3-2-1-6-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-6-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Media Menu International AS-i hagi Anton Gorodnianski

vastu lepingu rikkumisest tuleneva 15 977 euro suuruse

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-6990

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Media Menu International AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 977 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Media Menu International AS (registrikood

10844176), esindaja vandeadvokaat Karolina Ullman

Kostja Anton Gorodnianski

Asja läbivaatamise kuupäev

4. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-6990 ja

Harju Maakohtu 2. aprilli 2012. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks

Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le (konto nr 10220049344018, AS SEB

Pank) 4. oktoobril 2012 Media Menu International AS-i eest tasutud kassatsioonikautsjon

159 (ükssada viiskümmend üheksa) eurot 77 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Media Menu International AS (hageja) esitas 18. veebruaril 2011 hagi Anton Gorodnianski (kostja)

vastu lepingu rikkumisest tuleneva 15 977 euro suuruse kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sai hageja 2010. a jaanuaris teada, et kostja, kes töötas hageja juures

disainerina, tegeleb AS-ile Netron 2.0 teenuste osutamisega. Kostja ja AS Netron 2.0 kavandasid

koos uue äriühingu asutamist Eestis ning tasu kostja osutatud teenuste eest kavatseti maksta mitte

hagejale, vaid uuele asutatavale äriühingule. Hageja ütles kostjaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt

üles 19. veebruaril 2010 töölepingu p 10.3 alusel, mis sätestas, et töötajal on keelatud osutada

tööandjale konkurentsi tööandja põhikirjas fikseeritud tegevusaladel tööandja juures töötamise ajal.

Töötaja on kohustatud hoiduma tegutsemisest tööandja konkurendi huvides töö-, tööettevõtu-,

agendi- või muu tsiviilõigusliku lepingu, aga ka muul alusel, hoiduma konkureerivate ettevõtete

aktsiate või osakute omandamisest. Kuna kostja on tahtlikult rikkunud omapoolseid seadusest ja

lepingust tulenevaid kohustusi, siis vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu hagejale tekitatud kahju

eest.

Töölepingu seaduse sätted käsitlevad tööülesannetena konkreetseid funktsioone, mida töötaja täidab

kutseala või ametikoha järgi tööajal ja ettenähtud töökohas. Konkurentsipiirangu kokkuleppega ei

määrata seega kindlaks töötaja tööülesandeid ja seda kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena

töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg 4 mõttes. Seega tuleb konkurentsipiirangu kokkulepet käsitada

pooltevahelise võlaõigusliku lepinguna ning selle kokkuleppe rikkumisega tekitatud võimalikud

nõuded ei ole käsitatavad mitte tööülesannete täitmisel tekkinud töösuhtest tuleneva kahjuna, vaid

tavapärase võlaõigusliku kokkuleppena, milles tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumine kulgeb

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi ning on kolm aastat.

Isegi kui kohus asub seisukohale, et hagis esitatud nõudele tuleb kohaldada 12 kuu pikkust

aegumistähtaega, on hagi esitatud tähtaegselt. Hageja seaduslik esindaja teadis tõepoolest seda, et

kostja tegi 2010. a jaanuaris töid AS-ile Netron 2.0. Sellest teadmisest võis hageja järeldada üksnes

seda, et hageja klienti teenindab tema töötaja (kostja). Hageja ei võinud teada ega pidanudki teadma,

et kostja selline tegevus toob endaga kaasa hagejale kahju tekkimise. Hageja ei olnud teadlik ega

pidanudki teadma, et AS Netron 2.0 ei kavatse osutatud teenuste eest hagejale tasu maksta. Kahju

tekkimisest, mis on nõude esitamise vajalikuks eelduseks, sai hageja teada alles kostja ning hageja

vahelise töölepingu ülesütlemise järel, kui AS Netron 2.0 keeldus hagejale maksmast ootuspärast tasu

talle osutatud teenuste eest. Alles kostja kasutuses olnud arvuti ülevaatamisel selgus kostja poolt AS-

ile Netron 2.0 osutatud teenuste hulk ja ligikaudne töömaht, samuti asjaolu, et AS Netron 2.0

kokkuleppel kostjaga ei plaaninudki talle osutatud teenuste eest hagejale tasu maksta. Ühtegi sellist

asjaolu, mis oleks viidanud enne hageja ja kostja vahelise töösuhte lõpetamist sellele, et kahju on

tekitatud, ei olnud hagejale teada ega saanudki teada olla. Kahju tekitamise fakt iseenesest ning selle

suurus selgusid üksnes pärast töösuhte lõppemist, kuna enne teenuste osutamisest teadasaamist ei

saanud hageja teada ega pidanudki teadma kahju tekkimisest. Seega on põhjendamatu kostja vastuses

esitatud väide, et aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 1. veebruarist 2010.

Isegi kui kohus nõustub kostjaga selles, et hageja sai kahju tekitamisest teada jaanuaris, ei tuleks

kohtuvaidluses esitatud nõudele aegumist siiski kohaldada, sest TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub

aegumine läbirääkimiste korral läbirääkimiste pidamise ajaks. AS-iga Netron 2.0 seotud kahjude

hüvitamise nõude aegumine on olnud peatunud vähemalt ajavahemikul 30. juuni 2010 kuni

30. oktoober 2010, kui kohtumenetluse pooled pidasid läbirääkimisi kahju hüvitamise üle.

Kostja on palunud kohaldada aegumist üksnes AS-iga Netron 2.0 seotud nõuetes. Hagiavalduses

esitatud nõuetes on käsitletud mitmeid erinevaid kostja tegusid, mille tagajärjel on hageja saanud

kahju. Hagis esitatud nõue hõlmab lisaks töölepingu kehtivuse ajal AS-ile Netron 2.0 kostja poolt

osutatud teenuste eest tasu saamata jäämisega tekitatud kahjule ka kahju, mida hageja on saanud

kostja poolt kolmandatele isikutele osutatud teenuste eest tasu saamata jäämise tõttu. Samuti on

hagiavalduses esitatud saamata jäänud tulu nõue pikaajalise kliendi AS-i Netron 2.0 tellimustelt tulu

teenimise võimaluse kaotuse tõttu. Isegi juhul, kui kostja käsitlus aegumistähtaja algamisest

1. veebruaril 2010 AS-ile Netron 2.0 osutatud teenustega seotud nõuetes oleks õige, ei olnud hagejal

vähimatki võimalust enne 19. veebruari 2010 saada teavet teiste kahju tekitamise juhtumite kohta,

mida on hagis käsitletud. Teiste hagis esitatud nõuete osas ei ole kostja taotlenud aegumise

kohaldamist ega esitanud ka sisulisi vastuväiteid.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja taotles aegumise kohaldamist. Hageja nõue on aegunud tulenevalt

TLS § 74 lg-s 4 sätestatust, mille kohaselt tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu

tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai

teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte

hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Kostja väitel sai hageja teada temale väidetava kahju

tekkimisest vähemalt 2010. a jaanuaris. Hageja on märkinud hagiavalduses, et jaanuaris 2010 jõudis

hageja juhatuse liikme Dag Kirsebomini teave, et kostja tegeleb äriühingule AS Netron 2.0 teenuste

osutamisega. Seega võtab hageja omaks, et ta oli alates 2010. a jaanuarist teadlik, et kostja, rikkudes

töölepingu nr 22 p 10.3, osutab teenuseid kolmandatele isikutele. Hageja hilisem väide, et ta sai teada

kostjapoolsest konkurentsikeelu rikkumisest töösuhte lõppemisel, ei ole õige, sest vastasel juhul ei

oleks hagejal olnud alust töölepingu ülesütlemiseks. Kuna hagiavalduses ei ole märgitud täpset päeva,

millal hageja sai teada kostja väidetavast kahju tekitamisest hagejale, tuleb hagi aegumist arvestada

alates 1. veebruarist 2010 ja hageja oleks pidanud hagi kohtusse esitama hiljemalt 31. jaanuaril 2011.

Aegumine ei peatunud läbirääkimiste tõttu. Pooled ei ole omavahel läbirääkimisi pidanud. Riigikohus

on tsiviilasjas nr 3-2-1-10-11 tehtud lahendis märkinud, et läbirääkimisteks saab pidada poolte

arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega

suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Praegusel juhul ei

avaldanud kostja kuidagi oma nõusolekut läbirääkimiste pidamiseks ega kokkuleppe saavutamiseks.

Kostja ei ole kordagi nõustunud hageja seisukohaga esitatud nõude osas. Tulenevalt eeltoodust ei ole

võimalik kohaldada TsÜS § 167 lg-s 1 sätestatud aegumise peatumist.

3. Harju Maakohus jättis 2. aprilli 2012. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt sätestab TLS § 23 lg 1, et konkurentsipiirangu kokkuleppega võtab töötaja

kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus-

või kutsetegevuse alal. Maakohus leidis, et kuivõrd konkurentsikeeld oli kokku lepitud poolte

töölepingus ning hageja ütles kostjaga töölepingu üles töölepingu p 10.3 rikkumise tõttu, tuleb

käsitada poolte kokkulepet töölepingulise kokkuleppena ja kohaldada tuleb töölepingu seaduse

sätteid. Seega tuleb nõude aegumist arvestada TLS § 74 lg 4 järgi, mille kohaselt tööandja kahju

hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul

arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks

kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist.

Maakohus nõustus kostjaga, et hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. veebruarist 2010,

kuna hageja on hagiavalduses märkinud järgmist: „Jaanuaris 2010. a jõudis hageja juhatuse liikme

Dag Kirsebomini teave, et kostja tegeleb äriühingu Netron 2.0 AS-ile teenuste osutamisega. Kuna

Netron 2.0 AS ei olnud jaanuaris hagejalt ühtegi konkreetse töö tegemist tellinud, asus hageja uurima,

milliseid teenuseid kostja nimetatud äriühingule osutab. Teabe kontrollimisel selgus, et kostja oli

asunud ilma hagejalt vastavat töökorraldust saamata teenuseid osutama Netron 2.0 AS-ile."

Maakohus ei pidanud põhjendatuks hageja väidet, et hageja ei võinud teada, et kostja tegevus toob

hagejale kaasa kahju. Kuivõrd konkurentsikeeld oli poolte vahel sõlmitud töölepingu üks punkt, siis

pidi hageja eeldama, et töötaja konkurentsikeelu rikkumine toob hagejale kaasa kahju tekkimise.

TLS § 74 lg 4 annabki hagejale aega 12 kuud teha kindlaks kahju suurus ja esitada nõue kahjutekitaja

vastu. Arvestades, et hageja sai teada kostja töölepingu rikkumisest jaanuaris 2010, hakkas nõuete

aegumistähtaeg kulgema hageja jaoks 1. veebruarist 2010. Arvestades TLS § 74 lg-s 4 märgitut, mille

kohaselt aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju

eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja

selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist, pidi

hageja esitama hagiavalduse kohtusse hiljemalt 31. jaanuaril 2011. Hageja esitas hagi 18. veebruaril

2011. Seega on hageja esitanud hagi kohtusse pärast nõude aegumist.

Kohtule esitatud kirjavahetust ei saa lugeda läbirääkimisteks, kuivõrd kostja ei avaldanud kuidagi

oma nõusolekut läbirääkimisi pidada ega kokkulepet saavutada. Riigikohus on märkinud tsiviilasjas

nr 3-2-1-10-11 tehtud lahendi p-s 10, et läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist

nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad

kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Seega ei saa lugeda, et nõude aegumine oleks

peatunud pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 kohaselt.

Kuna hageja nõuab kostjalt töölepingu rikkumise eest 15 977 eurot hüvitist, tuleb aegumist kohaldada

kogu nõude ulatuses, arvestades TLS § 74 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt tööandja kahju hüvitamise

nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, mil

tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust,

kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Kui hageja sai teada kahju tekkimisest

jaanuaris 2010, oli tal aega kahju suurust kindlaks teha ja kohtusse hagi esitada 12 kuud alates

1. veebruarist 2010.

Seega on hageja nõue kostja vastu aegunud ja hagi tuleb vaheotsusega jätta aegumise tõttu

rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata, on otsus lõppotsus ja kohus asja

edasi ei menetle.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja

saata asi uueks sisuliseks läbivaatamiseks tagasi maakohtule.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. septembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus

hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 tulenevalt. Maakohus on põhjendatult teinud kostja taotlusel

vaheotsuse, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kuna konkurentsikeeld oli kokku lepitud

poolte töölepingus ning hageja ütles kostjaga töölepingu üles töölepingu p 10.3 rikkumise tõttu, tuleb

käsitada poolte kokkulepet töölepingulise kokkuleppena ja kohaldada tuleb töölepingu seaduse

sätteid. Seega tuleb nõude aegumist arvestada kooskõlas TLS § 74 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt

tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub

12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle

hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Pooled ei

vaidle selle üle, et hageja esitas töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Kuna

TLS § 74 lg 4 sätestab eelnimetatud hagi esitamise tähtajaks 12 kuud arvates ajast, millal tööandja sai

teada või pidi saama teada kahju tekkimisest, siis ei ole õiguslikku põhjendust jätta nimetatud säte

kohaldamata ja kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid, nagu seda soovib hageja.

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja sai väidetava kahju tekitamisest teada jaanuaris 2010, ja on seda

piisavalt põhjendanud. Neil asjaoludel pidi hageja esitama hagi kohtule hiljemalt 31. jaanuaril 2011.

Hageja esitas hagi kohtusse 18. veebruaril 2011, seega pärast nõude aegumist. Maakohus leidis ka

põhjendatult, et aegumine ei olnud peatunud pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu ja

maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks

maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud ja kohaldanud TLS § 74 lg-t 4

ning jõudnud valele järeldusele, et hagi on aegunud. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud

aegumise sätet, samastades kahju tekkimise fakti konkurentsipiirangu kokkuleppe võimaliku

rikkumise faktiga. Hageja leiab, et tuleb eristada kostja konkurentsikeelu rikkumist ning hagejale

tegeliku kahju tekkimist. Ringkonnakohus on ekslikult arvanud kahju tekkimise momendiks aja, mil

hageja sai teada, et kostja on rikkunud konkurentsikeeldu. 2010. a jaanuaris sai hageja teada, et kostja

suhtleb hageja kliendiga ning ta on osutanud teenuseid AS-ile Netron 2.0. Sellel hetkel ei pidanud

hageja teadma, et tema klient keeldub talle osutatud teenuse eest maksmisest, millest hageja sai teada

pärast 19. veebruari 2010. Hageja hakkas saadud vihjeid kontrollima, st kas kostja suhtles kliendiga

tellitud tööde osas või juba tehtud tööde selgitamiseks jne. Hageja sai konkurentsikeelu rikkumise

faktist teada 18. veebruaril 2010 ning sellest tingituna ütles töölepingu erakorraliselt üles

19. veebruaril 2010. Konkurentsikeelu rikkumine ei too alati iseenesest kaasa kahju. Selline eeldus ei

ole õige. Hageja on selgitanud, et sai konkurentsikeelu rikkumisest põhjustatud tegelikust kahjust

teada pärast 19. veebruari 2010. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja sai teada konkurentsikeelu

rikkumisest 18. veebruaril 2010 ning oleks samal kuupäeval pidanud saama teada ka kahju

tekkimisest, siis on hagi esitatud tähtaegselt. Hagi esitati 18. veebruaril 2011. Aegumistähtaeg saab

hakata kulgema ajast, mil tööandja on teadlik kahju tekkimisest. Ringkonnakohus on viidanud, et

kuna TLS § 74 lg 4 sätestab hagi esitamise tähtajaks 12 kuud arvates ajast, mil tööandja sai teada või

pidi teada saama kahju tekkimisest, siis ei ole õiguslikku põhjendust jätta nimetatud säte kohaldamata

ja kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid. TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja leiab endiselt, et tema viidatud Riigikohtu seisukohad

tsiviilasjades nr 3-2-1-39-11 ja nr 3-2-1-106-03 on asjakohased. Kohtutel on oluline esmalt tuvastada,

millal tekkis kahju, mille hüvitamist nõutakse. Hageja arvates ei ole ringkonnakohus seda teinud.

Ringkonnakohus on rajanud oma järeldused aegumistähtaja kindlaksmääramisel eeldustele ja

oletustele, mis ei vasta tegelikele asjaoludele, ning seetõttu on ringkonnakohus jõudnud ebaõigele

järeldusele.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1

ja lg 5 teise lause alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. TsMS § 691 p 4 järgi tuleb

asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja esitatud nõue on aegunud või mitte. Hageja on menetluses

tuginenud sellele, et nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg, kostja sellega ei nõustu. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et nõude aegumist tuleb

arvestada TLS § 74 lg 4 järgi ning et sellest tulenevalt on hageja esitatud nõue aegunud.

11. Kolleegium leiab, et kohtud on vääralt kohaldanud konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud

kahju hüvitamise nõudele TLS § 74 lg-s 4 sätestatud aegumise regulatsiooni. TLS § 74 lg 4 kohaselt

aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest

12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle

hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Nimetatud

säte kohaldub juhtudele, kui tegemist on tööülesannete täitmisel tekkinud kahju hüvitamise nõudega.

Kolleegium nõustub hagejaga, et konkurentsipiirangu kokkuleppega ei määrata kindlaks töötaja

tööülesandeid ning seda kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena TLS § 74 lg 4 mõttes.

Sellest tulenevalt ei saa ka konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud kahju käsitada tööülesannete

täitmisel tekkinud kahjuna.

12. Konkurentsipiirangu kokkulepe on kolleegiumi arvates töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi

võlaõiguslik kokkulepe, millele viitab ka asjaolu, et konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimist, selle

kehtivust, ülesütlemist ja võimalikku leppetrahvi kokkulepet konkurentsipiirangu kohustuse

rikkumisel on põhjalikult eraldi reguleeritud TLS §-des 23-27. Seejuures võib tööandja TLS § 25 lg 1

kohaselt konkurentsipiirangu kokkuleppe igal ajal üles öelda, teatades sellest töötajale vähemalt

30 kalendripäeva ette. TLS § 25 lg 2 kohaselt võib töötaja konkurentsipiirangu kokkuleppe üles

öelda, teatades sellest tööandjale vähemalt 15 kalendripäeva ette, kui tööandja huvi konkurentsi

piiramise vastu ei ole asjaolude muutumise tõttu enam mõistlik, ning lg 3 kohaselt võib töötaja

konkurentsipiirangu kokkuleppe üles öelda 30 kalendripäeva jooksul arvates sellest, kui ta on

tööandjapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu töölepingu üles öelnud, teatades sellest tööandjale

vähemalt 15 kalendripäeva ette. Lisaks võimaldab TLS § 26 lg 1 töötajal ja tööandjal kokku leppida

ka konkurentsipiirangu kohustuse rikkumise leppetrahvi ning lg 2 kohaselt ei välista see

konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõudmist osas, mida leppetrahv ei

kata. Eelnevast tulenevalt on konkurentsipiirangu kokkulepe eraldi võlaõiguslik kokkulepe, mille

rikkumise puhuks võib ette näha ka leppetrahvi maksmise kohustuse ja lisaks nõuda ka kahju

hüvitamist.

13. Kuna konkurentsipiirangu kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena ning selle kokkuleppe

rikkumisest tekkinud kahju ei saa käsitada tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuna TLS § 74 lg 4

mõttes, vaid tegemist on võlaõigusliku kokkuleppega, kohaldub nõude aegumisele TsÜS § 146 lg-s 1

sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda

teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse

rikkumisest. Hageja on märkinud, et sai konkurentsikeelu rikkumisest teada 18. veebruaril 2010.

Hagi esitas hageja 18. veebruaril 2011. Isegi kui lugeda, et hageja sai konkurentsipiirangu

kokkuleppe rikkumisest teada juba jaanuaris 2010, kui hageja seaduslikule esindajale sai teatavaks, et

kostja tegeleb AS-ile Netron 2.0 teenuste osutamisega, ei ole konkurentsipiirangu kokkuleppe

rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud.

14. Kuna kohtud on praegusel juhul piirdunud üksnes aegumise käsitlemisega, leides, et nõue on

aegunud, ega ole nõuet sisuliselt hinnanud, tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus TsMS § 692

lg 5 teise lause alusel tühistada ja saata asi tagasi maakohtule nõude sisuliseks hindamiseks.

15. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173

lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik