3-2-1-15-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-15-13

Määruse kuupäev

Tartu, 20. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Merkerias (pankrotis) pankrotihalduri Heikki

Ojamaa hagi OÜ Merkerias (pankrotis) ja OÜ Corporate

Investors vastu tehingute tagasivõitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-61235

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Merkerias (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Merkerias (pankrotis, registrikood 10519878)

pankrotihaldur Heikki Ojamaa, esindaja vandeadvokaat Tarvo

Lindma

Kostja OÜ Merkerias (pankrotis, registrikood 10519878),

esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Kostja OÜ Corporate Investors (registrikood 11389892),

esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus

Asja läbivaatamise kuupäev

25. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-61235 ja

saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Viktor Särgavale (konto nr 1108063951, AS Swedbank) 5. novembril 2012

OÜ Merkerias (pankrotis) määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Merkerias (pankrotis) pankrotihaldur Heikki Ojamaa (hageja) esitas 7. detsembril 2010 Harju

Maakohtule hagi OÜ Merkerias (pankrotis) (kostja I) ja OÜ Corporate Investors (kostja II) vastu

tehingute tagasivõitmiseks.

2. Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2011. a otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks 20. oktoobril

2010 kostjate I ja II vahel sõlmitud ettevõtte üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu ning kohustas

kostjat II tagastama kostja I pankrotivarasse nimetatud tehingu alusel saadu koos viljade ja muu

kasuga. Kohtuotsus asendas kostja II tahteavaldusi kinnistute omandiõiguse tagasikandmiseks

kostjale I.

3. Kostjad esitasid 11. novembril 2011 maakohtu otsuse peale eraldi apellatsioonkaebused, milles

taotlesid maakohtu otsuse tühistamist. Kostja I esitas ka menetlusabi taotluse, milles palus ennast

vabastada riigilõivu tasumisest.

4. 16. detsembril 2011 määras ringkonnakohus tsiviilasja hinnaks 1 865 914 eurot 29 senti ja

mh kohustas kostjat I põhistama, miks menetluskulusid ei saa kanda asja vastu varalist huvi omavad

isikud, eelkõige osanikud ja juhtorgani liikmed. 30. aprilli 2012. a määrusega andis ringkonnakohus

kostjale I täiendava tähtaja, mille jooksul põhistada, miks huvitatud isikutel ei ole võimalik

menetluskulusid kanda.

5. 8. juunil 2012 jättis ringkonnakohus kostja I menetlusabi taotluse rahuldamata ja kohustas teda

tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 55 977 eurot 43 senti seitsme päeva jooksul määruse

jõustumisest. Nimetatud määrus jõustus Riigikohtu 8. oktoobri 2012. a lahendiga.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. oktoobri 2012. a määrusega kostja I apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmata.

Määruse põhjenduste järgi tuleb tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3401 lg-st 2

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda, kuna apellatsioonkaebuse puudusi ei ole

tähtajaks kõrvaldatud.

22. oktoobri 2012. a seisuga ei ole kostja I esitanud ringkonnakohtule riigilõivu tasumist tõendavat

dokumenti ja e-riigikassast ei ilmne riigilõivu tasumist. Seega ei ole kostja I kõrvaldanud tähtajaks

ringkonnakohtu 8. juunil 2012 tehtud ja 8. oktoobril 2012 jõustunud määruses osutatud puudust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja I esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja teha

uue määruse, millega rahuldada kostja I menetlusabi taotlus ja vabastada kostja I täielikult

apellatsioonkaebuse riigilõivu tasumisest.

Määruskaebuse järgi on ringkonnakohus nõudnud kostjalt riigilõivu tasumist põhiseadusega

vastuolus olevaks tunnistatud sätete alusel. Põhiseadusega vastuolu tuleneb Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. a lahendist.

Kostja I tuleb riigilõivu tasumisest täielikult vabastada. Äriseadustiku § 135 lg 2 kohaselt ei vastuta

osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest. TsMS § 183 lg 2 järgi ei saa eeldada, et osanik kannaks

menetluskulud, sest kostja I osanik on samuti pankrotis ja väited juhatuse liikme vara kohta pärinevad

juhatuse liikme ajutise pankrotihalduri aruandest ega arvesta juhatuse liikme kohustusi.

8. Hageja leiab, et määruskaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada, kuna menetlusabi andmata

jätmise kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus teinud

tsiviilasja hinna määramise ja tasumisele kuuluva riigilõivu määramise kohta jõustunud lahendi enne

20. juunit 2012, mil tehti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahend asjas nr 3-4-1-

10-12. Praeguses asjas ei saanud ringkonnakohus enam teha teistsugust määrust.

Kostja II toetab kostja I määruskaebust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale 11. novembril 2011 (II kd, tl 93).

Tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses määras Tallinna Ringkonnakohus 16. detsembri 2011. a

määrusega 1 865 914 eurot 29 senti. Määrus on jõustunud.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 22 järgi tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama

palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades

apellatsioonkaebuse ulatust. RLS § 57 lg 1 järgi tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu lähtuvalt

hagihinnast RLS lisa 1 järgi või kindla summana. RLS lisa 1 viimase lause järgi (alates 24. märtsist

2011 kehtiv redaktsioon), kui tsiviilasja hind on suurem kui 639 116 eurot 48 senti, siis on riigilõivu

täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. Praegusel juhul

on tsiviilasja hind üle 639 116 euro ning seega pidi kostja apellatsioonkaebuselt tasuma riigilõivu 3%

tsiviilasja hinnast ehk 55 977 eurot 43 senti, nagu määras ka ringkonnakohus.

11. Ringkonnakohus ei ole aga praeguses asjas apellatsioonkaebust menetlusse võtmata jättes

arvestanud asjaoluga, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28. juunil 2012

kohtuasjas nr 3-4-1-12-12 tehtud otsusega tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes RLS lisa 1

viimase lausega (alates 24. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon) põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt

tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti.

Seega on ringkonnakohus kohustanud kostjat I maksma riigilõivu riigilõivuseaduse sätete alusel, mis

on tunnistatud kehtetuks. Ringkonnakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus mh määrama põhiseaduspärase riigilõivu ja andma

selle tasumiseks tähtaja.

12. Kolleegium selgitab, et pärast põhiseaduspärase riigilõivumäära määramist muutuvad eelduslikult

oluliselt ka kostja I menetlusabi taotlemise ja lahendamise asjaolud, kuigi Tallinna Ringkonnakohtu

8. juuni 2012. a määrus menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta on jõustunud. Seetõttu ei saa

kolleegium hinnata määruskaebuse väiteid menetlusabi taotluse kohta. Kostjal I on muutuvate

asjaolude tõttu õigus esitada uus menetlusabi taotlus.

Kolleegium märgib, et määruskaebuse väide äriseadustiku § 135 lg 2 kohta ei ole menetlusabi

andmise menetluses asjakohane.

Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et

varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada (vt Riigikohtu

9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 17; 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-13-09, p 12). Kolleegium jääb selle praktika juurde.

13. Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks märkida järgmist. Alates 1. jaanuarist 2010 on

pankrotihalduril PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi õigus olla võlgniku asemel (mitte nimel) kohtumenetluses

menetlusosaliseks sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata

pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja

muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma

ülesannetest tulenevalt. Pankrotivara tagasivõitmise hagides on seega hagejaks pankrotihaldur. Nii on

see ka praeguses asjas. Eelviidatud sätetest tulenevalt ei saa pankrotivõlgnik osaleda ise kostjana või

muu menetlusosalisena kohtumenetluses, milles pankrotihaldur nõuab vara tagasi pankrotivara hulka.

Praeguses asjas on hagi esitatud ka kostja I kui pankrotivõlgniku vastu. Kostja I on esitanud

apellatsioonkaebuse. Sellises menetluslikus olukorras võib ringkonnakohtul osutuda otstarbekaks

keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi või jätta hagi pärast

kostja I apellatsioonkaebuse oma menetlusse võtmist kostja I vastu esitatud nõude osas läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi. Viimatinimetatud sätet saab ringkonnakohus TsMS § 4511 lg-

te 1 ja 2 järgi kohaldada poole taotluse alusel ka juba enne apellatsioonkaebuse oma menetlusse

võtmist. Ringkonnakohtul on iseenesest õigus ka apellatsioonkaebust menetleda ja jätta see pärast

asja sisulist menetlemist rahuldamata. Kostjal I on võimalik oma apellatsioonkaebusest loobuda

TsMS § 644 järgi. Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebusest loobumine on võimalik ka enne

seda, kui ringkonnakohus on võtnud apellatsioonkaebuse oma menetlusse.

14. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

15. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu