3-1-1-28-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-28-13

Otsuse kuupäev

22. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Väärteoasi Enn Narrussoni süüdistuses liiklusseaduse § 221

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. oktoobri 2012. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-12-3420

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Politsei- ja Piirivalveamet, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Enn Narrusson

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. veebruar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15. oktoobri 2012. a otsus Enn Narrussoni väärteoasjas

liiklusseaduse § 221 lg 1 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale kohtule teises

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur karistas 2. juuli 2012. a otsusega Enn Narrussoni

liiklusseaduse (LS) § 221 lg 1 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 80 eurot. Enn Narrussoni

karistati selle eest, et ta 8. juunil 2012 alustas mootorsõidukit juhtides reguleeritud ülekäiguraja

ületamist foori keelava kollase tule ajal, rikkudes sellega LS § 35 lg 10 nõudeid.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse maakohtule menetlusalune isik E. Narrusson.

Kaebuse esitaja leidis, et talle mõistetud rahatrahv on liiga suur ja palus selle vähendamist.

3. Harju Maakohtu 15. oktoobri 2012 otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Maakohtu põhistused olid lühidalt järgmised.

3.1. KrMS § 35 lg 2 kohaselt on süüdistataval õigus tutvuda kriminaaltoimikuga, seega pidi

menetlusalune isik saama tutvuda kõigi väärteomenetluses kogutud materjalidega. Rikkudes VTMS §

19 nõudeid ei tutvustatud E. Narrussonile kõiki väärteomaterjale, s.o tunnistaja ülekuulamise

protokolli. Sellega rikuti menetlusaluse isiku õigusi.

3.2. Väärteoasjas tunnistajana ülekuulatud M. V. täitis politseiametniku ülesandeid ega saanud olla

asjas tunnistajaks KrMS § 66 kohaselt. Seega ei saa neid ütlusi tõendina arvestada.

3.3. Väärteoprotokoll E. Narrussoni suhtes on koostatud ebaõigesti, kuna selle koostamise ajaks

polnud kogutud kõiki tõendeid ega neid menetlusalusele isikule tutvustatud. Nii polnud

menetlusalune isik näinud videosalvestist. Samuti polnud väärteoprotokolli koostamise ajaks

valminud tunnistaja ülekuulamise protokolli.

3.4.

Videosalvestisest

ei

nähtu

keelava

kollase

tulega

ristmikku

ületanud

sõiduki

registreerimisnumbrit. Kõrvaldamata vastuolud tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.

E. Narrussoni süü pole tõendatud.

3.5. Kohtuväline menetleja pole ümber lükanud E. Narrussoni väidet, et sündmuskohal tegi

politseiametnik talle ettepaneku võtta süü LS § 35 lg 10 rikkumisel omaks, mille vastutasuna

mõistetaks talle rahatrahv summas 20 eurot. PS § 22 kohaselt pole keegi kohustatud oma süütust

tõendama, mistõttu tuleb süüdistatava väide lugeda usaldusväärseks.

3.6. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja väitega, et E. Narrussonile varem mõistetud rahatrahvid

on tasumata. Karistusregistri väljavõttele pole kohtuväline menetleja lisanud ühtegi dokumenti, mis

kinnitaks rahatrahvide tasumist või tasumata jätmist. Karistusregistri andmete kohaselt puuduvad

andmed kahe rahatrahvi tasumise kohta.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Politsei- ja Piirivalveamet. Kassaator taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Kassatsiooni põhistused on

kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Kohtu põhjendus, miks ei ole tunnistaja M. V.-i ütlused lubatavaks tõendiks, on arusaamatu. M.

V. on füüsiline isik, kes vahetult tajus väärteo toimepanemist ja vastab seega ka KrMS § 66 lg 1

nõuetele. Ka ei kohaldu tema suhtes KrMS § 66 lg-s 2 sisalduv piirang, kuna M. V. teostas üksnes

riiklikku järelevalvet ega olnud selles väärteoasjas menetleja. Seega on kohus oluliselt rikkunud

väärteomenetlusõigust.

4.2. Arusaamatu on ka maakohtu seisukoht, et kohtuväline menetleja pidi, juhindudes KrMS § 35 lg-

st 2, tutvustama menetlusalusele isikule kõiki väärteoasja materjale. Kuigi väärteoprotokoll on

olemuslikult sarnane süüdistusaktiga kriminaalmenetluses, ei ole väärteomenetlusse automaatselt üle

kantavad kõik kriminaalmenetluse nõuded. Väärteomenetluses reguleerivad menetlusaluse isiku

staatust ja õigusi VTMS §-d 18 ja 19. Seega on see küsimus väärteomenetluses reguleeritud

kriminaalmenetlusest erinevalt. VTMS § 69 lg 6 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus väärteoasja

materjalidega tutvuda, kuid ta saab seda teha kohtuvälise menetleja juures 15 päeva jooksul alates

väärteoprotokolli kättesaamisest. Ka ei käsitletud väärteomaterjalidega tutvumise võimaluste

puudumist väärteoasja arutamisel maakohtu istungil. Seega on maakohus väärteomenetluses

kriminaalmenetlusõigust kohaldades rikkunud väärteomenetlusõigust ja maakohtu sellekohased

järeldused ei ole jälgitavad.

4.3. Kohus on tõendeid hinnanud valikuliselt, võttes seisukoha üksnes videosalvestise kohta, mis pole

iseseisev tõend. Kohus pole hinnanud seda kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolli

kontekstis, milles on märgitud ka muud väärteo toimepanemise asjaolud, sh auto tüüp ja

registreerimisnumber. Samuti täiendab videosalvestist helisalvestis, millel on samuti kuulda sõiduki

registreerimisnumbri mainimine. Seetõttu pole arusaadav, millised on need kõrvaldamata kahtlused,

mis tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.

4.4. Kohus tugineb asjaolu, et kohtuväline menetleja lubas E. Narrussonile rahatrahvi summas 20

eurot, tuvastamisel üksnes menetlusaluse isiku paljasõnalistele väidetele. Selle kohta pole teisi

tõendeid esitatud ega kogutud.

4.5. Kohtuistungi protokolli kohaselt andis E. Narrusson maakohtu istungil ütlusi, milles tunnistas

väärteo toimepanemist. Kohtuotsusest ei nähtu, miks pole kohus seda tõendit otsuste tegemisel

arvestanud.

4.6. Varasemate karistuste ja nende täitmise osas tuleb kohtul juhinduda karistusregistri andmetest.

Kohtuvälisel menetlejal pole kohustust esitada kohtule täiendavaid dokumente määratud rahatrahvide

tasumise kohta. Karistusregistri andmed omavad karistusregistri seaduse § 5 lg 1 kohaselt õiguslikku

tähendust. Seega juhul kui karistusregistri andmetes puudub karistuse täitmise kuupäev, tuleb eeldada

karistuse täitmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab

maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides

kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas

lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse

põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele

otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema

kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-122-12, p 8). Maakohtu otsus neile

nõuetele ei vasta. See on tervikuna jälgimatu ja arusaadavalt põhistamata. Kohtuotsusel puudub selge

struktuur ja selle põhjal pole võimalik tuvastada, milliseid tõendeid kohus hindas, millised asjaolud

loeks kohus nende põhjal tuvastatuks ja milline oli kohtu hinnang menetlusaluse isiku käitumisele.

Kohtu otsusest nähtub küll seosetuid etteheiteid kohtuvälise menetleja otsusele, kuid puudub analüüs,

miks tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Seega on maakohus rikkunud

oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses.

6. VTMS §-st 2 tulenevalt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades

väärteomenetluse erisusi. Sama põhimõtet kordab VTMS § 31 lg 1 ka tõendamise ja tõendite

kogumise osas. KrMS § 62 ja § 63 lg 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaolu esinemise või selle

puudumise tõendamine võimalik ka tunnistaja, s.o tõendamiseseme asjaolusid teada võiva isiku

ütlustega. Samas sätestab KrMS § 66 lg 2, et kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas

kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle

menetluses on kriminaalasi. Viidatud sätetest ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei

või olla tõendi allikaks. Vastupidi - KrMS § 66 lg 2 näeb ette vaid ühe väga kitsalt piiritletud

olukorra, mil uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik ei või menetluses tunnistajana

osaleda. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks

riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei

sea (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a kohtuotsus asjas nr 3-1-1-69-05, p-d

5-6). Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, et tunnistaja M. V.-i ütlused ei saa tulenevalt KrMS §-st

66 olla selles väärteoasjas tõendiks. Seega on maakohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust

VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

7. Kolleegium nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kuigi väärteoprotokollil võib menetluse

eseme piiritlemisel ja kaitseõiguse tagamisel olla sarnane funktsioon süüdistusaktiga (vt ka nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a kohtuotsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9), siis ei ole

need menetlusdokumendid väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse oluliste erinevuste tõttu

samastatavad. Tulenevalt VTMS §-st 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetlusõigust

üksnes sellisel juhul, kui väärteomenetluses pole mõnda küsimust reguleeritud. VTMS § 69 lg 6

reguleerib väärteoprotokolli koostamise järgset väärteotoimikuga tutvumist, mis erineb oluliselt

kriminaaltoimiku esitamisest KrMS §-de 244 jj kohaselt enne süüdistusakti koostamist. Ka VTMS

§ 19, mis loetleb üles menetlusaluse isiku õigused ja kohustused, erineb oluliselt KrMS §-de 34 ja 35

sõnastusest. Seega on seadusandja reguleerinud väärteoprotokolli koostamist ja väärteotoimikuga

tutvumist erinevalt võrreldes kriminaalmenetlusõigusega, mistõttu KrMS § 35 lg 2 koosmõjus VTMS

§-ga 2 siin ei kohaldu. Ka selles osas on maakohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust (VTMS

§ 150 lg 2).

8. Maakohus pole uurinud asjas tähtsust omavaid tõendeid, s.o kombineeritud liiklusjärelevalve

protokolli koos videosalvestusega ega tunnistaja M. V.-i ütlusi selle kohta. Samuti on kohus jätnud

sisuliselt analüüsimata menetlusaluse isiku kohtus antud ütlused selle kohta, et ta tunnistab ennast teo

toimepanemises süüdi ja vaidlustab tegelikult üksnes rahatrahvi suurust. Seega pole kohus uurinud

tõendeid nende kogumis ja on teinud ennatlikult otsustuse lõpetada väärteomenetlus 29 lg 1 p 1

alusel. Ka see minetus on hinnatav VTMS § 150 lg 2 mõttes väärteomenetlusõiguse olulise

rikkumisena.

9. Arusaamatud on ka maakohtu järeldused karistusregistri kannete õigusliku tähenduse kohta.

Kohtuväline menetleja ei pea karistusregistri väljavõttele lisama tõendeid nendes märgitud

rahatrahvide tasumise või tasumata jätmise kohta. Kohus peab lähtuvalt KarRS § 5 lg-st 1 eeldama

karistusregistri kannete, sh ka KarRS § 12 lg 4 p 7 alusel füüsilise isiku rahatrahvi täitmise andmete

õigsust. Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p 7, § 175 p-dest 1 ja 2 ja §-st 176 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 15. oktoobri 2012. a otsuse E. Narrussoni väärteoasjas LS §

221 lg 1 järgi ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Kohtuvälise menetleja kassatsioon tuleb rahuldada.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg