3-2-1-3-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-3-13

Määruse kuupäev

Tartu, 11. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Textuur hagi Laine Sarve vastu 9900 krooni

(632 euro 73 sendi) ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. septembri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-30402

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Textuur määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Textuur (registrikood 10044317), esindaja

vandeadvokaat Peeter Viirsalu

Kostja Laine Sarv, esindaja vandeadvokaat Mart Sikut

Asja läbivaatamise kuupäev

11. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. septembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-30402 ja

saata asi samale ringkonnakohtule aktsiaseltsi Textuur apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo VARUL AS-le (konto nr 221025347530, Swedbank AS)

19. septembril 2012 aktsiaseltsi Textuur eest tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Textuur (hageja) esitas 25. juunil 2010 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse, milles palus mõista Laine Sarvelt (kostja) välja 10 898 krooni 8 senti. Pärnu Maakohus tegi

kostjale makseettepaneku, kuid kostja esitas sellele 23. juulil 2010 vastuväite. 14. septembril 2010

lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule lahendamiseks

hagimenetluses.

30. septembril 2010 esitas hageja Tartu Maakohtule täpsustatud hagiavalduse. Selles palus ta mõista

kostjalt välja põhivõla 9900 krooni ning viivise 30. septembri 2010. a seisuga 440 krooni 14 senti ja

alates 1. oktoobrist 2010 seaduses ettenähtud määras kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid pooled 1. detsembril 2002 soojusenergia ostu-müügilepingu nr 141

(soojaleping), mille järgi müüs hageja kostjale soojusenergiat Karksi-Nuias Xxxxx x elamus (elamu)

asuva kostjale kuuluva korteri nr X (korter) kütteks ja soojaveevarustuseks. Hageja täitis lepingut ja

müüs kostjale soojusenergiat ja esitas talle selle eest iga kuu arveid. Alates 30. septembrist 2009 on

kostja jätnud tasumata hageja esitatud üheksa arvet kogusummas 9900 krooni. 21. mail 2010 saatis

hageja kostjale kirjaliku meeldetuletuse, kuid kostja jättis endiselt võla tasumata. Kostja ei ole täitnud

lepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 9900 krooni.

Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel kuni

võlgnevuse tasumiseni. 30. septembri 2010. a seisuga on viivisenõue 440 krooni 14 senti.

Tegemist on soojusenergia müügiga kaugküttepiirkonnas, mistõttu tuleb juhinduda

kaugkütteseadusest (KKütS) ja kohaliku omavalitsuse õigusaktides märgitust. Kostja on liitunud

piirkonna kaugküttevõrguga. Karksi Vallavolikogu 18. veebruari 2009. a määruse nr 112 "Karksi

valla kaugküttepiirkondade määramine, võrguga liitumise ja eraldumise tingimused ja kord ning

nõuded piirhindade kooskõlastamiseks" (määrus nr 112) § 5 lg 4 kohaselt ei ole korterelamu puhul

üksiku korteri eraldumine kaugküttesüsteemist lubatud. Lepingu ülesütlemine ei ole lubatud, leping

kehtib edasi ja hagejal on õigus nõuda soojusenergia eest tasumist valla kehtestatud korra kohaselt.

Karksi Vallavalitsus ei ole väljastanud elamu tehnosüsteemi muutmiseks kirjalikku nõusolekut, mis

oli kostjale vajalik ehitusseaduse § 16 lg 1 p 2 järgi. Hageja kütab elamut. Elamus ei ole moodustatud

korteriühistut ja selle haldajaks on Aktsiaselts Iivakivi. Hageja esitab soojusenergia arved

korteriomanikele elamu soojusmõõdiku näidu alusel, jaotades mõõdikus fikseeritud soojusenergia

koguse korteriomanike vahel haldaja esitatud köetava pinna jaotise alusel.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates ei ole hagejal tema vastu nõuet. Kostja ei ole hageja toodetud ja kaugküttevõrgus

edastatud soojusenergiat septembrist 2009 kuni maini 2010 tarbinud. 2008/2009 kütteperioodi

algusajaks septembris oli kostja lasknud korteris radiaatorid elamu tsentraalküttesüsteemist lahti

ühendada ja seintelt eemaldada. Korterit läbivatel läbivoolutorudel suleti toruotsad ja

läbivoolutorustik tervikuna isoleeriti. Hageja esitas kütteperioodil 2008/2009 soojusenergia tarbimise

eest arved kostja pojale Jaanus Sarvele, kes tasus arved, teadmata, et kostja soojusenergiat enam ei

tarbi. Soojaleping ei kehti alates 16. oktoobrist 2009, kui kostja esitas lepingu p 5.2 järgi avalduse

sooviga leping lõpetada põhjusel, et juba üle aasta ei ole olnud tema korteris radiaatoreid ning see ei

ole takistanud hoones asetsevate teiste korterite soojatarbimist. Hageja ei ole soojalepingu

ülesütlemist vaidlustanud.

Kostja korteri kütmiseks kasutatakse elektrikütet ning kahes kõrvutiasetsevas kaheksakorterilises

elamus köetakse kuut korterit ahiküttega, kaht elektriküttega ja kaheksat keskküttega.

Korteriomanikud aktsepteerivad seda olukorda, teineteist sooja tarbimisel ei segata ja vaidlusi ei ole

tekkinud. Tegemist ei ole soojusenergia müügiga kaugküttepiirkonnas, kuna hageja ei ole kostjale

vaidlusalusel ajal soojusenergiat müünud. Määrus nr 112 ei ole asjakohane. Hagi nõude puhul ei ole

vaidlusesemeks kaugküttevõrguga liitumine või sellest eraldumine. Ükskõik milline oleks õiguslik

hinnang võrgust eraldumise kohta, ei muuda see olematuks, et kostja ei ole hageja toodetud

soojusenergiat tarbinud. Seega ei saa olla ka võlga.

3. Tartu Maakohus jättis 28. mai 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei ole vaidlusesemeks kaugküttevõrguga liitumine või sellest eraldumine, vaid

soojusenergia müügist tekkinud võlgnevus. KKütS § 8 lg-d 1 ja 2 ei kohaldu, kuna pooled ei ole

esitanud elamu kohta soojatarnimise lepingut. Samuti ei kohaldu korteriomaniku ja võrguettevõtja

vahelistele õigussuhetele soojuse lepinguta tarnimisel korteriomandiseaduse § 13. Asjakohane ei ole

ka määrus nr 112 (otsuses ekslikult märgitud nr 109).

Radiaatoreid kostja korteris ei ole ja püstak on isoleeritud. Tõendamata on, et kostja tarbib teiste arvel

sooja. Kaugkütet kasutavad elamus üksnes neli korterit, ülejäänud neli korterit saavad

kaugküttesoojust ilmselt tunduvalt vähem kui kaugküttega köetavad korterid. Kostja on järginud

lepingu tingimusi ja kasutanud oma lepingulist õigust see üles öelda, ülesütlemist ei ole vaidlustatud,

seega ei ole kostja ka soojalepingut rikkunud. Muud lepingut poolte või hageja ja elamu

korteriomanike vahel ei ole esitatud. Tähendust ei ole, kas radiaatorite eemaldamiseks korterist oli

nõusolek, sest seadusest ei tulene tarbija kohustust tasuda teenuse või selle osa eest, mida ta tegelikult

ei tarbinud. Radiaatorite eemaldamise õigusvastasusel võib olla tähtsus kahju hüvitamise või

kaasomandi rikkumise kõrvaldamise nõuete puhul. Kuna korteris ei olnud vaidlusalusel ajal

radiaatoreid, on ilmselge, et kostja ei ole tegelikult tarbinud soojusenergiat nii suures koguses, kui on

tuletatav talle hageja esitatud arvetest. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milline oli

vaidlusalusel ajavahemikul kostja korteri kütmiseks kulunud tegelik sooja hulk ja maksumus. Ei ole

välja selgitatud, kui palju kostja faktiliselt on tarbinud soojusenergiat korteri püstakutorudest eralduva

soojuse ja kõrval asuvate korterite kütmise tõttu. Kostjale arvestatud soojusenergia osa on tegelikult

tarbitust suurem ja peab olema tõendatud. Kuna sellist arvestust ei ole kohtule esitatud, ei ole kohtul

võimalik hinnata, millises osas on kostja tegelikult või ka arvestuslikult tarbinud soojusenergiat. Hagi

tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus keeldus 12. septembri 2012. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast ja tagastas selle hagejale.

Ringkonnakohus keeldus apellatsioonkaebust menetlemast tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 637 lg 21 alusel. Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 mõttes. Maakohus ei ole

andnud luba edasikaebamiseks ning ei esine aluseid, mille põhjal tuleks asuda seisukohale, nagu

oleks maakohus selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt valesti

tõendeid hinnanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ning kohustada ringkonnakohut

apellatsioonkaebust (alguses ekslikult märgitud „määruskaebust") menetlusse võtma.

Hageja arvates ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

Maakohus jättis tähelepanuta kaugkütteseaduse, korteriomandiseaduse ning asjaõigusseaduse

asjakohase regulatsiooni. Kostja peab hageja esitatud soojaarved tasuma. Maakohtu seisukoht, nagu

saaks kostja lepingu ühepoolselt lõpetada, ei ole kooskõlas seadusega. Teistsuguse kokkuleppe

puudumisel pidi kostja tasuma hageja tarnitud soojusenergia eest võrdeliselt tema kaasomandiosa

suurusega. Õigus nõuda enda vabastamist ühiste majandamiskulude kandmisest on kostjal üksnes

korteriomanike kokkuleppe alusel. Kostja on oma korterist radiaatori eemaldanud (kui seda üldse on

tehtud) õigusvastaselt. Hageja on sisuliselt olukorras, kus tal ei ole võimalik kasutada seadusega ette

nähtud võimalust katkestada soojuse andmist. Tulenevalt asjaolust, et praegusel juhul on

korteriomanikud osavõlgnikud (korteriomanikud tasuvad arvestuslikult neile langeva soojuse osa

eest), ei ole hagejal võimalik ka nõuda sooja eest tasumist teistelt korteriomanikelt.

Maakohtu otsus on üllatuslik ja vastuoluline, kuna maakohus leidis, et hagi ei tule rahuldada, kuid

samas viitas, et hagejal on kostja vastu nõue. Maakohus ei teinud pooltele ettepanekut esitada

maakohtu käsitluse kohta oma seisukohti ja võimalikke tõendeid. KKütS § 15 lg 1 kohaselt piirdub

võrguettevõtja kohustus vaid tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojakoguste

kindlaksmääramisega, seega ei saa hagejalt nõuda, et ta tõendaks lisaks soojakoguste tarbimise ka

tema võrgu väliselt. Maakohus on asunud väärale seisukohale, nagu oleks kostja lepingu kehtivalt

üles öelnud. Maakohtu järeldus, et lepingu ülesütlemise kehtivuse üle ei vaielda, on meelevaldne.

7. Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Kolleegium välistab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise TsMS § 637 lg 21 (ja lg 1 p 6) alusel, kuid ei otsusta ringkonnakohtu eest muude

apellatsioonkaebuse menetlemise eelduste olemasolu. Seega ei saa kolleegium kohustada

ringkonnakohut apellatsioonkaebust menetlema.

9. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 632 euro 73 sendi (9900 krooni) ja viivise väljamõistmist, mis on

TsMS § 123, § 124 lg 1 esimese lause ja hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 redaktsiooni järgi

ka asja hind. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes.

Maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, st ei ole

välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21

tuginedes (vt ka nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38; 9. mai 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-12, p 9). Vaatamata sellele on ringkonnakohus olemuselt keerukas

õigusvaidluses ainuüksi asja hinnale tuginedes jätnud hageja apellatsioonkaebuse alusetult

menetlemata.

10. Hageja on püstitanud apellatsioonkaebuses põhimõttelised õiguslikud küsimused, millele

ringkonnakohus pidanuks vastama. Maakohtu seisukohad neis küsimustes on pealiskaudsed või

põhjendamata. Samuti nähtub apellatsioonkaebusest, et maakohus võis olla rikkunud menetlusnorme,

jättes välja selgitamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tagamata pooltele võimalust esitada

asjassepuutuvates küsimustes seisukohti.

11. Nimelt tuli asjas esmalt lahendada põhimõtteline küsimus, kas kostjal oli võimalik soojaleping

ühepoolselt lõpetada, kui KKütS § 5 lg-st 4 ja määruse nr 112 § 5 lg-st 4 tulenevalt ei ole üksiku

korteri eraldumine kaugküttesüsteemist lubatud. Isegi kui kostja oli radiaatorid oma korterist (esitatud

asjaoludel pealegi õigusakte järgimata) eemaldanud, ei pruukinud see anda õigust lõpetada

soojaleping, kui maja kütmine kaugküttega jätkus. Samuti ei sõltu soojalepingu lõpetamise kehtivus

sellest, kas teine pool selle eraldi vaidlustab. Pealegi on hageja menetluses tuginenud sellele, et

soojalepingu ülesütlemine ei ole lubatud ning see kehtib endiselt (tl 40). Sisuliselt ei ole maakohus

TsMS § 442 lg-t 8 rikkudes lepingu lõppemise küsimust hinnanud ega tuvastanud, kas soojaleping on

kehtivalt üles öeldud. Juba ainuüksi sel põhjusel pidanuks ringkonnakohus apellatsioonkaebust

menetlema.

12. Soojalepingu p 3.1 kohaselt määratakse igakuuline tarbitud soojusenergia kogus hoones

olemasoleva soojusarvesti näitude järgi ning jaotatakse korterite vahel vastavalt korteri pindalale.

Seega ei sõltu lepingu järgi hageja osutatud soojusenergia eest tasumine asjaolust, kas kostja

soojusenergiat tarbib või mitte.

Sellega seostub küsimus, kas ja kuidas jaotub elamu kütmisel korteriomanike vahel vastutus elamu

kütmise eest, st kas ja millises osas vastutavad keskkütteradiaatoritega köetavate korterite omanikud

kogu maja kütmise eest. Maakohtu tuvastatust ei selgu, milline on elamu elanike õigussuhe hagejaga

alates ajast. kui korterelamu määrati kaugküttepiirkonda. Ebaselge on, kas pooled olid sõlminud

individuaalteenuse lepingu või oli hagejal sõlmitud leping kõigi korteriomanikega ja kostjaga

sõlmitud leping reguleeris üksnes seda, mis ulatuses peab kostja täitma solidaarkohustust

(vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 24). KKütS § 11 lg 1 sätestab, et võrguga

liitumiseks sõlmivad võrguettevõtja ja võrguga ühendatava tarbijapaigaldise omanik või valdaja

kirjaliku liitumislepingu. Tarbijapaigaldis kuulub korteriomanike kaasomandisse ehk tarbijapaigaldise

omanikuks on kõik korteriomanikud ühiselt (vt ka Riigkohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-111-04, p 18). Riigikohtu varasema praktika järgi võib iseenesest sõlmida soojuse

müügilepinguid küll ka korteriomanikega eraldi, kuid võrguettevõtjat ei saa selleks kohustada

(vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 21-22). Õiguslikult vähemalt küsitav oleks, kui

hageja peab kütma tervet elamut (kui tehniliselt ei olegi võimalik osa maja kütta), kuid tasu saab ta

nõuda ainult nende korteripindade ulatuses, kust radiaatorid ei ole eemaldatud.

13. Kui soojalepingu lõpetamine tuleb kõne alla, tulnuks hinnata, kas lepingu lõpetamine vabastaks

kostja hageja edastatud soojusenergia eest tasumisest. Kuigi maakohus on iseenesest õigesti leidnud,

et ka lepingu puudumisel võis kostja faktiliselt tarbida kaugküttest tulenevat soojust ja võib olla

kohustatud tasuma selle eest lepinguvälisel alusel, ei ole ta võtnud seisukohta, kas hagis esitatud

asjaoludest tulenevalt saaks hagi rahuldada lepinguvälisel alusel. Vajadusel pidanuks maakohus

hagejale selgitama, et viimane võib esitada võimalikke täiendavaid andmeid ka elamus tarbitud

soojusenergia koguse kohta.

14. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja

lahendamise tulemusest.

15. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse osalise rahuldamise

tõttu tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu