3-3-1-2-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-2-13

Määruse kuupäev

21. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

MTÜ Liivimaa Lihaveis kaebus Eesti-Läti programmi 2007–

2013 Seirekomitee otsuse nr 1.2-2.9/10/12920 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2012. a määrus asjas

nr 3-10-2861

Menetluse alus Riigikohtus

MTÜ Liivimaa Lihaveis määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta MTÜ Liivimaa Lihaveis määruskaebus rahuldamata.

2. Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust lisaks Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2012. a

määruse asjas nr 3-10-2861 resolutsiooni p-s 1 esitatud küsimustele järgmistes küsimustes:

2.1. Kas Eesti-Läti programmis 2007–2013 osalevatel liikmesriikidel on nõukogu 11. juuli

2006. a määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 63 lõikes 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli

2006. a määruse (EÜ) nr 1080/2006 artikli 14 lõikes 3 nimetatud seirekomitee moodustamisel

Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 1 kolmandast lausest ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta

artikli 47 lõikest 1 tulenevalt kohustus kokku leppida, milline kohus on pädev lahendama

seirekomitee otsuste peale esitatud kaebusi ja millise õiguse alusel toimub kaebuse lahendamine?

2.2. Kui vastus punkti 2.1. küsimusele on jaatav, kuid selline kokkulepe puudub, siis kas

nõukogu 11. juuli 2006. a määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 63 lõikega 2 on kooskõlas, kui

seirekomitee otsuse peale esitatud kaebuse lahendab siseriikliku õiguse alusel sama liikmesriigi

kohus, kelle isik esitas kaebuse?

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti-Läti programm 2007–2013 on Euroopa territoriaalse koostöö edendamise eesmärgil koostatud

rakenduskava, mille kutsus ellu Euroopa Komisjon 21. detsembri 2007. a otsusega nr K/2007/6603

(otsus 6603). Otsuse 6603 art-ga 1 võeti vastu "Eesti-Läti programm 2007–2013" (programm-

dokument).

2. MTÜ Liivimaa Lihaveis esitas 19. veebruaril 2010 rakenduskava raames taotluse projekti rahasta-

miseks. Projekt läbis esimese valikumenetluse staadiumi, milles see tunnistati tehniliselt abikõlbulikuks

ja esitati kvaliteedi hindamiseks. Kvaliteedi hindamise viis läbi ühine tehniline sekretariaat, kes koostas

hindamise tulemusel projektide järjestuse ning esitas selle otsuse tegemiseks seirekomiteele.

3. Seirekomitee kohtumine toimus 28.–29. juunil 2010, kus seirekomitee otsustas mitte heaks kiita

MTÜ Liivimaa Lihaveis projekti. Ühine tehniline sekretariaat teavitas MTÜ-d Liivimaa Lihaveis, et

tema taotlus ei leidnud seirekomitee heakskiitu.

4. MTÜ Liivimaa Lihaveis esitas halduskohtule kaebuse, milles palus seirekomitee otsus tema taotluse

mitterahuldamise kohta tühistada ning teha seirekomiteele ettekirjutus MTÜ Liivimaa Lihaveis projekti

taotluse uueks läbivaatamiseks ja seadusega kooskõlas oleva haldusotsuse vastuvõtmiseks. Kaebuse

kohaselt on seirekomitee vaidlustatud otsuse näol tegemist haldusaktiga. Otsus ei ole õiguspärane, sest

haldusorgan on eksinud kaalutlusreeglite vastu, otsus on vastuolus kehtiva õiguse ja õiguse

üldpõhimõtetega, haldusmenetluse läbiviimisel on eksitud menetlusnormide vastu ja haldusakti

vorminõudeid on oluliselt rikutud.

5. Tartu Halduskohus tagastas 21. septembri 2011. a määrusega MTÜ Liivimaa Lihaveis kaebuse,

kuna kaebajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Ühise tehnilise sekretariaadi

28.–29. juuni 2010. a otsus ei ole haldusakt, mis kuuluks vaidlustamisele halduskohtus. Perioodi 2007–

2013 struktuuritoetuse seadus (StS) § 1 lg-d 3 ja 5 näevad koosmõjus ette erandi, mis välistab

haldusmenetluse seaduse (HMS) sätete kohaldamise rakenduskava puhul ning programmi dokumentat-

sioonis endas sätestatakse eraldi juhised toetatavate projektide valimiseks ja toetuse andmisest

keeldumiseks. Seega on seadusandja leidnud, et rakenduskavade alusel tegutsemise erisusi arvestades e

ole seirekomiteele esitatud taotluste menetlemisel võimalik ega põhjendatud HMS sätetest lähtumine.

Seega viitab programmi dokumentatsioonis kindlaks määratud menetluskord selgelt asjaolule, et

seirekomitees toimuv menetlus ei ole seotud siseriiklike haldusmenetluse normide ega põhimõtetega.

Seirekomitee on rahvusvaheline isikute liikmelisusel põhinev komitee, mis ei ole haldusorgan, kuivõrd

ta ei vasta HMS § 8 lg-s 1 sätestatud eeldustele. Samas ei ole seirekomitee ühegi haldusorgani

struktuuriüksus, mistõttu ei saa seirekomitee otsus olla haldusakt, kuna seda ei ole andnud haldusorgan.

Isegi juhul, kui seirekomitee otsust saaks käsitada haldusaktina, on tegemist halduse siseaktiga ning

kaebajal puudub sellele kaebeõigus, kuna seirekomitee otsus iseseisvalt ei tekita, lõpeta ega muuda

haldusväliste subjektide õigusi ja kohustusi. Pärast otsuse tegemist astub seirekomitee alles projekti

esitajatega läbirääkimistesse, mille tulemusena võib, aga ei pruugi realiseeruda toetuslepingu

sõlmimine.

6. MTÜ Liivimaa Lihaveis esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse.

7. Ringkonnakohtu 23. novembri 2012. a määruse resolutsiooni p-ga 1 taotleti Euroopa Kohtult

eelotsust järgmistes küsimustes:

"a) Kas Nõukogu määruse nr 1083/2006 artikli 63 lõikega 2 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste

harta artikliga 47 on kooskõlas kahe liikmesriigi poolt ühiselt asutatud seirekomitee töökord, nagu

seda on Eesti-Läti programmi 2007-2013 Seirekomitee poolt vastu võetud Programmi juhend, mis

näeb ette, et Seirekomitee otsused ei kuulu edasikaebamisele mitte üheski kohtus (Programmi juhendi

punkti 6.6 neljas lõik: "The decisions of the Monitoring Committee are not appealable at any place of

jurisdiction.")?

b) Kui vastus küsimusele a) on eitav, kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 lõige 1 punkti b

tuleb tõlgendada selliselt, et Eesti-Läti programmi 2007-2013 Seirekomitee poolt vastu võetud

Programmi juhendi punkti 6.6 neljas lõik on liidu institutsiooni, organi või asutuse õigusakt, mis tuleb

tunnistada kehtetuks?

c) Kui vastus küsimusele a) on eitav, siis kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 263 lõige 1

lauset 2 koosmõjus artikli 256 lõikega 1 ja artikliga 274 tuleb tõlgendada selliselt, et Eesti-Läti

programmi 2007-2013 Seirekomitee otsuste peale esitatud kaebusi on pädev lahendama Euroopa Liidu

Üldkohus või on selleks siseriikliku õiguse järgi pädev kohus?"

Määruse resolutsiooni p-ga 2 peatas ringkonnakohus haldusasja menetluse kuni Euroopa Kohtu eel-

otsuse jõustumiseni. Ringkonnakohus leidis:

1) seirekomitee poolt programmdokumendi alusel vastu võetud programmi juhendi punkt 6.6, mis

keelab seirekomitee otsuste vaidlustamise, on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELPH)

artikliga 47;

2) seirekomitee ei ole siseriiklik haldusorgan HMS § 8 lg 1 mõttes, sest ta ei ole loodud siseriikliku

seaduse, selle alusel antud määruse ega halduslepinguga. Seirekomitee ei ole ka eraõiguslik ega ükski

muu siseriikliku õiguse alusel moodustatud kehand. Seirekomitee ei ole rahvusvahelise lepinguga

loodud rahvusvaheline organisatsioon;

3) seirekomitee poolt vastu võetud juhend on eelnevast tulenevalt EL teisese õiguse rakendamiseks

antud akt;

4) kui Euroopa Kohus leiab, et programmi juhendi p 6.6 on vastuolus ELPH art-ga 47, siis on kaebust

pädev läbi vaatama nii EL Üldkohus kui ka siseriiklik kohus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. MTÜ Liivimaa Lihaveis esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse osas, millega

ringkonnakohus peatas haldusasjas menetluse kuni Euroopa Kohtu eelotsuse jõustumiseni. Määrus-

kaebuse esitaja väidab, et:

1) kuigi Euroopa Komisjon kinnitab programmdokumendi, ei ole tegemist EL õigusaktiga (Euroopa

Kohtu 19. septembri 2002. a otsus asjas C-336/00). Programmdokumendi kohaldamine toimub

siseriikliku õiguse kohaselt ja seetõttu tuleb kehtestada täiendavad siseriiklikud õigusnormid. Eesti ei

ole kehtestanud programmdokumendi kohaldamiseks piisavat õigusnormistikku ning StS ei saa pidada

piisavaks;

2) seirekomitee ei ole EL kehand. Seirekomitee ei ole loodud otsuse 6603 ega programmdokumendi

alusel, vaid see tuleb luua siseriikliku õiguse alusel;

3) Eesti-Läti programmi 2007–2013 programmi juhend ei ole EL õigusakt. Juhend sisaldab üksnes

suuniseid, mitte õigusnorme. Programmi juhend ei ole nõukogu 11. juuli 2006. a määruse

nr 1083/2003 art 63 lg-s 2 sätestatud seirekomitee töökord. Programmi juhendi koostamise näeb ette

programmdokumendi p 7.1., millest aga ei saa tuletada juhendi siduvat iseloomu. Isegi kui tegemist on

õigusaktiga, on see siseriiklik õigusakt;

4) vaidlust on pädev lahendama siseriiklik kohus;

5) menetluse peatamine on põhjendamatu ja rikub kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. Haldusasi on

võimalik lahendada ilma Euroopa Kohtu eelotsust ära ootamata.

9. Seirekomitee ja Siseministeerium paluvad jätta MTÜ Liivimaa Lihaveis määruskaebuse

rahuldamata, kuna:

1) seirekomitee ei ole haldusorgan HMS § 8 lg 1 mõttes ega iseseisva kolmanda isiku struktuuriüksus

või selle osa;

2) programmdokument on EL õigusakt, kuna selle on vastu võtnud Euroopa Komisjon. Viide Euroopa

Kohtu lahendile C-336/00 ei ole asjakohane, kuna selles asjas kinnitas Komisjon programm-

dokumendi ning tegemist oli siseriikliku abiprogrammiga;

3) seirekomitee on EL kehand, kuna see on moodustatud otsuse 6603 ja Nõukogu määruse

nr 1083/2003 alusel. StS § 38 lg 2 kinnitab, et seirekomitee ei ole siseriiklik organ. Seirekomiteesse

nimetab liikmed nii Eesti kui ka Läti;

4) programmi juhend on EL õigusakt;

5) siseriiklik kohus ei ole pädev asja lahendama.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Esmalt analüüsib kolleegium ringkonnakohtu määruse tühistamise võimalikkust (I), seejärel

halduskohtu pädevust (II) ning viimaks vajadust esitada Euroopa Kohtule täiendavaid eelotsuse

küsimusi (III).

I

11. Määruskaebuses taotleb kaebaja selgesõnaliselt ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 2

tühistamist. Samas on määruskaebuse väited suunatud ka sellele, et ringkonnakohus küsis ekslikult

eelotsust. Selgitamist vajab seega, kas kohtumäärus eelotsuse küsimiseks on edasikaevatav ja kas

määruskaebust lahendav kohus saaks sellise määruse tühistada, tuginedes menetlusosalise väitele, et

eelotsust on taotletud põhjendamatult.

12. HKMS § 95 lg 4 esimene lause sätestab: "Kui kohus taotleb asjas tõusetunud küsimuses

Euroopa Liidu Kohtult eelotsust, peatab kohus menetluse kuni Euroopa Liidu Kohtu lahendi

jõustumiseni."

Kolleegium on seisukohal, et kuna ringkonnakohus küsis Euroopa Kohtult eelotsust, siis tuli tal

HKMS § 95 lg 4 esimese lause kohaselt menetlus peatada. Tegemist on kohustava sättega ja see ei

võimalda kohtul kaaluda, kas viidatud olukorras menetlus peatada või mitte. Kaalumisvõimalust ei

anna viidatud sätte alusel seegi, et menetlus on juba kestnud pikka aega, ilma et kohtud oleksid asunud

asja sisulise lahendamise juurde.

Ringkonnakohus peatas menetluse õigesti. Menetluse peatamise määruse saaks tühistada vaid juhul,

kui kolleegiumil oleks õigus tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 1 ehk Euroopa Kohtult

eelotsuse küsimine.

13. Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkt, millega taotleti eelotsust, on siseriikliku õiguse

järgi vaidlustatav, kuna see takistab asja edasist menetlust (HKMS § 235 lg 1). Eelotsuse taotlemise

tagajärjeks on menetluse peatamine kohtuliku kaalumisvõimaluseta.

Eelotsuse küsimise määruse tühistamine on aga välistatud Euroopa Liidu õigusest tulenevalt. Nimelt

asus Euroopa Kohus 16. detsembri 2008. a otsuses kohtuasjas C-210/06: CARTESIO, (p 98)

järgmisele seisukohale: "[S]eoses eelotsusetaotluse esitamise otsuse peale edasikaebamise õigust

käsitlevate siseriiklike õigusnormidega olukorras, kus põhikohtuasi tervikuna on jätkuvalt eelotsuse-

taotluse esitanud kohtu lahendada ning ainult eelotsusetaotlus on piiratud apellatsiooni korras

vaidlustatud, tuleb EÜ artikli 234 teist lõiku tõlgendada nii, et pädevust, mis on selle asutamislepingu

sättega antud igale eelotsusetaotluse esitanud kohtule, ei või piirata selliste õigusnormidega, mis

võimaldavad apellatsioonikohtul muuta Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise otsust, see

tühistada ja kohustada selle otsuse teinud kohut jätkama peatatud siseriiklikku menetlust."

Kolleegiumi hinnangul ei saa Euroopa Kohtu eelviidatud lahendi kohaselt eelotsust küsiva kohtu

pädevust siseriikliku õigusega piirata. Samuti tuleneb Euroopa Kohtu eelviidatud seisukohast, et

kõrgema astme kohus ei tohi madalama astme kohtu eelotsuse küsimusi muuta, neid tühistada ega

kohustada kohut jätkama peatatud siseriiklikku menetlust. Sellest tulenevalt puudub kolleegiumil

võimalus tühistada või muuta ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkti 1, millega ringkonnakohus

otsustas küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Samas ei tulene viidatud Euroopa Kohtu lahendist keeldu

kõrgema astme kohtule esitada samas asjas edasikaebemenetluses täiendavaid küsimusi, kui madalama

astme kohus on juba Euroopa Kohtult eelotsust taotlenud.

14. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata.

II

15. Kuigi Euroopa Liidu õiguse lõpliku tõlgendamise õigus on Euroopa Kohtul, peab Riigikohus

põhikohtuasja edasise õige ja sujuva lahendamise huvides vajalikuks juba praeguses menetlus-

staadiumis kujundada seisukoht küsimuses, kas ja millisel viisil võimaldaks Eesti õigus seirekomitee

otsuseid vaidlustada Eesti halduskohtus, kui kohtumenetluses asutakse seisukohale, et seirekomitee ei

ole Eesti haldusorgan HMS § 8 mõttes.

16. HKMS § 4 lg 3 kohaselt ei saa halduskohtule esitada kaebust välisriigi võimude, rahvusvahelise

organisatsiooni või selle organi tegevuse peale. Samuti ei saa halduskohtule esitada kaebust Euroopa

Liidu institutsioonide tegevuse peale (Euroopa Liidu toimimise lepingu art 263).

Seirekomitee moodustamises ja töös osalevad Eesti valitsusasutused. See, et seirekomitee moodusta-

mises ja töös osalevad ka teise riigi valitsusasutused, ei muuda seirekomiteed välisriigi võimuorganiks

HKMS § 4 lg 3 mõttes. Samuti ei ole seirekomitee rahvusvaheline organisatsioon ega selle organ.

Seega ei välistaks ainuüksi HKMS § 4 lg 3 halduskohtu pädevust seirekomitee otsuste peale esitatud

kaebuste lahendamiseks.

Halduskohtu pädevus ei sõltu HKMS § 4 lg 1 kohaselt sellest, kas avalikku võimu teostav üksus

vastab HMS § 8 lg-s 1 sätestatud haldusorgani mõistele. Kui seirekomitee teeb otsuseid Eesti isikute

projektide rahastamise kohta, teostab seirekomitee avalikku võimu Eesti territooriumil ja Eesti isikute

suhtes. Vaidlus tema tegevuse õiguspärasuse üle on oma laadilt avalik-õiguslik. Kui seirekomitee ei

ole Euroopa Liidu organ, siis kuuluks vaidlus tema tegevuse üle HKMS § 4 lg 1 kohaselt halduskohtu

pädevusse.

17. Küll aga sõltuvad HKMS § 5 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud halduskohtu volitused sellest, kas seire-

komitee otsus on käsitatav haldusaktina HKMS § 6 lg 1 mõttes. HKMS § 6 lg 1 seab haldusakti üheks

tingimuseks selle, et tegemist oleks haldusorganiga HMS § 8 tähenduses. Kolleegium leiab siiski, et

isegi kui seirekomitee ei oleks haldusorgan HMS § 8 mõttes ja seirekomitee otsused on liikmesriigi

kohtus vaidlustatavad, ei pruugi see takistada halduskohtul seirekomitee otsuse suhtes HKMS § 5 lg 1

p-des 1 ja 2 sätestatud volitusi rakendada. Kohtul on võimalik kaaluda, kas jätta riigisisene õigus

kohaldamata selles osas, mis on vastuolus EL õigusega.

18. Liikmesriikide autonoomiat halduskohtumenetluse korraldamisel EL õigusega hõlmatud vald-

kondades piiravad võrdväärsuse põhimõte ja tõhususe põhimõte. Kui EL õigus näeb ette EL õigusakti

elluviimise liikmesriikide ühise organi poolt ning liikmesriigid ei taga isikutele EL õigusaktist

tulenevate õiguste kaitset selle ühisorgani otsuste eest samaväärselt riigisiseste haldusorganite poolt

tehtavate otsustega, võib see rikkuda võrdväärsuse põhimõtet. Kui liikmesriik ei taga seejuures ühise

organi otsuste vaidlustamisel kohtulikku kaitset üldse, võib see rikkuda tõhususe põhimõtet (vt

Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. a otsus asjas nr C-432/05: Unibet, p 43).

Eelnevat arvestades ei näe kolleegium takistust, mis välistaks seirekomitee otsuste kontrollimise Eesti

halduskohtus juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et seirekomitee ei ole Euroopa Liidu institutsioon ja

tema otsuste vaidlustamine ei kuulu Euroopa Liidu Üldkohtu pädevusse. Kui Eesti haldusorgani

asemel viib Euroopa Liidu õigust Eestis ellu Eesti ja teise asjaomase liikmesriigi ühine organ, on EL

õigusest juhindudes võimalik see ühine organ allutada halduskohtulikule kontrollile Eesti haldusorgani

kohta käivate normide, sh HKMS § 5 alusel.

19. Kolleegiumi hinnangul nähtub määruse nr 1083/2006 art-st 63 ja määruse nr 1080/2006 art 14

lg-st 3, et seirekomitee on liikmesriikide, mitte Euroopa Liidu organ (vt ka Euroopa Kohtu 13. märtsi

2008. a otsus liidetud asjades C-383/06 ja C-385/06: Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale

Werkvoorziening jt, p 36). Eespool viidatud piirangutest tulenevalt ei mõjuta see kolleegiumi

seisukoht aga määruskaebuse lahendamist (vt käesoleva otsuse p-d 11–14).

III

20. Pärast ringkonnakohtu eelotsuse esitamise taotlust algatas Euroopa Kohus menetluse kohtuasjas

C-562/12.

Arvestades kaebuse esitamisest möödunud aega ning õigust kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul,

peab Riigikohus oluliseks vältida käesoleva asja menetlemisel hiljem uue eelotsuse küsimist.

Kolleegiumi hinnangul ei lähe Euroopa Kohtu eelviidatud seisukohaga (vt käesoleva otsuse p 13)

vastuollu see, kui liikmeriigi kõrgem kohus efektiivse ja tõhusa õigusmõistmise huvides esitab

madalama astme kohtu määruses esitatud küsimustele lisaks eelotsuse küsimused. Õigusemõistmise

huvides on tagada põhikohtuasja sujuv lahendamine pärast Euroopa Kohtu otsuse jõustumist.

21. Kui Euroopa Kohus peaks vastama ringkonnakohtule, et kaebusi seirekomitee otsuste peale on

pädev lahendama siseriikliku õiguse järgi pädev kohus, ei kõrvaldaks see käesolevas asjas veel kõiki

raskusi seoses Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisega.

22. Kolleegiumi hinnangul on seirekomitee pädevuses otsustada ka selle üle, kas toetust anda või

mitte (programmi juhendi p 6.6. ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. a määruse (EÜ)

nr 1080/2006 art 19 lg 3). Samas välistab programmi juhendi p 6.6. neljas lõik seirekomitee selliste

otsuste vaidlustamise.

23. Euroopa Liidu lepingu art 19 lg 1 teine lõik sätestab: "Liikmesriigid näevad ette tulemusliku

õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades." Sarnane õigus

tuleneb ELPH art 47 lg-st 1. ELPH art 41 lg 1 sätestab: "Igaühel on õigus sellele, et liidu institut-

sioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja

jooksul." Sama artikli lõige 2 sätestab, et see õigus hõlmab isiku õiguse ärakuulamisele, õiguse

andmetega tutvumisele ja asutuse kohustuse otsuseid põhjendada.

24. Kolleegium kahtleb, kas Eesti ja Läti on käesoleval juhul seirekomitee moodustamisel ülal

viidatud õigused taganud.

Kui Euroopa Kohus peaks nõustuma, et vaidlused seirekomitee otsuste peale kuuluvad siseriikide

kohtute pädevusse ning programmi juhendi p 6.6. on Euroopa Liidu õigusega vastuolus, siis ei ole

selge, kumma liikmesriigi (Eesti või Läti) õiguse kohaselt tuleks seirekomitee otsuste õiguspärasust

kontrollida. Ebaselge oleks samuti see, kuidas allutatakse ühe liikmesriigi kohtuotsusele seirekomitee

tegevuses osaleva teise liikmesriigi esindajad. Eelmainitut oleks olnud võimalik vältida, kui

liikmesriigid oleks leppinud seirekomitee moodustamisel kokku nii pädevas kohtus kui ka kohalda-

tavas õiguses.

Juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et seirekomitee otsused on vaidlustatavad liikmesriigi kohtus ja seire-

komitee tegevusele kohaldatakse liikmesriigi õigust, puudub Eesti ja Läti kokkulepe, millise riigi

kohtus ja millise õiguse alusel tuleb vaidlus lahendada. Sellest tulenevalt peab kolleegium vajalikuks

küsida Euroopa Kohtult täiendavaid küsimusi.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving