3-3-1-11-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-11-13

Määruse kuupäev

22. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hannes Kiris ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Edgar Savisaare ja Alexander Kofkini kaebus Põhja

Ringkonnaprokuratuuri poolt isikuandmete töötlemise

lõpetamiseks ja ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks

kohustamise, väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse

tuvastamise ning mittevaralise kahju hüvitamise nõuetes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2012. a määrus

haldusasjas nr 3-12-2192

Menetluse alus Riigikohtus

Edgar Savisaare ja Alexander Kofkini määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebused rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2012. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu

28. detsembri 2012. a määruse põhjendusi haldusasjas nr 3-12-2192 vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele. Muus osas jätta kohtute määrused muutmata.

3. Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

4. Kautsjonid arvata riigituludesse.

5. Tagastada Edgar Savisaarele 6. märtsil 2013 esitatud tõendid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitsepolitseiamet alustas 3. veebruaril 2011 kriminaalmenetlust Tallinna linnapea Edgar

Savisaare tegevuse suhtes, kahtlustades teda karistusseadustiku (KarS) § 394 järgi rahapesus.

Põhja Ringkonnaprokuratuur edastas Šveitsi Konföderatsiooni pädevatele õigusasutustele 9. veeb-

ruaril 2011 õigusabipalve nr PRP-7/11/904, milles palus Šveitsi pankade kasutuses oleva

informatsiooni väljastamist.

2. E. Savisaar ja Alexander Kofkin esitasid 18. oktoobril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse

prokuratuuri kohustamiseks lõpetada isikuandmete töötlemine (võtta tagasi õigusabipalve ja keelata

selle alusel saadud teabe kasutamine) ning lükata ümber ebaõiged faktiväited. Samas palusid

kaebajad tuvastada prokuratuuri poolt väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse ja mõista välja

hüvitise mittevaralise kahju eest. Kaebuse kohaselt sisaldusid õigusabipalves ja sellele järgnenud

kirjavahetuses muu hulgas järgmised ebaõiged väited ja ebakohased hinnangud: E. Savisaare

korraldusel anti toidukioskite konkursil osalemiseks aega ainult 11 tööpäeva, A. Kofkin teadis

konkursist juba ette, A. Kofkini toidukioskitele anti Tallinna linna poolt kooskõlastused pärast

kioskite avamist; linn võimaldas A. Kofkinil hoonete ehitamisel mitte kinni pidada ehitusprojektidest

ning kõrvalekalded seadustati E. Savisaare surve tagajärjel; E. Savisaar on kriminaalasjas süüdistatav

ning ta võib olla võtnud altkäemaksu või pistist ja olla toime pannud rahapesu; A. Kofkin võib olla

andnud altkäemaksu või pistist.

3. Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2012. a määrusega haldusasjas nr 3-12-2192 tagastati kaebus

kohustamis- ja tuvastamisnõuete osas halduskohtu pädevuse puudumise tõttu (halduskohtumenetluse

seadustiku – HKMS – § 121 lg 1 p 1) ning hüvitusnõuete osas kaebuse ilmselge perspektiivituse tõttu

(HKMS § 121 lg 2 p 1).

4. E. Savisaar ja A. Kofkin esitasid halduskohtu määruse peale määruskaebuse.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2012. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja

halduskohtu määrus muutmata. Määruse põhjendused:

a) Õigusabipalve edastamisel oli tegemist kriminaalasja kohtueelses menetluses teostatud

toiminguga ja selle vaidlustamine toimub kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-des 228–230

sätestatud korras.

b) KrMS §-d 193–232 puudutavad kohtueelset menetlust. Kohtueelses menetluses ei toimu veel

õigusemõistmist. Kui isikut riivavad uurimistoimingud, on tal õigus esitada nende peale kaebus

viidatud normide kohaselt. Igasuguse kahtlustuse ja süüdistatava staatuse omistamiseks peavad olema

põhjendatud alused, mille üle otsustatakse menetluse käigus. Kaebajad tõid näite L. Laasi avalduse

kohta, mille alusel kriminaalmenetlust ei alustatud. Selle juhtumi asjaolud erinesid E. Savisaare

suhtes kriminaalmenetluse alustamisest. Kriminaalmenetluse aluse tuvastamisel on menetlejal teatud

hinnanguruum. Halduskohtule ei ole antud pädevust otsustada kriminaalmenetluse alustamise

põhjendatuse üle. Prokuratuur ja halduskohus on õigesti leidnud, et kriminaalmenetluse alustamist ei

saa vaidlustada. Vaidlustada saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist (KrMS §-d

207–208).

c) Kui kaebajate hinnangul on KrMS §-des 228–232 ettenähtud menetluskord põhiseaduse vastane,

on neil võimalik taotleda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse läbiviimist selle kaebemenetluse

raames. PS § 15 lg 1 ja § 152 lg 1 järgi saab kohus käivitada konkreetse normikontrolli üksnes

asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Halduskohus ei saa algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust tema pädevusse mittekuuluvas vaidluses.

d) Halduskohus ei saa võtta seisukohta kaebajate põhiõiguste rikkumise kohta, hindamata seejuures

kriminaalmenetluse alustamise ning kriminaalasja kohtueelse menetluse toimingute õiguspärasust.

Ebaõiged faktiväited ning ebakohased väärtushinnangud, mida kaebajad esile toovad, on seotud

konkreetse kuriteokahtluse ning küsimusega, kas on alust eeldada, et kaebajate tegevusega on

täidetud mingi prokuratuuri poolt esile toodud karistusseadustiku koosseis.

e) Halduskohus ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Halduskohtul ei ole pädevuse puudumise

tõttu võimalik hinnata, kas toimingud, mis on hüvitamiskaebuse aluseks, on õigusvastased. Sellises

olukorras ei ole hüvitamiskaebust võimalik sisuliselt läbi vaadata. Kaebus on perspektiivitu ka juhul,

kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. E. Savisaare ja A. Kofkini määruskaebustes palutakse halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused

tühistada järgmistel põhjustel:

a) KrMS § 228 lg-s 1 sätestatud uurimiskaebemenetluse esemeks on uurimisasutuse

menetlustoimingu või määrusega aset leidnud menetlusosalise või menetlusvälise isiku õiguste

rikkumine. Õigusabipalve koostamine ja edastamine võõrriigi pädevale õigusasutusele on käsitatav

menetlustoiminguna kriminaalmenetluses. Grammatilisest tõlgendusest johtuvalt esineb käesoleval

juhul kaebeõigus KrMS § 228 lg 1 alusel. Kaebajad on käsitatavad menetlusväliste isikutena ning

nende õigusi au ja hea nime kaitsele ning privaatsusele rikuti menetlustoimingutega.

b) Tõlgendades KrMS § 228 lg-t 1 süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt, ei tulene sellest siiski

kaebeõigust. Uurimiskaebemenetlus on mõeldud eelkõige kohtueelse menetluse käigus kerkinud

kiireloomuliste üksikprobleemide lahendamiseks (E. Kergandberg/P. Pikamäe, Kriminaalmenetluse

seadustik, 2012, lk 552). KrMS § 211 lg-st 1 lähtudes on uurimiskaebemenetluse eesmärgiks

mõjutada tõendusteabe kogumist või muid kohtumenetluseks loodavaid tingimusi.

Kriminaalmenetluse esemeks ei ole au ja hea nime kaitse. Uurimisasutusel, prokuratuuril ega

üldkohtul ei ole pädevust kohustada prokuratuuri faktiväidete ümberlükkamiseks või tuvastada

väärtushinnangute avaldamise õigusvastasust. KrMS § 228 lg-s 1 sätestatud korras ei ole

vaidlustatav kriminaalmenetluse alustamine ja kulgemine, st isikuandmete töötlemine.

c) Olukorras, kus puudub kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestav

regulatsioon, ei saa kohus jätta tekitatud kahju meelevaldselt hüvitamata. Kui isikul puuduvad

võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus

menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse

toimingute või otsustuste õiguspärasust (Riigikohtu üldkogu 31. augusti 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-35-10, p 55; 11. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-11, p 21).

d) KrMS §-des 228–232 sätestatud menetluskord rikuks kõnealusel juhul EIÕK art 6 lg-t 1 ja PS

§ 24 lg-t 5. Selles menetluses vaadatakse kaebus läbi kirjalikus menetluses, tagatud ei ole poolte

võrdsus ja võistlevus, otsus ei ole edasikaevatav. HKMS § 4 ja KrMS § 228 lg 1 tõlgendamisel tuleb

eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse.

e) Kaebajatele peab olema tagatud ligipääs õigusemõistmisele (PS § 15). Õigusabipalvega rikuti

kaebajate õigust au ja hea nime kaitsele (PS § 17). Õigusabipalve oli lisaks Šveitsi õigusasutustele

edastamiseks avatud ka pankadele. Au ja väärikuse teotamine ei pea toimuma avalikult

meediakanalite kaudu vms viisil.

f) Kriminaalmenetluse alustamine ja õigusabipalve edastamine ning nendega kaasnev isikuandmete

töötlemine olid õigusvastased. Kõik menetlustoimingud nõuavad õigusliku eeldusena madalale

tõendamisstandardile vastavat kuriteokahtlust. Kaebuses on põhjendatud ja tõendatud, et kahtlustuse

aluseks olnud faktiväited on ebaõiged. Käesolevaga analoogses asjas ei alustanud Riigiprokuratuur

Reformierakonna või sellega seotud isikute suhtes kriminaalmenetlust. Vaidlustatud õigusabipalves ei

esine mitte ühtegi faktilist asjaolu, tõendit ega viidet tõendile, millest võiks järeldada, et A. Kofkin on

andnud E. Savisaarele varalist soodustust. Seega on rahapesukahtlus pelgalt teoreetiline ja

hüpoteetiline. Õigusabipalve edastati Šveitsi õigusasutustele kõigest neli tööpäeva pärast

kriminaalmenetluse alustamist.

g) Halduskohtu otsus on vastuoluline. Kohus asus seisukohale, et tal puudub õigusabipalve ja

kahtlustuste hindamiseks pädevus. Samas on kohus nentinud, et kaebus on esitatud ennatlikult.

Pädevuse puudumisel ei saaks kaebus olla ennatlik. Kaebajad ei soovi, et halduskohus hindaks

kaebuse aluseks olevaid asjaolusid ning rakendaks õiguslikke tagajärgi kriminaalmenetluse raames.

Uurimisasutuse ja prokuratuuri immuunsus ei oleks kooskõlas PS §-ga 25. Kriminaalasjas tehtud

otsus ei ole tõendina halduskohtule siduv. Asjaolude tuvastamine on võimalik ka ilma

kriminaalmenetlust lõpetava lahendita. Õigusabipalve õigusvastasust mõjutavaid asjaolusid tuleb

hinnata õigusabipalve edastamise seisuga. Hilisemad menetlustoimingud ei saa mõjutada palve

õigusvastasuse hindamist.

h) Kohtud on jõudnud ekslikule järeldusele, et KrMS §-des 228–232 ettenähtud menetluskord on

käsitatav teistsuguse menetluskorrana HKMS § 4 lg 1 mõttes. Kriminaalmenetlusega tekitatud kahju

hüvitamiseks puudub teistsugune menetluskord (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-85-09, p 71). KrMS §-d 228–232 ei ole kohaldatavad, kui isik taotleb oma au ja

hea nime teotamise lõpetamist.

i) Halduskohtu ülesanne pole kontrollida kriminaalmenetluse toimingu vajalikkust ja otstarbekust,

vaid seda, kas toiminguga ei rikutud isiku põhiõigusi ega vabadusi (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri

2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00). Seega on põhjendamatu ringkonnakohtu väide, justkui

peaks halduskohus põhiõiguste rikkumise kaebust lahendades võtma seisukoha süütegude ja

kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse osas.

j) Halduskohtul on pädevus menetleda kahjunõuet (RVastS § 17 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi

20. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-47-08; üldkogu 11. detsembri 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-75-11). Kõnealusel juhul ei ole seadusega ette nähtud eriregulatsiooni. Ringkonnakohus ei

ole käsitlenud väidet, et hüvitamiskaebuse lahendamiseks ei ole vaja oodata kriminaalmenetluse

tulemust, ja RVastS § 9 lg-t 1. Uurimistoimingu, millega sekkutakse isiku põhiõigustesse, kontrolli

edasilükkamist kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumi ei saa pidada tõhusaks

õiguskaitsevahendiks (Riigikohtu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00, p 20).

Esimene kriminaalmenetluse toiming tehti umbes kaks aastat tagasi. Käesolevaks ajaks ei ole

kaebajatele esitatud ei kahtlustust ega süüdistust.

7. Riigiprokuratuuri vastuses leitakse, et määruskaebused tuleb jätta rahuldamata järgmistel

põhjustel:

a) Käesoleval juhul on isikutel võimalus kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse

tuvastamiseks KrMS-s reguleeritud korras. Seda, et õigusabipalve esitamisel ei oleks järgitud

menetluskorda või et see oleks ebaseaduslik, ei ole kaebuse esitajad kehtivas korras vaidlustanud.

Seega tuleb halduskohtul eeldada õigusabipalve õiguspärasust. Vaidlus halduskohtus saaks üksnes

hõlmata küsimust, kas õiguspärase toiminguga on tekitatud mittevaraline kahju. Varasemas praktikas

on sellise kahju hüvitamise alusena tunnustatud PS §-d 25 ja 32, kuid seda kontekstis ja ajal, mil

kriminaalmenetlus on lõppenud kohtueelses menetluses ja isiku võimalused oma õiguste kaitseks

muus menetluses on ammendatud. Õigusabipalve õiguspärasuse hindamine ei saa täna kuuluda ei

sisuliselt ega vormiliselt halduskohtule. Vaidlus selle üle, kas õigusabipalves esitatud väited on õiged,

on samaaegselt tõendamiseseme asjaoluks kriminaalmenetluses. Asjaolud, millega seotakse au ja hea

nime teotamist, on otseselt seotud konkreetse kuriteokahtlusega ning küsimusega, kas isikute

tegevusega on täidetud karistusseadustikus sätestatud ja prokuratuuri poolt esile toodud

kuriteokoosseis.

c) Halduskohus ei saa praktiliselt hinnata kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasust, sekkumata

kriminaalkohtu pädevusse. Ka halduskohtule peaks taolisel juhul otsuse tegemiseks olema

kättesaadavad kriminaalmenetluses seni kogutud tõendid. Ta peaks nende pinnalt hindama, kas

vastava menetlustoimingu tegemiseks vajalik "kahtlustuse määr" oli kriminaalmenetluse mõttes

olemas. Kaebajad on taotlenud ka isikuandmete töötlemise lõpetamist, st sisuliselt taotlenud

kriminaalmenetluses tõendite kogumise peatamist halduskohtu poolt.

d) Kriminaalmenetluse alustamine ei ole vaidlustatav. Määruskaebuste argumendid

kriminaalmenetluse alustamise ebaseaduslikkuse kohta ei saa kuuluda läbivaatamisele ega

hindamisele halduskohtu poolt. Kriminaalmenetluse mõju isiku aule ja heale nimele ei saa eitada,

kuid tegemist on proportsionaalse riivega seaduse alusel. Isikul, kelle suhtes on tõusetunud

kuriteokahtlused, on kohustus taluda õiguste riiveid. Vastupidisel juhul oleks kriminaalmenetlusega

kaasnevat au ja hea nime riivet võimalik ette võtta vaid siis, kui menetleja on selleks hetkeks

kogunud vajalikud tõendid ja on kindel, et tegemist on kuriteo toime pannud isikuga. Tekiks küsimus,

millises menetluses selline tõendite kogumine toimuma peaks.

e) Kriminaalmenetluse eesmärk on kontrollida tekkinud kuriteokahtlusi ning koguda tõendusteavet

võimaliku kuriteo kohta. Süüdistuspositsioonist lähtuvale seisukohale saab hinnangu anda vaid

kriminaalasja arutav kohus kriminaalmenetlusele omaseid faase ja tõendamisstandardeid järgides.

Poolelioleva kriminaalmenetluse käigus iga menetlustoimingu ja sellest tuleneva kahju hüvitise

nõudmise võimalus halduskohtus muudaks kriminaalmenetluse sellisel kujul, nagu seda täna

tuntakse, võimatuks.

f) Vaidlusaluse õigusabipalve täitmise lubatavus ja seaduslikkus on läbinud Šveitsi seaduste kohase

kontrolli. Selle raames oli kaebajatel juurdepääs õiguskaitsele. Šveitsi asutused ei tuvastanud

rikkumisi õigusabipalve osas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Määruskaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Riigikohtu halduskolleegium nõustub valdava osaga

ringkonnakohtu määruse põhjendustest. Vastuseks määruskaebustele peatub kolleegium esmalt

kohustamis- ja tuvastamisnõuetel (I), teiseks hüvitamisnõuetel (II). Seejärel teeb kolleegium asjas

kokkuvõtvad järeldused (III).

I

9. Halduskohtule esitatud kaebuses palusid kaebajad esmalt kohustada prokuratuuri lõpetama

isikuandmete töötlemine ja lükkama ümber ebaõiged faktiväited. Isikuandmete töötlemise lõpetamise

all pidasid kaebajad silmas Šveitsi asutustele edastatud õigusabipalve tagasivõtmist ja selle alusel

saadud teabe kasutamisest hoidumist. Samuti palusid kaebajad tuvastada õigusabipalves sisaldunud

väärtushinnangute õigusvastasuse.

10. Kohtud leidsid õigesti, et nende nõuete lahendamine ei kuulu HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu

pädevusse, sest seadus sätestab nende lahendamiseks teistsuguse menetluskorra. KrMS § 228 lg-st 2

tulenevalt on menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul õigus enne süüdistusakti koostamist esitada

Riigiprokuratuurile kaebus prokuratuuri määruse või menetlustoimingu peale. KrMS § 230 lg 1

sätestab, et kui isik ei nõustu kaebuse läbi vaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus esitada

kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule.

KrMS § 229 lg 2 kohaselt on Riigiprokuratuuril kaebuse lahendamisel muu hulgas volitus tunnistada

isiku õiguste rikkumist, kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, samuti peatada vaidlustatud

menetlustoiming, kõrvaldades õiguste rikkumise. Samad volitused on maakohtul KrMS § 231 lg 3

kohaselt. Kolleegiumi hinnangul võimaldavad Riigiprokuratuuri ja maakohtu volitused õiguste

rikkumise kõrvaldamiseks ja tunnistamiseks teha prokuratuurile kohustavaid ettekirjutusi seoses

õigusabipalvega ja selle alusel saadud teabe kasutamisega, samuti hinnata õigusabipalve

õiguspärasust.

11. Eelnev ei tähenda siiski, et uurimiskaebemenetluses tuleks kaebus praeguses olukorras

tingimata rahuldada. Meenutamist väärib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et

kriminaalmenetluse alustamine ei ole uurimiskaebemenetluses vaidlustatav (Riigikohtu 22. juuni

2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-09, p 13, ja 23. septembri 2008. a määrus kriminaalasjas

nr 3-3-1-41-08, p 9). Seda enam ei saa säärast võimalust eksisteerida halduskohtus.

Kaebajad on ka ise väljendanud, et sisuliselt on nad vaidlustanud kohtueelse kriminaalmenetluse

toimingu. Kaebajad rõhutavad samas, et nende eesmärk kohtusse pöördumisel ei seondu

kriminaalmenetluse lõpptulemusega, vaid üksnes väidetavalt rikutud põhiõiguste (au ja hea nimi,

eraelu) ja isikuandmete kaitsega.

Kolleegium on seisukohal, et halduskohtumenetluses ja kriminaalmenetluses lahendatavate vaidluste

piiritlemine ei sõltu sellest, millisel eesmärgil prokuratuuri määrust või toimingut vaidlustatakse.

Kaebusel võib üheaegselt olla mitu eesmärki ning nendest lähtumine muudaks kohtute pädevuse

piiritlemise praktiliselt võimatuks. KrMS § 228 lg 2 hõlmab selles sätestatud määruste ja toimingute

vaidlustamise, sõltumata sellest, milline on kaebuse eesmärk ja kaitstav õigus (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-55-09, p 16).

12. KrMS §-st 228 nähtub selgelt, et selles ja järgnevates paragrahvides sätestatud

uurimiskaebemenetluse eesmärk ei piirdu vaid KrMS § 211 lg-s 1 sätestatud kohtueelse menetluse

eesmärkidega. Uurimiskaebemenetluse eesmärk on menetlusosaliste ja menetlusväliste isikute

õiguste kaitse.

Kaebajad peavad õigusabitaotlust õigusvastaseks ennekõike põhjusel, et nende arvates puudus

kriminaalmenetluse alustamiseks piisav kahtlus. Kaebajad nõuavad sisuliselt, et halduskohus asuks

tuvastama asjaolusid, mille uurimiseks on alustatud kriminaalmenetlus (nt kaebuse p 32, tl 12, I kd).

Kolleegium ei pea õiguslikult võimalikuks, et halduskohtus annab sääraseid hinnanguid poolelioleva

uurimise ajal.

Seetõttu ei nõustu kolleegium kaebajatega, et süstemaatiline ja teleoloogiline meetod viivad HKMS

§ 4 ja KrMS § 228 lg 2 tõlgendamisel teistsuguse tulemuseni kui see, milleni on jõudnud kohtud.

Kaebajate viited Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-38-00 on

asjakohatud, sest see otsus tehti ajal, mil KrMS §-de 228–232 regulatsioon puudus.

13. Ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka kaebajate viited KrMS §-de 228–232

väidetavale vastuolule PS §-ga 24 ja EIÕK art-ga 6. Need väited ei anna alust HKMS § 4 lg 1 ja

KrMS § 228 lg 2 kohaldamata jätmiseks.

PS § 15 lg 1 teine lause sätestab: "Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes

asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist." Sellest

tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte

põhiseaduspärasuse hindamiseks samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks

kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm põhiseadusvastaselt tema õigusi,

näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et viimane jätaks konkreetse kohtuasja

menetlemisel selle normi kui põhiseaduse vastase kohaldamata. Senises kohtupraktikas on olnud

mitmeid juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse võtmisel või selle menetlemise käigus

tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja jätnud kohaldamata protsessinormi, mis on piiranud isiku õigust

tõhusale õiguskaitsele. See võimalus on olemas ka uurimiskaebemenetluses (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-4-1-22-09, p-d 10–

12 koos täiendavate viidetega).

Isiku etteheited seaduses ette nähtud kohtumenetluse korrale ei anna isikule alust nõuda seaduses ette

nähtud kohtumenetluse asemel asja lahendamist mittepädevas kohtus. Põhiseadusest ei tulene, et

käesolevat vaidlust peaks lahendama tingimata halduskohus. Seetõttu ei ole HKMS § 4 lg 1 ja KrMS

§ 228 lg 2 põhiseaduse vastased.

Riigiprokuratuuri ja vajadusel maakohtu pädevuses on esmalt anda hinnang, kas kaebajate õigusi on

kriminaalmenetluses riivatud ning kas ja millises mahus nõuab põhiseadus EIÕK art 6 lg 1 valguses

sellistel juhtudel kohtulikku õiguskaitset.

II

14. Halduskohtule esitatud kaebuses palusid kaebajad välja mõista ka hüvitise mittevaralise kahju

eest seoses õigusabipalves sisaldunud ebakohaste väärtushinnangutega.

15. Vaidlus õigusabipalve kui kohtueelse kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise üle kuulub halduskohtu pädevusse. Kahju hüvitamise vaidluste lahendamist KrMS

§-des 228–232 sätestatud korras ei toimu. Teistsugust menetluskorda ei ole ette nähtud ka muudes

eriseadustes. Kuna tegemist on teistsuguse menetluskorrata avalik-õigusliku vaidlusega, kuulub selle

lahendamine HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevusse (vrd üldkogu otsused haldusasjades nr 3-3-

1-35-10, p 55, ja 3-3-1-85-9, p 71).

16. HKMS § 4 lg 4 kohaselt on halduskohus pädev iseseisvalt hindama kõiki asjaolusid, millest

haldusasja lahendamine sõltub, kui seadus ei sätesta teisiti.

Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et halduskohus on kahjunõude lahendamisel pädev hindama

kriminaalmenetluse toimingute või otsuste õiguspärasust "erandjuhtudel, kui isikul puuduvad

võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus

menetluses" (11. detsembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-11, p 21).

Viidatud üldkogu otsuses käsitletud erandjuhtumiga ei ole selles asjas tegemist. Nagu kolleegium

eespool (p-d 9–13) selgitas, on õigusabipalve õiguspärasust käesoleval juhul pädev kontrollima

Riigiprokuratuur ja maakohus KrMS §-des 228–232 sätestatud korras. Seega tuleb praeguses

olukorras enne kahjunõudega halduskohtusse pöördumist läbida erikaebekord. Kaebajad ei ole vastu

vaielnud Riigiprokuratuuri väitele, et uurimiskaebemenetlus on läbimata.

Hüvitamiskaebuse aluseks olevate kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse eelnev tuvastamine

uurimiskaebemenetluses ei muuda uurimisasutusi ja prokuratuuri kahju hüvitamise nõuete suhtes

immuunseks. Seega on kaebajate väide PS §-de 15 ja 25 rikkumise kohta põhjendamatu.

17. Kuna kriminaalasja kohtueelne menetlus ei ole veel lõppenud ja õigusabipalve õigusvastasus

on uurimiskaebemenetluses tuvastamata, ei ole õigusabipalve õigusvastasusele tuginevat

hüvitamisnõuet praegu halduskohtumenetluses võimalik rahuldada. Seega kuni kriminaalasja

kohtueelse menetluse lõppemiseni või KrMS §-des 228-232 sätestatud menetluse läbimiseni ei ole

hüvitamiskaebusega ilmselgelt võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Sellise kaebuse võib kohus

HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada.

Kohtud on kaebuse tagastamisel ekslikult viidanud HKMS § 121 lg 2 p-le 1. Selle sätte kohaselt võib

kohus tagastada kaebuse, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Niisuguse olukorraga siin

tegemist ei ole. Ka kahju hüvitamise asjades reguleerib kaebeõigust HKMS § 44 lg 1. Selle kohaselt

võib kaebusega halduskohtusse pöörda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Käesoleval juhul on

kaebajad pöördunud oma õiguste kaitseks halduskohtusse ning kaebajate õiguste riive ei ole vähemalt

ilmselgelt välistatud.

III

18. Kuna kaebused on lõppkokkuvõttes õigesti tagastatud, ei käsitle kolleegium määruskaebuste

väiteid vaidlustatud kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse kohta. Kaebuse piiridest väljuvad

ka kaebajate etteheited kriminaalmenetluse kestusele. Käesolevas asjas ei ole kaebusi esitatud seoses

kriminaalmenetluse ebamõistlikku kestusega.

Muuta tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu määruste põhjendusi, täpsemalt viiteid kaebuse

tagastamise õiguslikule alusele hüvitamisnõuete osas. Määruse põhjendusena käsitab kolleegium ka

halduskohtu poolt ekslikult määruse resolutsioonis tehtud viiteid kaebuse tagastamise õiguslikule

alusele. Vastavalt HKMS § 162 lg-le 4 ja § 165 lg 1 p-le 5 peab resolutsioon olema selgelt eristatav

lahendi muudest osadest ning lahendiga kohaldatav õigus märgitakse lahendi põhjendavas osas (vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 12. oktoobri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 9).

Kuna ekslik viide kaebuse tagastamise õiguslikule alusele ei mõjuta asja lõpptulemust, jäävad

määruskaebused rahuldamata.

19. Määruskaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud kaebajate

kanda (HKMS § 108 lg 1 esimene lause). Kaebajate poolt tasutud kautsjonid kokku 50 eurot

arvatakse riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause).

20. E. Savisaare poolt 6. märtsil 2013 Riigikohtule esitatud tõendid kriminaalmenetluse toimingute

väidetava õigusvastasuse kinnitamiseks ei ole kaebuse tagastamise tõttu asjassepuutuvad ja tuleb

samuti tagastada (HKMS § 62 lg-d 2 ja 5).

Tõnu Anton, Hannes Kiris, Ivo Pilving