3-1-1-31-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-31-13

Otsuse kuupäev

25. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi E.T süüdistuses KarS § 121 ja § 266 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012. a otsus kriminaalasjas

nr 1-11-11009

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu D. V.-i esindaja vandeadvokaat Rein Kiviloo,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

E.T kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Diana Helila;

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

6. märts 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012. a otsus ja Harju Maakohtu 18. mai 2012. a otsus osas,

millega D. V.-i tsiviilhagi jäeti osaliselt rahuldamata, ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju

Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012. a otsus lisaks punktis 1 märgitule E.T-lt ja D. V.-ilt

menetluskulude (apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu) väljamõistmist puudutavas osas. Jätta

apellatsioonimenetluse kulu riigi kanda.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Kasak & Missik kassatsioonimenetluses D. V.-ile osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu suuruseks 115 (ükssada viisteist) eurot 20 senti (sh käibemaks 19 eurot 20 senti). Jätta see

menetluskulu riigi kanda.

6. Määrata OÜ-le Vanalinna Advokaadibüroo kassatsioonimenetluses E.T-le osutatud riigi õigusabi eest makstava

tasu suuruseks 57 (viiskümmend seitse) eurot 60 senti (sh käibemaks 9 eurot 60 senti). Jätta see menetluskulu

riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.T anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 266 lg 1 ja § 121 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

1.1 KarS § 266 lg 1 järgi süüdistati E.T selles, et ta tungis 23. veebruaril 2011. a kella 20.30 ajal valdaja tahte vastaselt

piirdega alale, ronides üle aia OÜ R territooriumile.

1.2 KarS § 121 järgi süüdistati E.T selles, et viibides 23. veebruaril 2011. a kella 20.30 ajal Tallinnas Xxxxxxx XX asuval

valvataval alal, lõi ta D. V.-i mitmel korral rusikaga näkku ja pähe. Pärast seda, kui kannatanu kukkus selili lumele, istus

E.T talle peale ja lõi teda taas mitmel korral rusikatega näkku ja pähe. Kui D. V.-il õnnestus ennast kõhuli pöörata, jätkas

E.T kannatanu peksmist rusikatega pähe ja selga. Sellise tegevusega põhjustas E.T kannatanule füüsilist valu ja tekitas

terviskahjustuse – peapõrutuse, näopiirkonna põrutuse, 4 hamba murru ja rindkere põrutuse.

2. 27. septembril 2011 esitas D. V. tsiviilhagi, milles palus süüdistatavalt välja mõista 8126 eurot 77 senti.

Hagiavalduse kohaselt tungiti 23. veebruaril 2011. a kella 20.30 ajal Tallinnas Xxxxxxx XX asuval valvealal seda ala

valvanud D. V.-ile kallale ja teda löödi rusikatega näkku ja pähe. Sellega põhjustati talle füüsilist valu ning tekitati

tervisekahjustusi. Kannatanu kahjuarvestus hõlmas hammaste taastamiskalkulatsiooni summas 8112 eurot, millele

lisandusid muud ravi- ja transpordikulud.

3. Harju Maakohtu 18. mai 2012. a otsusega tunnistati E.T süüdi ja teda karistati KarS § 266 lg 1 ja § 121 järgi. Sama

kohtuotsusega rahuldati D. V.-i tsiviilhagi E.T vastu osaliselt ja E.T-lt mõisteti D. V.-i kasuks välja 1000 eurot.

Tsiviilhagi kohta märkis maakohus järgmist. On tuvastatud, et E.T lõi D. V.-i mitmel korral rusikaga näkku ja pähe ning et

peksmise tagajärjel murdusid kannatanul 2 naturaalset hammast ja 2 proteesi. Samas olid nii kannatanu hambad kui ka

proteesi aluseks olevad hambajuured enne peksmist kaariesest oluliselt kahjustatud. Kahjustatud hambad tuleb taastada ja

taastamiskulud on vaadeldavad kahjuna. VÕS § 130 lg 1 kohaselt hüvitatakse kahjustatud isikule üksnes juba kantud

kulud. Seetõttu ei saa hammaste taastamiskalkulatsiooni kui tulevikus tekkiva kulu arvestust kahju hüvitamisel aluseks

võtta. Kuid isegi, kui tulevikus tekkivad kulud kuuluksid hüvitamisele, ei oleks kannatanu esitatud hammaste taastamise

kalkulatsioon üheselt mõistetav. Sellest ei nähtu, kas taastatakse kõik hambad või kahju tekitamise eelne olukord.

Kalkulatsioon hõlmab 10 hamba eelmaldamist, 6 implantaadi ja 6 proteesi paigaldamist, lisaks veel ajutisi proteese. Seega

ületab kalkulatsioonis esitatu ründeelset olukorda oluliselt nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt. Seega oleks kannatanu

nõude täielik rahuldamine vastuolus VÕS § 127 lg-ga 1. Kahju tekkimine praeguses ulatuses on seotud kannatanu

hammaste ründe-eelse halva seisukorraga. Kuna oma tervise eest hoolitsemine on iga inimese enda vastutada, tuleb seda

asjaolu VÕS § 139 lg-st 1 lähtudes kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada. Samuti leidis kohus, et muude

tsiviilhagis nimetatud transpordi- ja ravikulude puhul pole tõendatud nende seos süüdistatava poolt kannatanule tekitatud

tervisekahjustusega. Kuna E.T on kohtus tsiviilhagi 1000 euro ulatuses õigeks võtnud ja eeltoodut arvestades on hagi

rahuldamine sellises ulatuses ka õiglane, tuleb TsMS § 440 lg-st 1 lähtudes E.T-lt D. V.-i kasuks välja mõista 1000 eurot.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D. V.-i esindaja vandeadvokaat Rein Kiviloo, kes taotles maakohtu

otsuse tühistamist tsiviilhagi osalise rahuldamise osas ja palus teha uue otsuse, millega rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Sama kohtuotsusega jäeti apellatsioonimenetluse kuluna E.T kanda talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu

summas 115 eurot 20 senti ja D. V.-i kanda talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu summas 153 eurot 60

senti. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Maakohus leidis õigesti, et kannatanu hammaste taastamiskulusid tuleb käsitada kahjuna. Samas tuleb maakohtuga

nõustuda selleski, et kannatanu esitatud taastamiskalkulatsioonis kirjeldatud ravi tulemusena muutuks kannatanu hammaste

seisukord paremaks, kui see oli enne süüdistatava rünnet. Seega oleks kahjunõude täielik hüvitamine vastuolus VÕS § 127

lg-ga 1.

5.2 Maakohus lähtus tsiviilhagi osalisel rahuldamisel TsMS § 440 lg-st 1. See on käesolevas asjas õiglane.

Kohtukolleegium möönis, et arvestades hambaraviteenuste hinda ei ole E.T-lt kannatanu kasuks välja mõistetud 1000 eurot

ilmselgelt piisav selleks, et taastada kannatanu hammaste seisukord, mis oleks võimalikult lähedane sellele, mis oleks olnud

siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vaatamata sellele puudub alus kohtuotsuse

tühistamiseks ja D. V.-i tsiviilhagi rahuldamiseks täies ulatuses.

5.3 Jättes vaidlustatud otsuse muutmata, pidas kohtukolleegium vajalikuks märkida, et VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt tuleb

kahjustatud isikule kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada ka kahjustamisest tulevikus tekkivad kulud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kannatanu esindaja vandeadvokaat R. Kiviloo, kes taotleb

ringkonnakohtu ja maakohtu otsuste tühistamist ning D. V.-i tsiviilhagi rahuldamist täies ulatuses. Alternatiivselt taotleb

kassaator tsiviilhagi jätmist läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Kannatanu esindaja põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Kohtuotsustes puudub loogiline ja arusaadav põhistatus. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kannatanu hammaste

taastamise kulu tuleb käsitada kahjuna. Samas on ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga asunud lubamatult eksperdi rolli,

leides, et kannatanu kalkulatsioonis osutatud raviteenused ületavad rikkumiseelse olukorra ennistamiseks vajalikku. On

selge, et mõnede hammaste väljakukkumine avaldab tõsist mõju ka järgmistele hammastele.

6.2 Ringkonnakohus on õigustatult leidnud, et arvestades hambaraviteenuste hindu, ei ole kannatanu kasuks välja

mõistetud 1000 eurot rikkumiseelse olukorra taastamiseks ilmselgelt piisav. Samas on ringkonnakohus jätnud täielikult

põhistamata, miks ta pidas õigeks just 1000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist.

7. E.T kaitsja kassatsioonivastuses palutakse jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

8. Ka prokuratuuri kassatsioonivastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus tuleks jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kohtud tuvastasid, et E.T lõi D. V.-i mitmel korral rusikaga näo ja pea piirkonda ning peksmise tagajärjel murdusid

kannatanul 2 naturaalset hammast ja 2 proteesi. Kannatanu nõuab E.T-lt talle tervise kahjustamisega tekitatud varalise kahju

hüvitamist.

10. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2

järgi on kahju tekitamine õigusvastane muu hulgas siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse

tekitamisega. Kuna E.T põhjustas D. V.-ile tervisekahjustuse tahtlikult, puudub ka võimalus, et ta vabaneks vastutusest,

tõendades oma süü (VÕS § 1050) puudumist. Seega on E.T VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel kohustatud hüvitama

D. V.-ile tervise kahjustamisega tekitatud kahju.

11. VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 2 tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel juhindutakse

VÕS § 130 lg-st 1. Osutatud säte näeb ette, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas

vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas

sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kolleegium märgib, et

tervise kahjustamisest tekkinud kulud VÕS § 130 lg 1 tähenduses hõlmavad eelkõige kannatanu ravikulusid. Erinevalt

maakohtust leidis ringkonnakohus õigesti, et VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist

ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel (vrd ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri

2011. a otsus asjas nr 3-2-1-124-11, p 16). Vastasel korral võiks tekkida vastuvõetamatu olukord, kus kannatanu ei saaks

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ainuüksi põhjusel, et tal endal pole piisavalt raha, et tervise taastamiseks vajalikud

kulud esmalt ise ära kanda.

12. VÕS § 130 lg-st 1 lähtudes tuleb kannatanule hüvitada tema tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse

põhjustamisest tingitud põhjendatud ravikulud täies ulatuses. Juhul kui kannatanu terviseseisundi taastamiseks osutuvad

vajalikuks sellised meditsiinilised protseduurid, mille tulemusena muutub kannatanu tervislik seisund paremaks, kui see oli

enne tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamist, peab kahju põhjustaja ka nende protseduuride maksumuse kannatanule

täies ulatuses hüvitama. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel,

kahjuhüvitisest maha arvata üksnes juhul, kui selline mahaarvamine ei ole vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.

Olukorras, kus kannatanule tekitatud tervisekahjustuse või kehavigastuse tagajärgede kõrvaldamine ei ole mõistlikult

võimalik ilma, et kannatanu terviseseisund muutuks seetõttu paremaks, kui see oli enne rikkumist, on tegemist kannatanu

nn pealesunnitud rikastumisega. Kolleegium on seisukohal, et sellist kasu ei saa tulenevalt VÕS § 130 lg 1 kaitse-

eesmärgist VÕS § 127 lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest maha arvata. Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus kannatanul ei

olekski võimalik endist terviseseisundit taastada, sest ta ei suudaks tasuda "oma osa" terviseseisundi paranemise eest

ulatuses, mis ületab rikkumiseelse seisundi taastamist. Selline tulemus oleks aga vastuolus VÕS § 130 lg 1 ühe eesmärgiga

– kõrvaldada VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 nimetatud teo tagajärjed kannatanu tervisele.

13. Käesolevas kriminaalasjas tõdesid mõlema astme kohtud, et D. V.-il on tekkinud kahju, mis seisneb E.T teo tõttu

kahjustatud hammaste taastamiskuludes. Kohtud rahuldasid kannatanu tsiviilhagi 1000 euro ulatuses, milles E.T hagiga

nõustus, ja leidsid, et selline kahjuhüvitis on käesoleval juhul "õiglane". Seejuures pidasid kohtud E.T nõustumist 1000

euro maksmisega ekslikult hagi õigeksvõtuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-

1-1-116-12, p 25). Kohtuotsustes puuduvad põhjendused selle kohta, et vaid 1000-eurone kahjuhüvitis vastab VÕS § 130

lg-st 1 ja § 127 lg-test 1 ning 5 tulenevatele nõuetele. Kohtud leidsid, et kuna kannatanu esitatud kalkulatsioonis märgitud

raviteenuste tulemusel muutuks D. V.-i hammaste seisukord paremaks, kui see oli enne E.T rünnet, ei saa kalkulatsioonis

nimetatud summat VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt kannatanu kasuks välja mõista. Seejuures ei tuvastanud kohtud aga seda,

kas ja kui, siis millises ulatuses kajastab kõnealune kalkulatsioon selliseid meditsiinilisi protseduure, mis ei ole vajalikud

selleks, et taastada kannatanu hammaste seisukord võimalikult lähedasena sellele, nagu see oli enne E.T tegu. Üksnes

viimatinimetatud protseduuride maksumus on käsitatav kuluna, mida ei saa E.T-lt väljamõistetava kahjuhüvitise hulka

arvata.

14. Maakohus ja vaikimisi ka ringkonnakohus tuginesid kahjuhüvitise vähendamisel ekslikult VÕS § 139 lg-le 1, mis

sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik

vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Maakohus

põhjendas VÕS § 139 lg 1 kohaldamist sellega, et kannatanu hambad olid juba enne E.T rünnakut halvas seisundis ja enda

tervise eest hoolitsemine on igaühe enda kohustus. VÕS § 139 lg 3 näeb ette, et isiku surma põhjustamise või tema tervise

kahjustamise korral võib kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju

tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Seda, et kannatanu ei olnud enne E.T rünnakut

piisavalt oma hambaid ravinud, ei saa kolleegiumi hinnangul käsitada tahtliku või raskest hooletusest tingitud

kaasaaitamisena E.T poolt kannatanu peksmisega põhjustatud kahju tekkimisele.

15. Ringkonnakohus on otsesõnu möönnud, et arvestades hambaraviteenuste hindu, ei ole 1000 eurot ilmselgelt piisav

selleks, et taastada D. V.-i hammaste seisund sellisena, nagu see oli enne E.T rünnakut. Vaatamata märgitule jättis

ringkonnakohus kannatanu esindaja apellatsiooni täielikult rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kolleegiumi

hinnangul on ringkonnakohtu otsus sisemiselt vastuoluline: järeldus, et 1000 eurot ei ole piisav, taastamaks kannatanu

hammaste rikkumiseelset seisundit, pole ühitatav otsustusega mitte muuta maakohtu otsust, millega oli kannatanule tema

hammaste kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks välja mõistetud üksnes 1000 eurot. Ka hinnang, et tsiviilhagi täielik

rahuldamine poleks põhjendatud, ei saanud ringkonnakohtule eelkirjeldatud olukorras anda alust jätta maakohtu otsus täies

ulatuses muutmata.

16. Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud minetused kohtuotsuste põhistustes kätkevad endas nii materiaalõiguse ebaõiget

kohaldamist kui ka KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis KrMS § 362 p-dest 1

ja 2 tulenevalt toovad kaasa kohtuotsuste osalise tühistamise ja tsiviilhagi rahuldamata jäänud osa uue arutamise.

17. Lisaks osutab kolleegium sellele, et tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-

st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1–4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada

kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks

tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus (vt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-

1-1-106-12, p 60).

18. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, samuti § 361 lg-st 2 ning § 341 lg-

st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012. a kui ka Harju Maakohtu

18. mai 2012. a otsuse osas, millega D. V.-i tsiviilhagi jäeti osaliselt rahuldamata, ja saadab kriminaalasja tühistatud osas

madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Osas, milles maakohus D. V.-i tsiviilhagi 1000 euro ulatuses rahuldas,

kohtuotsust otseselt ega ka E.T süüditunnistamise vaidlustamise kaudu edasi ei kaevatud. Järelikult on kohtuotsus E.T-lt D.

V.-i kasuks 1000 euro väljamõistmise kohta KrMS § 408 lg 6 järgi jõustunud ja kriminaalasja uuel arutamisel seda enam

muuta ei saa. Kohtuotsus on jõustunud ka E.T süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas (vt lähemalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41).

19. Ehkki kohtuotsused tuleb uueks arutamiseks saata üksnes tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas, mistõttu oleks TsMS

§ 691 p-st 2, § 692 lg-test 4 ja 5 ning § 657 lg 1 p-dest 2 ja 21 lähtudes põhimõtteliselt võimalik ka asja tagastamine

ringkonnakohtule, peab kolleegium praegusel juhul siiski õigemaks saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule, kus

materiaal- ja menetlusõiguse rikkumine alguse sai. Maakohus peab asja arutama teises kohtukoosseisus.

20. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib

ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata.

KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu langeb ära alus KrMS § 185 lg 2

kohaldamiseks ja seega tuleb tühistada ka ringkonnakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus ning

apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda jätta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21). Selles osas teeb Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p-st 7 juhindudes ise uue otsuse.

Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium, et ringkonnakohus eksis, kui mõistis apellatsioonimenetluses kannatanule

osutatud riigi õigusabi eest määratud tasu menetluskuluna kannatanult välja. Harju Maakohtu 17. mai 2011. a määrusega

(kohtutoimik, tl 53) anti kannatanu D. V.-ile riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud

(riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 8 p 1). Seega puudub käesoleva kriminaalmenetluse raames alus kohustada D. V.-i

hüvitama talle osutatava riigi õigusabi eest makstavat tasu ja riigi õigusabi kulusid.

21. D. V.-i määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse määrata D. V.-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi

eest OÜ-le Advokaadibüroo Kasak & Missik tasu 115 eurot 20 senti (sh käibemaks 19 eurot 20 senti). Taotluse kohaselt

kulus kannatanu esindajal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kokku 3 tundi. Riigikohus

leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse

15. detsembri 2009. a otsuse (1. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 28 juhindudes rahuldada. Lähtudes

KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb D. V.-i esindajale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi

kanda.

22. E.T kaitsja L. Viil esitas Riigikohtule taotluse määrata E.T-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le

Vanalinna Advokaadibüroo tasu 57 eurot 60 senti (sh käibemaks 9 eurot 60 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal

ringkonnakohtu otsuse, kohtuistungi protokolli ja kassatsiooni analüüsimiseks pool tundi ja kassatsioonivastuse

koostamiseks üks tund. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-

st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuaril 2013 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2,

3 ja 16 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb E.T kaitsjale kassatsioonimenetluses

määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi