb hagi tagamise määrus esitada

täitmiseks ERGO Kindlustuse AS-ile.

2.4 Kohtumäärus kuulub viivitamatule täitmisele.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada AKTSIASELTSILE EVIKO määruskaebuselt 1. novembril 2012 tasutud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AKTSIASELTS EVIKO (hageja) esitas Valga linna (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et

kostjal ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Samas esitas hageja hagi tagamise nõude, mille

järgi palus keelata ERGO Kindlustuse AS-il (garant) 27. augustil 2010 antud garantiikirja alusel

rahaliste väljamaksete tegemine kostjale kuni tsiviilasjas lahendi jõustumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. aprillil 2010 ehituse töövõtulepingu, mille alusel hageja

kohustus rekonstrueerima Valga Gümnaasiumi 31. juuliks 2011. 27. augustil 2010 antud garantiikirja

p 1 järgi garanteeris garant hageja kohustuse tasuda kostjale tagatissumma 1 700 000 krooni hageja

suutmatuse tõttu täita hageja ja kostja sõlmitud töövõtulepingut. Garantiikirja p 3 järgi on garant

kohustatud garantiilepingust tuleneva kohustuse täitma 30 tööpäeva jooksul nõudekirja saamisest.

15. aprillil 2011 esitas hageja kostjale lepingu muutmiseks kirjaliku ettepaneku, millega fikseerida

tööde suurenenud maht ning pikendada lepingu tähtaega või alternatiivselt lõpetada leping

kokkuleppel. Kostja esitas 11. mail 2011 hagejale lepingust taganemise avalduse, milles teatas

hagejale tingimused, mille täitmata jätmisel ta taganeb lepingust 2. juunist 2011. Hageja vaidles

lepingust taganemisele vastu. Kostja taganes lepingust 2. juunil 2011 ning esitas 30. juunil 2011

hagejale täitmistagatise nõudekirja, milles nõudis 1 700 000 krooni suuruse kahju hüvitamist, kuna

lepingurikkumine tekitas kostjale kahju. Nõude täitmata jätmisel lubas kostja pöörduda

garantiikirjaga tagatise realiseerimiseks garandi poole. Hageja leidis, et kostjal ei olnud õigust nõuda

kahju hüvitamist ning kahju on tõendamata.

Hagi tagamise korras palus hageja kohtul peatada garantiikirja alusel tehtavate väljamaksete tegemine

kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Asjas esinevad kõik eeldused garantiist tulenevate

väljamaksete tegemise peatamiseks. Hagi tagamata jätmine põhjustaks hagejale märkimisväärseid

kulutusi ning tekitaks suure varalise kahju, sest kui garant maksab kostjale garantii alusel raha välja,

peab hageja selle summa garandile tagasi maksma ning lisaks tasuma ka intressi, samuti asuma

alusetult väljamakstud summat kostjalt sisse nõudma. Hageja vastu on algatatud saneerimismenetlus,

mille eesmärgipärasus muutuks garantii alusel väljamakse tegemise tagajärjel ebatõenäoliseks.

Saneerimismenetluse lõppemine tooks tõenäoliselt kaasa hageja pankrotistumise.

2. Tartu Maakohus keelas 29. juuli 2011. a määrusega hagi tagamise abinõuna garandil garantiikirja

alusel rahaliste väljamaksete tegemise kostjale kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Maakohus leidis, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 378 lg 1 p-st 4 on hagi

tagamise abinõuks teisel isikul kostjale vara üleandmise või kostja suhtes muude kohustuste täitmise

keelamine. Hagi tagamise taotlus on piisavalt põhjendatud. Enne garantii alusel raha väljamaksmist

on vajalik saada selgus, kas kostjal on õigus garantiinõue maksma panna. Garantiikirja alusel

väljamakse tegemine muudaks tuvastushagi nõude täitmise võimatuks, sest hagejal ei ole võimalust

nõuda, et tunnustataks selle summa tasumata jätmist, kui kohustus on juba täidetud.

3. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus hagi tagamise määruse

tühistada ja jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata. Kostja pidas hagi perspektiivituks. Kostja on

andnud enne lepingust taganemist hagejale mitu korda võimaluse lepingust tulenevate kohustuste

täitmiseks, kuid hageja ei täitnud kohustusi isegi täiendava tähtaja jooksul. Maakohus ei ole

motiveerinud, milles seisneb hageja huvide ülekaal võrreldes kostja huvidega. Kui kohus rahuldas

hagi tagamise taotluse, oleks ta pidanud kohustama hagejat andma kostjale tekkiva kahju katteks

tagatise (TsMS § 383), sest vaidlusalune tagatis ei kata isegi uue riigihanke kallinemisega tekkivaid

kahjusid, rääkimata laenuintressi tasumisega seotud kahjust.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 31. oktoobri 2011. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud

vajalikuks neid TsMS § 659 ja § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohtu arvates esinevad asjas kõik tingimused hagi tagamiseks hageja taotletud viisil,

s.o garandi antud garantii on seotud tihedalt käimasoleva vaidlusega, garantii realiseerimine

põhjustaks hagejale olulisi kulutusi, mis väljenduksid garandile tagatissumma ja viivise

tagasimaksmises, ning garantii realiseerimise peatamine ei ole kostja huve arvestades

ebaproportsionaalne, sest hagi rahuldamata jätmise korral ei kaota kostja õigust nõuda garantiist

tuleneva tagatissumma tasumist. Arvestada tuleb ka seda, et hageja suhtes toimub saneerimismenetlus

ja hageja kohustus maksta garandile tagatissumma võiks kutsuda esile hageja maksejõuetuse.

Maakohus ei ületanud diskretsiooni piire, kui ei kohustanud hagejat andma TsMS § 383 lg 1 järgi

tagatist kostjal tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks. Tagatise andmiseks viidatud sätte järgi ei ole

alust.

5. Kostja esitas määruskaebuse Riigikohtule, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha

uus määrus, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata.

6. Riigikohus tühistas 31. mai 2012. a määrusega (tsiviilasi nr 3-2-1-7-12) ringkonnakohtu määruse ja

saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on põhimõtteliselt võimalik keelata kolmandast isikust

garandil väljamaksete tegemine kostjale. Tegemist on TsMS § 378 lg 1 p-s 4 nimetatud hagi tagamise

abinõuga. Hagi tagamine taotletud viisil võiks olla põhjendatud ainult siis, kui kostja rikuks garantii

esitamisega töövõtulepingut. Hagejal on TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi praeguse tuvastushagi

esitamiseks ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega

pooltevahelist lepingut. Juhul kui hageja toetub hagiavalduses asjaolule, et kostja rikuks garantii

realiseerimisega pooltevahelist lepingut, tuleb hagi tagamise korras garantiijärgsete väljamaksete

peatamiseks garantiiga tagatavast võlasuhtest tuleneva vaidluse lahendamiseni kohtul TsMS § 378 lg-

st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamata jätmisest

pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab

esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas hageja esitatud hagi tagamise asjaolud

annavad alust hagi tagada, ning andma vajaduse korral hagejale tähtaja sellekohaste asjaolude

selgitamiseks. Samuti peaks ringkonnakohus kaaluma TsMS § 383 lg-st 1 tulenevat võimalust teha

hagi tagamine sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 18. oktoobri 2012. a määrusega maakohtu määruse hagi tagamise

kohta ja jättis hageja hagi tagamise taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on hagejal hagi tagamise alusena võimalik tugineda üksnes

sellele, et kostja on rikkunud hageja ja kostja vahelisest võlasuhtest (töövõtulepingust) tulenevaid

kohustusi. Töövõtulepingu kostjapoolse rikkumisena saaks käsitada vaid töövõtulepingu p 13.7

rikkumist, sest muudes lepingupunktides garantii realiseerimise eeldusi ega tingimusi otseselt ei

reguleerita. Viidatud lepingupunkti järgi on garantiinõude esitamise õigus seotud töövõtjapoolse

lepingurikkumise faktiga. Hagiavalduses ega selle juurde kuuluvas hagi tagamise avalduses ei toetu

hageja selgesti sellele, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist töövõtulepingut.

Ringkonnakohtule esitatud täiendavates seisukohtades märgib hageja, et kostja õigusvastane

käitumine on seisnenud töövõtulepingust alusetus taganemises, kuivõrd hageja ei ole töövõtulepingut

rikkunud ega seega taganemisele alust andnud. Hageja väidetest nähtuvalt on ta seisukohal, et kostja

lepingurikkumine seisnes alusetus tuginemises seaduses ja lepingus sätestatud õiguskaitsevahenditele

(s.o lepingust taganemise õigusele ja tagasinõude maksmapaneku õigusele). Kostja on seisukohal, et

hageja rikkus oma lepingujärgseid kohustusi ning kostjal oli õigus tugineda õiguskaitsevahenditele.

Seega on tegemist vaieldava asjaoluga. Samas ei ole hageja taotletud, et tuvastataks töövõtulepingu

ülesütlemise kehtetus või kohustataks kostjat muul viisil täitma pooltevahelist lepingut. Eeltoodust

tulenevalt ei ole hageja tuginenud asjaolule ega põhistanud, et kostja rikuks garantii realiseerimisega

töövõtulepingut. Lepingus sätestatud õiguskaitsevahenditele tuginemine ei ole iseenesest käsitatav

lepingu rikkumisena. Hageja ei ole viidanud sellele, nagu oleks kostja jätnud oma võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata, täitnud selle mittekohaselt või viivitanud täitmisega.

Hageja pole piisavalt põhistanud, et garantiinõude maksmapanek tooks ilmselt kaasa tema

maksejõuetuks muutumise. Ainuüksi asjaolu, et hageja suhtes on toimunud saneerimismenetlus ja

kinnitatud on saneerimiskava, ei ole piisavaks hagi tagamise aluseks. Asjaolust, et hageja on

majanduslikes raskustes ning tal tuleb järgida äärmiselt ranget finantsdistsipliini, ei tulene iseenesest

alust, eelistamaks hageja huve kostja omadele. Saneerimismenetlus viitab juba oma olemuselt sellele,

et ettevõtja on majanduslikes raskustes ja tõenäoline on tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus.

Samas ei saa saneerimiskava kehtimine välistada seda, et oma lepingujärgseid õigusi teostaksid need

võlausaldajad, kelle nõudeid ei ole saneerimiskava hõlmanud. Ei ole põhistatud, et hageja

maksejõuetuse tooks kaasa just kostja garantiinõude maksmapanek, kuna hageja majanduslikud

raskused ning maksejõuetuse tõenäoline tekkimine olid juba saneerimismenetluse eelduseks. Garantii

andmisel tuli hagejal arvestada ka võimalusega, et see realiseeritakse. Seega ei ole garandil hageja

vastu tagasinõude tekkimine iseenesest niisuguseks kahjuks, mille tekkimise eest peaks õiguskord

hagejale kaitset pakkuma. Niisuguse kahjuna ei ole käsitatavad ka kulud, mis tõenäoliselt kaasnevad

kostja vastu alusetult saadud garantiisumma tagasinõude esitamisega. Samuti ei ole hageja

põhistanud, et garantiisumma garandile tagastamine peab vältimatult toimuma ühekordse maksena

ning võimalik ei ole garantii andjaga kokku leppida nt ositi maksmises. Pole alust kahelda kostja

suutlikkuses hüvitada hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed

(nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) juhul, kui tuvastamist leiab kostja kohustus

tagastada hagejale garantii alusel väljamakstud summa.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Määruskaebuses palub hageja ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus

hagi tagamise kohta.

Ringkonnakohus ei arvestanud samas asjas Riigikohtu antud suunisega, et hagi tagamise avalduse

lahendamisel tuleb tuvastada üksnes see, kas hageja on tuginenud asjaolule, et kostja rikkus garantii

realiseerimisega töövõtulepingut. Nii on ringkonnakohus ekslikult asunud tuvastama, kas kostja on ka

tegelikult garantii realiseerimisega rikkunud pooltevahelist töövõtulepingut. Samuti on Riigikohus

samas asjas tehtud lahendis tuvastanud asjaolu, et sisuliselt heidabki hageja kostjale ette

töövõtulepingu rikkumist, mis seisneb garantiinõude esitamises. Ringkonnakohus on asunud

Riigikohtu suunist eirates vastupidisele seisukohale. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus

rikkunud oluliselt TsMS § 693 lg-t 2.

Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 654 lg-d 4 ja 5), kui asus

seisukohale, et pole alust kostja maksevõimes kahelda ning et garantii realiseerimine ei põhjustaks

tõenäoliselt hagejale olulisi makseraskusi või maksevõimetust. Hageja sellekohaseid vastuargumente

ringkonnakohus ei analüüsinud.

9. Vastuses määruskaebusele vaidleb kostja kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 695, § 701 lg 3 ja 692 lg 1

p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 ja § 695

alusel jõusse maakohtu määruse, arvestades Riigikohtu põhjendusi. Maakohtu määruse resolutsiooni

tuleb lisada otsustus hagi tagamise taotluse rahuldamise kohta.

11. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel

menetlusõiguse norme, kui ei arvestanud samas asjas vaidluse lahendamise kohta antud Riigikohtu

juhistega. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel

ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. TsMS § 695 kohaselt kohaldub

eeltoodu ka Riigikohtu määruses esitatud seisukohtade kohta.

Viidatud Riigikohtu määruse põhjenduste kohaselt tuli ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel

tuvastada, kas hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist

lepingut. Juhul kui kohus tuvastab, et hageja on eelnimetatud asjaolule tuginenud, tuleb kohtul hagi

tagamise korras garantiijärgsete väljamaksete peatamiseks garantiiga tagatavast võlasuhtest tuleneva

vaidluse lahendamiseni TsMS § 378 lg 4 kohaselt poolte huve kaaluda.

Ringkonnakohus märkis asja uuel läbivaatamisel, et hageja ei ole hagiavalduses ega hagi tagamise

avalduses tuginenud selgesti sellele, et garantii realiseerimisega rikuks kostja pooltevahelist

töövõtulepingut. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu selline järeldus otsuses esitatud

põhjendustega kooskõlas. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hagi tagamise taotlust põhistab hageja

eelkõige asjaoluga, et kostjal pole õigust täitmistagatise realiseerimist nõuda, sest tal ei olnud õigust

lepingut üles öelda, mistõttu ei ole tegemist garantii realiseerimiseks vajaliku olukorraga, s.o hageja

suutmatusega lepingut täita. Hageja tugineb ka asjaolule, et kostja käitumine töövõtulepingust

taganemisel oli õigusvastane ning seadusest ega lepingust ei tulenenud kostja õigust töövõtulepingust

taganeda, kuna hageja ei ole töövõtulepingut rikkunud. Kolleegium järeldab eeltoodust, et hageja on

tuginenud asjaolule, et garantii realiseerimisega rikuks kostja töövõtulepingut.

12. Vaidlusaluse määruse põhjendustest nähtuvalt asus ringkonnakohus järgnevalt Riigikohtu juhist

eirates analüüsima asjaolu, kas kostja rikub garantii realiseerimisega töövõtulepingut. Eeltoodu

tuvastamine eeldab vaidluse sisulist läbivaatamist. Kolleegium selgitab, et hagi tagamise taotluse

lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt, vaid otsustab pooltevahelise vaidlusaluse

õigussuhte esialgse reguleerimise vajalikkuse üle. TsMS § 377 lg 2 esimese ja teise lause järgi võib

kohus sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, hageja taotlusel

esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, eelkõige asja kasutusviisi, kui see on vajalik olulise

kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Seda võib teha sõltumata sellest, kas on alust

arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks.

13. TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav

abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja

asjaolusid arvestades põhjendatuks. Viidatud sättest tulenevalt kaalus ringkonnakohus hagi

tagamisest või tagamata jätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Samas

asjas tehtud Riigikohtu määruses selgitas kolleegium, et vähemalt üldjuhul ei tuleks eelistada hageja

huve olukorras, kus kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed

tagajärjed hüvitada ning garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega

olulisi makseraskusi.

Ringkonnakohus luges tõendatuks, et kostja on suuteline hüvitama hagejale garantii realiseerimisest

tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja pole piisavalt

põhistanud, et garantiinõude maksmapanek tooks ilmselt kaasa hageja maksejõuetuks muutumise.

Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Hageja tugineb sellele, et tema suhtes toimuvat

saneerimismenetlust arvestades tooks garantiikohustuse täitmine kaasa hageja pankrotistumise, ning

on esitanud kohtule saneerimisnõustaja sellekohase arvamuse. Saneerimisnõustaja selgitas, et hageja

on täitnud 12. septembril 2011 kinnitatud saneerimiskava senini nõuetekohaselt ning saneerimiskava

täitmine toimub kuni 20. detsembrini 2014. Saneerimisnõustaja hindas garantiinõude maksmapaneku

võimalikku mõju saneerimisemenetlusele, märkides, et juhul kui garant peaks esitama hageja vastu

garantii täitmisest tuleneva 108 650 euro suuruse nõude, siis on äärmiselt tõenäoline, et hageja ei

suuda nimetatud kohustust täita ja võib muutuda maksejõuetuks. Kolleegiumi arvates on hageja

piisavalt põhistanud, et olukorras, kus tema suhtes toimub saneerimismenetlus ning ta on võtnud

kohustuse järgida ettevõtte säilitamise eesmärgil saneerimiskava pingelisi nõudeid, ohustab

suuremahulise kohustuse lisandumine saneerimiskava täitmist ja toob tõenäoliselt kaasa hageja

maksejõuetuse.

14. Kolleegium leiab eeltoodule tuginedes, et hageja esitatud asjaolud annavad alust hagi tagada.

Kui tagatud hagi jäetakse rahuldamata, peab hageja TsMS § 391 lg 1 järgi hüvitama kostjale hagi

tagamisega tekitatud kahju. TsMS § 383 lg 1 järgi võib kohus teha hagi tagamise või tagamise

jätkumise sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks.

Maakohus on põhjendanud tagatise nõudmata jätmist. Kuna praeguses asjas ei ole esitatud rahalist

nõuet, siis on kohtul TsMS § 383 lg 1 järgi kaalutlusõigus, kas nõuda tagatist või mitte. Kolleegiumi

hinnangul ei ole alust selles osas maakohtu määrust muuta.

15. Kuna tegemist ei ole asja menetlemist lõpetava määrusega TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes,

lahendatakse menetluskulude jaotus põhiasja lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest.

16. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kautsjon

tagastada.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu