3-3-1-73-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-73-12

Määruse kuupäev

6. märts 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Nikolai Lilitškini kaebus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud

kahju hüvitamiseks (vara hoiule andmata jätmine)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. septembri 2012. a määrus haldus-

asjas nr 3-12-175

Menetluse alus Riigikohtus

Nikolai Lilitškini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Nikolai Lilitškini määruskaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 3. aprilli

2012. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 18. septembri 2012. a määrus haldusasjas

nr 3-12-175.

2. Rahuldada Nikolai Lilitškini menetlusabi taotlus ja vabastada kaebaja kaebuse esitamisel

makstava riigilõivu tasumisest.

3. Saata haldusasi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nikolai Lilitškin esitas 25. jaanuaril 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse avalik-õiguslikus suhtes

tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuse ja selle täienduse kohaselt vahistati kaebaja 12. augustil 2009.

Kaebaja taotles 24. veebruaril 2010 kriminaalmenetluses kohtuasjas nr 1-10-1282, et kaebaja

valveta jäänud vara ja dokumendid aadressil Tartu, Pikk 48, antaks hoiule tema poolt nimetatud

isikule või kohalikule omavalitsusele vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 8 p-le 5.

Kaebajale on kahju tekitatud järgmiste õigusvastaste tegudega:

1. Kohtunik Heli Sillaotsa 3. märtsi 2010. a kirjaga jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, kuna vara asub

kaebajale kuuluval kinnistul, mistõttu puudub vajadus anda vara kohalikule omavalitsusele hoiule.

2. Määratud kaitsja Valli Murde ei teinud toiminguid kaebaja vara kaitseks ning kohus ei rahuldanud

kaitsja taandamise taotlust.

3. Prokuratuuri 12. augusti 2009. a määrusega, s.o alates kaebaja vahistamisest, kohaldati kaebajale

lisapiiranguid ja piirati lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi, kirjavahetust ja telefoni kasutamist

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel.

4. Tartu Vangla on keelanud kaebajal välismaailmaga suhtlemise, s.h vara valdamiseks volikirja

andmise ja kinnisvarabüroole kirjutamise, tuginedes vangistusseaduse (VangS) §-le 102 ja KrMS

§-le 1431. Vangla ei ole ka nõustanud kaebajat vara säilitamise osas ega andnud õigusabi vastavalt

VangS §-le 59.

Riik on oma tegevusetusega rikkunud kaebaja omandiõigust. Kaebajale on tekkinud kahju summas

6538 eurot 16 senti, kuna kaebajale teadaolevalt on tema kinnistut rüüstatud, tema vallasvara kaotsi

läinud ning kinnisasja teine omanik on asunud kinnistut ja kaebaja vallasvara müüma. Kaebaja ei ole

saanud varalt oodatud kasu, kuna tal ei olnud võimalik asju üürida, müüa või vahetada. Kaebajal ei

ole sugulasi, kes saanuks kaebaja vara (tööriistad, riided, mööbel) eest hoolitseda. Vara olemasolu

soovib kaebaja tõendada tunnistajate ütlustega. Vara kaotuse tõttu on kaebajal tekkinud ka mitte-

varaline kahju, mis väljendub kroonilistes haigustes ja stressis.

Kaebaja palus anda menetlusabi ja vabastada ta kaebuse esitamisel tasutavast riigilõivust.

2. Tartu Halduskohtu 3. aprilli 2012. a määrusega jäeti kaebaja taotlus kaebuse esitamisel riigilõivust

tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja anti talle tähtaeg riigilõivu tasumiseks.

Kohus tuvastas, et kaebaja on maksejõuetu, kuid kaebajal puudub kaebeõigus, mis välistab haldus-

kohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lg 3 alusel menetlusabi andmise. Kaebaja väidab, et talle

on tekitatud kahju Tartu Maakohtu kohtuniku H. Sillaotsa tegevusega. Riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist üksnes

juhul, kui kohtunik on toime pannud kuriteo. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et kriminaalasja

menetlenud kohtunik pani toime kuriteo ning ka kohtul puudub vastav teave. Kaebuses toodud

asjaoludel ei ole täidetud ka RVastS § 15 lg 31 tingimused.

3. N. Lilitškin esitas Tartu Halduskohtu määruse peale määruskaebuse.

Tartu Ringkonnakohtu 18. septembri 2012. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata. Esitatud

kaebus on perspektiivitu, kuna soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik.

Käesolevas asjas ei ole täidetud RVastS § 15 lg-te 1 või 31 eeldused ning kahjuhüvitise välja-

mõistmine ei ole seega võimalik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. N. Lilitškin esitas 4. oktoobril 2012 Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada esimese ja

teise astme kohtu määrused, rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus ja saata kaebus menetlemiseks

õigele kohtule.

Kaebajal puudub sissetulek, mille arvel oleks võimalik riigilõivu tasuda. Mittevaralise kahju

hüvitamise korral sõltub riigilõivust vabastamine sellest, kas kaebaja õiguste riive on intensiivne või

mitte, kuid kohtud ei ole seda välja selgitanud. Kohtud ei ole kohaldanud uurimispõhimõtet ega

selgitanud välja kohaldamisele kuuluvat seadust. Kaebajat ei huvita, kes on tekkinud kahjus süüdi,

kuid kahju võivad olla põhjustanud nii prokurör, kaitsja kui ka asja menetlenud kohtunik. Kohtunik,

kes on rikkunud kaebaja põhiõigusi ja seadusi, on toime pannud kuriteo, sõltumata sellest, kas selle

teo suhtes on algatatud kriminaalmenetlus.

5. Justiitsministeerium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu määruses esitatud seisukohtadega

ning palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebajale tagati kohtumenetluse seaduslikkuse ja

põhjendatuse kontroll kriminaalasjas nr 1-101282.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse isikule menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi

tõttu menetluskulusid tasuda ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas. Sama paragrahvi lg-te 2 ja 3 kohaselt arvestatakse menetluses osalemise edukuse hindamisel

muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale ning isikule ei anta menetlusabi, kui tema

menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus,

kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate

kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on maksejõuetu ega suuda kaebuselt tasutavat riigilõivu

täielikult ega osaliselt, sh osamaksetena tasuda.

7. Kohtud on leidnud, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, kuna ei ole täidetud

RVastS § 15 lg-te 1 ja 31 tingimused kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Halduskohus on lähtunud üksnes ühest kaebaja väitest,

mille kohaselt võib kahju olla tekitatud kohtuniku poolt kohtumenetluse käigus, ning on jätnud

tähelepanuta kaebuse teised väited (vt käesoleva määruse p 1 alapunktid 2–4). Välja ei ole selgitatud

kahju hüvitamise esmaseid eelduseid, sh kas isikule on kahju tekkinud ja kes on kahju tekitajaks.

Alles seejärel saab kohus otsustada, milline norm kuulub kohaldamisele. Olukorras, kus olulised asja-

olud ei ole välja selgitatud ning Riigikohus ei ole võtnud seisukohta RVastS § 15 lg 1 põhiseadus-

pärasuse kohta, ei saa järeldada, et kaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki.

8. Kaebaja väidete kohaselt on talle kahju tekitatud seetõttu, et pärast kaebaja vahistamist jäi tema

vara järelevalveta ning seda ei antud hoiule. KrMS § 8 p 5 kohaselt on uurimisasutus, prokuratuur ja

kohus kohustatud andma vahistatud kahtlustatava või süüdistatava järelevalveta vara tema nimetatud

isiku või kohaliku omavalitsuse hoiule. Normist nähtub, et vahistatu vara kaitsmise kohustus on

lisaks kohtule ka uurimisasutusel ja prokuratuuril. Halduskohtu määruses ei ole käsitletud kaebaja

väidet, et tekkinud kahjuga võib olla põhjuslikus seoses ka prokuratuuri määrus, millega seati

kaebajale lisapiirangud kirjavahetuse ja telefoni kasutamiseks ega võimaldatud kaebajal ise oma vara

hoiule andmist korraldada.

Samuti nähtub kaebusest, et kaebajale võib olla kahju tekitanud kaitsja, kuna KrMS § 47 lg 2

kohaselt on kaitsjal kohustus anda kaitsealusele muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Haldus-

kohus on jätnud hindamata, kas vahistatu järelevalveta vara hoiule andmise korraldamine on osa

kriminaalasjas antavast õigusabist. Riigikohus on rõhutanud, et kaitseõiguse tagatuse põhimõte ei ole

üksnes kaitsealuse ja tema kaitsja vahelise suhte küsimus, vaid sisaldab endas eeskätt kriminaal-

menetluse käigu eest vastutavate ametiisikute ja nende kaudu riigi vastavat kohustust (vt Riigikohtu

29. jaanuari 2002. a määruse kriminaalasjas nr 3-1-1-3-02, p-d 7.1–7.2, ning 2. augusti 2010. a

määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-10, p 10.1). Samuti tuleb arvestada asjakohast Euroopa Inim-

õiguste Kohtu praktikat, sh 22. novembri 2011. a otsust asjas nr 48132/07 Andreyev vs. Eesti otsust

(vt p-d 65, 71 ja 74).

Veel tuleneb kaebaja väidetest, et talle väidetavalt tekkinud kahju võib olla põhjuslikus seoses vangla

tegevusetusega kaebaja vastuvõtmisel. Vangistusseaduse § 59 järgi nõustatakse kinnipeetavat

vanglasse vastuvõtmisel tema lähedaste sotsiaalse turvalisuse tagamise ja vara säilitamise osas ning

antakse kinnipeetavale õigusabi.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kahju tekkimisele võis kaasa aidata ka sellise õigustloova

akti andmata jätmine, millest nähtuks selgelt KrMS § 8 p-s 5 sätestatud kohustuse täitmise menetlus.

9. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et puudub alus jätta menetlusabi andmata HKMS § 111

lg 3 alusel põhjusel, et kaebusega ei ole võimalik selle eesmärki, s.o kahju hüvitamist saavutada.

Kolleegium leiab, et menetlusabi andmisel on tingimused täidetud, kuna on piisav alus eeldata, et

kaebus ei ole perspektiivitu, asja ei saa pidada kaebajale vähetähtsaks ning asjast saadav võimalik

kasu ei ole ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega (HKMS § 111 lg-d 2

ja 3).

Riigikohus tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused ning rahuldab kaebaja taotluse

vabastada kaebaja kaebuse esitamisel makstava riigilõivu tasumisest. Haldusasi saadetakse haldus-

kohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

10. Kolleegium peab vajalikuks märkida järgmist. HKMS § 17 lg 1 kohaselt on vastustajaks riigi-

asutus, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Siinkohal ei ole määrav, millist riigiasutust peab

kaebaja vastustajaks. Kohus peab lähtuma kaebuse esemest ja tuvastama, kelle tegevusest või

tegevusetusest tuleneva kahju hüvitamisele on kaebus suunatud (HKMS § 18 lg 1). Kui kahju võib

olla tekkinud erinevate riigiasutuste tegevuse(tu)sest, tuleb vastavad riigiasutused HKMS § 17 korras

vastustajana kaasata. Kaitsja osas tuleb kohtul tuvastada, milline riigiasutus või muu avaliku võimu

kandja peale riigi on kohustatud isiku kaitseõigust tagama, ning seejärel tuleb õige vastustaja kaasata.

Juhul, kui kohus tuvastab, et kaebajale on tekitatud kahju õigusemõistmise käigus, tuleb halduskohtul

asja lahendamise käigus kontrollida, kas RVastS § 15 lg-s 1 toodud kahju hüvitamise nõudeõiguse

piirang on käesoleval juhul põhiseaduspärane (vt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-60-12,

p 12). Kolleegium rõhutab, et omandiõigus on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni kaitsealas (vt lisaprotokoll 1 art 1), samuti on omandipõhiõiguse riivet kriminaal-

menetluses käsitletud Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-69-09, 30. augusti

2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-15-10 ning 31. augusti 2011. a otsuses nr 3-3-1-35-10.

Kaebaja on kaebuse täienduses väitnud, et talle on tekkinud lisaks varalisele kahjule ka mittevaraline

kahju. Halduskohtul tuleb kaebuse menetlusse võtmisel selgitada välja, kas kaebaja soovib ka

mittevaralise kahju hüvitamist.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann