3-1-2-3-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-3-13

Otsuse kuupäev

14. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi X-i süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning

§ 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-

08-2497

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X-i kaitsja vandeadvokaat Viktor Turkin, teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Andra Sild

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. veebruar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Ennistada teistmisavalduse esitamise tähtaeg.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2010. a määrus ja Harju Maakohtu 14. aprilli

2010. a määrus, millega jäeti X-i kaitsja apellatsioon Harju Maakohtu 2. märtsi 2010. a otsuse

peale läbi vaatamata.

3. Edastada X-i kaitsja Talvi Vaske 13. aprilli 2010. a apellatsioon koos kriminaalasjaga

Tallinna Ringkonnakohtule eelmenetluse toimetamiseks.

4. Teistmisavaldus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 2. märtsi 2010. a otsusega tunnistati X süüdi ja teda karistati KarS § 141 lg 2 p-

de 1 ja 6 järgi vangistusega 8 aastaks ning KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega 3 aastaks.

KarS § 64 lg 1 järgi mõistis kohus X-ile liitkaristuseks vangistuse 8 aastaks.

1.1 KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi tunnistati X süüdi selles, et tema aastatel 1999-2003 tuvastamata

kuupäevadel astus Z talus elu- ja abihoonetes, samuti metsas korduvalt vaginaalsesse ja anaalsesse

suguühendusse arusaamisvõimetu pojatütre Y-iga (sündinud 1993. a).

1.2 KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tunnistati X süüdi selles, et tema aastatel 2003-2006 tuvastamata

kuupäevadel astus Z talus elu- ja abihoonetes, samuti metsas korduvalt vaginaalsesse ja anaalsesse

suguühendusse lapseealise pojatütre Y-iga, kasutades ära viimase sõltuvust endast. Pärast iga

suguühendust andis X Y-ile 100-500 krooni raha või ostis talle riideid või maiustusi.

2. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemist põhjendas maakohus kokkuvõtlikult järgmiselt.

2.1 Kohus luges süüdistatava süü tõendatuks, tuginedes muuhulgas ka kannatanu Y-i ütlustele, samuti

kannatanu tehtud helisalvestisele enda vestlusest süüdistatavaga. Kohus märkis, et süüdistatava

fraasid, mida ta salvestatud vestluse käigus kasutas, viitavad otseselt sellele, et ta oli kannatanuga

seksuaalvahekorras. Lisaks kinnitavad süüdistatava süüd ka kaudsed tõendid, sh kannatanu

mõjutamine selleks, et viimane loobuks X-i süüstavatest ütlustest, samuti asjaolu, et kohtule esitati

justkui kannatanu kirjutatud kiri, mis tegelikult oli võltsitud.

2.2 Maakohutu hinnangul ei vääri tähelepanu süüdistatava väide, et ta on aastast 1994 liiklusõnnetuse

tõttu suguvõimetu. Pärast 1994. a juhtunud liiklusõnnetust viibis X haiglas mõned päevad ja jätkas

töölkäimist 2007. aastani. X-i terviseseisundit on kohtuliku uurimise käigus põhjalikult uuritud, kuid

tema suguvõimetust ei ole arstid tuvastanud. Seejuures väärib tähelepanu, et X keeldus ilmumast

ekspertiisiasutusse, tegemaks kindlaks tema suguvõimetust. Eksperdi hinnangul ei saanud 1994. a

diagnoositud tervisekahjustused X-il impotentsust põhjustada.

3. 5. märtsil 2010, s.o 3 päeva pärast maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamist teatas X-i määratud

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist.

4. 13. aprillil 2010 esitas X-i kaitsja T. Vaske maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles

kohtuotsuse tühistamist ja X-i õigeksmõistmist.

5. Harju Maakohtu 14. aprilli 2010. a määrusega jäeti kaitsja apellatsioon läbi vaatamata ja tagastati

esitajale.

Maakohus leidis, et kaitsja on apellatsioonitähtaja mööda lasknud. Põhistatud kohtuotsus oli

kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav 22. märtsil 2010. Seega tulenevalt KrMS § 319 lg-

st 2 oli viimane päev apellatsiooni esitamiseks 6. aprill 2010. Kaitsja apellatsioonis ei ole nimetatud

põhjusi, miks esitati apellatsioon nädal aega hiljem. Seetõttu tuleb apellatsioon jätta KrMS § 323 lg 2

p 1 alusel läbi vaatamata.

6. X-i kaitsja esitas maakohtu 14. aprilli 2010. a määruse peale määruskaebuse, taotledes maakohtu

määruse tühistamist ja apellatsiooni menetlusse võtmist või alternatiivselt apellatsioonitähtaja

ennistamist.

Kaitsja märkis, et ta küsis 22. märtsil 2010 maakohtu kriminaalkantseleist kohtuotsust, kuid seda ei

olnud kantseleisse edastatud. Kohtuistungi sekretär lubas saata kohtuotsuse kaitsja e-posti aadressile.

22.-28. märtsini 2010 küsis kaitsja korduvalt kohtuistungi sekretärilt kohtuotsuse tervikteksti, mis

saadeti kaitsja e-posti aadressile alles 29. märtsil 2010 kell 9.43.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2010. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaitsja

määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus luges alusetuks kaitsja väite, et kohtuotsuse terviktekst ei olnud KrMS § 315 lg-s 8

sätestatud tähtajaks, s.o 22. märtsiks 2010, kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Kohtuinfosüsteemi

(KIS) kohaselt kuulutati X-i suhtes tehtud kohtuotsuse resolutiivosa 2. märtsil 2010 ja kohtuotsuse

terviktekst oli 22. märtsil 2010 kohtumenetluse pooltele kättesaadav, s.t kohtumenetluse pooled said

sellega vastavalt KrMS § 317 lg-le 1 kohtus tutvuda. Apellatsioonitähtaja seisukohalt ei ole tähtsust

asjaolul, et kohtuistungi sekretär saatis kohtuotsuse tervikteksti kaitsjale 29. märtsil 2010.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2010. a määrusega jäeti X-i kaitsja määruskaebus

ringkonnakohtu 28. aprilli 2010. a määruse peale KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest sel

ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt oli ringkonnakohtu määrus lõplik ja seda ei saanud edasi kaevata.

9. 29. juulil 2010 esitas X Riigikohtule taotluse Harju Maakohtu 2. märtsi 2010. a otsuse peale

teistmisavalduse koostamiseks riigi õigusabi saamiseks.

X märkis taotluses, et ta läks vangi, kuna talle riigi poolt määratud kaitsja ei suutnud õigeaegselt

apellatsiooni esitada. Kaitsja hilines nädala võrra ja kriminaalasja õigeks lahendamiseks vajalikud

lisadokumendid jäid kohtule esitamata. X palus võimaldada asja uuesti menetleda.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. augusti 2010. a määrusega rahuldati X-i taotlus riigi

õigusabi saamiseks.

Kolleegium osutas taotlust rahuldades mh asjaolule, et X ei ole saanud senini realiseerida õigust

esimese astme kohtu otsuse peale edasi kaevata.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. 10. oktoobril 2012 esitas X-i valitud kaitsja vandeadvokaat Viktor Turkin Riigikohtule

teistmisavalduse, milles taotletakse Harju Maakohtu 2. märtsi 2010. a otsuse tühistamist ja

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist või alternatiivselt X-i õigeksmõistmist. Kaitsja

põhiseisukohad on järgmised.

11.1 Teistmisavaldus on tähtaegne. Riigikohtu 19. augusti 2010 määrusega rahuldati X-i taotlus riigi

õigusabi saamiseks. Riigikohtu määrus saadeti täitmiseks Eesti Advokatuurile, kes määras riigi

õigusabi osutajaks vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva. O. Ladva asus näiliselt asjaga tegelema ja

väitis korduvalt süüdimõistetule ja tema abikaasale, et teistmisavaldus on koostatud ja Riigikohtule

esitatud. Sel viisil eksitas O. Ladva X-i ning tema abikaasat peaaegu kaks aastat, väites nende iga

pöördumise peale, et avaldus on Riigikohtule edastatud. 2012. a suvel ilmus meediasse teade

O. Ladva Eesti Advokatuurist väljaheitmisest. Süüdimõistetu abikaasa võttis telefoni teel kontakti

Riigikohtu kantseleiga, kust vastati, et teistmisavaldust pole esitatud. Ka seejärel jätkas O. Ladva

süüdimõistetu ning tema abikaasa eksitamist valefaktidega, keeldudes ühtlasi tagastamast

kriminaalasja materjale. Eesti Advokatuuri vastusest X-i valitud kaitsjale ilmneb, et 1. mail 2012

peatati O. Ladva kutsetegevus, samas ei nähtu, et advokatuur oleks korraldanud O. Ladva klientide

edasise kaitse. Kuna eakas ja õigusalaselt mittepädev X ei saa vastutada oma kaitsja ebakohase

tegevuse eest, tulekski käesolevat teistmisavaldust pidada tähtaegseks. Süüdistatav sõlmis oma

praeguse (valitud) kaitsjaga kliendilepingu 20. septembril 2012.

11.2 X-i kaitsja T. Vaske lasi mööda apellatsioonitähtaja, kuigi esitas kohtule apellatsiooniteate ning

talle väljastati maakohtu otsus tervikuna. X pole kunagi soovinud apellatsioonkaebusest loobuda ega

ole kunagi esitanud kaitsjale sellekohast nõusolekut.

11.3 X pole end süüdi tunnistanud ja on ütlustes viidanud enda silmanähtavalt halvale tervisele, sh ka

täielikule ning 1994. a kestnud impotentsusele, mis peaks välistama X-ile süüksarvatud tegude

toimepanemise. X pöördus pärast maakohtu otsuse tegemist 15. märtsil 2010 uuringutele Tartu

Ülikooli Kliinikumi meestekliinikusse. Õigusküsimustes ebakompetentne süüdistatav sai asjakohase

arstliku uuringu vältimatust vajalikkusest aru alles pärast maakohtu süüdimõistvat otsust. Uuringute

kokkuvõte annab piisava aluse süüdimõistva kohtuotsuse teistmiseks. Androloogi ja kliinilise

seksuoloogi V. V.-i allkirjaga uuringus on jõutud järeldusele, et X-il diagnoositud tervisekahjustused

pärsivad seksuaalsust ja on esile kutsunud pikaajalise ning püsiva impotentsuse ehk erektsiooni

puudulikkuse. Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikus on ka täpsed materjalid uuringute käigu ja

tulemuste kohta. Uuringu kokkuvõttes on käsitletud ka X-i muid raskekujulisi tervisehäireid, mis

isegi ilma impotentsuseta seaksid kahtluse alla selle, kas süüdistatav oli võimeline talle süüksarvatud

tegusid toime panema. Seega on kõnealuse arstliku uuringu põhjal ilmne, et X ei saanud talle

süüksarvatud tegusid oma terviseseisundi tõttu toime panna. On ka eluliselt ebausutav, et väidetavalt

aastate jooksul toimunud sagedasi seksuaalvahekordi süüdistatava ja kannatanu vahel ei näinud keegi

kunagi pealt.

12. Vastuses teistmisavaldusele leiab ringkonnaprokurör Andra Sild, et avaldus on põhjendamatu ja

selle rahuldamiseks alust ei ole. Prokuröri seisukohad on järgmised.

12.1 Kohtueelses menetluses määrati X-i suhtes kohtuarstlik ekspertiis, tuvastamaks X-iga 1994. a

toimunud liiklusõnnetuse tagajärgede tõsidust ja seda, kas 1994. a toimunud avarii tagajärjel saadud

tervisekahjustused põhjustasid X-ile püsiva impotentsuse. Nähtuvalt ekspertiisiaktist teostati

ekspertiis üksnes 1994. a toimunud avariiga seotud ravidokumentide alusel, kuna X kohtuarstlikule

läbivaatusele ei ilmunud. Eksperdi arvamuse kohaselt ei saanud X-il 1994. a diagnoositud

tervisekahjustused impotentsust põhjustada. Seadmata kahtluse alla teistmisavalduse lisana esitatud

arsti hinnangut, leiab prokurör, et uuringu tulemused ei saa ümber lükata ligi kolm aastat varem

tehtud kohtuarstliku ekspertiisi tulemusi. Arvestades X-i kõrget vanust ei ole välistatud, et 2010. a

uuringu käigus esines X-il impotentsus.

12.2 Seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude puhul puuduvad valdavalt teised otsesed tõendid

peale kannatanu ja süüdistatava ütluste, mis reeglina on n-ö sõna-sõna vastu. Maakohus analüüsis

põhjalikult kannatanu ja süüdistatava ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust. Väga oluliseks

kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavaks tõendiks sai kriminaalasjas teostatud hääleekspertiis,

mille transkriptsioonides sisalduv tekst kinnitab kannatanu ütlusi seksuaalse väärkohtlemise osas.

Salvestiselt on ilmselgelt äratuntav ka X-i hääl ja kõnemaneer.

13. 1. veebruaril 2013 esitas X-i kaitsja Riigikohtule täiendavad taotlused.

13.1 Ehkki kaitsja hinnangul on teistmisavaldus esitatud tähtaegselt, palub ta juhul, kui Riigikohus

selle seisukohaga ei nõustu, teistmisavalduse esitamise tähtaja ennistada.

13.2 Samuti taotleb kaitsja Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikust ja Keila Haigla arhiivist

saadud dokumentide lisamist kriminaalasja materjalidele. Need tõendid kinnitavad kaitsja hinnangul

seda, et X-i impotentsus sai tekkida vaid 1994. a liiklusõnnetuse tagajärjel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Teistmisavalduse põhistustes tugineb kaitsja eeskätt asjaolule, et X pöördus 15. märtsil 2010 Tartu

Ülikooli Kliinikumi meestekliinikusse uuringutele, mille tulemustele tuginedes väljastas uuringud

teinud kliiniline seksuoloog V. V. 3. oktoobril 2012 kaitsjale vastuse X-i tervisliku seisundi kohta.

3. oktoobri 2012. a vastuses ja 23. jaanuari 2013. a täiendavas vastuses leiab V. V., et X-il esineb

pikaajaline või püsiv impotentsus ning et arvestades 1994. a liiklusõnnetuse tagajärjel saadud

tervisekahjustusi puudub tõsiseltvõetav võimalus, et X-il oli pärast liiklusõnnetust võimalik

seksuaalvahekorras olla.

15. KrMS § 368 kohaselt võib teistmisavalduse esitada kuue kuu jooksul, arvates KrMS §-s 366

sätestatud teistmisaluse ilmnemisest. Faktilised asjaolud, millele kaitsja teistmisavalduses esmajoones

tugineb (s.o 15. märtsi 2010. a uuringu tulemused), olid X-ile teada juba 2010. a kevadel (nt on X

viidanud nendele 18. mail 2010 Harju Maakohtule saadetud pöördumises, millele on lisatud V. V.-i

3. mai 2010. a kuupäeva kandev vastus - vt kriminaaltoimiku II kd, tl 236-237). Seega on kõnealuse

asjaolu alusel teistmisavalduse esitamise tähtaeg möödunud. Samas on kolleegiumi hinnangul

põhjendatud kaitsja taotlus teistmisavalduse esitamise tähtaeg ennistada, sest teismisavalduse

esitamisega hilinemine on tingitud mõjuvast põhjusest. Tulenevalt KrMS § 367 lg-st 1 saab

süüdistatav

teistmisavalduse

esitada

üksnes

advokaadist

kaitsja

vahendusel.

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. augusti 2010. a määrusega anti X-ile teistmisavalduse koostamiseks riigi

õigusabi. Eesti Advokatuur määras riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 18 lg 1 alusel X-ile riigi õigusabi

osutajaks O. Ladva, kes jättis aga oma kohustused täitmata. 1. mail 2012 peatas Eesti Advokatuur

O. Ladva kutsetegevuse ja 19. juulil 2012 heideti O. Ladva advokatuuriseaduse (AdvS) § 19 lg 2 p 4

alusel advokatuurist välja. RÕS § 20 lg 3 sätestab, et riigi õigusabi osutava advokaadi advokatuurist

väljaarvamise või väljaheitmise või tema kutsetegevuse peatamise või advokaadi pikaajalise

töövõimetuse või surma korral, samuti muul seaduses sätestatud juhul määrab advokatuur senise riigi

õigusabi osutaja, riigi õigusabi saaja, kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotluse alusel või omal

algatusel uue riigi õigusabi osutaja sama seaduse §-s 18 sätestatud korras. Riigi õigusabi osutava

advokaadi advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise või tema kutsetegevuse peatamise korral on

advokatuuril kolleegiumi hinnangul RÕS § 20 lg-st 3 tulenevalt kohustus määrata alati viivitamatult

omal algatusel uus riigi õigusabi osutaja. Seda seetõttu, et just advokatuuril on vahetu ülevaade nii

advokaadi kutsetegevuse peatamise või advokaadi advokatuurist väljaarvamise või väljaheitmise

faktist kui ka nendest isikutest, kellele konkreetne advokaat oli määratud riigi õigusabi osutama.

Käesoleval juhul rikkus advokatuur RÕS § 20 lg 3 nõudeid ega määranud O. Ladva kutsetegevuse

peatamisel ega tema advokatuurist väljaheitmisel X-ile uut riigi õigusabi osutajat. Seda ei ole

advokatuur teinud senimaani, jättes sel moel Riigikohtu 19. augusti 2010. a määruse sisuliselt

täitmata. O. Ladva ja Eesti Advokatuuri kohustustevastase tegevusetuse tõttu puudus X-il võimalus

esitada teistmisavaldust tähtaegselt. Kolleegiumi hinnangul on eeltoodu käsitatav KrMS § 172 lg 2

p 2 mõttes mõjuva põhjusena X-i kaitsja teistmisavalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.

16. Teistmisavalduses ei ole märgitud, millisel seaduses sätestatud alusel kaitsja Harju Maakohtu

2. märtsi 2010. a otsuse teistmist taotleb. Kolleegium on seisukohal, et Tartu Ülikooli Kliinikumi

meestekliinikus 15. märtsil 2010 tehtud uuringute tulemused ja V. V.-i poolt nendele antud

meditsiiniline interpretatsioon ei ole käsitatav asjaoluna, mis vastaks mõnele KrMS §-s 366 ette

nähtud teistmise alusele. Muu hulgas ei ole tegemist KrMS § 366 p-s 5 nimetatud kriminaalasja

õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või

määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa

õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. Küsimus, kas X oli 1994. a

toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel saadud kehavigastuste tõttu impotentne, oli olulisel kohal nii

kohtueelses menetluses kui ka maakohtus toimunud kohtulikul uurimisel. Kõnealuse kaitseversiooni

kontrollimiseks korraldati 7. juunil 2007 kohtuarstlik ekspertiis, mille tulemusena andis ekspert

arvamuse, et 1994. a diagnoositud tervisekahjustused ei saanud X-ile impotentsust põhjustada (I kd, tl

61-63). Osutatud ekspertiis tehti ravidokumentide alusel, kuna X jättis mõjuva põhjuseta ekspertiisi

minemata. Maakohtu istungil väitis X, et ta ei läinud ekspertiisi murest oma tervise pärast. Nimelt

olevat perearst süüdistatavale öelnud, et ekspertiisi käigus võidakse talle teha eluohtlik süst ja kui ta

tahab elada, hoidku sellest asjast eemale. (Vt II kd, tl 84 pöördel.) Maakohtus ei taotlenud ei

süüdistatav ega kaitsja kordusekspertiisi X-i impotentsuse tuvastamiseks, ehkki süüdistatava

suguvõimetuse näol oli tegemist ühe keskse kaitseväitega (samas taotles kaitsja mitmel korral edukalt

ekspertiisi määramist küsimuses, kas X-i tervislik seisund võimaldab tal kohtuistungist osa võtta ja

karistust kanda). Teistmisavalduses esitatud põhjendus, et õigusteadmisteta isikuna ei saanud X

ekspertiisi olulisusest aru enne maakohtu süüdimõistva otsuse tegemist, pole kolleegiumi hinnangul

tõsiseltvõetav. Eeltoodu valguses ei ole 15. märtsi 2010. a uuringute tulemused käsitatavad sellise uue

asjaoluna, mis võiks anda alust Harju maakohtu 2. märtsi 2010. a otsuse teistmiseks KrMS § 366 p 5

alusel.

17. Samas osutatakse teistmisavalduses ka asjaolule, et X-i kaitsja T. Vaske lasi mööda

apellatsioonitähtaja, mistõttu X jäi ilma juurdepääsust ringkonnakohtule. Kolleegiumi hinnangul on

Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2010. a määrusega (vt käesoleva otsuse punkt 7) sisuliselt

tuvastatud,

et

apellatsioonitähtaja

möödalaskmine

oli

tingitud

X-i

määratud

kaitsja

kohustustevastasest käitumisest. Kaitsja kohustustevastane käitumine apellatsiooniõiguse teostamisel

ei saanud mõjutada Harju Maakohtu 2. märtsi 2010. a kohtuotsust ega tingi seega ka selle otsuse

teistmist. Küll annab määratud kaitsja kõnealune minetus KrMS § 366 p-st 7 ja § 367 lg-st 2

tulenevalt aluse teista Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2010. a ja Harju Maakohtu 14. aprilli

2010. a määrused, millega jäeti X-i kaitsja apellatsioon KrMS § 323 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

17.1 KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmise alus teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -

määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine

võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada

muul viisil kui teistmise kaudu. KrMS § 367 lg 2 näeb ette, et sama seadustiku § 366 p-s 7 sätestatud

alusel on teistmisavalduse esitamise õigus Euroopa Inimõiguste Kohtule individuaalkaebuse esitanud

isiku advokaadist kaitsjal ja Riigiprokuratuuril, samuti sellise isiku advokaadist kaitsjal, kes on

sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud Euroopa Inimõiguste Kohtule individuaalkaebuse

või kellel on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel sellise kaebuse esitamise õigus Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 35 lõikes 1 sätestatud tähtaega arvestades.

17.2 Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas 22. novembri 2011. a otsuses Andreyev vs Eesti Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti

Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma

kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega

esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1

tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus

siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse

kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse

teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse.

17.3 Inimõiguste kohtu 22. novembri 2011. a otsusele tuginedes tegi Riigikohtu kriminaalkolleegium

9. mail 2012. a otsuse asjas nr 3-1-2-2-12. Selles otsuses asus kolleegium seisukohale, et kuna

Riigikohtule juurdepääsuõiguse puudumine tulenes sellest, et S. Andreevile riigi õigusabi korras

määratud kaitsja ei esitanud tema huvides tähtaegselt kassatsiooni, on kõnealuse rikkumise

kõrvaldamine võimalik, tagades teistmisavalduse esitajale juurdepääsu Riigikohtule. Selleks tühistas

Riigikohus 9. mai 2012. a otsusega KrMS § 366 p-le 7 tuginedes enda 9. mai 2007. a määruse,

millega oli S. Andreevi kaitsja kassatsioon jäetud kassatsioonitähtaja möödumise tõttu läbi

vaatamata, ja suunas S. Andreevi huvides esitatud kassatsioonid Riigikohtus eelmenetluse

toimetamiseks.

17.4 Praegune kriminaalasi on kolleegiumi hinnangul käsitatav KrMS § 367 lg 2 mõttes "sarnase

asjana" kohtuasjale Andreyev vs Eesti. Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2010. a määrusega

tuvastatud asjaoludest järeldub X-i määratud kaitsja kohustustevastane käitumine, mis seisnes ilma

mõjuva põhjuseta apellatsiooni tähtaegselt esitamata jätmises. Kaitsja selline viga võttis X-ilt

juurdepääsu ringkonnakohtusse.

17.5 Ühtlasi on X kolleegiumi hinnangul KrMS § 367 lg 2 kolmandas alternatiivis nimetatud isik,

kellel on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel individuaalkaebuse esitamise õigus EIÕK art 35 lg-

s 1 sätestatud tähtaega arvestades. EIÕK art 35 lg 1 sätestab, et kohus võib asja käsitada ainult pärast

seda, kui kõik siseriiklikud õiguste kaitse võimalused on ammendatud, vastavalt rahvusvahelise

õiguse üldtunnustatud normidele ning kuue kuu jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist. Üldjuhul ei

eelda siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamine EIÕK art 35 lg 1 mõttes seda, et avaldaja oleks

taotlenud menetluse teistmist. Seetõttu ei välista teistmisavalduse esitamise võimaluse olemasolu

reeglina ka EIÕK art 35 lg-s 1 ette nähtud 6-kuulise tähtaja kulgemist. (Vt ka nt Berdzenishvili vs

Venemaa, Euroopa Inimõiguste Kohtu vastuvõetavuse otsus 29. jaanuarist 2004). Seega hakkas EIÕK

art 35 lg-s 1 sätestatud 6-kuuline tähtaeg X-i jaoks kulgema hiljemalt Tallinna Ringkonnakohtu

28. aprilli 2010. a lõplikust määrusest, millega jäeti muutmata maakohtu määrus kaitsja apellatsiooni

läbi vaatamata jätmise kohta. Samas on inimõiguste kohus rõhutanud, et EIÕK art 35 lg-t 1 tuleb

kohaldada teatud paindlikkusega ja ülemäärase formalismita (vt nt D.H. jt vs T¹ehhi Vabariik,

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 13. novembrist 2007, p 116 ning S.H. jt vs Austria, Euroopa

Inimõiguste Kohtu otsus 3. novembrist 2011, p 47). Näiteks on inimõiguste kohus leidnud, et

kohtuasjades, kus menetlus teistetakse või lõplik otsus vaadatakse uuesti läbi, katkeb algse menetluse

lõpust või lõplikust otsusest arvestatava kuuekuulise tähtaja arvutamine selliste konventsiooni alusel

esitatud väidete suhtes, mis olid otsuse uuesti läbivaatamise või menetluse taasavamise aluseks ning

mida erakorralises edasikaebeorganis arutati (vt nt Sapeyan vs Armeenia, Euroopa Inimõiguste Kohtu

otsus 13. jaanuarist 2009, p 24). Praeguses kriminaalasjas tuleb kolleegiumi hinnangul KrMS § 367

lg 2 kohaldamisel arvesse võtta seda, et enne EIÕK art 35 lg-s 1 sätestatud 6-kuulise tähtaja

möödumist X-i kriminaalasjas tehtud lõplikust otsustusest (Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli

2010. a määrus) andis Riigikohus X-ile teistmisavalduse esitamiseks riigi õigusabi. Seejuures tugines

nii X riigi õigusabi taotledes kui ka kriminaalkolleegium oma 19. augusti 2010. a määruses riigi

õigusabi andmist põhjendades eeskätt sellele, et X ei ole saanud senini realiseerida oma õigust

kaevata esimese astme kohtu otsuse peale (vt käesoleva otsuse punkte 9 ja 10). Kolleegium on

seisukohal, et Riigikohtu 19. augusti 2010. a määrus andis X-ile piisava aluse arvata, et siseriiklikud

õiguskaitsevahendid selleks, et saavutada juurdepääs ringkonnakohtule, ei ole veel ammendatud ja X-

i suhtes tehtud otsus ei ole EIÕK art 35 lg 1 mõttes lõplik. Seetõttu tuleb EIÕK art 35 lg-s 1

nimetatud 6-kuulise tähtaja kulgemine lugeda alates 19. augustist 2010 katkenuks. Järelikult on X-i

näol tegemist KrMS § 367 lg 2 kolmandas alternatiivis nimetatud isikuga, kelle advokaadist kaitsjal

on õigus nõuda KrMS § 366 p 7 alusel Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2010. a ja Harju

Maakohtu 2010. a määruste teistmist tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. novembri 2011. a

otsusest Andreyev vs Eesti. Seejuures ei ole määravat tähtsust, et X-i kaitsja - osutades küll X-i

ilmajäämisele apellatsioonivõimalusest - pole teistmisavalduses otsusele Andreyev vs Eesti viidanud

ega X-i määratud kaitsja apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta tehtud kohtumääruste teistmist

taotlenud. Tulenevalt KrMS §-st 372 ja § 3602 lg-st 3 on Riigikohtul kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise korral õigus teistmisavalduse piiridest väljuda, mida praeguses asjas tulebki teha.

18. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 366 p-st 7 ning § 367 lg-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 14. aprilli 2010. a määruse, millega jäeti X-i kaitsja

apellatsioon kui mittetähtaegne läbi vaatamata, ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2010. a

määruse, millega jäeti maakohtu osutatud määrus muutmata. Vältimaks X-i EIÕK art 6 lg 1 järgsete

õiguste rikkumist, tuleb ringkonnakohtul X-i kaitsja T. Vaske 13. aprilli 2010. a apellatsioon läbi

vaadata olenemata sellest, et see on esitatud apellatsioonitähtaega rikkudes. Nii saab X juurdepääsu

ringkonnakohtule, millest ta oma määratud kaitsja kohustustevastase käitumise tõttu ilma jäi.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg