3-3-1-55-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-55-12

Otsuse kuupäev

25. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

Vaike Õiglase (Õiglane) kaebus Rahandusministeeriumi

kohustamiseks hüvitada kaebajale mittevaraline kahju ja

saamata jäänud tulu osas, mis jäi hüvitamata vastavalt

Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirjale nr 4-

4/10236

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-07-1817

Menetluse alus Riigikohtus

Vaike Õiglase kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vaike Õiglase kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni

2012. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-07-1817 muutmata, täiendades otsuse põhjendusi

käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. Õiglase suhtes alustati 3. novembril 2003 kriminaalmenetlust. Menetlus selles kriminaalasjas

lõppes 29. jaanuaril 2007 Harju Maakohtu õigeksmõistva otsusega (kriminaalasi nr 1-05-50). Kohtu-

otsuse resolutsiooni p 10 kohaselt viibis V. Õiglane alusetult vahi all 4. novembrist 2003 kuni

22. aprillini 2004, s.o 171 päeva, ning KrMS § 190 p 3 alusel on tal õigus riigilt hüvitise saamiseks.

Tõkend "vahistamine" muudeti alates 22. aprillist 2004. a tõkendiks "elukohast lahkumise keeld", mis

tühistati samuti eelnimetatud õigeksmõistva kohtuotsusega.

2. V. Õiglane esitas 26. juulil 2007 taotluse õiglase hüvitise määramiseks ja väljamaksmiseks riigi

poolt Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Rahandusministeerium oma 15. augusti 2007. a kirjaga

nr 4-4/10236 teatas taotluse rahuldamisest ning hüvitise 76 560 krooni, millest on kinni peetud

tulumaks 21 594 krooni, ülekandmisest 16. augustil 2007.

3. V. Õiglane esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirja

nr 4-4/10236 peale. Kaebaja leidis, et Eesti Vabariiki Rahandusministeeriumi kaudu tuleb kohustada

hüvitama kaebajale mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi Rahandusministeeriumi

eelnimetatud akti alusel hüvitamata. Kaebaja leidis, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 5 lg-d 1, 2 ja 4 tuleb tunnistada vastuolus olevaks

põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja 25. Kaebaja taotles jätta kohaldamata AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4

kui põhiseadusega vastuolus olevad normid.

Kaebuse põhjenduste kohaselt peaks mittevaralise kahju suuruse määrama kohus. Riigikohtu tsiviil-

kolleegiumi 12. märtsi 1998. a otsusest asjas nr 3-2-1-32-98 tulenevalt ei vaja vabaduse võtmisega

tekitatud mittevaraline kahju eraldi tõendamist. Riigikohtu halduskolleegiumi 8. juuni 2006 .a otsuses

asjas nr 3-3-1-18-06 on fikseeritud, et vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 6 juhtudel, kui

kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Saamata jäänud tulu

tuleneb kaebaja poolt 6. jaanuaril 2003 OÜ-ga Advokaadibüroo Kuklase ja Partnerid sõlmitud

patroonilepingust, milles oli ette nähtud maksta tulemustasu 40% käsundiandja kinnitatud

majandusaasta puhaskasumist. Kuivõrd kaebaja viibis patroonilepingu kehtivuse ajal vahi all, siis

polnud võimalik täita lepingust tulenevaid kohustusi ja nõuda lepingujärgset tasu; arvestuslikult oli

kaebajal õigus saada tulemustasu 2003. a eest 243 859 krooni 60 senti ja 2004. a eest 180 300 krooni,

kokku 424 159 krooni ja 60 senti.

4. Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsusega jäeti kaebaja kaebus täielikult rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole Rahandusministeerium kehtivate õigusnormide valgusel kuidagi rikkunud kaebaja subjek-

tiivseid õigusi; Rahandusministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes

esitatud dokumentide õigsust ja avalduse esitamise tähtaegsust ning hüvitise saamiseks kehtestatud

eelduste täitmisel maksab välja ettenähtud suuruses hüvitise;

2) kaebaja subjektiivsed õigused võiksid siiski olla rikutud juhul, kui AVVKHS teatud sätted ei oleks

kooskõlas põhiseadusega; AVVKHS on eriseadus juhuks, mil isikult oli alusetult vabadus võetud.

Riigivastutuse seadust saab niisuguse isiku suhtes kohaldada üksnes otsese varalise kahju

põhjustamisel. Kuivõrd kaebajale sellist kahju ei ole tekitatud, siis on välistatud kaebuse esitamine

riigivastutuse seaduse alusel. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt tekitatud

moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Liialt ei saa keskenduda sõnadele "õigusvastaselt

tekitatud", kuna seadused näevad ette ka õiguspäraste haldusaktide või toimingutega tekitatud kahju

hüvitamise võimaluse. Küll aga tuleneb PS §-st 25 koostoimes §-ga 15 isiku õigus talle kahju

tekitamise korral pöörduda kohtusse ning seejuures oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes

seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kaebuse põhjendatuse korral tuleks just Rahandus-

ministeeriumil riigi esindajana maksta kaebajale välja täiendav hüvitis saamata jäänud tulu ja

mittevaralise kahju eest;

3) kui kohus teeb kindlaks AVVKHS § 5 lg-te 1, 2 ja 4 kooskõla põhiseadusega, siis puudub kohtul

vajadus hinnata Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirja alusel väidetavalt hüvitamata jäänud

kahju tekkimist ja suurust; nimetatud sätted on kahtlemata asjassepuutuvad;

4) alusetult ja ebaseaduslikult vabaduse võtmise vahele ei saa panna võrdusmärki. Ebaseaduslikuks ei

saa pidada kohtueelse menetleja ega kohtu tegevust kriminaalmenetluse ülesannete täitmisel, kui see

on toimunud seaduse kohaselt. Õiguspäraste kriminaalmenetluslike meetmetega põhjustatud kahju

eest ei pea tingimata järgnema kompensatsioon; juba seetõttu, et Eestis on selline kompensatsioon

ette nähtud, ei saa väita, et AVVKHS-s ette nähtud hüvitis on ebaproportsionaalne või ebaõiglaselt

väike; ei ole tegemist õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahjuga PS § 25 tähenduses;

puuduvad tõendid, et kaebaja suhtes oleks tõkendit kohaldatud vastuolus kriminaalmenetluse

nõuetega. PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige riigivastutuse

seadus, mis näeb ette riigi poolt tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste aktide või

toimingutega põhjustatud kahju hüvitamise; AVVKHS on eriseadus, omamoodi riigipoolne hea tahte

avaldus, mis kehtestab piirid kriminaalmenetluses õiguspärase meetmega alusetult tekitatud kahju

hüvitamiseks; niisugusel juhul hüvitise saamine pole absoluutne inim- või põhiõigus ning ainuüksi

seetõttu on alusetu tõstatada küsimust kindlaksmääratud hüvitise suuruse proportsionaalsusest PS

§ 20 sätestatud põhiõiguse riivega;

5) AVVKHS ei kohtle isikuid meelevaldselt; nimetatud seadus käsitleb eelmärgistatud tunnuse alusel

võrdsetena isikuid, kellelt oli seaduslikult, kuid alusetult vabadus võetud; selle eriseaduse loogika on

erinevalt riigivastutuse üldisest regulatsioonist näha ette ühesugusel alusel ja korras kahju

hüvitamine, sealjuures ilma isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu

olemasolu ja suurust; AVVKHS alusel ei hüvitata isikule reaalselt tekkinud kahju, vaid loetakse

kompenseerituks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu kindlas suuruses tasutud hüvitisega;

mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine, nagu seda pole ka

mõnes osas ebavõrdsete võrdne kohtlemine; AVVKHS regulatsioon on põhjendatud menetlus-

ökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega; AVVKHS ei keela ju isikul nõuda kahju-

tekitajalt täiendavalt veel hüvitist riigivastutuse seaduse alusel;

6) kaebajal puudub alus nõuda AVVKHS järgi veel suuremas ulatuses hüvitist mittevaralise kahju ja

saamata jäänud tulu eest, kui talle hüvitati vastavalt Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirjas

märgitule.

5. Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsuse peale esitas Kaebaja apellatsioonkaebuse.

Apellant leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning et AVVKHS § 5

lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 25.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsusega jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) on apellatsioonkaebusest lähtuvalt kaebaja loobunud mittevaralise kahju täiendava hüvitamise

nõudest; ringkonnakohus hindab seega vaid saamata jäänud tuluga seonduvaid küsimusi;

2) ringkonnakohus ei nõustu väitega, et AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus põhiseaduse §-ga

25. Põhiseadus seob kahju hüvitamise mitte igasuguse, vaid üksnes õigusvastase kahju hüvitamise

tekitamisega; alusetu vabadusevõtmise korral pole tegemist õigusvastase kahju tekitamisega; õigus-

vastane tähendab seadustega vastuolu; vahistamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi näevad

ette nii PS § 20 lg 2 kui ka KrMS § 130. Seega on tegemist lubatava tõkendiga, mille kasutamine on

seaduses toodud aluse esinemisel õiguspärane. Vahistamist kohaldatakse kohtuniku loal, kes peab

kontrollima vahistamise aluse olemasolu ja põhjendatust. Õigeksmõistva kohtuotsusega langeb ära

vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda vahistamist õigusvastaseks; kuna vahistamisega tekitatud

kahju ei ole tekitatud õigusvastaselt, ei kuulu sellise kahju hüvitamine esemeliselt PS § 25 kaitse-

alasse;

3) õiguspärase tegevusega tekitatud kahju kuulub aga hüvitamisele vaid erandlikel juhtudel, eelkõige

olukorras, kus isiku põhiõigusi ja -vabadusi on erakordselt piiratud. Riigivastutuse seaduse suhtes

kehtib eriseadusena AVVKHS, mis näeb ette isikule tema põhiõiguste ja -vabaduste piiramisega

(alusetu vahistamisega) tekitatud kahju hüvitamise. Kuna sellisel juhul toimub riigiorganite

õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamine, siis ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks

hüvitada isikule kogu neile tekitatud kahju. Kindla suurusega hüvitise ettenägemine on põhjendatav

sellega, et vahistamise kohaldamisel oleksid selle võimalikud tagajärjed riigile ettenähtavad; tegeliku

kahju hüvitamise kohustus võib põhjustada isikute diskrimineerimist sõltuvalt nende varanduslikust

seisust – isiku vahistamise tõttu riigile tekkida võiv ülisuure hüvitise kohustus võib osutuda

kaalukamaks argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid. AVVKHS § 5 lg-ga 1 ette

nähtud seitsmekordset miinimumpäevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest, millal isikult oli

vabadus võetud, ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks;

4) nõustuda ei saa halduskohtuga selles, et isikul on soovi korral võimalik pöörduda täiendava mitte-

varalise kahju või saamata jäänud tulu hüvitamise taotlusega kohtusse. Kuna tegemist oli avaliku

võimu kandja õiguspärase tegevusega tekitatud kahjuga, tuleks sellisele kahju hüvitamisele

kohaldada RVastS § 16 lg-t 1. Selle sätte kohaldamise välistab aga RVastS § 16 lg 2 p 4, kuna hüvitise

maksmine oli ette nähtud teise seadusega, käesoleval juhul AVVKHS-ga. Isikul oleks võimalik

halduskohtu kaudu nõuda RVastS § 16 lg 1 alusel vaid otsese varalise kahju hüvitamist.

7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kaebaja kassatsioonkaebuse. Kassaator leidis, et

ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme ning ebaõigesti kohaldanud materiaal-

õigusnorme. Kassaator taotles Tallinna Halduskohtu 18. detsembri 2008. a ja Tallinna Ringkonna-

kohtu 14. mai 2009. a otsuste tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tallinna Haldus-

kohtule.

8. Halduskolleegium andis asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

9. Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-69-09 rahuldati kaebaja

kassatsioonkaebus osaliselt. Üldkogu tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsuse

haldusasjas nr 3-07-1817 ning Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsuse samas asjas ja saatis

asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Üldkogu leidis järgmist:

1) kohtuasja lahendamiseks on vaja võtta seisukoht, kas AVVKHS § 5 alusel kaebajale alusetu

vahistamise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamiseks makstud summa (38 280 krooni) oli õiglane.

Üldkogu on seisukohal, et hüvitise õiglust konkreetsel juhul saab hinnata üksnes olukorras, kus kahju

tekitamine ja suurus on tuvastatud. Kohtuasjas tuleb seega tuvastada, kas kaebajal jäi alusetu

vahistamise tõttu tulu saamata ning kui suur oli tema saamata jäänud tulu;

2) kaebuses toodud väidete kohaselt jäi kaebajal saamata tulu tema ning OÜ Advokaadibüroo

Kuklane ja Partnerid vahel 6. jaanuaril 2003 sõlmitud patroonilepingu alusel. Tallinna Halduskohtu

nõudmisel esitas advokaadibüroo kohtule lepingu koopia. Patroonilepingu näol oli tegemist käsundi-

lepinguga, mille järgi kaebaja (käsundisaaja) kohustus osutama advokaadibüroo (käsundiandja) üles-

andel ja juhendamisel õigusteenuseid. Advokaadibüroo pidi kaebajale lepingus sätestatud kohustuste

täitmise eest maksma tulemustasu. Tulemustasu suurus oli lepingu järgi 40% advokaadibüroo

kinnitatud majandusaasta aruande puhaskasumist. Tasu tuli maksta hiljemalt majandusaasta aruande

kinnitamisele järgneva kalendrikuu jooksul, maksud maha arvatud. Advokaadibüroo pidi kaebajale

hüvitama teenuse osutamisega kaasnevad mõistlikud kulud;

3) kaebaja selgitas kaebuses, et kuna ta viibis alates 4. novembrist 2003 vahi all, ei saanud ta enam

täita patroonilepingust tulenevaid kohustusi. Kaebaja esindaja väitis 22. mai 2008. a kohtuistungil, et

töö eest advokaadibüroos ei ole kaebaja tasu saanud. Kaebaja pidi tasu saama aasta lõpus, aga kuna ta

võeti vahi alla, siis advokaadibüroo keeldus tulemustasu välja maksmast. Käsundiandja 2003. a

majandusaasta aruandes fikseeritud puhaskasum oli 609 649 krooni ja 2004. a puhaskasum 450 750

krooni. Kaebaja oli seisukohal, et seega jäi tal saamata 2003. a eest 243 859 krooni 6 senti ja 2004. a

eest 180 300 krooni, kokku 424 159 krooni 6 senti. Advokaadibüroo juhatuse liige Olev Kuklase

selgitas 6. juuni 2008. a kirjas Tallinna Halduskohtule, et advokaadibüroo ei ole kaebajale tasu

maksnud, isegi mitte juba tehtud töö eest;

4) üldkogu leidis, et kohtuasjas on tõendamata, kas ja millises ulatuses jäi kaebajal patroonilepingu

järgi tulu saamata. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tegi kaebaja patroonilepingu alusel tööd

6. jaanuarist 2003 kuni vahi alla võtmiseni 4. novembril 2003, kuid tasu selle aja jooksul tehtud töö

eest väidetavalt ei saanud. Kaebaja esindaja selgitused 22. mai 2008. a kohtuistungil kaebaja sisse-

tulekute kohta sellel ajavahemikul pole selged. Advokaadibüroo Kuklane ja Partnerid esindajalt on

kohtumenetluses küsitud üksnes kirjalikke selgitusi. Üldkogu on seisukohal, et kahju tekkimise ja

suuruse kohta on vaja kohtuasjas koguda täiendavaid tõendeid. HKMS § 64 lg 2 kohaselt põhineb

Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Sellest tulenevalt ei

tuvasta Riigikohus kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.

Üldkogu nentis, et kuna kaebajale kahju tekkimine ja kahju suurus on tuvastamata, ei saa üldkogu

konkreetse normikontrolli menetluses hinnata AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimese alternatiivi

põhiseadusele vastavust.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses saab üldkogu hinnata üksnes asjassepuutuva sätte põhi-

seadusele vastavust. AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimene alternatiiv on kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuv säte üksnes juhul, kui kaebajale makstud hüvitis ei hüvitanud talle põhjustatud saamata

jäänud tulu õiglases määras. Sellest tulenevalt jätab üldkogu rahuldamata kassatsioonkaebuses

esitatud taotluse tunnistada AVVKHS sätted põhiseaduse vastaseks.

Haldusasja lahendaval kohtul tuleb tuvastada, kas kaebajal jäi alusetu vahistamise tõttu tulu saamata

ja kui jäi, siis millises ulatuses. Seejärel tuleb kohtul hinnata, kas kaebajale makstud hüvitis oli

õiglane. Juhul, kui halduskohus leiab, et õiglane hüvitis kaebajale oleks pidanud olema suurem kui

talle AVVKHS alusel makstud hüvitis, tuleks PSJKS § 9 lg 1 kohaselt jätta AVVKHS § 5 lg 4

esimese lause esimene alternatiiv kohaldamata, tunnistada säte põhiseadusega vastuolus olevaks ning

saata kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Õiglase hüvitise

maksmise aluste ja korra puudumisel tuleks kahju õiglases määras hüvitada PS § 25 alusel.

10. Tallinna Halduskohtu 3. veebruari 2012. a otsusega jäeti kaebaja kaebus rahuldamata. Kohtu-

otsuse põhjenduste kohaselt ei saa halduskohus kohustada lepingu osapooli nendevahelist tsiviil-

õiguslikku kokkulepet täitma. Kaebuse esitaja ei ole pidanud vajalikuks kõiki käsunduslepingust

tulenevaid võimalusi kasutada ega maakohtu poole pöörduda. Sellest tulenevalt ei saa asuda seisu-

kohale, et tulu jäi saamata alusetu vahistamise tõttu, millest ühtlasi järeldub, et AVVKHS § 5 lg 4

esimese lause esimese alternatiivi põhiseadusele vastavust ei ole vaja konkreetse normikontrolli

menetluses enam hinnata.

11. Tallinna Halduskohtu otsusele esitas kaebaja apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada tema kaebus vahistamisega tekitatud

kahju hüvitamise nõudes summas 27 108 eurot 74 senti, millele lisanduvad viivised 9847 eurot 25

senti.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud oluliselt menetlusõigusnorme, jättes

tähelepanuta ning järgimata Riigikohtu antud kohustuslikud juhised kohtuasja lahendamiseks.

Halduskohtu otsusest ei selgu, kas apellandil jäi saamata tulu aja eest, mil ta viibis vahi all. Kohus on

jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 128 lg 4. Nimetatud sätte kohaselt on saamata jäänud tuluks

eelkõige kasu, mida isik oleks eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud,

kui kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. VÕS § 128 lg 4 kohaselt peab

kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus.

12. Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. a otsusega jäeti kaebaja apellatsioonkaebus rahulda-

mata ning Tallinna Halduskohtu 3. veebruari 2012. a otsus haldusasjas nr 3-07-1817 muutmata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) kaebaja on põhjendamatult jätnud kasutamata VÕS § 629 lg 1 ls-s 1 sätestatud õiguse nõuda

advokaadibüroolt mõistlikku osa tasust. Patroonilepingu täitmine muutus vahistamise tõttu võimatuks

alates 4. novembrist 2003. „Mõistliku osa tasust“ teeb vaidluse korral kindlaks üldkohus.

Ringkonnakohus lähtub seejuures ajavahemikust 2003. a, mil kaebaja patroonilepingut täitis;

2) advokaadibüroo 2003. a puhaskasum oli 609 649 krooni. Kaebaja täitis patroonilepingut 307 päeva

ning viibis vahi all 58 päeva aastast. Seega on 2003. a saamata jäänud tulu puhul põhjendatud rääkida

vaid 40%-st 96 877 krooni 40 sendi suurusest puhaskasumist, mis on 38 751 krooni. 2004. a viibis

kaebaja vahi all 113 päeva. Arvestades 113 vahi all viibitud päeva, moodustab 40% 2004. a

puhaskasumist 55 822 krooni. Kuivõrd väljamaksetelt oleks kinni peetud sotsiaalmaks ja tulumaks,

oleks 2003. a eest netosummas tasumisele kuulunud 23 580 krooni 75 senti ning 2004. a eest 33 320

krooni 56 senti. Liites 2003. ja 2004. a saamata jäänud tulu, kujuneb eeltoodud arvestuse kohaselt

summaks netos 56 901 krooni 31 senti. AVVKHS alusel maksti kaebajale saamata jäänud tulu

hüvitamiseks 38 280 krooni netos. Seega on vahe 18 621 krooni 31 senti;

3) eeltoodu ei anna aga veel pidada AVVKHS regulatsiooni põhiseaduse vastaseks ning kaebajale

makstud hüvitist ebapiisavaks. Patroonilepingu alusel väljamakstav summa väheneks veelgi juhul,

kui mitte arvestada maksuvaba tulu, sest kaebaja väitel on ta teeninud tulu ka pankrotitoimkondades.

Sellisel juhul kujuneks vaheks AVVKHS alusel makstava summaga 9357 krooni 31 senti;

4) VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik

sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud. Arvestades, et vahi all viibimise ajal

puudusid kaebajal tavapärases ulatuses väljaminekud toidule ja riietusele, leiab ringkonnakohus, et

38 280 krooni tasumine kaebajale saamata jäänud tulu katteks on olnud piisav.

13. Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. a otsusele esitas kaebaja kassatsioonkaebuse.

Kassaator taotleb Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning uue

otsuse tegemist. Alternatiivse taotlusena palub kassaator tühistada kohtuotsused ja saata asi uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

14. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) Tallinna Ringkonnakohus on lugenud kogu hüvitise täies ulatuses saamata jäänud tulu katmiseks,

vaatamata sellele, et Riigikohus on asunud seisukohale, et hüvitis jaguneb pooleks saamata jäänud

tulu ja moraalse kahju vahel. Eeltoodu tõttu ei saa Tallinna Ringkonnakohtu poolt tehtud arvutused

olla põhjendatud;

2) kohus ei ole juhindunud Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsuses nr 3-3-1-69-09 antud

juhistest. Tähelepanuta on jäetud olulised kassaatori väited põhjusliku seose kohta. Kahju on

tekitanud vahistamise fakt. Patroonilepingu jätkamisel oleks kassaator saanud tasu kogu ulatuses,

mitte aga osaliselt;

3) kohus on täielikult jätnud analüüsimata õiglase hüvitise ja selle määra. Kokkuvõtlikult leiab

kassaator, et kohus on kõrvale jätnud olulisi argumente, mis on kassaatori poolt eelnevas kohtu-

menetluses esitatud. Ebaõigesti on jäetud kohaldamata VÕS § 128 lg 4.

15. Justiitsministeeriumi vastusest kassatsioonkaebusele nähtub, et vastustaja ei nõustu

kassatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastuväidete kohaselt:

1) ringkonnakohus on opereerinud väljamakstud hüvitise osas üksnes poolega väljamakstud hüvitise

kogusummast. Mittevaralise kahju hüvitamist ei ole kaebaja nõudnud juba viidatud üldkogu lahendile

eelnenud apellatsioonkaebuse esitamisest;

2) kaebaja vahistamine ei toonud vältimatult kaasa advokatuurist väljaastumist ja seega järgnevat

võimetust lepingut täita;

3) nn alusetu vahistamise korral ei tule hüvitada kogu kahju, vaid osaliselt on isikul kohustus taluda

tema suhtes toimetatud akte ilma hüvitiseta. Täiendavalt hüvitamisele kuulub kahju siis, kui seaduses

ette nähtud hüvitis on ebaõiglaselt väike tegeliku kahjuga võrreldes, arvestades ka talumiskohustust;

4) vahistamisega seotud kahju hüvitamise korra on sätestanud seadusandja. Ulatuses, milles see ei ole

põhiseaduslik ja õiglane, on Riigikohus andnud juhised seadusjärgse hüvitise ja õiglase hüvitise

vahekorra kindlakstegemiseks PS §-s 25 tagatud põhiõiguse kontekstis;

5) arusaamatu ja põhjendamatu on väide, et kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 128 lg 4.

Kuna riik on väidetava ettenähtud hüvitisega katmata kahju tekitanud avalik-õiguslikus suhtes, on ka

selle hüvitamise standardiks avaliku õiguse põhimõtted ja normid.

16. Kassaator esitas 6. veebruaril 2013 kassatsioonkaebuse täiendavad seisukohad. Nimetatud

täiendustes rõhutab kassaator järgmist:

1) advokaadibüroost lahkumine ja advokatuurist väljaastumine ei olnud tingitud kassaatorist endast.

Põhjus, miks kassaator ei saanud tööd teha, oli tingitud vahistamise faktist;

2) kohus on kõrvale jätnud kõik kassaatori väited käsundilepingu täitmise võimatuse kohta;

3) kassaator ei nõustu kohtu loogikaga temale tasu arvutamisel. Kassaatoril pole võimalik teada

saada, mis oleks olnud tegelik teenistus. Kassaatori vahistamine tõi kaasa advokaadibüroo käibe

languse. Kassaator saab näidata kaotatud tulu ainult minimaalses määras ja kaudselt. Kohus ei ole

põhjendanud, millise majandusliku loogika alusel otsustab ta jagada kogu tasu kuude ja päevade

arvuga. Selline kohtu argumenteerimine on vastuolus tulemustasu olemusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust kassatsioonkaebuse rahulda-

miseks. Ringkonnakohtu otsus on oma põhijäreldustes õige. Samas peab kolleegium vajalikuks

täiendavalt peatuda kassaatori väidetega seonduvatel ringkonnakohtu lahendi põhjendustel.

18. Kassaator on põhjendatult tähelepanu juhtinud võimaliku saamata jäänud tulu arvutamise

metoodika küsimustele. Iseenesest ei saa välistada, et advokaadibüroo käivet ja ka kasumit võis

mõjutada vahistatud töötaja poolt tema tööülesannete täitmata jätmine. Kuid kuna kohtule ei ole

esitatud täpsemaid andmeid advokaadibüroo rahavoogude muutuse kohta, lähtub kolleegium ring-

konnakohtu kasutatud metoodikast, mis annab küll üksnes ligikaudse tulemuse, kuid ei ole ilmselgelt

ebaõige.

19. Ringkonnakohus on saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel arvestanud ebaõigesti kinni-

peetava tulumaksu ja maksuvaba tuluga. Asjas tuvastatud asjaolud ei võimalda selliseid arvutusi teha.

Asjakohane on võrrelda omavahel AVVKHS alusel väljamakstud hüvitist ja saamata jäänud tulu,

millelt ei ole tulumaksu maha arvatud. Saamata jäänud tulult on võimalik maha arvata üksnes

sotsiaalmaks. Saamata jäänud tulu suuruseks oleks seega 2003. aasta eest 25 962 krooni 74 senti

(1659 eurot 32 senti) (38 750 krooni 26 senti – 12 787 krooni 62 senti) ning 2004. a eest 37 398

krooni 66 senti (2390 eurot 21 senti) (55 818 krooni 90 senti – 18 420 krooni 24 senti), kokku 63 361

krooni 40 senti (4049 eurot 53 senti).

20. AVVKHS alusel määratud hüvitise suurus oli 98 154 krooni (6273 eurot 18 senti).

Kohtupraktika kohaselt on AVVKHS kohane hüvitis mõeldud katma nii tekitatud varalist kui ka

mittevaralist kahju, kusjuures eeldatakse, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-08, p 15). Seega on kaebajale

AVVKHS alusel määratud hüvitisest varalise kahju hüvitamiseks ettenähtud osa suuruseks 49 077

krooni (3136 eurot 59 senti). Moraalse kahju hüvitamiseks ettenähtud hüvitise summa ei ole

käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv.

21. Eelnevat arvesse võttes on saamata jäänud tulu ja AVVKHS alusel määratud hüvitise vahe

14 284 krooni 40 senti (912 eurot 94 senti). Avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamise üldpõhimõtte kohaselt tuleb hüvitisega luua olukord, mis oleks võimalikult sarnane

olukorraga, milles isik (kannatanu) oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Käesoleval juhul ei ole

tuvastatud kahju tekitamise õigusvastasust, sest AVVKHS alusel hüvitise määramine seda ei nõua.

Juhul, kui hüvitamisele kuulub ka õiguspäraselt tekitatud kahju, peab hüvitise suurus olema õiglane.

Kolleegium leiab, et hoolimata sellest, et AVVKHS alusel määratud hüvitis ei kata täielikult kohtu

poolt arvestatud kahjusummat, tuleb isikule määratud hüvitis lugeda käesoleval juhul õiglaseks.

Saamata jäänud tulu ja saadud hüvitise vahe kaebaja kanda jätmine ei ole käesolevas asjas tehtud

üldkogu otsuse põhjendusi arvestades kaebajat ebamõistlikult koormav ega ebaõiglane. Kolleegium

arvestab ka saamata jäänud tulu täpse tuvastamise keerukusega. Kohtul puuduvad reaalsed

võimalused hinnata äriühingu tulude ning kasumi kujunemist mõjutavaid asjaolusid, samuti

puuduvad kohtuasjas andmed kaebaja sissetulekute kohta 2003. aastal. Selliseid andmeid ei ole

esitanud ka kaebaja.

22. Kolleegiumi hinnangul ei ole VÕS § 127 lg 5 käesolevas asjas kohaldatav. Ringkonnakohtu

väide, et võimalikust hüvitisest tuleks maha arvata tavapärased kulutused toidule ja riietusele, mida

kaebaja ei pidanud vahi all olles kandma, on kolleegiumi arvates põhjendamatu. Vahi all viibimisega

kaasnevaid võimalikke kokkuhoitud kulutusi ei saa käsitada mahaarvatava kasuna VÕS § 127 lg 5

tähenduses. Selline mahaarvamine oleks vastuolus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju

hüvitamise eesmärgiga. AVVKHS alusel kaebajale väljamakstud hüvitis on õiglane ka eelnimetatud

mahaarvamisi tegemata.

23. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. a otsuse

resolutsioon haldusasjas nr 3-07-1817 muutmata. Kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel arvata riigi-

tuludesse. Menetluskulud jäävad poolte kanda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving