3-1-1-24-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-24-13

Otsuse kuupäev

11. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Marek Tiiratsi süüditunnistamises KarS § 201 lg

2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-6286

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

juhtivprokurör Margus Gross, kassatsioon

Teised

kassatsioonimenetluse

pooled

Marek Tiiratsi kaitsja, vandeadvokaat Kalju Kutsar

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2012. a kohtuotsus Marek Tiiratsi

süüditunnistamises KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

2. Prokuratuuri kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2010. a otsusega tunnistati Marek Tiirats süüdi KarS § 201 lg 2 p-de

1, 3 ja 4 järgi ning teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära ulatuses, s.o 58 200 krooni.

Sama kohtuotsusega tunnistati M. Tiirats süüdi ka KarS § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati

rahalise karistusega 60 päevamäära ulatuses, s.o 34 920 krooni. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus

M. Tiiratsile liitkaristusena rahalise karistuse 130 päevamäära ulatuses, s.o 75 660 krooni, mida KarS

§ 68 alusel vähendati 121 päevamäärani. M. Tiiratsile oli esitatud süüdistus ka KarS § 420 lg 1 järgi,

kuid selles osas mõistis maakohus M. Tiiratsi õigeks.

2. M. Tiiratsi süüditunnistamist põhistas maakohus järgmiselt. Prokuröri taotlusel kutsuti käesolevas

kriminaalasjas tunnistajatena kohtusse teiste seas A. O., A. F., M. R., O. B.-G., J. P. ja R. K. Need

isikud on Tartu Maakohtu 17. juuni 2009. a otsusega süüdi tunnistatud kuritegude eest, mis on

puutumuses M. Tiiratsi süüdistuses kajastatud süütegudega. M. Tiiratsi ja O. B.-G. kriminaalasi on

eraldatud kriminaalasjast, kus M. Tiirats ning O. B.-G. olid koos eelnimetatud isikutega

kaaskahtlustatavateks. O. B.-G. osas lõpetati kriminaalmenetlus 17. märtsil 2010 KrMS § 202 lg 7

alusel. Olenemata sellest, kas käesoleva kriminaalasja eraldamine algsest kriminaalasjast oli

seaduslik ja põhjendatud, ei ole eraldamisega kaasnevat rikkumist enam võimalik kõrvaldada. Isikud,

kes olid varem samas kriminaalasjas M. Tiiratsi kaaskahtlustavad või -süüdistavad, saavad

käesolevas asjas anda ütlusi tunnistajatena. Tegemist on aga nn eristaatuses tunnistajatega, kellel on

õigus ütluste andmisest keelduda. A. O., J. P., A. F., M. R. ja O. B.-G. soovisidki kasutada õigust

mitte anda ütlusi asjaolude kohta, mis on puutumuses nende endi süüdistusega. Tulenevalt

KrMS § 291 p 2 ja § 294 p 1 eesmärgist ei ole aga keelatud avaldada kohtuistungil nn eristaatuses

tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi ja nendele ütlustele otsuse tegemisel tugineda. Kuna

menetlus ei ole suunatud tunnistajate vastu, siis ei saa kõne alla tulla ka KrMS § 291 p 2 nimetatud

olukord, kus ütlused võiksid süüstada tunnistajaid endid või nende lähedasi.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Margus Gross, kes vaidlustas

M. Tiiratsi õigeksmõistmist KarS § 420 lg 1 järgi, ja M. Tiiratsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Kalju Kutsar, kes taotles maakohtu otsuse süüdimõistva osa tühistamist ning M. Tiiratsi

õigeksmõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2011. a otsusega muudeti maakohtu otsuse põhiosa põhjendusi,

mis puudutasid M. Tiiratsi õigeksmõistmist KarS § 420 lg 1 järgi. Muus osas jäeti maakohtu otsus

muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Kaitsja

apellatsiooni lahendamisel märkis ringkonnakohus järgmist.

4.1 Juhul kui nn eristaatuses tunnistajad keelduvad kohtus ütlusi andmast on lubatav nende

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ja kohus saab otsust tehes nendele ütlustele kui

tõendile tugineda. Samas ei saa jagada maakohtu arvamust, et õiguslik alus selliste tunnistajate

ütluste avaldamiseks tuleneb muu hulgas KrMS § 294 p-st 1. M. Tiiratsi endisi kaaskahtlustatavaid

tuleb käesolevas kriminaalmenetluses käsitada tunnistajatena, mitte süüdistatavatena. Samas on

nende menetlusseisund eriline: keeldudes KrMS §-des 71-73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest, ei

vastuta nad KarS § 318 ega § 320 järgi. Nn eristaatuses tunnistajale tuleb tagada KrMS § 34 lg 1 p-s

1 sätestatud õigus ütluste andmisest keelduda. Sellise tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamist ei takista aga KrMS § 291 p-s 2 sätestatud piirang, mille kohaselt ei saa tunnistaja ütlusi

avaldada, kui tunnistaja keeldub kohtus ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alustel. M. Tiiratsi

endistest kaaskahtlustatavatest tunnistajate õigus ütluste andmisest keelduda ei tulene KrMS § 71 lg-

st 2 - sest nende isikute suhtes on juba jõustunud süüdimõistev kohtuotsus või kriminaalmenetluse

lõpetamise määrus -, vaid KrMS § 34 lg 1 p-st 1. Seega esines seaduslik alus nende tunnistajate

ütluste avaldamiseks KrMS § 291 p 2 alusel.

4.2 Ei saa nõustuda kaitsja väitega, et sileraudse jahipüssi 75 padruni puhul on tegemist padrunite

ebaolulise kogusega. Kaitsja taotlus tunnistada KarS § 418 osaliselt põhiseadusvastaseks on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. KarS § 418 lg-s 1 sätestatud padrunite ebaolulise koguse

mõiste ei ole õigusselgusetu.

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Tiiratsi kaitsja K. Kutsar, kes taotles

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja M. Tiiratsit täielikult õigeksmõistva otsuse tegemist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-58-11

saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Otsuse põhjenduste

kohaselt ei olnud enne 1. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 kohaselt lubatav avaldada A. O.,

A. F.-i, O. B.-G. ja J. P. kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis puudutasid neid M. Tiiratsile

süüksarvatavaid kuritegusid, mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka ütluste allikaks olevaid

tunnistajaid. Nende ütlustele ei tohtinud kohtus otsuse tegemisel toetuda. Selle keelu rikkumist

maakohtu poolt käsitas kolleegium kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse.

7. Tartu Maakohtu 10. mai 2012. a otsusega mõisteti M. Tiirats õigeks karabiini Mauser

ebaseaduslikus käitlemises. Samas tunnistati ta süüdi KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p

3 järgi. KarS § 418 lg 2 p 3 järgi mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 30 päevamäära ulatuses,

s.o 1116 eurot. KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 100

päevamäära ulatuses, s.o 3720 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel loeti mõistetud karistustest kergem

karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristusena mõisteti M. Tiiratsile rahaline karistus 100 päevamäära

ulatuses, s.o 3720 eurot. Kohtuotsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1 Tunnistajad A. O. ja J. P., kellel oli endiste kaaskahtlustatavatena õigus ütluste andmisest

keelduda, andsid küll ütlusi kohtueelses menetluses, kuid keeldusid nende andmisest

kohtumenetluses. Prokurör taotles nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist

KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel, mida kohus ka tegi. Samas ei tohi nimetatud ütlusi kasutada lubatavate

tõenditena kohtuotsuse tegemisel, kuivõrd nende kasutamine oleks vastuolus enese mittesüüstamise

põhimõttega. KrMS § 71 lg 2 p-st 2 tuleneb põhimõte, mille kohaselt võib tunnistaja keelduda ütluste

andmisest, kui ta on kaastäideviijana või osavõtjana samas kuriteos süüdi või õigeks mõistetud. Kuigi

nii A. O. kui ka J. P. on kohtueelses menetluses ütlusi andnud, oli neil hilisemas kohtumenetluses

õigus ütluste andmisest keelduda. Samuti on neil õigus sellele, et ütluste andmisest keeldumise puhul

ei kasutataks nende poolt varasemalt antud ütlusi. Seega PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 71 lg 2 p-st 2

lähtuvalt ei ole A. O. ja J. P. ütlusi võimalik lubatava tõendina kasutada.

7.2 Samas on lubatav M. Tiiratsi varasema kaaskahtlustatava ja tänaseks juba süüdi tunnistatud A. F.-

i kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ja kasutamine KrMS § 291 lg 1 alusel, kuivõrd

rahvastikuregistri väljatrükist nähtuvalt on ta käesolevaks ajaks surnud. Kuigi ka see tunnistaja on

varasema kohtumenetluse ajal keeldunud ütluste andmisest, on ta käesolevaks ajaks surnud, mistõttu

ei saa tema ütluste kasutamine teda enam kahjustada ega tema õigusi rikkuda. Ütluste andmise ajal

puudus kriminaalmenetluses ka ütluste deponeerimise võimalus. Samas aga annab KrMS § 291 lg 3

võimaluse kasutada tõendina ka varasemalt deponeerimata ütlusi, kui on täidetud KrMS § 291 lg 3 p-

des 1-3 sätestatud tingimused. Süüdistataval ja tema kaitsjal oli võimalik avaldada oma vastuväiteid

tunnistaja ütlustele kohtuistungil ütluste avaldamise juures. Samuti ei ole põhjendatud kaitsja

seisukoht, mille kohaselt seavad tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla ütluste andmise, täpsemalt

ülekuulamise toimumise asjaolud. Kriminaalasjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate ütluste ja

jälitusprotokollidega on kinnitust leidnud, et M. Tiirats pani toime talle KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4

ning KarS § 418 lg 2 p 3 (vintpüssi käitlemise osas) järgi etteheidetava teo.

7.3 Tõendatud ei ole M. Tiiratsile esitatud süüdistus karabiini Mauser ebaseaduslikus käitlemises.

Kuigi M. Tiirats viis süüdistuses märgitud karabiini leidrelvana prefektuuri lubade talitusse, ei ole

siiski tõendatud, et ta oleks selle eelnevalt A. O.-lt saanud ning koos O. B.-G.-ga K. K. kätte viinud,

seda täiustada lasknud ja hiljem selle tagasi prefektuuri A. O.-le toimetanud. Kuigi tunnistaja K. K.

ütluste põhjal on kohtul küll selline kahtlus tekkinud, tuleb siiski arvestada sellega, et tegemist on M.

Tiiratsi varasema kaaskahtlustatavaga sama süüdistuse osas, kelle suhtes on kriminaalmenetlus

lõpetatud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 11. märtsi 2010. a määrusega ja muud tõendid tunnistaja

ütluste kinnitamiseks M. Tiiratsi poolt relva toomise osas puuduvad. Kuigi K. K. ütlusi kinnitavad

osaliselt ka tunnistaja A. R.-i ütlused, siis nähtub neist vaid asjaolu, et K. K. on 2008. a sügisel

toonud talle mingisuguse Saksa vintpüssi helisummuti jaoks keerme treimiseks. Relva või selle

toomise täpsemaid seoseid M. Tiiratsiga nimetatud ütlustest ei nähtu. Samuti ei nähtu K. K. ega

A. R.-i ütlustest piisavalt täpset relva toomise ajalist määratlust, mis annaks aluse seostada seda aega

M. Tiiratsi poolt karabiini leidrelvana üleandmisele eelneva ajaga.

8. Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2012. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu otsus osaliselt, s.o

M. Tiiratsi õigeksmõistmises karabiini ebaseaduslikus käitlemises, talle relva ebaseadusliku

käitlemise eest mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Selles osas tehti uus otsus, millega

tunnistati M. Tiirats karabiini ebaseaduslikus käitlemises süüdi KarS § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning

talle mõisteti selle kuriteo eest rahaline karistus 50 päevamäära ulatuses, s.o 1860 eurot. KarS § 64 lg

1 alusel moodustatud liitkaristuse ja lõpliku karistuse osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse

muutmata. Kohtuotsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

8.1 Võib nõustuda prokuröriga, et pärast kriminaalasja esmakordset lahendamist, mis päädis

Riigikohtus tõdemusega, et J. P., A. O. ja O. B.-G. kui olemuslike kaassüüdistatavate kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamine ning kasutamine kohtuotsuse tegemisel oli ebaseaduslik, on

kriminaalmenetluse seadustiku asjassepuutuv regulatsioon põhimõtteliselt muutunud. KrMS § 291 lg

1 p 2 alates 1. septembrist 2011 kehtivast redaktsioonist on seadusandja välja jätnud varem KrMS §

291 p-s 2 sisaldunud lisaklausli, mille kohaselt oli keelatud kohtus avaldada sellise tunnistaja poolt

varem antud ütlusi, kes keeldus kohtus ütluste andmisest KrMS §-le 71 tuginevalt. Prokurör leidis, et

kuna KrMS § 3 lg-s 2 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglist lähtuvalt tuleb

kriminaalmenetluses

alati

kohaldada

vastava

konkreetse

menetlustoimingu

ajal

kehtivat

menetlusõigust, oleks kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus saanud lubatavate tõenditena

avaldada J. P., A. O. ja O. B.-G. poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi. Sellega ei saa siiski

nõustuda. Arvestades ütluste andmisel kehtinud menetluskorda ning seaduse kohaldamispraktikat oli

põhimõte nemo tenetur se ipsum accusare toimeala kehtestatud laiemalt. Vaatamata sellele, et isik

andis eeluurimisel ütlusi, kehtis samaaegselt ka n-ö riiklik garantii, et juhul, kui ta peaks

kriminaalmenetluses edaspidi osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda

ennast, saab ta realiseerida enda vaikimisõigust ning nende ütluste kui tõendiallika poole edasises

menetluses pöörduda ei saa. Seega andsid J. P., A. O. ja O. B.-G. eeluurimisel ütlusi teadmises, et kui

nad kohtus keelduvad ütlusi andmast, siis nendele ütlustele süüdistus tugineda ei saa. Tegemist oli

seega lubadusega, millega isik sai eeluurimisel ütlusi andes arvestada ning sellist menetluslikku

garantiid ei saa tagantjärele tühistada.

8.2 Tugineda ei saa ka tunnistaja A. F.-i kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida esimese astme

kohus aga tegi. Seda tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Nimelt oli

kriminaalasja esmakordse arutamise ajal tunnistaja A. F. veel elus ja ta kasutas õigust keelduda

ütluste andmisest. Seda keeldumist tulnuks aktsepteerida ka hilisemas kohtumenetluses pärast A. F.-i

surma. A. F.-i puhul on lisaks äärmiselt kaheldav KrMS § 291 lg 3 p 3 täidetus, s.o vastaspoole

küllaldane võimalus esitada neile avaldatud ütlustele omapoolselt vastuväiteid. Kindlasti ei saa

sellena käsitada võimalust kohtumenetluses väita, et nimetatud isik enda eeluurimisel antud ütlustes

valetab. Võistlevas menetluses peab isikul olema reeglina võimalus esitada küsimusi teda süüstavale

tunnistajale. See küsitlemisvõimalus peab olema küllaldane ja nõuetekohane. Küsitlemisvõimalus või

vastuväidete esitamine KrMS § 291 lg 3 p 3 tähenduses peab olema eelnevalt realiseeritud

kohtueelses menetluses toimunud vastastamisega, tunnistaja varasema ristküsitlemisega kriminaalasja

arutamisel või peab kaitsele olema tagatud võimalus osaleda süüstavaid ütlusi andva isiku kohtueelsel

ülekuulamisel. Kuivõrd midagi nimetatut ei ole toimunud, on välistatud ka kohtueelses menetluses

tunnistajana üle kuulatud A. F.-i ütlustele tuginemine. Seega selles osas kaitsja apellatsioon rahuldati

ja tunnistaja A. F.-i ütlused jäeti välja lubatavate tõendite kogumist. Eeltoodu ei tingi maakohtu

otsuse muutmist M. Tiiratsi süüdimõistmise osas, kuna tema süü on tõendatud muude tõenditega.

8.3 Maakohtu otsus tuleb tühistada M. Tiirats õigeksmõistmises karabiini Mauser ebaseadusliku

käitlemise osas ja tunnistada isik selles süüdistuses süüdi. Süüdistatava käitumine kvalifitseeritakse

ümber korduvaks kuriteoks, s.o KarS § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Ei saa nõustuda maakohtu

seisukohaga, et süüdimõistvat kohtuotsust ei tohi rajada vaid isiku ütlustele, kes oli varasemalt sama

teo osas M. Tiiratsi endiseks kaaskahtlustatavaks ning muud tõendid relva toomise kohta puuduvad.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ka üksnes

kaaskohtualuse ütlustele tuginevalt võimalik. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse

mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04, p 8). Lubamatu on

siduda tõendiallika usaldusväärsust isiku varasema menetlusliku staatusega; ka väljakujunenud

kohtupraktika keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Seega

tuleb sisuliselt lahendada küsimus tunnistajana ütlusi andnud K. K. usaldusväärsusest. Selle

tunnistaja ütluste sisuks olevad detailirohked kirjeldused ei jäta kriminaalkolleegiumile kahtlust, et

tegemist on tõepäraste ütlustega ning need kinnitavad karabiini Mauser ebaseaduslikku käitlemist

süüdistuses näidatud ajal M. Tiiratsi poolt. K. K. ütlusi kinnitavad ka M. Tiiratsi enda ütlused selle

kohta, et ta käis süüdistuses nimetatud ajal nimetatud tunnistaja juures ja tõi talle mingi relva; et ta

viis selle relva pärast tagasi A. O. kätte. K. K. kirjeldab üksikasjalikult seda, mida M. Tiirats tal

relvaga palus teha, samuti arutelu relvale tellitava helisummuti küsimuses. Eeltoodust tulenevalt on

tunnistaja K. K. ütlused täielikult usaldusväärne tõendiallikas ja on tõendatud M. Tiiratsi poolt grupis

O. B.-G.-ga karabiini Mauser ebaseaduslik käitlemine.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2012. a otsuse peale esitas kassatsiooni Viru

Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör M. Gross, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse osalist

tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu, sest ringkonnakohus jättis lubatud tõenditena arvestamata ning teiste tõenditega kogumis

hindamata J. P., A. O., O. B.-G. ja A. F.-i kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning eiras sellega KrMS

§ 61, § 63 lg 1 ja § 291 lg 1 p 2 sätteid. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

9.1 Nimetatud isikud on olemuslikult M. Tiiratsi kaassüüdistatavad, kelle kriminaalasi oli käesolevast

kriminaalasjast eraldatud. KrMS § 71 ja § 34 lg 1 p 1 sätestasid ka enne menetlusseadustiku

muudatuste jõustumist võimaluse ütluste andmisest keelduda juhul, kui need ütlused peaks süüstama

ütluste andjat ennast. J. P., A. O., O. B.-G. ja A. F. olid kohtueelsel uurimisel sellisest õigusest

teadlikud, kuid sellele vaatamata olid nad nõus ütlusi andma, millele omakorda hiljem nende suhtes

tehtud kohtuotsustes tugineti. On ebaselge, millisel viisil saaks nimetatud isikud, kelle suhtes on

kohtuotsus juba jõustunud, anda käesolevas kriminaalmenetluses enda suhtes veel süüstavaid ütlusi.

9.2 KrMS § 291 lg 1 p 2 praeguse sõnastuse kohaselt peab tunnistaja, kellel on isiklikel põhjustel

ütluste andmisest keeldumise õigus, esimesel ülekuulamisel otsustama, kas ta kasutab talle seadusega

antud õigust või mitte. Kui ta otsustab ütlusi anda, siis peab ta arvestama sellest tulenevate

tagajärgedega - neid ütlusi võidakse kasutada ka isiku vastu, kelle suhtes on tal vaikimisprivileeg.

Sama kehtib ka endise kaaskahtlustatava suhtes. Seega leiab kassaator, et KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel

on võimalik avaldada J. P. 13. ja 15. mail 2009 kahtlustatavana antud ütlusi; 3. juunil 2009 J. P. ja

M. Tiiratsi vastastamisel J. P. poolt kahtlustatavana antud ütlusi; A. O. poolt 4. juunil ja 25. mail 2009

kahtlustatavana antud ütlusi; O. B.-G. poolt 12. märtsil 2010 kahtlustatavana antud ütlusi. Neid ütlusi

on võimalik kasutada käesolevas kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena M. Tiiratsi süüküsimuse

lahendamisel.

9.3 Ringkonnakohtuga tuleb nõustuda selles osas, et vastaspoolel ei olnud võimalik loetletud

tunnistajaid ristküsitleda. Kuid küsitlemise võimatuse kompenseerib asjaolu, et nende tunnistajate

kohtueelsel uurimisel antud ütlusi koheldakse erilise hoolikusega ja et süüdimõistev otsus ei tohi

tugineda neile ütlustele otsustaval määral. Kindlasti ei ole seaduseandja mõte KrMS § 291 lg 3 p 3

sätte sisustamisel olnud see, et vastaspool saaks lisaks tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütluste

kohtus avaldamisele teda lisaks ka kohtus küsitleda. Vastaspoolel peab olema küllaldane võimalus

esitada kõnealustele ütlustele vastuväiteid. Olukorras, kus kaitsjale ja süüdistatavale olid istungiks

teada nii tunnistaja ütlused kui ka nende identiteet, on selle sätte nõuetekohasel täitmisel piisav, kui

neil on võimalus vaidlustada nii ütluste sisu kui tunnistaja usaldusväärsust. Kohtueelse menetluse ajal

3. juunil 2009 korraldatud vastastamisel oli M. Tiiratsil ja tema kaitsjal võimalus esitada J. P.-le

küsimusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 sõnastuse kohaselt oli keelatud avaldada

kohtus ja käsitada lubatava tõendina kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldunud tunnistaja

kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui tunnistajal oli KrMS § 71 alusel õigus keelduda ütluste

andmisest, kuid ta oli sellele vaatamata kohtueelses menetluses ütlusi andnud. Selle regulatsiooni

puhul oli tegemist seadusandja otsustusega kanda kriminaalmenetlusõigusesse üle põhiseaduse § 22

lg-s 3 sisalduva enese- ja oma lähedaste mittesüüstamise privileegi (nemo tenetur se ipsum accusare)

kui põhiõiguse sisu. Näiteks juhul, kui süüdistatava ema andis kohtueelsel uurimisel mistahes

põhjustel enda poja vastu süüstavaid ütlusi, oli tal õigus kohtus siiski loobuda ütluste andmisest ja

mitte osaleda poja süüditunnistamises. Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 291 p-s 2 sisalduv

piirang ehk enese mittesüüstamise privileeg kaitses tunnistajat vaieldamatult ka nende ütluste osas,

mis võisid süüstada teda ennast.

11. Enne 1. septembrit 2011 jõuti kohtupraktikas arusaamani, et nn eristaatuses tunnistajana

KrMS § 71 lg 2 ja § 291 p 2 mõttes tuleb käsitada ka endist kaassüüdistatavat, kelle suhtes oli

eraldatud kriminaalmenetluses juba varem tehtud jõustunud kohtuotsus. Kõnealust arusaama on

aktsepteerinud seadusandja alates 1. septembrist 2011 kehtiva KrMS § 71 lg 2 redaktsiooni

sõnastamisel. Seega kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 puhul võis rääkida kõigi

KrMS §-s 71 silmaspeetud isikute õiguspärasest ootusest, et kui nad annavad kohtueelses menetluses

ütlusi, ei tähenda see nende puhul veel absoluutset loobumist enese- ja oma lähedaste

mittesüüstamise privileegist, sest neil on õigus selle privileegi kaitsele kohtumenetluses.

12. Praeguse kriminaalasja menetlemisel on prokurör sisuliselt vaidlustanud kuni 1. septembrini 2011

kehtinud ja KrMS § 291 p-st 2 ning § 71 lg-st 2 lähtunud regulatsiooni, millele tuginevalt saatis

Riigikohtu kriminaalkolleegium 12. septembri 2011. a otsusega käesoleva kriminaalasja uueks

arutamiseks maakohtule.

12.1 Prokuröri mõttekäigu kohaselt, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, ei

ole KrMS § 294 p 1 kohaselt takistusi süüdistatava poolt varem antud ütluste avaldamiseks. Sellest

tulenevalt on ebaloogiline kuni 1. septembrini 2011 kehtinud ja KrMS § 291 p-s 2 ning § 71 lg-s 2

sätestatu, et kohtumenetluses ei tohi avaldada endise kaaskahtlustatava või -süüdistatava, kelle suhtes

on jõustunud kohtuotsus, varem antud ütlusi. Puudub selgus, millisel viisil saaks sellised isikud, kelle

suhtes on kohtuotsus juba jõustunud, anda kohtumenetluses enda suhtes veel süüstavaid ütlusi, olles

tunnistaja rollis.

12.2 Kolleegium ei pea vajalikuks ega võimalikuks 2013. aastal toimuva kassatsioonimenetluse

raames arutleda kuni 1. septembrini 2011 kehtinud regulatsiooni mõttekuse üle. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2011. a otsuses, millega saadeti praegune kriminaalasi uueks

arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus, selgitati, et KrMS § 291 p 2 enne 1. septembrit

2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt ei olnud lubatav avaldada A. O., A. F.-i, O. B.-G. ja J. P.

kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis puudutasid M. Tiiratsile süüksarvatavaid kuritegusid ja

mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka ütluste allikaks olevaid tunnistajaid. Nendele

ütlustele tuginemist käsitas Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339

lg 2 mõttes.

II

13. Praegusel ajal asetleidva kasssatsioonimenetluse põhiline õiguslik probleem seondub asjaoluga, et

alates 1. septembrist 2011 muudeti olulisel määral KrMS § 291 p 2 sõnastust ja selle sätte analoog -

KrMS § 291 lg 1 p 2 - ei sisalda enam KrMS §-le 71 viitavat piirangut. Taolise muudatuse puhul on

tegemist seadusandja õiguspoliitilise tahte väljendusega, kuigi selgitusi selle kohta eelnõu

seletuskirjas napib. Alates 1. septembrist 2011 peab KrMS §-s 71 nimetatud isik arvestama sellega, et

tal tuleb teha lõplik otsus ütluste andmise või sellest keeldumise kohta juba kohtueelses menetluses.

Kui ta jätab kohtueelses menetluses mingil põhjusel enese mittesüüstamise privileegi kasutamata ja

annab ütlusi, ei saa ta hiljem kohtus ütluste andmisest keeldumise korral enam arvestada sellega, et

kohus jätab tema varem antud ütlused tõendina vastu võtmata. Kirjeldatud viisil on seadusandja

alates 1. septembrist 2011 kehtestanud enese mittesüüstamise privileegile kui põhiõigusele

täiendavad piirangud. Nende täiendavate piirangute põhiseadusepärasuse tagamiseks on seadusandja

alates 1. septembrist 2011 täiendanud KrMS § 291 lõigetega 2 ja 3, mis näevad ette täiendavad

tingimused enese mittesüüstamise privileegi omanud isiku varasemate ütluste vastuvõtmiseks

tõendina.

14. Pärast seda, kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2011. a otsusega saadeti

kriminaalasi uueks arutamiseks, arutati seda Tartu Maakohtus uuesti 2012. aasta kevadel - maakohtu

otsus on tehtud 10. mail 2012. Kriminaalasja uuel arutamisel tõusetus küsimus, kas kohus peaks

tuginema kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 291 p-le 2, millest lähtumise vajadust toonitati

ka Riigikohtu otsuses või tuleks lähtuda KrMS § 291 lg 1 p-s 2 sisalduvast uuest regulatsioonist.

KrMS § 3 lg-s 2 sisalduv kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireegel näeb ette, et

kriminaalmenetluses kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust.

14.1 Menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhimõte erineb põhimõtteliselt KarS §-s 5 sätestatud

karistusõiguse ajalise kehtivuse regulatsioonist. Karistusõigus lähtub PS § 23 lg-tes 1 ja 2 sisalduvast

raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu ja kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu

põhimõttest. Kriminaalmenetlust puudutavale õiguslikule regulatsioonile kõnealune põhiõigus aga ei

laiene.

Mitmed

kriminaalmenetluse

tagamisele

või

tõendite

kogumisele

suunatud

kriminaalmenetlusõiguslikud meetmed on põhiõigusi riivavad. Menetlusõiguse ajalise kehtivuse

põhireegel võimaldab aga kriminaalmenetluses kasutada isiku suhtes ka sellist põhiõigust riivavat

menetlustoimingut, mida menetletava kuriteo toimepanemise ajal seaduses veel ei sisaldunud.

14.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 3 lg-s 2 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse

põhimõttest lähtuvalt ei ole siiski võimalik lahendada kõiki kriminaalmenetlusõiguse ajalise

kehtivusega seonduvaid probleeme. Näiteks ei ole võimalik lahendada ka käesoleva kohtuasja puhul

tõusetunud küsimust, millist menetlusõiguse sätet tuleb kohaldada sama kriminaalmenetluse raames

erinevates kohtumenetlustes, kui kõrgema astme kohus on tagastanud kriminaalasja uueks

kohtulikuks arutamiseks. Nii menetlusteoorias kui kohtupraktikas on valitsemas arusaam, et reeglina

on mõistlik ja loogiline menetleda kriminaalasja erinevates kohtuastmetes samade menetlusreeglite

kohaselt ning seda ka juhul, kui kriminaalasi saadeti kõrgema astme kohtu poolt uuele kohtulikule

arutamisele. Enamikel juhtudel on seda mõttekäiku jaganud ka seadusandja, mistõttu olulisematele

menetlusõiguslikele muudatustele lisatakse rakendusseadus, millega korrigeeritakse vajalikul määral

kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireegli toimet ning tagatakse sama kriminaalasja kui

terviku menetlemine samade reeglite kohaselt. Rakendusseaduse kehtestas seadusandja ka viimaste

aastate kõige põhjalikuma kriminaalmenetlusreformi puhul - kriminaalmenetluse seadustikku

kehtestades. Rakendusseadusega seonduvat käsitles Riigikohtu kriminaalkolleegium 16. novembri

2012. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-83-10. Siinkohal on oluline viidatud otsuse p-s 15 sisalduv

tõdemus, et kui uueks arutamiseks saadetud kriminaalasja menetlemisel ei ole järgitud

rakendusseaduses sätestatud kohustust menetleda ühte kriminaalasja kui tervikut samade

menetlusreeglite kohaselt, vaid on lähtutud kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglist, ei

ole see veel automaatselt käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, kui selliselt

toimides ei ole süüdistatava menetluslikke õigusi kahjustatud. Seega menetlusõiguse ajalise kehtivuse

küsimuse lahendamisel ei ole õige lähtuda ainuüksi KrMS § 3 lg-s 2 sisalduvast

kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglist või rakendusseadusest, vaid oluline on kaitsta

süüdistatava õigusi.

14.3 Arvestades eelmärgitut nõustub kolleegiumi ringkonnakohtu nende põhjendustega, mida on

eelnevalt kajastatud otsuse p-s 8.1 ja mida on kassatsioonis vaidlustanud prokurör. Arutatavas

kriminaalasjas endiste kaaskahtlustatavate poolt ütluste andmise ajal oli enese mittesüüstamise

privileegi toimeala tänasega võrreldes määratletud avaramalt. Kahtlustatav sai kohtueelses

menetluses ütluste andmisel lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis

kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on

tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses

pöörduda ei saanud. Tegemist oli seega lubadusega, millega isik sai kohtueelses menetluses ütlusi

andes arvestada ja ringkonnakohus leidis põhjendatult, et sellist menetluslikku garantiid ei saa uuel

arutamisel tagantjärele tühistada.

14.4 Eelnevalt p-s 8.2 kajastatud ringkonnakohtu seisukohta tuleb aga kolleegiumi arvates mõnevõrra

korrigeerida. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et ka A. F.-i kohtueelses menetluses

antud ütlustele ei oleks maakohus tohtinud tugineda. Seda samadel põhjendustel, mida on kajastatud

käesoleva otsuse p-s 14.3. Nimelt kriminaalasja esmakordse arutamise ajal oli tunnistaja A. F. veel

elus ja ta kasutas õigust keelduda ütluste andmisest ning seda keeldumist tuleb aktsepteerida ka pärast

tema surma. Samas on ringkonnakohus A. F.-i ütluste avaldamise lubamatust puudutava seisukoha

edasisel põhjendamisel esitanud KrMS § 291 lg 3 p 3 sellise tõlgenduse, mis ei ole kooskõlas

hilisema kohtupraktikaga. Ringkonnakohtu arvates näeb see säte ette süüdistatava küsitlemisõiguse

tagamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt 18. veebruaril 2013. a kriminaalasjas

nr 3-1-1-89-12 tehtud otsuse p-s 18 on aga asutud seisukohale, et seadusandja tahe oli KrMS § 291 lg

3 p 3 sõnastamisel selline, nagu see on grammatilisel tõlgendamisel tuvastatav: vastuväidete

esitamine KrMS § 291 lg 3 p 3 mõttes ei tähenda seadusandja tahte kohaselt alati tunnistaja

küsitlemist.

15. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 tuleb Tartu Ringkonnakohtu

4. septembri 2012. a kohtuotsus Marek Tiiratsi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p-

de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi jätta muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi