3-1-1-26-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-26-13

Otsuse kuupäev

20. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi A.B süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

10. oktoobri

2012.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-1998

Kassatsiooni esitaja

Süüdistatava A.B kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

20. veebruar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 27. juuli 2012. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012. a otsus A.B ja

Jarmo Kuivakaevu süüditunnistamises KarS § 113 järgi täies ulatuses.

2. A.B ja N.A tõkendiks jätta vahi all pidamine.

3. Saata kriminaalasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A.B-le

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 345 (kolmsada nelikümmend viis) eurot ja 60 (kuuskümmend)

senti, sealhulgas käibemaks 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti. Jätta see menetluskulu riigi

kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 29. augusti 2011 otsusega tunnistati A.B ja N.A süüdi KarS § 113 järgi ja neile mõlemale mõisteti

karistuseks 8 aastat vangistust.

2. Maakohtu 29. augusti 2011 otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatava A.B kaitsja ja süüdistatav N.A ning tema

kaitsja. Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 2011 määrusega tühistati Viru Maakohtu 29. augusti 2011 otsus täies ulatuses

ja saadeti kriminaalasi uue kohtuotsuse tegemiseks Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus.

3. Viru Maakohtu 27. juuli 2012 otsusega tunnistati A.B süüdi KarS § 113 järgi ja talle mõisteti karistuseks 8 aastat

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka 1 aasta 10 kuud ja 18 päeva eelvangistust. Alates 27. juulist 2012

jäi A.B kanda 6 aastat 1 kuu ja 12 päeva vangistust. Samuti tunnistati KarS § 113 järgi süüdi N.A ja talle mõisteti

karistuseks 8 aastat vangistust, kuid tema osas ei ole otsust kassatsiooni korras vaidlustatud.

4. A.B tunnistati süüdi selles, et tema koos N.A-ga ajavahemikus 29. august 2010 kl 18.30 kuni 30. augustini 2010 kl 07.30

Rakveres Xxxxx X-X korteris peksid P. T.-d käte, jalgade ja kiviga pea ning keha piirkonda, tekitades P. T.-le eluohtlikke

vigastusi, mille tagajärjel kannatanu suri. A.B ja N.A tegutsesid P. T. surma põhjustamisel kaastäideviijatena. Maakohtu

põhistused olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. N.A, kes lõi raskes alkoholijoobes olevat ja vastupanu mitteosutavat P. T.-d rusikate, jalgade ja kiviga pea ning keha

piirkonda, s.o isiku elutähtsatesse piirkondadesse, ja A.B, kes sellist löömist pealt nägi, kuid sellele vaatamata ka ise

analoogsel viisil kannatanut lõi, pidid pidama võimalikuks või vähemalt möönma, et sellise tegevuse tagajärjeks võib olla

kannatanu surm.

4.2. Võimalik on olukord, kus teatud osas saab lugeda isiku ütlused ebausaldusväärseteks, teatud osas aga usaldusväärseks.

Ei ole põhjust jätta süüdistatava N.A ütlusi A.B vastu tervikuna kõrvale põhjusel, et kohtuistungil on N.A kinnitanud, et

A.B ei ole haamriga P. T.-d löönud, aga kohtueelses menetluses on väitnud vastupidist, oskamata ütluste muutmist

põhjendada, sest sündmuskohalt haamrit ei leitud. Süüdistatava N.A kohtuistungil antud ütlustest tuleb jätta kõrvale tema

ütlused A.B korterist lahkumise kellaaja kohta, sest kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlused on selles osas

vastuolulised. Ei ole eluliselt usutav, et alkoholijoobes isik koos teistega ühise alkoholi tarvitamise käigus fikseeriks enda

jaoks täpselt kellaajaliselt selle, millal üks või teine sündmus aset leidis ja millal ta täpselt ühe või teise teo toime pani.

5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.B kaitsja, kes palus tühistada maakohtu otsuse A.B süüdimõistmises KarS

§ 113 järgi ning mõista A.B talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja seisukohad olid kokkuvõttes järgmised.

5.1. Asja uuel arutamisel on KrMS § 338 p 1 kohaselt kohtulik uurimine viidud läbi ühekülgselt ja puudulikult. Maakohus

on tuvastanud objektiivse teokoosseisu olemasolu A.B käitumises meelevaldselt. A.B ja N.A ei ole käesolevas kaasuses

vaadeldavad kaastäideviijatena. Kriminaalasjas on vastuvaidlematult tuvastatud, et P. T. suhtes kasutas vägivalda N.A.

Seevastu asjaolule, et vägivalda oleks tarvitanud ka A.B, viitab üksnes N.A. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt

saab kohus rajada süüdimõistva kohtuotsuse üksnes kohtulikul uurimisel antud ütlustele. Samuti ei ole maakohus

juhindunud ka põhimõttest, et situatsioonides, kus on sõna-sõna-vastu-olukord, peab kohus arvestama kõigi asjaoludega,

mis enda olemuselt on asja lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab

selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud.

5.2. Maakohus on viidanud korduvalt N.A kohtus antud ütluste vastuolule tema kohtueelses menetluses antud ütlustega ja

tema ütluste ebausaldusväärsusele ka muudel põhjustel, nt et ei ole usutav, et A.B jalaga kannatanut näkku lõi. KrMS § 289

lg-s 1 märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid

ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Põhimõtteliselt ei saa tekkida olukorda, kus kohus loeb

tunnistaja või süüdistatava ütlused osaliselt usaldusväärseteks ja osaliselt mitte. Juhul, kui tõendi allikas on andnud

erinevatel menetlusetappidel erinevaid ütlusi, saavad need ütlused olla üksnes täielikult ebausaldusväärsed. Maakohus

pidanuks N.A kui isikulise tõendiallika lugema tervikuna ebausaldusväärseks ja tema ütlused, mis süüstavad A.B, tõendite

kogumist välja jätma. Olukorras, kus A.B süüstavad vaid kaassüüdistatava N.A vastuolulised ütlused, puudub võimalus

teha süüdimõistvat kohtuotsust. Arvestades tõendiallika olemust, tuleb kaassüüdistatava ütlusi hinnata kriitilisemalt kui

kõrvalise tunnistaja ütlusi. Eriti tõusetub KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlus, kui kaassüüdistatav on kohtus andnud ütlusi, mis on

vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Sellist vastuolu ei ole käesolevas asjas võimalik kohtuliku uurimise

käigus kõrvaldada.

5.3. N.A soovib rõõnata A.B ja oma süüd seeläbi vähendada. N.A on oma kaitsetaktika rajanud sellele, et tema tekitas

kannatanule üksnes KarS § 121 sätestatud süüteokoosseisu täitvad vigastused, kuid KarS § 113 süüteokoosseisu täitvad

vigastused tekitas A.B. N.A on kohtueelses menetluses viidanud kannatanu haamriga löömisele, mis lisab täiendavalt

kahtlusi tema ütluste tõepärasusele.

5.4. P. T. DNA-d leiti üksnes N.A särgilt, aga A.B pluusilt seda ei leitud. See viitab kaitsja hinnangul asjaolule, et A.B

kannatanut ei peksnud. Asjaolu, et kannatanu DNA on sattunud A.B vasakule saapale ja et seda leiti ka tagatoast, ei oma

tähtsust, sest vaidlust ei ole selles, et kannatanu viibis A.B korteris ja viimane ka tema surnukeha leidis. Kivilt, millega

kannatanu peksmisele viitab N.A, aga A.B DNA-d ei leitud.

5.5. Tunnistaja A. T. ütlusi tuleb lugeda ebausaldusväärseteks põhjusel, et ta on N.A sõber. Samuti viitab ta oma ütlustes

sellele, et käis sündmuse päeval kell kaheksa N.A kodus, kus N.A magas. Nimetatu on aga ümber lükatud teiste tõenditega,

kuivõrd N.A lahkus A.B juurest hiljem.

5.6. Maakohus ei ole kohtuotsust kuulutanud. Sellega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuivõrd KrMS § 315

lg 5 p 1 kohaselt võib kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemise aja määrata üksnes kuulutatud kohtuotsuse

(resolutiivosa) puhul.

6. Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhistused otsuse tegemisel olid lühidalt järgmised.

6.1. Kaitsja väide, et A.B süüstavad üksnes kaassüüdistatava N.A ütlused, ei vasta tegelikkusele. Kohus on A.B

süüditunnistamisel tuginenud ka teistele tõenditele, sh sündmuskoha vaatlusprotokollile, DNA ekspertiisi aktile, surnu

ekspertiisiaktile ning tunnistajate I. U. ja N. N.-i ütlustele.

6.2. Maakohtu otsus rajaneb üksnes süüdistatava N.A kohtulikul uurimisel antud ütlustel, sest eeluurimisel antud ütlusi ei

ole tõenditena kasutatud. Seda kinnitab kohtuistungi protokolli ja kohtuotsuses tõenditena toodu võrdlus.

6.3. Kohtupraktika kohaselt on lubatav, et isiku ütlused kohtus loetakse osaliselt tõele mittevastavaks, osaliselt aga

asjakohasteks ning usaldusväärseteks. N.A ütlused on suures osas kooskõlas eespool viidatud teiste tõenditega ja seetõttu

oli maakohus õigustatud neid ütlusi usaldama. Maakohus jättis tema ütlustest kõrvale kannatanu haamriga löömise ja

korterist lahkumise kellaaja kohta antud ütlused, sest need ei olnud kooskõlas teiste tõenditega. Ütluste usaldusväärsuse

hindamise kriteeriumiks on ennekõike isiku poolt antud ütluste riimumine kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega ning

nende eluline usutavus. Arvestada tuleb ütlustes sisalduvat detailirohkust. Isiku poolt edastatavat teavet tuleb võrrelda teistes

uuritud tõendites sisalduva informatsiooniga. Kui ütlustes sisalduvad detailid ning muud tuvastamist leidnud asjaolud saab

siduda selliseks ühtseks orgaaniliseks tervikuks, mis lubavad lõppjäreldusena asuda seisukohale, et ütlused enda põhisisus

on tõele vastavad, siis on alust neid ütlusi lugeda usaldusväärseteks. N.A ütluste kokkulangemine kriminaalasja

tehioludega, mida kinnitavad eespool viidatud ekspertiisiaktid ja sündmuskoha vaatlusprotokoll, ei saa olla juhuslikku laadi

ning selliseid ütlusi saab anda vaid isik, kes ise on osalenud sündmuses ja kõike pealt näinud. Kaudselt kinnitab sellise

käsitusviisi õigsust ka Riigikohtu 8. märtsi 2012. a otsuse nr 3-1-1-15-12 p 23, mille kohaselt nendele asjaoludele, mille

puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel,

võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda.

6.4. On igati mõistetav, et isik püüab enda rolli toimunus sageli minimaliseerida, et näidata end paremas valguses. Sellest ka

N.A ütlused, et kuigi ka tema peksis P. T.-d, püüdis ta pärast peksmist viimasele abi osutada ja tema seisundit jälgida.

Sellised ennastõigustavad ütlused on maakohus kummutanud tõenditega, mis kinnitavad, et mõlemad süüdistatavad panid

tapmise toime kaastäideviijatena. Ei saa nõustuda kaitsja väitega, et N.A rõõnab A.B. Maakohus on põhjendanud, miks

tegemist pole rõõnaga.

6.5. Kuna DNA ekspertiisiakti kohaselt saadi A.B mõlemalt saapalt võetud proovist DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit

P. T.-lt, siis see on kooskõlas N.A ütlustega, mille kohaselt peksis A.B P. T.-d jalgadega. Asjaolu, et P. T. DNA-d ei leitud

A.B pluusilt ega kivilt, millega peksmisele viitab N.A, ei välista A.B poolt jalgadega P. T. peksmist. Maakohus on A. T.

ütlused kellaaegade osas lugenud vastuolulisteks ja seetõttu need kõrvale jätnud ning neile ütlustele ei ole rajatud

süüdimõistvat otsust.

6.6. KrMS § 315 lg 1 ja 4 nõuab kohtuotsuse kuulutamist. Peale seda saab KrMS § 315 lg 5 p 1 kohaselt teatavaks teha

päeva, millal kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Maakohtu otsuse tühistamise korral

KrMS § 341 alusel tuleb arvestada, et kohtumenetluse pooled on teadlikud, et eelmine otsus tühistati ja uue kohtuotsuse

puhul ei ole enam tegemist resolutiivotsusega, vaid tervikotsusega. Seega ei ole kohtumenetluse pooltel alust oodata KrMS

§ 315 lg 4 korras resolutiivosa kuulutamist ja selgitusi kohtuotsuse olulisemate põhjenduste kohta. Piisab, kui maakohus

teatab määrusega, millal on uus kohtuotsus maakohtu kantseleis kättesaadav. Käesolevas asjas maakohus nii ka toimis.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A.B kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa. Kaitsja taotleb kriminaalasjas

tehtud alama astme kohtute otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Kassatsioonis

esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust, et esimese astme kohus erinevalt ringkonnakohtust ja Riigikohtust

võib kohtuotsuse üksnes kättesaadavaks teha, aga mitte kuulutada. Kättesaadavaks võib teha üksnes eelnevalt kuulutatud

otsuse. Kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine

kohtuistungi rakendamist, kohtulikku uurimist, kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimast sõna, aga ka kohtuotsuse tegemist ning

selle kuulutamist. Jättes kohtuotsuse kuulutamata, rikkus Viru Maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg

1 p-de 2, 3 ja 4 tähenduses.

7.2. Viru Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ka kohtuotsust põhjendades ja lubamatuid tõendeid arvestades.

A.B ja N.A ei ole vaadeldavad kaastäideviijatena. Kaitsja hinnangul on vastuvaidlematult tuvastatud, et P. T. suhtes kasutas

vägivalda N.A. Sellele, et vägivalda tarvitas ka A.B viitab üksnes N.A. KrMS § 289 lg 1 mõttes ei saa tekkida olukorda,

kus kohus loeb kaassüüdistatava ütlused osaliselt usaldusväärseteks ja osaliselt mitte. Kui tõendi allikas on andnud

erinevatel menetlusetappidel erinevaid ütlusi, siis saavad sellised ütlused olla üksnes täielikult ebausaldusväärsed. Viru

Maakohus pidanuks N.A kui isikulise tõendiallika lugema tervikuna ebausaldusväärseks ja tema A.B süüstavad ütlused

tõendite kogumist välja jätma. Arvestades tõendiallika olemust, tuleb kaassüüdistatava ütlusi hinnata kriitilisemalt kui muu

objektiivse tunnistaja ütlusi. Eriti tõusetub KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlus kui kaassüüdistatav on andnud ütlusi, mis on

vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Sellist vastuolu ei ole võimalik edaspidise kohtuliku uurimise käigus

kõrvaldada.

7.3. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et N.A ei rõõna A.B. N.A oli oma kaitsetaktika rajanud sellele, et tema tekitas

kannatanule üksnes KarS § 121 sätestatud süüteokooseisu täitvad vigastused, kuid KarS § 113 süüteokoosseisu täitvad

vigastused tekitas A.B. Seega on N.A ütlused käsitatavad rõõnana, kus süüdistatav soovib teisele isikule viidates oma süüd

vähendada. Rõõnale viitab ka asjaolu, et pärast maakohtu süüdimõistvat otsust ei ole N.A seda vaidlustanud, mööndes

seega, et tema kaitsetaktika maakohtus oli väär. Seeläbi muutuvad kaitsja hinnangul veelgi ebausaldusväärsemateks tema

A.B süüstavad ütlused, millele valdavalt maakohus oma süüdimõistva kohtuotsuse rajas.

8. Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo leiab kassatsioonivastuses, et kohtute otsused on seaduslikud ja

põhjendatud. Uue otsuse kuulutamiseks puudus maakohtul nii seadusest tulenev kohustus kui ka praktiline vajadus. Ei saa

ka nõustuda kassaatori väitega, et ainsaks A.B süüstavaks tõendiks on kaassüüdistatava N.A vastuolulised ütlused. Kohus

on tuginenud otsuse tegemisel ka teistele tõenditele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et lubatav on süüdistatava ütluste lugemine osaliselt usaldusväärseteks ja neile otsuse

tegemisel tugineda. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu ja kordab enda varem väljendatud seisukohta, et

kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele

tervikuna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 9). Olukorras, kus süüdistatav on

ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja ta pole suutnud erinevuse põhjust kohtule

arusaadavalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale

jätta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-89-06, p 12).

10.1. Süüdistatav N.A on ristküsitlusel kohtus andnud muuhulgas ütlusi, kuidas ta lõi A.B korteris kannatanut P. T.-d

korduvalt telliskiviga pähe. Mõni aeg hiljem, pärast vahepealset ühist alkoholitarvitamist, lõi A.B kannatanule rusikaga

kaks korda näo piirkonda ja kaks korda jalaga pea piirkonda, mille tulemusena viimane maha kukkus. Seejärel lõi A.B P.

T.-le kaks korda kiviga pähe. Pärast seda oli kannatanu mõni hetk meelemärkuseta, kuid jätkas seejärel koos

süüdistatavatega alkoholi tarbimist ega vajanud meditsiinilist abi. Õhtul kella 8 paiku N.A lahkus A.B juurest ja P. T. jäi

laua taha jooma. KrMS § 289 lg-te 1 ja 2 alusel avaldati ristküsitlusel N.A kohtueelses menetluses antud ütlused. Nendes

väitis süüdistatav, et pärast seda, kui N.A oli läinud 20.30 paiku koridori suitsu tegema, kuulis ta korterist kannatanu karjeid

ja naastes nägi, kuidas A.B lõi P. T.-d haamriga pea ja kõhu piirkonda, mille tagajärjel kannatanu korises ning toa seintele

jäid verepritsmed. N.A takistas A.B rünnet, murdes ta maha ja võttest temalt haamri ära. Ristküsitlusel kinnitas N.A, et A.B

haamriga P. T.-d ei rünnanud.

10.2. Vaatamata erineval ajal antud ütluste olulisele erinevusele mitmete kuriteosündmust puudutavate kesksete asjaolude

osas, mis hõlmavad süüdistatava enda rolli kannatanu peksmisel, tapmise vahendit, teo toimepanemise aega ja viisi, ei

suutnud süüdistatav selgitada, millest tulenesid erinevused tema kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel. Siiski

on kohtud need ütlused lugenud osaliselt usaldusväärseteks, jättes N.A ütlustest välja üksnes A.B poolt haamri kasutamist

ja sündmuskohalt lahkumise kellaaega puudutava. Samas on kohtud jätnud tähelepanuta, et süüdistatava ütlused on

vastuolus ka surnu ekspertiisiaktis nr 298 eksperdiarvamuse p-ga 4, mille kohaselt on vigastused nr 16-17 (kukla piirkonna

vigastused) tekitatud tömbi piiratud pinnaga piklikukujulise esemega (näiteks kepi või muu sarnase esemega) lühikese aja

jooksul lühikest aega enne surma.

11. Kolleegium ei nõustu kohtuotsustes ja prokuratuuri kassatsioonivastuses esitatud seisukohaga, et A.B süüd P. T.

tapmises kinnitavad lisaks kaassüüdistatava N.A ütlustele ka teised asjas kogutud tõendid nagu sündmuskoha

vaatlusprotokoll, DNA ekspertiisi akt, surnu ekspertiisiakt ja tunnistajate I. U. ja N. N.-i ütlused. Kannatanu verejäljed A.B

kingadel ja magamistoas, ei anna teavet tõendamiseseme keskse asjaolu kohta, kes põhjustas P. T.-le vigastused, mis

põhjustasid tema surma. Arvestada tuleb sedagi, et sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leidus kannatanu verd korteris

kõikjal, mistõttu pole välistatud selle sattumine A.B jalanõudele ka muul moel. Tunnistajate ütlused viitavad üksnes sellele,

et A.B viibis sel õhtul enda korteris ja joomingu käigus tekkis tüli.

12. Seega taandub tõendite kogum P. T. surma põhjustamisel nii-öelda sõna-sõna-vastu-olukorrale. Sellises olukorras peab

kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt

ning erapooletult vaaginud kõiki süüdistatavat süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt

kummutanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 15). Kaassüüdistatava

ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega

võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada sedagi, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused

usaldusväärsemaks kui nt süüdistatava enda süüd eitavad ütlused (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04, p 8 ja 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.3).

13. Kuigi süüdistatav N.A pole enda ütluste olulisi erinevusi suutnud mõistlikult selgitada, on kohtud asunud tema ütlusi

meelevaldselt sobitama nii süüdistatava enda varem antud ütluste kui ka asjas kogutud teiste tõenditega. Nii on kohus muu

hulgas leidnud, et eluliselt ebausutav on N.A ütlustes see, et A.B ulatus püsti seisvale P. T.-le jalaga pea piirkonda lööma,

mistõttu on tõenäolisem, et löögid tabasid kannatanut hoopis keha piirkonda. Sellega püüab kohus viia süüdistatava ütlusi

kooskõlla kohtuarstliku ekspertiisiakti järeldustega, mille kohaselt saabus P. T. surm rindkere trauma tagajärjel. Seevastu

A.B kohtus antud ütlused on kohus tunnistanud ebausaldusväärseteks ja need tõendikogumist välja jätnud, kuna ütlused ei

ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega, sh N.A ütlustega. Samas on kohus tunnistaja A. T. ütlused, mille kohaselt

avastas A.B alles hommikul, et tema korteris lebab P. T., ja arvas, et kannatanu magab, jätnud tõendite hulgast välja just

neis esinevate vastuolude tõttu. Kohtute järeldused tõendite usaldusväärsuse hindamise osas ei ole loogilised ega jälgitavad

ja on vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel.

Kirjeldatud asjaoludel ei nõustu kriminaalkolleegium ka ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohtu otsuses on veenvalt

põhistatud P. T. tapmine A.B ja N.A poolt kaastäideviimisena. Eeltooduga on kohtud rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses.

14. Kuna A.B ja N.A on tunnistatud KarS § 113 järgi süüdi kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes, siis puudutab

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine mõlemat süüdistatavat ja lähtudes KrMS § 360² lg-st 3 laiendab kolleegium

kassatsioonimenetluse piire ka N.A-le, kes pole maakohtu otsust vaidlustanud. Teadupärast näeb KarS § 21 lg 2

kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja

kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast.

See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-12, p 8.1). Kolleegium märgib, et

nendest seisukohtadest tuleb maakohtul lähtuda ka kriminaalasja uuel arutamisel, kui ta tuvastab süüdistatavate poolt

kuriteo toimepanemise kaastäideviimise vormis.

15. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et KrMS § 315 lg 1 kohaselt peab maakohus kohtuotsuse avalikult kuulutama.

Kohtuotsuse kuulutamine tähendab selle ettelugemist kohtusaalis. Erandi sellest reeglist kehtestavad KrMS § 315 lg-d 4 ja

5, mille kohaselt ei pea kohus tervikotsust enam kuulutama, kui ta on avalikult kuulutanud kohtuotsuse resolutiivosa,

selgitanud suuliselt kohtuotsuse olulisemaid põhjendusi ja teatanud päeva, millal kohtuotsus tervikuna on kohtumenetluse

pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et KrMS § 315 lg 3 kohaselt peab kohus pärast

kohtuotsuse kuulutamist küsima, kas õigeksmõistetu või süüdimõistetu on kohtuotsusest aru saanud, ja vajadusel otsuse sisu

selgitama. Samuti peab kohus pärast otsuse kuulutamist selgitama menetlusosalistele kohtuotsuse peale edasikaebamise

korda. See nõue peab tagama kohtuotsuse legitiimsuse tulenevalt avalikkuse põhimõttest.

16. Selles kriminaalasjas jättis maakohus asja teistkordsel arutamisel tehtud kohtuotsuse kuulutamata ja tegi tervikotsuse

kättesaadavaks kohtu kantseleis. KrMS § 269 lg 1 kohaselt ei ole süüdistatava osavõtt kohtuotsuse kuulutamisest

kohustuslik. Prokuröri ja kaitsja osas seadus sarnast erandit üldmenetluses ette ei näe. KrMS § 270 lg 1 kohaselt on

prokurör kohustatud osalema kohtuistungil ja KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt üldisest kohtumenetlusest

kohustuslik. Kohtuotsuse tegemine ja selle kuulutamine on kohtuistungi osad. Maakohus, jättes kohtuotsuse kuulutamata ja

võttes sellega prokurörilt ja kaitsjalt ära võimaluse osaleda kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel, rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.

17. Lähtudes eelmärgitust ja sellest, et tuvastatud menetlusõiguse olulised rikkumised said alguse maakohtust ning

juhindudes KrMS § 360² lg-st 3, § 361 p-dest 6 ja § 362 p-st 2 tühistab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

10. oktoobri 2012 otsuse ja Viru Maakohtu 27. juuli 2012 otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning

saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsiooni kolleegium rahuldab.

18. A.B kaitsja esitas koos kassatsiooniga taotluse määrata tema poolt A.B-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi

eest ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni koostamisel OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi

tasu suuruseks 288 eurot, millele lisandub käibemaks 57 eurot ja 60 senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja

tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1.

juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3, 5 ja 16 juhindudes rahuldada. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see

menetluskulu jätta riigi kanda. Ülejäänud menetluskulude hüvitamine tuleb lahendada asja uuel arutamisel maakohtu poolt.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe