3-1-1-95-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-95-12

Otsuse kuupäev

20. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg, Lea Kivi,

Ott Järvesaar, Priit Pikamäe, Jüri Ilvest

Kohtuasi

Kriminaalasi Alar Oppari õigeksmõistmises süüdistuses

KarS § 2981 lg 1 ja § 293 lg 1 ning Thorben Gronkjaer

Nielseni õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 297 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-21729

Kassatsiooni esitaja

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Laura Vaik

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Süüdistatava Alar Oppari kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv,

süüdistatava

Thorben

Gronkjaer

Nielseni

kaitsjad

vandeadvokaat Monika Mägi, vandeadvokaat Raul Palmaru

ja vandeadvokaat Jaak Siim

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. veebruar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. septembri 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012.

a otsused Alar Oppari õigeksmõistmises KarS § 293 lg 1 ja § 2981 lg 1 järgi ning Thorben

Gronkjaer Nielseni õigeksmõistmises KarS § 297 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätta kohtuotsused

muutmata.

2. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Alar Oppari kasuks välja 1207 (tuhat kakssada seitse) eurot ja 73

(seitsekümmend kolm) senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Thorben Gronkjaer Nielseni kasuks välja 1232 (tuhat kakssada

kolmkümmend kaks) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Opparile oli esitatud süüdistus KarS § 2981 lg 1 ja § 293 lg 1 järgi selles, et ta sai

põllumajandusministri nõunikuna mõjuvõimuga kauplemise eest ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse

(edaspidi MES) nõukogu liikmena pistisena OÜ F (alates 8. maist 2008 AS F) juhatuse liikmelt T. G.

Nielsenilt järgmist vara ja muid soodustusi:

1.1. 8. veebruaril 2008 intressivaba laenu sularahas 400 000 krooni;

1.2. 2008. a märtsis lubas OÜ F juhatuse liige T. G. Nielsen A. Opparile, et pärast

Põllumajandusministeeriumi teenistusest lahkumist annab OÜ F talle tööd Audru valda rajatava

kalakasvatuse projektijuhtimisel ning lisaks saab A. Oppar 2% suuruse osaluse OÜ-s F. A. Oppar

omandaski AS F aktsiad 30. märtsil 2009;

1.3. vara summas 531 000 krooni, mis 31. märtsil 2008 kanti OÜ F juhatuse liikme T. G. Nielseni

korraldusel A. Oppari koostatud arve nr 2008/051 alusel OÜ F Sampo panga arvelduskontolt nr

334710410009 OÜ V Swedbank arvelduskontole nr 221026278093, misjärel OÜ V ametlik osanik ja

juhatuse liige R. O. võttis 1. aprillil 2008 sellelt kontolt sularahas välja 200 000 krooni, 2. aprillil

2008 300 000 krooni ja 7. aprillil 2008 28 000 krooni ning andis need summad A. Oppari kätte.

2. Vastutasuna OÜ F juhatuse liikmelt T. G. Nielsenilt saadud ja tulevikus saadava vara ja varaliste

soodustuste eest kasutas A. Oppar põllumajandusministri nõunikuna (olles nimetatud ametisse

põllumajandusministri H-V. Seedri 25. aprilli 2007. a käskkirjaga nr 2.2-1/73 ja töötades kuni 14.

aprillini 2008) ebaseaduslikult oma tegelikku ja eeldatavat mõju eesmärgiga saavutada avaliku

halduse ülesandeid täitvatelt ametiisikutelt nende ametiseisundeid kasutades mitmete tegude

toimepanemist T. G. Nielseni ja OÜ F huvides. Seega pani A. Oppar põllumajandusministri

nõunikuna toime KarS § 2981 lg 1 sätestatud mõjuvõimuga kauplemise, s.o vara ja muu soodustuse

lubamisega nõustumise ja vastuvõtmise vastutasuna selle eest, et isik kasutab ebaseaduslikult oma

tegelikku ja eeldatavat mõju eesmärgiga saavutada avaliku halduse ülesandeid täitvalt ametiisikult

tema ametiseisundit kasutades teo toimepanemist ja toimepanemata jätmist vara ja muu soodustuse

andja huvides.

2.1. Alates 2007. a septembrist (sealjuures 29. oktoobril 2007 OÜ F juhatuse liikmena) kuni 14.

märtsini 2008 pöördus T. G. Nielsen korduvalt põllumajandusministri nõuniku A. Oppari poole

taotlusega, et A. Oppar tagaks OÜ-le F Põllumajandusministeeriumi ja selle haldusala asutuste poolt

parimad tingimused Audru valda rajatava kalakasvatuse projekti rahastamiseks erinevatest

investeerimismeetmetest, sealhulgas Euroopa Kalandusfondist ning riigigarantiiga laenude abil.

Seejuures eeldas T. G. Nielsen, et A. Opparil on põllumajandusministri nõunikuna ametikohast

tulenev mõjuvõim Põllumajandusministeeriumi ja selle haldusala asutuste ametiisikute üle. Alates

2007. a oktoobrist mõjutaski A. Oppar Põllumajandusministeeriumi haldusalas olevaid ametiisikuid

muutma investeeringumeetmete garantiipoliitikat selliselt, et taotlejal tekiks valikuvõimalus: kas

võtta välja toetus või garantii.

2.2. Alates 2007. a novembrist tegi A. Oppar korduvalt ettepanekuid rakendada kalandusrahastu

investeerimismeetmetele garantiipoliitikat ning juhtis Põllumajandusministeeriumis põllumajanduse

ja muu maaettevõtlusinvesteeringute garanteerimise väljatöötamist, korraldades ministeeriumis

vastavasisulised arutelud 21. jaanuaril 2008, 4. veebruaril 2008 ja 17. märtsil 2008. Garantiipoliitika

muutmise otsustamine oli Põllumajandusministeeriumi pädevuses ja muutmise eesmärk oli

võimaldada OÜ-l F riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu. A. Oppar lubas jätkata

garantiipoliitika T. G. Nielseni ja OÜ F huvides mõjutamist ka pärast põllumajandusministri nõuniku

ametikohalt lahkumist, jäädes MES nõukogu liikmeks.

2.3. Samuti soovis T. G. Nielsen, et A. Oppar tagaks põllumajandusministri määrustega kinnitatavate

Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava meetme 2.1 «Vesiviljeluse investeeringutoetus»

ning meetme 2.3 «Investeeringud töötlemisse ja turustamisse» vastuvõtmise sõnastuses, mille

kohaselt ei oleks meetmetest projektidele toetuste saamiseks taotluste esitamise ajal vajalik ehitusloa

ja detailplaneeringu olemasolu. Määruste selline sõnastus võimaldanuks OÜ-l F taotleda Audru valda

rajatava kalakasvatuse projekti jaoks soovitud summas rahalist toetust Euroopa Kalandusfondist,

kuivõrd kalakasvatuse detailplaneeringu kehtestamisega alustati alles 2008. a märtsikuus, mistõttu

meetmete avanemise ajaks ei oleks OÜ F toetuse saamiseks veel kvalifitseerunud ning järgmiseks

taotlusvooruks oleks OÜ F olnud käsitatav juba suurettevõttena, mistõttu ei oleks ta toetuse

saamiseks enam kvalifitseerunud.

2.4. Lisaks eelmärgitule lubas A. Oppar samuti mõjutada OÜ F huvides põllumajandusministrit H-V.

Seedrit ning teisi Põllumajandusministeeriumi ja selle haldusala asutuste ametiisikuid eesmärgiga

tagada Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava meetmete vastuvõtmise OÜ-le F vajalikus

sõnastuses. Kuigi meetmete sõnastuse kujundamine ei olnud A. Oppari ametiülesannete hulgas,

hoidis A. Oppar end alates 2008. a veebruarist kursis seirekomisjoni tööga ja meetmetes tehtud

muudatustega ning vahetult enne määruste kinnitamist ajavahemikul 29. aprill 2008 kuni 12. mai

2008 mõjutas korduvalt põllumajandusministrit ja asekantsler T. K.-d välja jätma meetmes 2.1

„Vesiviljeluse investeeringutoetus“ sätestatud ehitusloa ja detailplaneeringu nõuet taotluse esitamisel.

2.5. Põllumajandusministri H-V. Seedri näol oli tegemist avaliku halduse ülesandeid täitva

ametiisikuga,

kelle

pädevusse

kuulus

eelnimetatud

määruste

vastuvõtmine.

Põllumajandusministeeriumi ja selle haldusala asutuste teiste töötajate näol oli tegemist avaliku

halduse ülesandeid täitvate ametiisikutega, kelle pädevusse kuulus eelnimetatud määruste eelnõude

väljatöötamine ning nende ministrile vastuvõtmiseks esitamine või esitamata jätmine.

2.6. A. Oppari poolt oma mõjuvõimu kasutamine T. G. Nielseni ja OÜ F huvides oli ebaseaduslik,

sest korruptsioonivastase seaduse § 22 lg 1 kohaselt on ametiisikul, kes peab tasuta osutama

teenuseid või langetama otsuseid, keelatud nõuda või vastu võtta nende eest tasu rahas, loonustasuna

või mingi vastuteenena. Korruptsioonivastase seaduse § 26 lg 1 järgi on ametiisikul keelatud seoses

oma töö- või teenistuskohustustega mõjutada isikuid tegema temale või tema lähisugulastele või -

hõimlastele kingitusi või muid soodustusi. Korruptsioonivastase seaduse § 26 lg 2 kohaselt ei või

ametiisik võtta vastu kingitusi ega nõustuda soodustustega, mis on määratud temale endale või tema

lähisugulastele või -hõimlastele ning mille vastuvõtmine võib otse või kaudselt mõjutada tema töö-

või teenistuskohustuste erapooletut täitmist. Samuti sätestab ATS § 59 lg 1 ametniku kohustuse täita

teenistuskohustusi täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes

avalikest huvidest, sh järgima avaliku teenistuse eetikakoodeksit, mille p 4 kohustab avalikku võimu

kasutama ainult avalikes huvides, p 13 järgi peab ametnik hoiduma ka näiliku olukorra loomisest, mis

võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse.

3. KarS § 293 lg 1 järgi oli A. Opparile esitatud süüdistus selles, et ta MES nõukogu liikmena

ajavahemikul 17. mai 2007 kuni 3. november 2008 (seega ametiisikuna KarS § 288 lg 2 tähenduses)

T. G. Nielsenilt saadud ja lubatud vara ning muu soodustuste eest tegi MES nõukogule ettepanekuid

ja osales otsuste tegemisel, eesmärgiga luua AS-il F võimaluse saada riigi abi laenu, laenu garantii

või toetusena Audru kalakasvatuse rajamiseks. Seega A. Oppar MES nõukogu liikmena pani toime

KarS § 293 lg-s 1 sätestatud kuriteo, s.o ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega

nõustumise vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud ning

on alust arvata, et ta ka edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo.

3.1. Sihtasutuse eesmärkide saavutamiseks andis MES vastavalt põllumajandusministri 29. juuni

2005. a käskkirjaga nr 144 kinnitatud põhikirja punktile 3.1.1 laene ja tagatisi ning punktile 3.1.2.

toetusi. Põhikirja punkt 5.1 kohaselt oli nõukogu sihtasutuse juhtimisorgan. A. Oppari pädevuses oli

vastavalt MES põhikirja: p 5.1 kohaselt sihtasutuse tegevuse kavandamine, sihtasutuse juhtimise

korraldamine ja järelevalve teostamine sihtasutuse tegevuse üle, p 5.5.4 alusel sihtasutuse varade

kasutamise üldpõhimõtete kinnitamine, p 5.5.5 alusel sihtasutuse poolt võetavate tasu- ja

intressimäärade kinnitamine. Seega oli A. Oppar MES nõukogu liikmena isikuks, kes osales

eraõigusliku juriidilise isiku juhtimises ning kellele oli pandud haldamis-, järelevalve- ja

juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded, st ametiisikuks

KarS § 288 lg 2 mõistes. A. Oppar osales aktiivselt nõukogu töös, sealhulgas nõukogu tegevuse

kavandamisel, samuti erinevate laenu- ja garantiitaotluste läbivaatamisel.

3.2. Vastutasuna OÜ F juhatuse liikmelt T. G. Nielsenilt saadud ja tulevikus saadava vara ja muude

soodustuste eest pani A. Oppar MES nõukogu liikmena toime ja lubas toime panna järgmised teod:

2007. a septembrist (sealjuures alates 29. oktoobrist 2007 OÜ F juhatuse liikmena) kuni 2008. a

novembrini pöördus T. G. Nielsen korduvalt MES nõukogu liikme A. Oppari poole, et A. Oppar

aitaks saada MES-st loodava kalakasvatuse ettevõtte OÜ F jaoks riigi garantiiga laenu kuni 40

miljonit eurot; OÜ F juhatuse liikme T. G. Nielseni palve täitmiseks ja OÜ F riigigarantiiga laenu

tagamiseks tegi A. Oppar MES nõukogu liikmena 10. jaanuaril 2008 MES finantsjuhile A. N.-ile

ettepaneku rakendada kalandusrahastu investeeringumeetmetele garantiipoliitikat, et taotlejal tekiks

valikuvõimalus võtta välja toetus või garantii; 11. jaanuaril 2008 MES nõukogu koosolekul tutvustas

A. Oppar garantiipoliitikat ning teavitas nõukogu, et Põllumajandusministeerium läheb Maaelu

Arengukava ja kalanduse arendusrahastuse muutmise ettepanekutega Euroopa Komisjonilt luba

taotlema, et oleks võimalik põllumajandussektorisse abi anda laenuna ja garantiina. MES nõukogu

koosolekul osalejad olid ühehäälselt A. Oppari ettepaneku poolt ja otsustati toetada Maaelu

Arengukava 2007-2013 I ja III telje ning kalanduse arendusrahastuse muutmise ettepanekut, et

rakendada investeeringumeetmetele ka garantiipoliitikat, ning edastada nõukogu sellekohane

seisukoht põllumajandusministrile; 8. mail 2008 MES nõukogu koosolekul tegi A. Oppar ettepaneku

suhelda Põllumajandusministeeriumiga, muutmaks Kalafondis ja MAK-is intress abikõlbulikuks

kuluks. Ettepaneku tulemusena andis nõukogu juhatusele volituse ettepanekuga tegeleda. Kalanduse

investeeringumeetmetele garantiipoliitika kohaldamise eesmärgiks oli võimaldada OÜ-l F

riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu. Saadud vara ja varaliste soodustuste eest

lubas A. Oppar jätkata MES-s T. G. Nielseni ja OÜ F huvides sihtasutuse tegevuse kavandamisel,

tegevuskava kinnitamisel, sealhulgas tagatiste abikava kinnitamisel, samuti T. G. Nielseniga seotud

ettevõtete toetus-, laenu- ja garantiitaotluste läbivaatamisel ning rahuldamisel ka peale 14. aprilli

2008 põllumajandusministri nõuniku ametikohalt lahkumist, jäädes Maaelu Edendamise Sihtasutuse

nõukogu liikmeks kuni tema tagasikutsumiseni 3. novembril 2008.

4. T. G. Nielsenile oli esitatud KarS § 297 lg 1 järgi süüdistus selles, et tema andis ja lubas anda MES

nõukogu liikmele A. Opparile järgmist vara ja muid soodustusi: 8. veebruar 2008 intressivaba laenu

sularahas 400 000 krooni; 2008. a märtsis lubas ta A. Opparile, et pärast Põllumajandusministeeriumi

teenistusest lahkumist annab OÜ F A. Opparile tööd Audru valda rajatava kalakasvatuse

projektijuhtimisel ning lisaks saab A. Oppar 2% suuruse osaluse OÜ-s F. A. Oppar omandas AS F

aktsiad 30. märtsil 2009; vara summas 531 000 krooni, mis 31. märtsil 2008 kanti OÜ F juhatuse

liikme T. G. Nielseni korraldusel A. Oppari koostatud arve nr 2008/051 alusel OÜ F Sampo panga

arvelduskontolt nr 334710410009 OÜ V Swedbank arvelduskontole nr 221026278093, misjärel OÜ

V ametlik osanik ja juhatuse liige R. O. võttis 1. aprillil 2008 kontolt sularahas välja 200 000 krooni,

2. aprillil 2008 300 000 krooni ja 7. aprillil 2008 28 000 krooni ning andis oma venna A. Oppari

kätte. Vastutasuna OÜ F juhatuse liikmelt T. G. Nielsenilt saadud ja tulevikus saadava vara ja

varaliste soodustuste eest pani A. Oppar MES nõukogu liikmena toime ja lubas toime panna

järgmised teod: 2007. a septembrist, sealjuures alates 29. oktoobrist 2007 OÜ F juhatuse liikmena

(alates 8. maist 2008 AS F) kuni 2008. a novembrini pöördus T. G. Nielsen korduvalt MES nõukogu

liikme A. Oppari poole, et A. Oppar aitaks MES-st saada loodava kalakasvatuse ettevõtte OÜ F jaoks

riigi garantiiga laenu kuni 40 miljonit eurot; OÜ F juhatuse liikme T. G. Nielseni palve täitmiseks ja

OÜ F riigigarantiiga laenu tagamiseks tegi A. Oppar MES nõukogu liikmena 10. jaanuaril 2008 MES

finantsjuhile

A. N.-ile

ettepaneku

rakendada

kalandusrahastu

investeeringumeetmetele

garantiipoliitikat, et taotlejal tekiks valikuvõimalus võtta välja toetus või garantii; 11. jaanuar 2008

MES nõukogu koosolekul A. Oppar tutvustas garantiipoliitikat ning teavitas nõukogu, et

Põllumajandusministeerium läheb Maaelu Arengukava ja kalanduse arendusrahastuse muutmise

ettepanekutega Euroopa Komisjonilt luba taotlema, et oleks võimalik põllumajandussektorisse abi

anda laenuna ja garantiina. MES nõukogu koosolekul osalejad olid ühehäälselt A. Oppari ettepaneku

poolt ja otsustati toetada Maaelu Arengukava 2007-2013 I ja III telje ning kalanduse

arendusrahastuse muutmise ettepanekut, rakendamaks investeeringumeetmetele ka garantiipoliitikat

ning edastada nõukogu sellekohane seisukoht põllumajandusministrile; 8. mail 2008 MES nõukogu

koosolekul tegi A. Oppar ettepaneku suhelda Põllumajandusministeeriumiga muutmaks Kalafondis ja

MAK-is intress abikõlbulikuks kuluks. Ettepaneku tulemusena nõukogu andis juhatusele volituse

ettepanekuga tegeleda. Kalanduse investeeringumeetmetele garantiipoliitika kohaldamise eesmärgiks

oli võimaldada OÜ-l F riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu. Saadud vara ja

varaliste soodustuste eest A. Oppar lubas jätkata MES-s T. G. Nielseni ja OÜ-gu F huvides

sihtasutuse tegevuse kavandamisel, tegevuskava kinnitamisel, sealhulgas tagatiste abikava

kinnitamisel, samuti T. G. Nielseniga seotud ettevõtete toetus-, laenu- ja garantiitaotluste

läbivaatamisel ning rahuldamisel ka peale 14. aprillil 2008 põllumajandusministri nõuniku

ametikohalt lahkumist, jäädes MES nõukogu liikmeks kuni tema tagasikutsumiseni 3. novembril

2008. Seega pani T. G. Nielsen toime KarS §-s 297 lg 1 sätestatud kuriteo, s.o ametiisikule pistise

andmise ja lubamise vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime

pannud ning on alust arvata, et ta ka edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo.

5. Harju Maakohtu 28. septembri 2011 otsusega mõisteti A. Oppar ja T. G. Nielsen neile esitatud

süüdistustes vastavalt KarS § 2981 lg 1 ja § 293 lg 1 ning § 297 lg 1 järgi õigeks. Kummagi

süüdistatava kasuks mõisteti kohtuotsuse järgi välja õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 35 000

eurot. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Kaitseõiguse tagamiseks on süüdistuses oluline eristada, milline vara või muu soodustus on

käsitletav pistisena ja milline tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest. Süüdistusest aga paraku ei selgu,

millise vara või millise muu soodustuse sai A. Oppar pistisena ja millise tasuna mõjuvõimuga

kauplemise eest. Prokuratuuri suutmatus määratleda, kas mingi vara või muu soodustus on käsitletav

pistisena või tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest, on vastuolus süüdistuse määratletuse printsiibiga

ega võimalda täies mahus realiseerida kaitseõigust.

5.2. Süüdistustes on jäänud konkretiseerimata, milliseid ametiisikuid ja millal A. Oppar mõjutas.

Tõenditest nähtuvalt ei seondu A. Oppari tegevus põllumajandusministri nõunikuna ja MES nõukogu

liikmena ei kronoloogiliselt, isikuliselt ega sisuliselt T. G. Nielseni soovidega OÜ F kasuks otsuste

tegemisel või nende mõjutamisel. A. Oppar ei ole varjanud talle antud laenu ega töötamist OÜ-s F,

vaid on deklareerinud laenu enda majanduslike huvide deklaratsioonis ning esindanud OÜ F huve

MES nõukogus avalikult. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, tuleb asuda

seisukohale, et süüdistuses toodud teokirjeldust arvestades puudub süüdistatava A. Oppari käitumises

KarS § 2981 lg 1 ja § 293 lg 1 ning süüdistatava T.G. Nielseni käitumises KarS § 297 lg 1 objektiivne

koosseis.

6. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras riigiprokurör T. Bergmann, süüdistatava

A. Oppari kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja süüdistatava T. G. Nielseni kaitsja vandeadvokaat J. Siim.

7. Riigiprokuröri T. Bergmanni apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning A. Oppari

süüditunnistamist ja karistamist KarS § 293 lg 1 ja § 2981 lg 1 järgi ja T. G. Nielseni

süüditunnistamist ja karistamist KarS § 297 lg 1 järgi. Prokurör leidis, et maakohus on vääralt

sisustanud mõjuvõimuga kauplemise ja pistise andmise ning võtmise koosseisu, kohtuotsus on

vastuoluline ja sellest puudub osaliselt süüdistuse seisukohalt oluliste tõendite analüüs.

8. A. Oppari kaitsja A. Pilv ja T. G. Nielseni kaitsja J. Siim vaidlustasid maakohtu otsuse A. Oppari

ja T. G. Nielseni kasuks välja mõistetud õigusabikulude suuruse osas. Apellantide hinnangul on

maakohus otsuses hinnanud riigi poolt hüvitatavate menetluskulude põhjendatust pealiskaudselt ja

jõudnud seeläbi ekslikule järeldusele hüvitamisele kuuluvate kulude ulatuse osas. Otsus on

T. G. Nielseni menetluskulude osaliselt hüvitamata jätmise osas motiveerimata ja vastuolus Euroopa

Inimõiguste Kohtu õiguspraktikaga ning see kujutab kaudselt süüdistatava suhtes rahalise karistuse

kohaldamist. Kaitsjad paluvad rahuldada maakohtule esitatud taotlused kriminaalasja menetlemisel

kantud menetluskulude hüvitamiseks täies ulatuses ehk vastavalt A. Opparile summas 55 474,73

eurot ja T. G. Nielsenile 58 468,52 eurot.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. aprilli 2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri

ning kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

9.1. Maakohus ei ole tõendite hindamisel teinud selliseid vigu, mis tingiksid kohtu poolt esitatud

järelduste ümberhindamist. Prokurör vaidleb sisuliselt kohtu hinnangu, mitte aga selle üle, et otsus on

põhistamata. Kriminaalasjas kogutud ja kohtuotsuses analüüsitud tõendid ei kinnita süüdistuses

toodud teokirjeldust, mistõttu puudub A.Oppari käitumises KarS § 2981 lg 1 ja § 293 lg 1 järgi ja

T. G. Nielseni käitumises KarS § 297 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivne koosseis.

A. Opparile esitatud süüdistusest ei selgu, millise vara või muu soodustuse sai A. Oppar pistisena

ning millise tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest. Süüdistuse konkretiseerituse aste peab olema

selline, mis võimaldab teha selget vahet, mida käesolevas asjas käsitada mõlema süüdistatava puhul

pistisena ja mida mõjuvõimuga kauplemisena ehk milliste tegude eest A. Oppar väidetavalt

T. G. Nielsenilt vara, tasu või hüvitisi sai või nende saamisega nõustus. Konkretiseerimata süüdistus

ei võimalda süüdistatavatel ega kaitsjatel realiseerida täies mahus nende kaitseõigust. A. Opparil ei

olnud põllumajandusministeeriumis töötades iseseisvat otsustuspädevust, samuti puudus A. Opparil

29. aprillil 2008 ja 5. mail 2008 selline töökoht, mis võimaldanuks tal ametikohast tulenevalt avaliku

halduse ülesandeid täitvat ametiisikut mõjutada. A. Oppar ei olnud ajavahemikus 2007. a oktoober

kuni 6.veebruar 2008 küsinud ega saanud T. G. Nielsenilt laenu ega sõlminud ka kokkuleppeid A.

Oppari tööleasumiseks OÜ-sse F, töötasu ettemaksu ega 2%-lise osaluse saamiseks samalt

äriühingult. Kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et A. Oppar ei ole MES-i

nõukogu liikmena mitte kedagi mõjutanud ega teinud ettepanekut muuta olemasolevat korda nii, et

EKF-i ja MAK-i meetmed kohalduks ka suurettevõtetele. A. Opparile antud laen, talle makstud

töötasu ega lubatud 2%-line osalus OÜ-s F ei ole käsitatavad pistisena, kuna tõendamist pole leidnud,

et A. Oppar oleks ametiseisundist tulenevalt pannud toime või lubanud panna toime T.G. Nielseni või

äriühingu huvides mõne seadusega lubatud või lubamatu teo. 8. veebruraril 2008 T. G. Nielseni poolt

antud laenu 400 000 krooni on A.Oppar tagastanud 2008. a aprillis kahes osas ja tasunud sellelt

20 000 krooni intressi, mistõttu süüdistuse seisukoht, et laen oli antud intressita ja soodustingimustel,

ei põhine asjas kogutud tõenditel. Arvestades A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel sõlmitud suulise

laenulepingu tagastamise faktilist aega ja intressimäära suurust, oli arvestuslikuks intressimääraks

34%, mis ületab kordi seaduses ettenähtud intressimäära juhtudeks, kui intressi suurus ei ole seaduses

ega lepingus määratud. Prokuröri väide, et A. Oppari poolt 30. märtsil 2009 AS F aktsiate eest

tasumine toimus ilmselt tehingu hilisema legaliseerimise huvides, ei põhine ühelgi kogutud tõendil ja

on oletuslik.

9.2. Maakohus on otsuses süüdistatavate valitud kaitsjale õigusabi eest makstud tasu üksnes osalist

hüvitamist põhjendanud. Õigusabikulude taotletud ulatuses hüvitamata jätmine maakohtu otsuses ei

kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ega 8 tähenduses.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni riigiprokurör Laura Vaik. Prokurör leiab, et

kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja taotleb kohtute otsuste tühistamist ning

kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassatsiooni põhistused on lühidalt

järgmised.

10.1. Tegelikkuses ei olegi võimalik eristada, millised hüved olid mõeldud A. Opparile kui

põllumajandusministri nõunikule mõjuvõimuga kauplemise eest ja millised pistisena tegutsemise eest

MES nõukogu liikmena. A. Opparile süüdistuses etteheidetav ebaseaduslik tegevus mõlemal

ametikohal seondus tegutsemisega T. G. Nielseni ning OÜ F kavandatava kalakasvatuse projekti

huvides. Süüdistus kajastab süüdistatavate vahelisi kokkuleppeid nii, nagu nad reaalsuses aset leidsid.

Kui süüdistatavad ise ei ole eristanud, milline vara millise konkreetse teo eest üle antakse, oleks

taoline eristamine prokuratuuri poolt meelevaldne. Kuid see ei tähenda, nagu poleks võimalik

tuvastada KarS § 2981 lg 1, KarS § 293 lg 1 ning KarS § 297 lg 1 sätestatud kuritegude tunnuseid

süüdistatavate käitumises. Süüdistuses on määratletud, millised on need hüved, mille T. G. Nielsen

A. Opparile üle andis samuti, milles seisnesid teod, millega A. Oppar realiseeris nii mõjuvõimuga

kauplemise kui ka pistise võtmise koosseisud ning ekvivalentsussuhte sisu. Vastupidisele seisukohale

asudes oleks isikutel võimalik eelnevalt teadlikult välistada kriminaalvastutus ametialaste süütegude

eest, sooritades erinevate karistusseadustiku koosseisudes sätestatud kuritegusid ning jättes üle

antavad hüved koosseisuti konkretiseerimata.

10.2. A. Oppari T. G. Nielseni käest 8. veebruaril 2008 saadud 400 000 krooni suuruse laenu näol oli

igal juhul tegemist varalise soodustusega KarS § 2981 lg 1 ning KarS § 293 lg 1 mõistes. Laen

sularahas märkimisväärselt suures summas isikule, kelle laenutaotlustele oli korduvalt isegi

kiirlaenupakkujate poolt eitavalt vastatud ning kellel oli probleeme isegi mõnetuhande krooniste

laenude tagastamisega, on antud asjaolusid arvesse võttes ilmselgelt käsitatav soodustusena. Veelgi

enam, laenu väljastamine sularahas, ilma raha üleandmist fikseerimata, ületab vaieldamatult taoliste

tehingute tavapärased majandusriskid. T. G. Nielsen andis pidevas rahahädas olevale riigiametnikule,

kes tegutses valdkonnas, milles T. G. Nielsenil olid olulised majanduslikud huvid, laenu ilma

igasuguste tagatisteta ning isegi võimaluseta tõendada laenusumma üleandmist.

10.3. Kohtud ei ole andnud hinnangut kõigile prokuröri esitatud tõenditele, sh mitmetele A. Oppari ja

T. G. Nielseni saadetud e-kirjade väljatrükkidele, mille tõenduslikku tähendust on apellatsioonis ka

täiendavalt selgitatud. Need tõendid kinnitavad prokuratuuri hinnangul, et A. Oppar ning

T. G. Nielsen pidasid ise võimalikuks, et A. Opparil on võimalik panna toime või avaliku halduse

ülesandeid täitvat ametnikku mõjutada tema ametiseisundit kasutades T. G. Nielseni huvides tegusid

toime panema.

11. Kassatsioonile esitasid vastused süüdistatava A. Oppari kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja

T. G. Nielseni kaitsjad vandeadvokaadid J. Siim, M. Mägi ja R. Palmaru. Kaitsjate kassatsioonides

toodud väited ja põhistused kattuvad enamjaolt ning on kokkuvõttes järgmised.

11.1. Kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud. Prokuröri kassatsioon kordab apellatsioonis

esitatud väiteid ja kohtud on neile ammendavalt vastanud. Prokuratuuri esitatud süüdistus

A. Opparile ja T. G. Nielsenile on konkretiseerimata ning rikub süüdistatavate õigusi. Kriminaalasjas

ei ole tuvastatud ekvivalentsussuhet pistise andja ja võtja vahel. Samuti pole asjas tuvastatud

A. Oppari poolt ametiisiku mõjutamise ebaseaduslikkust, mis on üks mõjuvõimuga kauplemise (KarS

§ 2981) objektiivseid tunnuseid. A. Oppari tegevus peale põllumajandusministri nõuniku ametikohalt

lahkumist on käsitatav headele tavadele vastava lobitegevusena, millena ametnikud seda ka käsitasid.

Ka A. Oppari lahkumine avalikust teenistusest eraettevõtlusse toimus avalikult ja ministri teadmisel.

11.2. Prokuröri väited A. Oppari rahaliste raskuste ja laenu soodustingimuste kohta on paljasõnalised

ega tugine kogutud tõenditele. Väidetuga taotleb prokurör Riigikohtult faktiliste asjaolude

tuvastamist, mis pole aga KrMS § 363 lg 5 kohaselt lubatud. Kohtud on laenu andmise asjaolusid

põhjalikult käsitlenud ja leidnud, et selles ei esine KarS § 293 lg 1 ega § 2981 lg 1 koosseisu tunnust -

varalist soodustust. See, et prokurör ei nõustu kohtuotsuse põhistustega, ei tähenda põhistuste

puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kassatsioonist ei selgu, kuidas tõendeid kogumis

hinnates saaks teha teistsugust kohtuotsust, kui seda tegid maa- ja ringkonnakohus. Kassatsioonis on

arvestamata jäetud kõik süüdistatavaid õigustavad tõendid, millele kohtud otsustes tuginesid. Kohus

ei saa asuda süüdistusfunktsiooni täitma.

11.3. Kassatsioonis ei eristata A. Opparile ja T. G. Nielsenile esitatud süüdistusi, mis on oma mahult

erinevad.

11.4. A. Oppar ei saanud kalandusrahastu meetmeid OÜ F kasuks mõjutada, kuna MES-il puudus

vastav pädevus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

12. Kohtud on õigesti märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peab süüdistus olema konkreetne. Õige

on seegi, et KarS §-des 293-2981 ettenähtud aususe kohustuse rikkumisele suunatud kuritegude puhul

eeldab süüdistuse konkreetsus muuhulgas ka nende kuritegude objektiivsetes koosseisudes

silmaspeetava vara või muu soodustuse äranäitamist. Samas ei nõustu kolleegium õigeksmõistmise

põhilise argumendiga, mille kohaselt seisneb süüdistuse ebakonkreetsus selle täpsustamata jätmises,

millised konkreetsed varad või muud soodustused täitsid mõjuvõimuga kauplemise ning millised

pistise andmise ja võtmise koosseisu. Tuleb nõustuda kassaatoriga, et süüdistus ei saa olla selles

kajastatavast ehk vastavast kuriteotunnustega teost konkreetsem. Kui üldjuhul eeldavad KarS §

des 293-2981 sätestatud kuriteokoosseisud, et isiku poolt üleantav vara või muu soodustus on

vastuteene üksiku teo eest, ei saa välistada ka olukordi, et aususe kohustuse rikkumisele suunatud

kuritegu toime pannes seab vara või muid soodustusi pakkuv isik eesmärgiks endale soodsa otsustuse

vastuvõtmise ega pea seejuures oluliseks, millise KarS §-des 293-2981 sätestatud kuriteo

toimepanemise tulemina on tema taotletav eesmärk saavutatav. Olukorras, kus süüdistatavad ise on

vara või muu soodustuse andmise eest toimepandava teo jätnud määratlemata, ei saa seda määratleda

ka riiklik süüdistaja. Eelmärgitut toetab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et täpse altkäemaksu

summa suuruse tuvastamine pole KarS § 298 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohalt nõutav

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobril 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-11, p 15.1).

Arvestades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10,

p-s 13.2 märgitut kehtib see seisukoht mutatis mutandis ka KarS § 293 lg 1 objektiivse koosseisu, s.o

pistise summa täpse suuruse määratletusnõude kohta. Eeltoodu pinnalt järeldub seega, et kui

kriminaalmenetluses tuvastatu kohaselt on ametiisik süüdistatavalt saadud vara või muu soodustuse

eest pannud toime mitmeid erinevaid aususe kohustust rikkuvaid kuritegusid ning nende vahel

puudub kokkulepe, millise üksiku hüve või soodustuse eest ametiisik teatud teo toime paneb, siis ei

ole selle seose välja toomata jätmine ka süüdistuses kriminaalmenetlusõiguse rikkumine.

13. Esitatud süüdistuses on loetletud vara ja muud soodustused, mis prokuratuuri hinnangul on

käsitatavad pistisena, s.o saadud laen, töötasu ja AS F aktsiad, kuid mis samaaegselt pidid tagama ka

mõjuvõimuga kauplemist. Käesoleva otsuse p-s 14 toodud kaalutlustel puudub selles osas alus heita

süüdistusele ette ebakonkreetsust. Kuigi süüdistus tervikuna sisaldab ka süüdistatavatele süüks

arvatud kuriteokoosseisude tuvastamiseks ebaolulist teavet, puudub kolleegiumi arvates alus väita, et

A. Opparile ja T. G. Nielsenile esitatud süüdistused ei ole jälgitavad. Kindlasti ei nähtu kohtute

otsustest aga seda, kuidas rikkus süüdistuses pistisena ja mõjuvõimuga kauplemiseks antud hüvede ja

soodustuste piiritlemata jätmine süüdistatavate kaitseõigust. Maa- ja ringkonnakohtu otsustes

põhjenduste puudumine selle kohta, miks ja kuidas rikub kaitseõigust süüdistuses selle täpsustamata

jätmine, millised varad või muud soodustused täitsid mõjuvõimuga kauplemise ning millised pistise

andmise ja võtmise koosseisu, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS §

339 lg 1 p 7 mõttes. Põhjendamatute nõuete esitamise süüdistusele loeb kolleegium aga

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Need rikkumised toovad

kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule.

II

14. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul silmas pidada järgmist.

14.1. A. Opparile KarS § 2981 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kontekstis tuleb arvestada Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi poolt 30. aprillil 2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-23-12 tehtud otsuses märgitut.

Esmalt on selles nenditud, et vaatamata paiknemisele ametialaste süütegude peatükis, on

mõjuvõimuga kauplemine käsitatav n-ö igaühedeliktina ehk süüteona, mis ei nõua karistatavuse

eeldusena erilise isikutunnusega subjekti KarS § 24 lg 1 tähenduses. Samas nõuab see

süüteokoosseis, et mõjutatav isik oleks pädev teostama avalikku võimu, s.o oleks avaliku halduse

ülesandeid täitev ametiisik. Seega peab mõjuvõimuga kauplemise koosseis silmas n-ö kolmiksuhet,

mis tekib ühest küljest vara või muu soodustuse ehk hüve andja ja mõjuvõimuga kaupleja kui

kõnealuse kuriteokoosseisu subjekti ning teisest küljest ametiisiku vahel. Altkäemaksu ja pistise

koosseisudest erineb mõjuvõimuga kauplemine selle poolest, et mõjuvõimuga kaupleja võtab hüve

vastu mitte oma pädevusse kuuluva teo eest, vaid selle eest, et tulenevalt oma ameti- või isiklikust

positsioonist võib ta mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma. Riigikohtu

käsitletavas otsuses on samuti asutud seisukohale, et mõjuvõimuga kauplemise koosseisu tuleb

tõlgendada selliselt, et ebaseaduslik peab olema avaliku halduse ülesandeid täitva ametiisiku

mõjutamine ja tunnuse „ebaseaduslik“ kaudu toimub ametiisiku lubatud mõjutamise (nt seaduslik

lobitöö, esindaja, sealhulgas kaitsja tegevus kohtu- või haldusmenetluses jms) piiritlemine keelatud

tegevusest. Ametiisiku mõjutamise seaduslikkus välistab KarS § 2981 lg 1 koosseisu. Seetõttu eeldab

mõjuvõimuga kauplemise kui kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamine seda, et nii süüdistuses kui

süüdimõistvas kohtuotsuses on ära näidatud, milliseid õigusnorme on antud konkreetsel juhtumil

ametiisikut mõjutades rikutud. A. Oppari poolt ametiisikute mõjutamise ebaseaduslikkust ei ole

käesolevas kriminaalasjas tuvastatud. Märkida tuleb samuti, et seadusandja ei ole seni kehtestanud

selget primaarnormi seadusliku ja ebaseadusliku lobitöö piiritlemiseks.

14.2. Olukorras, kus maakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et A. Oppari

tegevuses puuduvad KarS § 2981 lg-s 1 ette nähtud kuriteo tunnused, tuleb kohtul kaaluda, kas

süüdistatava kõnealuse tegevuse osas võivad samuti esineda KarS § 293 lg 1 järgi pistise võtmise

tunnused. Riigikohtu praktikas omaks võetud seisukoha järgi paneb KrMS § 268 lg 6 kohtule aktiivse

rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Juhul, kui kohus loeb kohtuliku arutamise

tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud

karistusseaduse sätte järgi, ei saa sellele automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist.

Eelnevalt peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule

karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. november 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09, p 22). Seejuures

tuleb maakohtul silmas pidada, et asjaolu, et A. Opparil puudus põllumajandusministri nõunikuna

iseseisev otsustuspädevus, ei ole KarS § 288 mõttes isiku ametiisikuks lugemisel oluline. Nimelt ei

ole isiku lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine ametiisiku

obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks. Karistusseadustiku § 288 mõttes ametiisikuks olemiseks

piisab ka sellest, kui isik saab niisugust otsustamist sisuliselt suunata. Millisest hetkest tuleb

otsustamise sisulist suunamist käsitada KarS § 288 mõttes ametiisiku staatust loovana, on fakti

küsimus, mis tuleb lahendada sõltuvalt konkreetse ametiisiku teenistuslikust pädevusest (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-05, p 8). Isikule

karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isiku ametikohast ja -juhendist kui ka

tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel ametiasutuses. Kvalifitseerides

süüdistatava teo süüdistusaktis märgitust erinevalt, peab kohus järgima KrMS § 268 lg-s 6 sätestatut.

14.3. Maakohtu otsuses sisaldub ka materiaalõiguslik seisukoht, et kuna AS F oli suurettevõte ega

kvalifitseerunud seetõttu kalanduse investeeringumeetmete garantiipoliitikale ja kuna A. Oppar toetas

juba alates 2006. aastast, s.o enne T. G. Nielseniga kohtumist, mõtet käsitada intresse abikõlbuliku

kuluna, pole A. Opparile OÜ F makstud töötasud ja lubatud osalus ning antud laen käsitatav

pistisena. Kohtuotsuste kohaselt on tuvastamata, et A. Oppar oleks oma ametiseisundit MES-is

kasutades pannud OÜ F huvides toime või lubanud toime panna ühtegi tegu, mistõttu puudub

A. Oppari käitumises KarS § 293 lg 1 ja T. G. Nielseni käitumises KarS § 297 lg 1 objektiivne

koosseis. Kolleegium märgib, et KarS § 293 lg-s 1 ettenähtud pistise võtmise objektiivne koosseis on

käsitatav kärbitud tagajärjedeliktina. Pistise võtmise ja andmise objektiivse koosseisu vajalikuks ja

samas küllaldaseks tingimuseks on pistise andja ja pistise võtja vahelise ekvivalentsussuhte

olemasolu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-22-10, p

12). Ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise

andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktooobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-11, p 9.3).

Seega pole kõnealuste kuriteokoosseisude realiseerimiseks oluline, kas ametiisik kokkulepitud teo ka

tegelikult toime pani või toime panemata jättis. See, kas A. Oppari tegevus otsuste kujundamisel oli

kantud pistise lubamisest või saamisest või jätkas ta varem kokkulepitud poliitikate elluviimist, ei

oma KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1 objektiivse koosseisu tuvastamisel tähtsust. Kui kriminaalasjas on

tuvastatud ekvivalentsussuhe ja muud pistise võtmise objektiivse koosseisu tunnused, kuid ametiisiku

varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku pistise andja eesmärkidega, ei saa

välistada süüdistatavale pistise võtmise (andmise) omistamist. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb

kohtul seega tuvastada, kas esiteks T. G. Nielsen lubas vara ja muid soodustusi Audru

kalakasvatusele soodsate otsuste tegemise eest ning teiseks, kas A. Oppar omakorda nõustus neid

vastu võtma ja lubas nende eest ametiisikuna tegusid toime panna. Siinjuures tuleb arvestada, et

kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt võib olla ekvivalentsussuhte moonutamisega tegemist

juhul, kui lubatakse tegu, mis ei ole ametiisiku pädevuses või mida ta ei kavatsegi toime panna (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, p 13.1). Juhul,

kui kohtulikul arutamisel tekivad kahtlused vastava kuriteo lõpuleviiduse küsimuses, tuleb kohtul

anda tuvastatule hinnang lähtudes KarS §-des 25 ja 26 sätestatust.

15. Kaitsjad on leidnud, et kriminaalasja arutamisel on möödumas mõistlik menetlusaeg, kuna

kahtlustus A. Opparile ja T. G. Nielsenile esitati 2008. aastal, mistõttu on kriminaalmenetluse

alustamisest seega möödunud üle 4 aasta. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Hinnates, kas

kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud, tuleb arvestada, et süüdistus on esitatud

ametialastes kuritegudes, mille asjaolud on keerulised ja tõendite, sh tunnistajate arv on suur. Samuti

on lõpuni välja kujunemata süüdistuse aluseks olevate kuriteokoosseisude õiguspraktika.

Süüdistatavate suhtes ei kohaldata nende vabadusõigust oluliselt riivavaid tõkendeid (vahistamine)

ega ole taotletud karistusena reaalset vangistust. Sellest lähtuvalt leiab kriminaalkolleegium, et selles

kriminaalasjas ei ole tänaseks mõistlik menetlusaeg möödunud. Kui aga kriminaalasja edasisel

menetlemisel tekivad kohtutel kahtlused menetlusaja mõistlikkuses, on neil võimalik kasutada alates

1. septembrist 2011 kehtivaid ja KrMS §-s 2742 ning § 306 lg 1 p-s 61 nimetatud

õiguskaitsevahendeid.

III

16. Tulenevalt eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 28. septembri 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

2. aprilli 2012. a otsused A. Oppari õigeksmõistmises KarS § 293 lg 1 ning § 2981 lg 1 järgi ja T. G.

Nielseni õigeksmõistmises KarS § 297 lg 1 järgi, kuid jätab muus osas kohtuotsused muutmata.

Arvestades seda, et rikkumised on alguse saanud maakohtust, tuleb kriminaalasi saata uueks

arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

17. A. Oppari kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja T. G. Nielseni kaitsja vandeadvokaat J. Siim esitasid

Riigikohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 189 lg 2 alusel menetluskulude hüvitamise taotlused summas

vastavalt summas 1811,60 eurot ja 1848 eurot, sh kassatsioonivastuse täiendamise eest.

Kassatsioonivastused kordavad kaitsjate kohtukõnedes toodud seisukohti ega lisa uusi olulisi

õiguslikke argumente. Kriminaalkolleegium leiab, et taotletud summad pole seega KrMS § 175 lg 1 p

1 tähenduses mõistlikud ja neid tuleb vähendada ühe kolmandiku võrra. Mõistlikuks menetluskuluks

selles asjas on A. Opparil 1207,73 eurot ja T. G. Nielsenil 1232 eurot. Kuna Riigikohtu

kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 sätestatud lahendi, tuleb nimetatud menetluskulud

KrMS § 186 lg 1 kohaselt Eesti Vabariigilt välja mõista.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

Ott Järvesaar, Priit Pikamäe, Jüri Ilvest