3-2-1-10-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-10-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

J. R hagi S. F. R vastu elatise saamiseks ja S. F. R

vastuhagi J. R vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-10-35396

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. F. R kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1620 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J. R, esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila

Kostja S. F. R, esindaja vandeadvokaat Helina Luksepp

Asja läbivaatamise kuupäev

11. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. aprilli 2012. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

27. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-35396 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada S. F. R kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot Osaühingule

Advokaadibüroo Consensus.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. R (hageja) esitas 23. juulil 2010 S. F. R (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda

kasuks välja elatise 1790 eurot 50 senti kuus.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 9. septembril 2003 Taani Kuningriigis abielu ja

elavad alates 2004. aastast Tallinnas. Hageja oli alates abielu sõlmimisest kuni 9. maini 2010

täielikult kostja ülalpidamisel. Hageja tegutses kostjale kuuluvas OÜ-s Sanika Trade Company

juhatuse liikmena tasu saamata.

Saades teada kostja soovist abielu lahutada, üritas hageja tööd leida, kuid halveneva tervise ning

abielu ajal kutsekvalifikatsiooni kaotamise tõttu ei ole ta tööd saanud ning on 19. maist 2010 Eesti

Töötukassas tööotsijana arvel.

Hagejal on täiskasvanud tütar J. M, kes on invaliid ja kasvatab üksikemana kahte poega, kellest üks

on lapsinvaliid, mistõttu ei ole võimalik temalt ülalpidamist saada.

Kuna kostja lõpetas hageja toetamise 9. mail 2010, soovib hageja saada elatist tagasiulatuvalt alates

sellest päevast.

Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada abikaasade senist elulaadi, sh seda, et nad olid

materiaalselt väga hästi kindlustatud ning kostja suur sissetulek võimaldas lahedat äraelamist,

sh rikkalikku toidulauda, ca nelja välisreisi aastas, kalleid kvaliteetse kaubamärgiga garderoobikaupu

ja kosmeetikat ning meelelahutus- ja kultuuriüritusi. Hagejale teadaolevalt sai kostja 2010. aastal

Taani Kuningriigist pensioni ca 5353 eurot kuus, mis oli tema põhisissetulek. Hageja senise

elustandardi säilitamiseks piisab, kui kostja maksab hagejale elatisena kolmandiku oma sissetulekust.

See võimaldab ka kostjal oma senist elulaadi säilitada.

Kohtu nõudmisel esitas hageja dokumendid oma varalise seisundi kohta, millest nähtuvalt ostis

hageja enne hagi esitamist endale ühetoalise korteriomandi Tallinnas ning alates 25. maist 2010 saab

hageja töövõimetuspensioni 128 eurot 40 senti kuus.

31. oktoobril 2011 esitatud kalkulatsiooni järgi kulub hagejal 8471 eurot 40 senti kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hagis esitatud asjaolud ei vasta tõele. Õige on see, et pooled sõlmisid 9. septembril 2003 Taanis

abielu ja hageja ei ole abielu ajal töötanud ega sissetulekut hankinud, sest ta ei soovinud seda Taanis

ega Eestis elades teha. Hageja soovil nõustus kostja 2004. aastal Eestisse kolima, müüs Taanis kogu

oma vara maha ja lõpetas oma edukalt toimiva ettevõtte tegevuse. Vara müügist saadud raha paigutas

kostja Eestis loodud ettevõttesse, ostis Tallinnasse krundi ja finantseeris osaliselt oma rahaga maja

ehitust, vahetas hagejale kuuluvas korteriomandis aknad ja köögisisustuse, ostis hageja perekonnale

erinevaid majapidamisesemeid, maksis hageja tütre narkovõõrutusravi kulud jne. Kostja võttis

krundil asuva elamu valmisehitamiseks pangast 182 148 eurot laenu ja maksis seda üksi tagasi.

Hageja tegutses kostja loodud ettevõttes aktiivselt ainult 2004. aastal esimesed kuus kuud. Edaspidi

oli hageja üksnes formaalselt osaühingu juhatuse liige. Kostja kutsus hageja juhatuse liikme kohalt

16. juulil 2010 tagasi, kui avastas, et hageja kandis nii osaühingu kui ka kostja kontolt omavoliliselt

raha enda kontole. 2010. aasta kevadel viis hageja poolte ühisest kodust minema sisustuse, mööbli jm

vara väärtusega 102 258 eurot.

Hageja varaline seisund võib olla tunduvalt parem, kui ta kohtule avaldas. Hageja võõrandas

18. oktoobril 2007 korteriomandi 79 889 euro eest ja ostis 14. juulil 2010 uue korteriomandi.

26. maist 2005 kuni 17. augustini 2007 oli hageja Valmetek Invest AS-i nõukogu liige ja sai

tõenäoliselt nõukogu liikme tasu. Hageja on nimetanud oma elukohaks Luksemburgi, mis annab alust

arvata, et ta omab ka seal elukohta või vara.

Kohtumenetluses on ka hagi poolte abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks, milles hageja nõuab

kostjalt 250 000 eurot ja hageja kasutuses olevat sõiduautot. Kostja on teinud hagejale ettepaneku, et

maksab hagejale ca 64 000 eurot hüvitist, kuid hageja ei ole sellega nõustunud.

Kostja sissetulekuks on Taani Kuningriigi makstav pension, kuna kostja on 1998. aastal saadud

trauma tõttu invaliid ja tema töövõime kaotus on 2/3. Kostja igakuine riiklik pension on 359 eurot

2 senti ning töökindlustuslepingujärgsed maksed kuni kostja 60-aastaseks saamiseni (s.o 15. aprillini

2013) on 4814 eurot 97 senti. Viimase arvel ei pea kostja teisi isikuid ülal pidama, sest see on

mõeldud kostjale töövõime kaotuse tõttu tekkinud erivajaduste rahuldamiseks ja sissetuleku

säilitamiseks kutsehaiguse korral. Lisaks saab ta tulu firmast OÜ Sanika Trade Company.

Kostjale kuulub kinnisasi Tallinnas, mis on kostja elukoht, ning kostja teeb üksi kinnisasjale maja

valmisehitamiseks võetud laenu tagasimakseid ja kannab kõik elamu ekspluatatsioonikulud.

Hageja ei pruugi anda tõest infot oma terviseseisundi kohta. Hageja suudab endale ise elatist teenida

ja nõuab alusetult kostjalt ülalpidamist.

Hageja põhjustas poolte lahuselu sellega, et omastas kostja ja osaühingu vara, ei töötanud abielu ajal

ja nõudis ainult raha. Kostja kanda olid nii kõik kodused majapidamiskohustused poolte senises

ühises kodus kui ka rahalised kohustused. Hageja töövõime kaotus ei ole usutav, kuna ta võttis end

tööotsijana arvele samal ajal, kui sai töövõimetuspensioni.

Kostja kandis kahju, kui hageja hõivas poolte Tallinnas asuva maja ning viis ära koduse sisustuse

koos kostja isiklike asjadega, lõhkus maja siseviimistlust, keraamikat ja torustikke. Hageja ei

tõendanud, et ta kannab eluasemekulusid. Kostjale teadaolevalt elavad Läänemere tee korteris veel

hageja tütar ja lapselaps, kes saavad eluasemekulude katmiseks toetust.

Hageja vajaduste nimekiri ei vasta poolte tegelikule elukorraldusele. Mõistlikud kulud kuus oleks

ca 270-300 eurot. Osa nendest kulutustest peab suutma hageja ise kanda. Seega oleks asjakohane

mõistlik elatis maksimaalselt 150 eurot kuus.

3. Kostja esitas 11. jaanuaril 2012 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt alates

vastuhagi esitamisest kostja kasuks välja elatise 1893 eurot kuus.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

5. Maakohus rahuldas 11. aprilli 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

alates hagi esitamisest välja elatise 180 eurot kuus kuni hageja töövõime taastumiseni. Kostja

vastuhagi jättis kohus rahuldamata ja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163

lg 1 alusel poolte enda kanda.

Maakohus mõistis abielu ajal elatise välja perekonnaseaduse (PKS) § 16 lg-te 1-3, § 107 lg 1 ja § 102

lg 1 alusel ning alates 8. septembrist 2011, s.o pärast poolte abielu lahutamist mh PKS § 73 lg 1, § 74

lg-te 1 ja 2 ning § 76 lg-te 1 ja 2 alusel.

Asjas on tõendatud, et poolte abielu sõlmiti 9. septembril 2003 ja lahutati 8. septembril 2011. Hageja

registreeriti 19. mail 2010 Eesti Töötukassas tööotsijana. Hagejal on täiskasvanud puudega tütar, kes

kasvatab raske puudega poega. Kostja saab alates 1. jaanuarist 2010 keskastme eelpensioni

2650 Taani krooni kuus. Kostja on alates 1999. aastast Taani riigi invaliidsuspensionär ja on kaotanud

2/3 töövõimest. Kostja 2010. aasta sissetulek oli 426 261 Taani krooni 48 ööri. Kostja

indvaliidsuspensioni kindlustusleping lõpeb 15. aprillil 2013. Hageja on töövõimetuspensionär ja

tema pension oli 25. maist 2010 alates 2009 Eesti krooni kuus. Perioodiks 31. maist 2011 kuni

31. maini 2013 määrati hageja töövõimetuspensioni suuruseks 128 eurot 45 senti kuus. Hagejal

diagnoositi 2011. aastal kilpnäärme pahaloomuline kasvaja ja teda opereeriti ning talle määrati

postoperatiivselt pikaajaline järelravi. Kostjal diagnoositi 1985. aastal selgroo oluline kahjustus.

21. oktoobriks 2011 oli kostja terviseseisund oluliselt halvenenud ning tal diagnoositi nimme

piirkonna lülivaheketaste haigusseisund radikulopaatiaga, mis vajab kirurgilist ravi, samuti keskmise

raskusastmega depressioon.

Asjas esitatud asjaoludel tuleb kostjalt hageja kasuks elatis välja mõista, sest hageja ainuke sissetulek

on töövõimetuspension, mis oli hagi esitamise ajal 2009 Eesti krooni kuus ja praegu 128 eurot

45 senti. Abielu lahutamise ajaks oli hagejal diagnoositud kilpnäärme pahaloomuline kasvaja, mida

opereeriti ning millele järgneb pikaajaline ravi. Eelnevat arvestades pidi kostja andma hagejale kui

oma lahus elavale abikaasale lahuselu ajal korrapäraste rahaliste maksetena ülalpidamist, sest poolte

abielu lahutamise ajaks oli hagejal tekkinud abivajadus tulenevalt tema tervislikust seisundist ning

tema ainukeseks sissetulekuks oli töövõimetuspension. Kostjal ei ole alust PKS § 73 lg 1 järgi

hagejalt elatist nõuda, sest ta ei vaja abi.

Lahutatud abikaasal on teiselt abikaasalt õigus elatist saada tavapärasest abivajadusest lähtudes ning

arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Hageja kulutustest on

põhjendatud eluaseme- ja sidekulu 50 eurot, toit 200 eurot, ravimid 20 eurot, hügieenitarbed,

kosmeetika ja juuksur 20 eurot, riided ja jalanõud 30 eurot, kultuuriüritused 20 eurot ning kodu

koristamise ja hooldusvahendid 20 eurot kuus. Seega on hageja põhjendatud kulutused kuus kokku

360 eurot. Hageja ei tõendanud, et ta vajab sanatoorset ravi, ravimassaaži või erivahendeid. Hageja

väidetav taksosõit 200 euro eest kuus või väidetavad soovid reisida koos oma Taani sõpradega, ei ole

tavapärane abivajadus, mida kostja peaks hagejale hüvitama. Samuti ei kuulu hageja tavapärase

abivajaduse hulka tõukassi pidamise kulutused. Kuna pooled vaidlevad teises menetluses ühisvara

jagamise, sh hüvitise maksmise üle, ei tule kodumasinate ostmise vajadust elatise suuruse

kindlaksmääramisel arvesse võtta.

Kuna hageja saab töövõimetuspensioni 128 eurot 45 senti kuus ja kostja Taani Kuningriigi makstavat

riiklikku pensioni 359 eurot 20 senti kuus, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis

180 eurot kuus alates hagi kohtusse esitamisest kuni hageja töövõime taastumiseni. Kostjale määratud

kindlustusmakseid töövõime kaotamise eest ei saa elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestada, sest

nimetatu tuleneb tema ja SEB Pensioni vahel sõlmitud lepingust ja on talle kompensatsioon töövõime

kaotamise eest.

Asjas ei esine PKS §-s 76 sätestatud aluseid kostja ülalpidamiskohustusest vabastamiseks, sest kostja

ei ole neid asjaolusid veenvalt tõendanud. Kostjat ei vabasta hageja ülalpidamisest asjaolu, et hageja

ei töötanud poolte abielu ajal või et ta ei soovinud poolte Taanis elamise ajal taani keelt õppida ega

tahtnud võimetekohast tööd teha, samuti kodu loomises või korrastamises osaleda. Tähtsust ei ole ka

sellel, et pooled tulid hageja soovil Eestisse elama ja kostja müüs maha kogu oma Taanis asuva vara.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

rahuldati, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja hagi täielikult rahuldamata.

Alternatiivselt palus kostja saata asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsiooniastme menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud, sest

maakohus hindas tõendeid vääralt ning jättis põhjendamatult hindamata tõendid selle kohta, et on

mõjuv põhjus vabastada kostja hageja ülalpidamise kohustusest, ning arvestamata, et osale

vabastamise aluseks olevatele asjaoludele ei ole ka hageja ise vastu vaielnud. Maakohus ei

arvestanud, et hagejal on ühisvara näol piisavalt vara, et end ise ülal pidada, sh ei ole hagejal ühisvara

jagamise järel mingit ülalpidamisvajadust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. septembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kontrollides maakohtu otsust üksnes vaidlustatud osas. Ringkonnakohus

leidis, et maakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 järgi

korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus asus õigesti seisukohale, et

hagejal tuvastati 25. mail 2010 osaline töövõime kaotus. Samas arvestas kohus otsust tehes õigesti

sellega, et menetluse ajal diagnoositi hagejal lisaks kilpnäärme pahaloomuline kasvaja, mida

opereeriti, ja hageja vajab pikaajalist ravi, mis ilmselt ei võimalda tal tööd leida.

Maakohus kontrollis otsust tehes PKS § 76 lg-s 1 sätestatud aluste olemasolu, millele kostja viitas,

kuid ei tuvastanud selle sätte kohaldamiseks vajalikke asjaolusid. Ühtlasi ei tõendanud kostja

PKS § 16 lg 3 viimases lauses sätestatud aluse olemasolu - st et abikaasade lahuselu põhjustas hageja

oma käitumisega.

Maakohus ei saanud otsust tehes arvestada asjaoluga, et kohtu menetluses on hagi poolte ühisvara

jagamiseks, kus hageja nõuab ca 255 000 euro väärtuses vara. Ühisvara jagamise asjas ei ole veel

kohtulahendit tehtud ja praegu ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kas hageja varaline seisund

vara jagamisega muutub.

Maakohus mõistis PKS § 16 lg 3 ja § 77 lg 1 alusel kostjalt hageja ülalpidamiseks õigesti elatise välja

alates hagi esitamisest kohtusse. Seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise nõudmine ei ole

tõlgendatav hageja soovina kostja arvel alusetult rikastuda ja elada hõlpelu, nagu kostja

apellatsioonkaebuses väidab. Hageja ei nõudnud ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt alates

ajast, mil kostja hageja rahalise toetamise lõpetas, kuigi seadus seda iseenesest võimaldab (PKS § 16

lg 4 ja § 77 lg 2). Maakohus hindas otsust tehes mõlema poole väiteid, esile toodud asjaolusid ja

tõendeid. Kohtuotsus ei ole kostja suhtes ebaõiglane.

Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust ka maakohtus kantud menetluskulude jaotust

muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab TsMS § 171 lg 1 järgi

apellatsioonimenetluse kulud kostja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus paljasõnaliselt maakohtu otsuse

põhjendustega ning heitis kostjale alusetult ette asjaolude tõendamata jätmist, kuigi ise lükkas kostja

esitatud tõendeid tagasi.

Kohtud jätsid põhjendamatult PKS § 76 lg 1 kohaldamata ja kostja ülalpidamiskohustusest

vabastamata, kuigi kostja on esitanud tõendid selle kohta, et hageja ei ole kunagi panustanud poolte

majapidamisse ega kandnud kulutusi ning on pannud end ise olukorda, kus tal ei ole raha enda

ülalpidamiseks, sest keeldus töötamast. Samuti ei ole kohtud arvestanud, et hagejal on uus

elukaaslane, kes võib teda ülal pidada ning kellega koos hõivas hageja 2010. aasta juunis poolte ühise

kodu. Hageja pahaloomuline kasvaja avastati alles ajal, mil pooltel oli juba abielu lahutuse menetlus

käimas. Kohtud jätsid põhjendamatult arvestamata ka asjaolu, et hageja viis omavoliliselt poolte

ühisest kodust sisustuse, sh ka kostja isiklikud asjad. Hageja on käitunud kostja suhtes alatult ning

seetõttu on ebaõiglane mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis. Hageja alatut ja ebaausat käitumist

tõendab tema ema kirjalik tunnistus, mille vastuvõtmisest ringkonnakohus alusetult keeldus. Kostja

palub võtta nimetatud tõendi asja juurde.

Kohtud kohaldasid vääralt PKS § 16 lg-d 1 ja 3 ning jätsid põhjendamatult arvestamata asjaolu, et

hageja ei ole täitnud oma kohustust osaleda töö ja varaga perekonna ülalpidamises, kuigi seaduse

mõtte kohaselt tuleb tagada ülalpidamine isikule, kes on ka ise oma seadusest tulenevaid kohustusi

täitnud.

Ringkonnakohus asus paljasõnaliselt seisukohale, et maakohus ei ole tõendeid vääralt hinnanud, kuigi

kostja juhtis apellatsioonkaebuses tähelepanu sellele, et maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja

jättis põhjendamatult osa tõendeid üldse tähelepanuta.

Kuna hageja muutis pärast abielu lahutamist oma nõuet, saanuks kohus elatise välja mõista alates

muutmisavalduse esitamisest, s.o alates 31. oktoobrist 2011.

9. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastuse kohaselt ei ole asja lahendamisel tähtsust kostja välja toodud asjaoludel ning need ei anna

alust kostjat ülalpidamiskohustusest vabastada. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja ei ole

tõendanud, et abikaasade lahuselu oleks olnud tingitud hageja halvast käitumisest. Tagasiulatuv

elatise väljamõistmine on kooskõlas PKS § 77 lg-ga 1 ja § 16 lg-ga 4.

Ringkonnakohus tagastas põhjendatult hageja ema esitatud kirjaliku seletuse, sest hageja ema ei

saanud asjas tõendeid esitada, taotlus tõendi esitamiseks esitati hilinemisega, hageja ema esitatud

asjaoludel ei ole asja lahendamise seisukohast tähtsust ning kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei

saanud varem seda tõendit esitada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu

otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab maksma hagejale elatist ning kui peab, siis alates

millisest ajast tuleb elatis välja mõista, samuti selle üle, kas on alust kostjat ülalpidamiskohustusest

vabastada.

12. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et kuna hageja esitas elatise saamiseks hagi enne poolte

abielu lahutamist, tuli asjas elatise nõude lahendamisele kohaldada nii PKS § 16 kui ka PKS § 73 jj.

Õige ei ole kostja arusaam, et elatise saab välja mõista alates abielu lahutamisest. Kehtiva õiguse

järgi on abikaasal üldjuhul õigus saada abielu ajal, sh lahuselu korral ülalpidamist teiselt abikaasalt,

samuti on lahutatud abikaasal seaduses sätestatud alustel õigus saada ülalpidamist oma endiselt

abikaasalt.

13. Abikaasa ülalpidamiskohustus tuleneb PKS § 16 lg-s 1 sätestatud abikaasade vastastikusest

kohustusest pidada oma töö ja varaga perekonda ülal, sh hõlmab perekonna ülalpidamine PKS § 16

lg 2 järgi tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise

majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning

erivajaduste rahuldamiseks. Seejuures peavad abikaasad PKS § 15 lg 1 kolmanda lause järgi

perekonna vajaduste rahuldamise ühiselt korraldama ning selleks peavad abikaasad PKS § 15 lg 2

järgi osalema oma võimaluste kohaselt sissetuleku hankimises ning kumbki abikaasa peab kasutama

parimal viisil oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks.

Viidatud sätete järgi peavad mõlemad abikaasad üldjuhul esmalt nii oma tööpanuse kui ka

töötamisest või varalt teenitud sissetuleku, sissetuleku puudumise korral aga ka abikaasadele

kuuluvate varaesemete arvel rahuldama kõigi perekonnaliikmete vajadused ning kandma ühise

majapidamise vajalikud kulud. Abielulises kooselus lepivad abikaasad omavahel kokku, kes, kui

suures ulatuses ja kuidas perekonna ülalpidamisse panustab, sh ei pea abikaasad tingimata võrdselt

panustama, vaid kumbki abikaasa võib perekonna eluvajaduste rahuldamisse panustada ka oma

võimete, võimaluste ja varalise seisundi kohaselt. Eeltoodut arvestades sõltuvad perekonna,

sh abikaasade elutingimused ja ülalpidamiskulude suurus otseselt abikaasade varalisest seisundist ja

omavahelistest kokkulepetest kooselu korraldamisel ja ülalpidamiskulude suuruse kujundamisel.

14. Kui abikaasad elavad lahus, tekib abikaasal ühekülgne kohustus teist abikaasat ülal pidada ning

ülalpidamise andmise viis muutub sarnaseks lahutatud abikaasa ja põlvnemisest tuleneva

ülalpidamise andmise viisiga. PKS § 100 lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise

maksmisega (elatis), kuid mõjuval põhjusel võib kohustatud isiku nõudel anda ülalpidamist ka muul

viisil. Kui abikaasad elavad lahus, annab abikaasa teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks

PKS § 16 lg 3 esimese lause järgi ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena

(s.o elatisena) samadel alustel nagu kooselu korral. Kolleegiumi hinnangul on viidatud sätte mõtteks

kaitsta abielus majanduslikult nõrgemat poolt (s.o eelkõige abikaasat, kellel ei ole sissetulekut ja kes

panustab perekonna ülalpidamisse oma tööga) lahuseluga kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest.

Siiski ei ole lahus elaval abikaasal igal juhul õigust nõuda enda ülalpidamiseks teiselt abikaasalt

elatist. Esmalt tuleneb PKS § 16 lg 3 teisest lausest, et lahus elaval abikaasal ei ole õigust teiselt

abikaasalt ülalpidamist saada, kui ta suudab end ise ülal pidada. Seega vastutab kumbki lahus elav

abikaasa esmalt ise oma toimetuleku eest ning peab kõik oma eluvajadused oma sissetuleku ja vara

arvel üldjuhul ise rahuldama. Üksnes juhul, kui lahus elaval abikaasal ei ole sissetulekuid või muud

vara, mille arvel end ise ülal pidada, või kui tema oma vahenditest ei piisa, et tema tavapäraseid

vajadusi rahuldada, saab abikaasa nõuda lahus elavalt abikaasalt elatist.

Seejuures ei ole lahus elava abikaasa ülalpidamise seisukohast üldjuhul oluline, et lahus elava

abikaasa abivajadus oleks tingitud lapse hooldamisest, vanusest, terviseseisundist või omavahelisest

kokkuleppest abielulise kooselu korraldamisel, sest tulenevalt PKS § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 on

abikaasad igal juhul kohustatud teineteist abielu ajal vastastikku toetama ja abivajaduse korral ülal

pidama, sh rahuldama teineteise tavapäraseid eluvajadusi.

Lisaks eelnevale võib PKS § 16 lg 3 teise lause järgi lahus elava abikaasa ülalpidamisnõude välistada

ka asjaolu, et lahus elav abikaasa on ise oma käitumisega lahuselu põhjustanud. Kolleegiumi

hinnangul ei pea viidatud sätte järgi lahus elav abikaasa teist abikaasat ülal pidama, kui abivajava

abikaasa käitumist ja kõiki kooselu purunemise asjaolusid koosmõjus hinnates oleks elatise

maksmine kohustatud abikaasa seisukohalt äärmiselt ebaõiglane.

15. Abielu lahutamisega lõppeb abikaasa, sh lahus elava abikaasa ülalpidamiskohustus ning selle

asemele tekib lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus.

Siiski ei saa lahutatud abikaasa nõuda igal juhul oma endiselt abikaasalt enda tavapäraste

eluvajaduste rahuldamiseks elatist, vaid ka lahutatud abikaasa elatisenõude esmaseks eelduseks on

tema abivajadus, s.o võimetus ise oma sissetuleku ja vara arvel end ülal pidada. Lahutatud abikaasa

enese ülalpidamise põhimõtet kinnitab ka PKS § 74 lg 2, mille järgi peab lahutatud abikaasa mh oma

vara enda ülalpidamise eesmärgil võõrandama, kui see on majanduslikult otstarbekas.

Lisaks peab lahutatud abikaasa abivajadus olema PKS § 72 ja § 73 lg 1 järgi tingitud sellest, et

lahutatud abikaasa ei suuda ise enda ülalpidamise eest oma vanuse või terviseseisundi tõttu hoolitseda

või seetõttu, et hooldab alla kolmeaastast last.

Eelneva kohaselt peab abikaasa abielu lahutamise järel üldjuhul end ise ülal pidama ning hankima

selleks vajaliku sissetuleku või tegema seda muu vara arvel. Õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist

tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei

saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma

vanuse või terviseseisundi tõttu teha, või seetõttu, et hooldab abikaasade ühist alla kolmeaastast last.

Seejuures sõltub lahutatud abikaasa ülalpidamisõiguse kestus ja ulatus PKS § 72 ja § 73 lg 2 järgi

otseselt sellest, kui kaua ja millises ulatuses piirab vanus või terviseseisund, aga ka lapse hooldamine

lahutatud abikaasal sissetuleku hankimist.

Elatise suurus tuleb PKS § 74 lg 1 järgi määrata kindlaks eelkõige abivajava lahutatud abikaasa

tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning üldjuhul sõltuvad need abikaasade varalisest seisundist ja

elutingimustest abielu ajal. Siiski võib kohus kõiki asjaolusid arvestades jätta abikaasa tavapäraseid

vajadusi kindlaks tehes arvestamata abikaasade senise varalise seisundi ja elutingimused, kui see ei

oleks kõiki asjaolusid arvestades mõistlik. Sellisel juhul saab kohus kolleegiumi hinnangul võtta

elatise suuruse määramisel aluseks lahutatud abikaasa tavapärased mõistlikud vajadused.

Äärmise ebaõigluse vältimiseks võib kohus PKS § 76 lg 1 järgi kõiki asjaolusid kaaludes lahutatud

abikaasa ka ülalpidamiskohustusest vabastada või vähendada elatise suurust või elatise maksmise

aega, kui selleks on kaalukas põhjus, sh juhul, kui ülalpidamisvajadus tekkis abikaasa enda

ebamõistliku käitumise tõttu või kui abikaasa on enne abielu lahutamist pikema aja jooksul jämedalt

rikkunud oma kohustust perekonna ülalpidamisele kaasa aidata. PKS § 76 lg 2 järgi võib kohus

vabastada abikaasa ülalpidamiskohustusest ka siis, lahutatud abikaasa ei ole suuteline andma endisele

abikaasala ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Eeltoodu kohaselt võib kohus jätta

elatise välja mõistmata või vähendada selle suurust või maksmise aega, kui kõiki asjaolusid

arvestades oleks täismahus elatise väljamõistmine lahutatud abikaasalt äärmiselt ebaõiglane.

Kolleegiumi hinnangul tuleneb lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus eelkõige abikaasade vahel ka

pärast abielu lahutamist eksisteerivast solidaarsusest ning viidatud sätte eesmärgiks on hoida ära

elatise väljamõistmine lahutatud abikaasale juhul, kui elatist nõudva abikaasa enda käitumine ei ole

olnud solidaarsusest kantud või seda solidaarsust ei ole tekkinud.

16. Praeguses asjas esitas hageja 23. juulil 2010 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt kui

lahus elavalt abikaasalt välja elatise. Harju Maakohus lahutas poolte abielu 8. septembri 2011. a

osaotsusega (tsiviilasi nr 2-10-31473). 31. oktoobril 2011 täiendas hageja hagiavaldust ja palus pärast

abielu lahutamist mõista kostjalt kui lahutatud abikaasalt välja elatise. Nagu kolleegium ülal märkis,

on eeltoodut arvestades asjas õige kohaldada nii lahus elava abikaasa kui ka lahutatud abikaasa

ülalpidamist reguleerivaid sätteid.

Kolleegium ei nõustu aga kohtutega selles, et alates 8. septembrist 2011 tuleb elatise

väljamõistmisele kohaldada lahutatud abikaasa ülalpidamise sätteid. Õige on see, et alates abielu

lahutamisest saab elatise välja mõista lahutatud abikaasa ülalpidamist reguleerivate sätete järgi, kuid

praeguses asjas ei saa lugeda abielu lõppenuks 8. septembrist 2011. Kohtus abielu lahutamise korral

lõppeb abielu PKS § 66 p 2 järgi päeval, mil kohtuotsus jõustub. Kohtuotsus jõustub TsMS § 456 lg 1

järgi siis, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Maakohtu otsuse peale

võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Seega ei olnud Harju

Maakohtu 8. septembri 2011. a otsus selle tegemisega jõustunud, poolte abielu kestis kuni maakohtu

otsuse jõustumiseni ning selle ajani oli hagejal õigus saada elatist lahus elava abikaasana. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada abielu lõppemise aeg ning vastavalt sellele lahendada ka

hageja nõuded.

17. Lisaks eeltoodule tõlgendasid ja kohaldasid kohtud kolleegiumi hinnangul vääralt nii lahus elava

kui ka lahutatud abikaasa ülalpidamist reguleerivaid sätted (vt ülal p-d 13-15).

18. Kohtud tuvastasid küll hageja tavapärased vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste

suuruse, kuid jätsid nii lahus elava kui ka lahutatud abikaasa ülalpidamise nõuet lahendades

arvestamata, et mõlema nõude rahuldamise eelduseks on abikaasa abivajadus, s.o võimetus end ise

oma sissetuleku või vara arvel ülal pidada. Maakohus tuvastas, et hageja ainukeseks sissetulekuks nii

abielu lahutamise eel kui ka järel oli töövõimetuspension, mis ei katnud tema põhjendatud vajadusi,

kuid ei tuvastanud hageja varalist seisundit tervikuna, sh seda, kas hageja suudab end talle kuuluva

vara arvel ise ülal pidada.

Kostja juhtis kohtute tähelepanu asjaolule, et hageja varaline seisund võib olla tunduvalt parem, kui

ta kohtule avaldas, sh võõrandas hageja 18. oktoobril 2007 korteriomandi 79 889 euro eest ja ostis

14. juulil 2010 uue korteriomandi ning oli 26. maist 2005 kuni 17. augustini 2007 Valmetek

Invest AS-i nõukogu liige ja sai tõenäoliselt nõukogu liikme tasu. Samuti märkis kostja, et pooled

vaidlevad ühisvara jagamise üle ning hageja on esitanud kostja vastu nõude saada ühisvara arvel

lisaks tema kasutusse jäänud sõiduautole ka ca 250 000 euro suurust hüvitist. Seega juhtis kostja

tähelepanu sellele, et hagejale kuulub nii ainu- kui ka ühisomanikuna märkimisväärse väärtusega

vara.

Sellest hoolimata ei ole kohtud tuvastanud, kas hagejal on tema varalist seisundit arvestades õigus

nõuda kostjalt ülalpidamist või suudab ta oma tavapärased vajadused rahuldada talle kuuluva vara

arvel. Kolleegium juhib tähelepanu, et elatise saamiseks peab hageja tõendama, et tema sissetulekust

ja varast ei piisa tema tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, sh esitama täielikud andmed oma varalise

seisundi kohta. Seejuures võib kohus TsMS § 230 lg 4 järgi kohustada poolt esitama andmed ja

dokumendid oma varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt

asutustelt teavet.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei saanud asja lahendades arvestada asjaoluga, et

kohtu menetluses on hagi poolte ühisvara jagamiseks, sest asjas ei ole veel lahendit tehtud ja ei ole

teada, kas hageja varaline seisund vara jagamisega muutub. Kolleegium leiab, et kui lahus elav või

lahutatud abikaasa nõuab teiselt abikaasalt elatist ja abikaasade ühisvara ei ole veel jagatud, tuleb

abikaasa varalise seisundi tuvastamisel arvestada nii abikaasale lahusvarana kui ka abikaasadele

ühisvarana kuuluvat vara, mille arvel on võimalik end ülal pidada.

Asja uuel lahendamisel peab maakohus tuvastama, kas hagejal oli lahuselu ajal enne abielu

lahutamist kui ka pärast seda piisav sissetulek ja/või vara, mille arvel oma vajadusi rahuldada, või

vajas hageja oma tavapäraste vajaduste rahuldamisel kostja abi, arvestades mh asjaolu, et pärast

abielu lahutamist on hagejal õigus nõuda elatist üksnes siis, kui tema abivajadus on tingitud tema

terviseseisundist, ning üksnes ulatuses, milles ta ise ei suuda end oma terviseseisundi tõttu ülal

pidada. Kui hagejal on piisavalt vara, ei ole tal õigust elatist nõuda.

19. Kui maakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et hageja sissetulekust ja talle kuuluvast varast ei

piisa tema tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, tuleb maakohtul võtta seisukoht ka selle kohta, kas

kostja esile toodud asjaolud annavad alust jätta hagejale kui lahus elavale ja/või lahutatud abikaasale

elatis välja mõistmata.

Kostja vaidles hageja elatisenõuetele vastu mh seetõttu, et hageja käitumist arvestades ei oleks

kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmine õiglane, sest hageja on kogu abielu vältel olnud kostja

ülalpidamisel, hageja on end ise oma käitumisega pannud olukorda, kus tal ei ole sissetulekut

(keeldus abielu ajal töötamast), hagejal on uus elukaaslane, kes kannab tema kulud, hageja kandis nii

kostja kui ka kostjale kuuluva osaühingu kontolt omavoliliselt raha oma kontole, viis koos oma uue

elukaaslasega omavoliliselt ära nii poolte ühise eluaseme sisustuse esemed kui ka kostja isiklikud

asjad ning lõhkus poolte ühise eluaseme siseviimistluse. Hageja ei ole neid väiteid kummutanud ega

neile vastu vaielnud.

Kolleegiumi hinnangul asus nii maa- kui ka ringkonnakohus paljasõnaliselt seisukohale, et asjas ei

esine PKS §-s 76 sätestatud aluseid, mis annaksid alust kostjat ülalpidamiskohustusest vabastada,

viidates, et kostja ei ole neid asjaolusid veenvalt tõendanud. Samas jättis maakohus hulga kostja

esitatud tõendeid arvestamata. Kolleegium juhib tähelepanu, et ülalpidamiskohustusest vabastamine

või elatise piiramine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjas esile

toodud asjaolusid kogumis ning mis peab olema veenvalt põhjendatud. Asja uuel läbivaatamisel peab

maakohus võtma seisukoha kõigi kostja esitatud väidete kohta, arvestades PKS § 76 mõtet, ning

vajadusel andma kostjale võimaluse esitada oma väidete tõendamiseks uusi tõendeid, kui juba

esitatud tõenditest ei piisa.

Lisaks asus ringkonnakohus paljasõnaliselt seisukohale, et ka lahuselu perioodi osas ei ole kostja

tõendanud, et hageja põhjustas oma käitumisega lahuselu PKS § 16 lg 3 mõttes. Maakohus ei ole

nimetatut üldse käsitlenud.

20. Eeltoodud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning asi saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

21. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hageja esindajale.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa