3-1-1-17-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-17-13

Otsuse kuupäev

6. märts 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi H. V.-i süüdistuses KarS § 184 lg 1 ja § 392 lg 1

- § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-4136

Kassatsiooni esitaja

Süüdistatava H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Leelet Kivioja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. veebruar 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2012. a kohtuotsus ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 1. juuni 2012 otsusega tunnistati H. V. süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja talle mõisteti

karistuseks vangistus 1 aasta ja 6 kuud. Sama otsusega tunnistati H. V. süüdi ka KarS § 392 lg 1 - §

25 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks

raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 1 aasta 6 kuud. KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel

suurendati seda karistust Harju Maakohtu 16. juuli 2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata

osa (4 kuud vangistust) võrra, mõistes liitkaristuseks vangistuse 1 aasta 10 kuud.

2.1. H. V. tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi selles, et ta ebaseaduslikult omandas ja valdas suures

koguses narkootilist ainet midasolaami. Ta omandas eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja

ajal, kuid enne 4. novembrit 2011 ravimit Dormicum 7,5 mg (kokku 138 tabletti) massiga 28,29

grammi, milles oli midasolaami puhtal kujul kokku 1,035 grammi, s.o enam kui kümnele inimesele

narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi. Nii leiti ja võeti 4. novembril 2011 kella 16.50

ajal Tallinna reisisadama A-terminalis teostatud tollikontrolli käigus H. V.-i jope taskust ja jope

voodri vahele peidetuna 168 tabletti midasolaami sisaldavat ravimit Dormicum 7,5 mg (kogumassiga

34,45 grammi). Leitud tablettidest 30 tableti omandamise päritolu kohta esitas H. V. enda nimele

väljastatud retsepti, kuid 138 tableti (massiga kokku 28,29 grammi) kohta tal retsept puudus.

Vastavalt 23. detsembri 2011 arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiaktis nr 96 sisalduvale

eksperdiarvamusele piisab kümnele inimesele psühhotroopse toime tekitamiseks 0,05-0,25 grammist

midasolaamist ehk 6,5-33 tabletist.

2.2. KarS § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi tunnistati H. V. süüdi selles, et ta üritas ilma loata toimetada

ebaseaduslikult narkootilist ainet üle Eesti Vabariigi riigipiiri Soome Vabariiki, kuid peeti

tollitöötajate poolt kinni. Nimelt üritas ta 168 tabletti midasolaami sisaldavat ravimit Dormicum

toimetada 4. novembril 2011 kella 16.50 ajal läbi Tallinna Reisisadama A-terminali reisilaevale

Nordlandia, eesmärgiga toimetada aine üle Eesti Vabariigi riigipiiri Soome Vabariiki. Ravim oli

peidetud jope taskusse ja jope voodri vahele. Seejuures ei olnud H. V.-il Ravimiameti poolt

väljastatavat nõutavat tunnistust, mis lubanuks tal neid tablette üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetada.

Kuritegu jäi lõpule viimata H. V.-i tahtest olenematutel põhjustel, kuna tollitöötajad võtsid

narkootilisi aineid sisaldavad ravimid temalt tollikontrolli käigus ära.

2.3. Maakohus arutas kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel. H. V.-i

suhtes oli kohtueelses menetluses valitud tõkendiks elukohast lahkumise keeld. Talle oli edastatud

kohtukutse KrMS § 164 lg 1 alusel eelistungile ilmumiseks telefoni teel ning saadetud ka kirjalik

kutse KrMS § 164 lg 2 korras, nii väljastusteatega kui ka lihtkirjalik. Süüdistatav teavitas maakohut

telefoni teel, et on saanud kutse kätte. Seega oli süüdistatav teadlik eelistungi toimumise ajast ja

kohast. Kohus asus 10. mai 2012 määruses seisukohale, et süüdistatav on asunud kohtumenetlusest

kõrvale hoidma, takistab kriminaalasja arutamist ning seetõttu tuleb süüdistatav H. V. kuulutada

tagaotsitavaks. Tema suhtes kohaldatud tõkendit muudeti ja uueks tõkendiks valiti vahistamine.

Prokurör esitas kohtule andmed, mille kohaselt H. V. lahkus Eesti Vabariigist 9. mail 2012 ja suundus

Rootsi Kuningriiki, seega viibis süüdistatav väljaspool Eesti Vabariiki ja hoidus kohtusse ilmumisest

kõrvale. 1. juunil 2012 andis maakohtu kohtunik H. V.-i määrusega kohtu alla. Maakohtu seisukohad

KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamisel olid järgmised. Arvestades seda, et H. V. lahkus Eesti Vabariigist

päev enne eelistungit, siis on ilmselge, et süüdistatav lahkus kohtumenetluse vältimiseks, kuna ei

teavitanud kohut mitteilmumise põhjustest. Ka pole süüdistatav olnud kättesaadav telefoni teel ega

naasnud Eesti Vabariiki. H. V. hoiab seega tahtlikult kriminaalasja kohtulikust menetlusest kõrvale,

mistõttu on põhjendatud kriminaalasja arutamine erandlikult ilma tema osavõtuta. Prokurör ja

süüdistatava kaitsja nõustusid kriminaalasja arutamisega ilma süüdistatava osavõtuta.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull. Kaitsja

taotles süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi ja karistuse vähendamist.

Kaitsja märkis, et süüdistataval esineb psüühikahäireid, ta on ravimid saanud seaduslikult ja kohus on

ebaõigesti hinnanud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi. Kohtupsühhiaatria ekspertiisi

akti järeldused H. V. tervisliku seisundi kohta ei vasta tegelikule olukorrale.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2012 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras

arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks

aega 23. juulini 2012. Prokurör teavitas 9. juulil 2012 ringkonnakohut H. V.-i viibimisest Hollandi

Kuningriigis ja seal tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest. Tallinna Ringkonnakohtule saabus

13. augustil 2012 teade, et H. V. on 12. augustil 2012 Eesti Vabariigis kinni peetud. Kaitsja oma

seisukohti 23. juuliks 2012 kohtule ei esitanud.

5. 21. augustil 2012 taotles H. V.-i uus, lepinguline kaitsja vandeadvokaat Paul Järve Tallinna

Ringkonnakohtult suulise menetluse läbiviimist apellatsioonimenetluses. Kaitsja oli seisukohal, et

tema lülitumisega menetlusse on toimunud olukorra muutus ja ta esitas taotluse H. V.-i suhtes

komisjonilise ekspertiisi määramiseks. Eelnevas menetluses jäi kontrollimata asjaolu, et H. V.-ile olid

kõik temalt leitud tabletid arsti poolt ravimina välja kirjutatud ja ta omandas need retseptide alusel.

Kriminaalasja arutamine maakohtus ilma süüdistatava juuresolekuta on kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine. Leides, et ringkonnakohus saab ka ise selle vea parandada ja süüdistatava suulise

menetluse käigus üle kuulata, taotles kaitsja alternatiivselt kriminaalasja saatmist maakohtusse uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja

kassatsiooni rahuldamata. Kohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Alates 1. septembrist 2011 vaatab ringkonnakohus vastavalt KrMS § 331 lg-le 1¹ kriminaalasja

läbi reeglina kirjalikus menetluses. Samas sättes on ka kehtestatud kirjaliku menetluse läbiviimise

kord - kohus määrab tähtaja, mille jooksul apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma

seisukohti esitada. Suuline menetlus toimub apellatsiooniastmes vaid sama paragrahvi lõikes 1²

sätestatud juhtudel. Kirjalik apellatsioonimenetlus ei saa võrreldes suulisega luua pooltele mingeid

privileege ega uusi võimalusi kohtumenetluse venitamiseks. Kirjaliku apellatsioonimenetluse

sissetoomine võimaldab kasutada kohturessursse senisest heaperemehelikumalt, kuna suuline arutelu

leiab aset üksnes siis, kui pooled või kohus on veendumusel, et see kannab endas mingit sisulist

lisaväärtust.

Seejuures

on

seaduseandja

ilmselgelt

pidanud

silmas,

et

olenemata

apellatsioonimenetluse vormist peavad menetlusosalistele olema tagatud võrdsed võimalused oma

seisukohtade esitamiseks. Kirjalikus menetluses asendab suulises menetluses kohtuistungil avaldatud

seisukohta

kirjalik

seisukoha

avaldamine.

Nii

suulise

kui

ka

kirjaliku

arutamise

apellatsioonimenetluses otsustab kohus eelkõige kriminaalasja eelmenetluses. Siinjuures on oluline

just see, et apellatsioonimenetluse pooltele on antud seisukohtade esitamiseks kindel tähtaeg. Kui

aktsepteerida võimalust, et selliseid taotlusi võib esitada ka peale kohtu poolt määratud tähtaega, siis

võimaldab kirjalik apellatsioonimenetlus kuritarvitusi. Ei saa pidada võimalikuks, et suulises

apellatsioonimenetluses oleks poolel peale kohtuistungit, kui kohus on menetluspooled ära kuulanud

ja teatanud kuupäeva, millal otsus kuulutatakse, võimalus esitada kohtule taotlus, kas veelkordseks

kohtuistungi korraldamiseks või taotlus tunnistada maakohtu poolt kriminaalmenetluse normi olulist

rikkumist ja seoses sellega kriminaalasja tagastamist maakohtule. Nii nagu suulises menetluses algab

peale kohtuistungit ja otsuse kuulutamise kuupäeva väljakuulutamist kohtuotsuse tegemise staadium,

nii algab sama staadium ka kirjalikus apellatsioonimenetluses peale kohtumääruses seisukohtade

esitamiseks antud tähtaja möödumist. Uueks ja apellatsioonimenetlust n-ö tagasi kerivaks asjaoluks ei

saa olla ka see, et peale kohtu poolt antud kuupäeva hakkab kaitseülesandeid täitma uus kaitsja. Uus

kaitsja saab täita kaitseülesandeid sellest ajast ja menetlusstaadiumist alates, kus lõppes eelmise

kaitsja töö ja aktsepteerides varemtehtut. Kohtud töötavad teadmises, et advokatuuri liikmetest

kaitsjad osutavad võrdselt kvaliteetset kaitseteenust. Vastupidise seisukoha korral tuleks aktsepteerida

ühtlasi ka avardunud võimalusi kohtumenetluse venitamiseks. Venitamise eesmärgid võivad olla

erinevad - mõistliku menetlusaja möödumise küsimuse tõstatamise võimaluse loomine, lühiajalise

vangistuse

ärakandmise

võimaluse

loomine

jõustumata

kohtuotsuse

tingimustes,

mis

vanglatingimustes loob teatud eelised, kohtu poolt KarS § 74 alusel määratud katseajast suurema osa

läbimist kaebemenetluses ilma kriminaalhoolduseta jms. Kõik uue kaitsja taotluses tõstatud

küsimused on olnud vaidlusesemeks maakohtus ning need on tõstatatud ka eelmise kaitsja esitatud

apellatsioonis.

6.2. Asjaolu, et kriminaalasja arutamine esimese astme kohtus toimus süüdistatava osavõtuta ja otsus

tehti tagaselja, ei too endaga kaasa erisusi edasikaebamise korra osas. Kohtuotsuse vaidlustamine

toimub KrMS § 319 sätestatud tähtaegade jooksul. Uueks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsiooni

muutmiseks ei ole ka asjaolu, et apellatsioonimenetluse käigus H. V. tabati ja vahistati.

Apellatsioonimenetlus kulgeb olenemata Harju Maakohtu 10. mai 2012 määruse täitmisest

eraldiseisvalt ja selle kinnituseks on ka fakt, et pole välistatud olukord, mil tagaotsitava süüdistatava

tabamise ajaks oleks apellatsioonimenetlus lõppenud. Olukorras, kus apellatsioonimenetluses oleks

juba otsus kuulutatud, ei oleks tagaotsitava süüdistatava tabamine apellatsioonimenetluse

ennistamiseks aluseks ja kogu apellatsioonimenetluse taasalustamiseks.

6.3. Kohus vaatab apellatsioonimenetluses läbi vaid tähtaegselt maakohtu otsuse peale esitatud

apellatsiooni ja tähtaegselt kirjalikus apellatsioonimenetluses esitatud seisukohti. Menetletavas

kriminaalasjas oli viimane võimalus apellatsiooni muutmiseks 7 päeva jooksul (KrMS § 321¹ lg 2)

peale seda, kui menetluspooled said apellatsioonist teada (KrMS § 322 lg 3). Sama aja jooksul oli

võimalik taotleda ka suulist apellatsioonimenetlust (KrMS § 322 lg 4). Viimane võimalus taotleda

suulist apellatsioonimenetlust selles kriminaalasjas oli 23. juulil 2012, kuid selleks tähtpäevaks

polnud kaitsja asjas täiendavaid taotlusi ega seisukohti esitanud.

6.4. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ega seisukohti

ning selles korratakse paljasõnaliselt väiteid, millistele on maakohus juba oma otsuses vastanud, need

ümber lükanud ja oma seisukohti põhjendanud. Kaitsja ei ole apellatsiooni koostades suutnud

kustutada kõiki apellatsiooni põhjaks oleva eelmise dokumendi andmeid, sh süüdistatava nime.

6.5. Juhul, kui süüdistatav oli 138 peidetud Dormicumi tabletti omandanud aastate jooksul retsepti

alusel ravimina ja ta oli neid kogunud, võib kõne alla tulla narkootilise aine omandamise, mitte aga

selle aine hoidmise süüteokoosseis. Hoides süüdistuses märgitud suurt kogust narkootilist ainet

sisaldavaid tablette oma kodus, käitles süüdistatav narkootilist ainet suures koguses ning selline

tegevus ei ole hõlmatud arsti ettekirjutusega.

6.6. Kaitsja arvamus, et süüdistatava käitumine on imelik ja et kaitsja on tuvastanud oma kaitsealusel

skisofreenia, ei ole kohtule siduv. Kohtueelse uurimise käigus tehti süüdistatavale kohtupsühhiaatria

ekspertiis, mille kohaselt on süüdistataval sõltuvus mitmetest psühhoaktiivsetest ainetest, katatoonne

skisofreenia (remissioonis), aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning mõõdukas depressioon.

6.7. Maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud kriminaalasja arutamist ilma süüdistatava

osavõtuta põhjendusel, et süüdistatav hoidub kõrvale kohtusse ilmumisest. Maakohtul olid olemas

küllaldased andmed selle kohta, et süüdistatav on just eelöeldud eesmärgil lahkunud Eestist.

Apellatsioonimenetluse käigus selgus, et süüdistatav peeti 12. augustil 2012 Eestis kinni ning võeti

maakohtu vastava määruse alusel vahi alla. Seoses süüdistatavale mõistetud karistuse kandmise aja

alguse kindlaksmääramisega pidas apellatsioonikohus kirjavahetust politseiasutustega ning laekunud

informatsioon kinnitas üheselt süüdistatava kindlat soovi hoida kõrvale käesolevas kriminaalasjas

kohtumenetlusest ning vältida selliselt teda ähvardava reaalse vangistuse kandmist. H. V.-i tabamisel

12. augustil 2012 toimetati ta põhjendatult ja vastavalt KrMS § 140 lg 4 sätetele, kui tagaotsitav,

vanglasse. Erinevalt KrMS § 131 lg 4 sätetest, mis reguleerib kahtlustatava staatuses oleva

tagaotsitava tabamise korda, ei kohusta KrMS § 140 lg 4 vahistatu küsitlemist. Süüdistatav H. V. ei

ole ka vaidlustanud Harju Maakohtu 10. mai 2012 määrust, millega kohus muutis tema suhtes

tõkendi ja kohaldas raskemaliigilist tõkendit - vahistamist.

6.8. H. V.-ile karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud kõikide KarS §-s 56 ettenähtud

asjaoludega, on põhjalikult motiveerinud nii mõistetava karistuse liiki, kui ka määra. Asjas ei ole

tuvastatavad asjaolusid, mis annaks alust kergendada mõistetud karistusmäära. Ka on maakohtu

otsusest väljaloetav seisukoht, et antud juhul puudub alus KarS § 35 ja sellest tulenevalt KarS § 60

sätete kohaldamiseks karistuse mõistmisel. H. V.-i käitumine nii kuriteo toimepanemise ajal

(tablettide peitmine riigipiiri ületamise ajal taskusse voodri vahele ning mittevarjatuna, vaid retseptis

näidatud koguse üleviimine) kui ka pärast kuriteo toimepanemist (soov kohtust kõrvale hoiduda ja

tema käitumine Hollandis) annavad alust järelduseks, et ta sai väga hästi aru toimepandava teo

keelatusest ning juhtis ka oma käitumist vastavalt sellele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. V.-i kaitsja vandeadvokaat Paul Järve. Kaitsja

leiab et maakohus rikkus H. V.-i kriminaalasja tagaselja arutades ja otsust tehes ausa ja õiglase

kriminaalmenetluse põhimõtet. Samuti on kohus tõendite uurimisel ja hindamisel ning otsuse

põhistamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Lisaks on kriminaalmenetlusõigust

rikkunud oluliselt ringkonnakohus, jättes vaatamata H. V.-i kinnipidamisele Eesti Vabariigis ja kaitsja

taotlusele pidamata suulise istungi apellatsioonimenetluses ning andmata süüdistatavale võimalust

ennast kohtus kaitsta. Keeldudes täiendavate tõendite uurimisest, tegi ringkonnakohus süüdistatava

suhtes sisuliselt ebaõige otsuse. Seega tuleks kohtute otsused tühistada ja kriminaalasi saata tagasi

maakohtule uueks arutamiseks.

8. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja, et

kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud. Need tuleks jätta muutmata ning kaitsja kassatsioon

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kaitsja leiab kassatsioonis, et Harju Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, arutades

H. V.-i kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu

ja märgib selgituseks järgmist.

9.1. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24 lg 2 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 tagavad süüdistatava õiguse osaleda enda kohtuasja arutamisel.

Kriminaalmenetluses on see subjektiivne õigus tagatud KrMS § 35 lg-s 2 ja § 269 lg-s 1. Kirjeldatud

põhiõigus pole aga absoluutne, vaid sellest on võimalik ette näha ka erandeid. Nii on KrMS § 269 lg-

s 2 loetletud juhud, millal on võimalik kriminaalasja arutamine maakohtus ilma süüdistatava

osavõtuta. Need juhud on järgnevad: süüdistatava asukohta Eesti Vabariigis ei suudeta tuvastada (1),

on küllaldane alus arvata, et ta viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire (2) ja hoidub kohtusse

ilmumisest kõrvale (3), tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi (4) ning ilma temata on

kohtulik arutamine võimalik (5) (KrMS § 269 lg 2 p 2). Nende tingimuste sedastamine peab

põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis kinnitavad isiku tahet hoiduda kõrvale kohtulikust

arutamisest ja et tegemist pole üksnes riigi tegematajätmistega [vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) Sejdovic v. Itaalia, otsus 1. märtsist 2006]. KrMS § 269 lg 2 p 2 dispositsiooni kolme esimese

tunnuse, süüdistatava asukoha tuvastamatus, viibimine välisriigis ja pakkuminek, esinemise üle

kriminaalasja arutamisel vaidlust ei ole. Ülejäänud tunnuste suhtes esitas kaitsja kassatsioonis

vastuväited, mille kohaselt maakohus ei teinud mõistlikke pingutusi H. V.-i kohtusse toimetamiseks

ja ilma temata polnud kriminaalasja arutamine võimalik. Kriminaalkolleegium leiab, et tulenevalt

kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest (KrMS § 14 lg 1) peavad esmalt pooled hindama, kas

kohtulik arutamine on võimalik ilma süüdistatava osavõtuta ja kas on vaja rakendada täiendavaid

meetmeid süüdistatava kohtusse toimetamiseks. Maakohtu istungi protokollidest ja otsusest nähtuvalt

ei esitanud kohtumenetluse pooled taotlusi kohtuliku arutamise edasilükkamiseks ega täiendavate

meetmete rakendamiseks H. V.-i kohtusse toimetamiseks. Nii kaitsja kui ka prokurör nõustusid asja

arutamisega ilma süüdistatava osavõtuta.

9.2. Ka ei ilmnenud teisi mõjuvaid asjaolusid, mis oleks tinginud kohtu enda initsiatiivi kohtuliku

arutamise edasilükkamiseks H. V.-i Eesti Vabariiki naasmiseni ja näiteks Euroopa vahistamismääruse

väljastamiseks KrMS § 507 kohaselt. Selliseks kaalukaks asjaoluks oleks võinud olla näiteks

keeruline tõenduslik olukord, mis aga pole selles kriminaalasjas sedastatav. Kriminaalkolleegium

nõustub kohtute seisukohaga, et kriminaalasja arutamine maakohtus ilma süüdistatava osavõtuta oli

põhjendatud.

10. Kaitsja vaidlustab ka ringkonnakohtu otsustust arutada kriminaalasja kirjalikus menetluses,

leides,

et

sellega

rikuti

oluliselt

süüdistatava

kaitseõigust.

Seoses

sellega

märgib

kriminaalkolleegium, et seadusandja on alates 1. septembrist 2011 sätestanud KrMS § 331 lg-s 1¹

apellatsioonimenetluses kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise kui üldjuhu. Erandina näeb

KrMS § 331 lg 1² ette võimaluse, et apellatsioonimenetluse poole taotlusel või kohtu enda initsiatiivil

vaadatakse kriminaalasi läbi suulises menetluses. Poolte taotlused pole aga kohtule siduvad. See

tähendab, et ringkonnakohtul on asja läbivaatamise vormi otsustamisel kaalutlusõigus. Seejuures

peab kohus kaalutlusotsuse tegemisel arvestama lisaks kohtumenetluse efektiivsusele ja kiirusele ka

teiste põhimõtete ning subjektiivsete õigustega, mis võivad kohtu kaalutlusruumi piire oluliselt

kitsendada (vt nt Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12, p 47). Õigus viibida

enda kohtuasja arutamise juures võib teatud juhtudel olla tagatud ka apellatsioonimenetluses (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2001. a otsus asjas nr 3-1-3-11-01, p 8.6). Kirjalik

menetlus piirab seda õigust oluliselt isegi siis, kui kriminaalmenetluse pooltele on antud võimalus

esitada oma seisukohad kirjalikult, kuna taolisel juhul puudub võimalus vahetuks tõendite uurimiseks

ja poolte ärakuulamiseks. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast peab ka

apellatsioonikohus tagama ausa ja õiglase menetluse. Üheks oluliseks elemendiks selles on isiku

vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest. Nii tuleb siis, kui II astme kohtu menetluses

käsitletakse nt süüdistatava süü üle otsustamisel olulisi tõendeid või küsimuse all on isiku psüühiline

seisund, võimaldada isikule osaleda tema asja suulisel arutamisel (vt nt EIK Kremzow v. Austria,

otsus 21. septembrist 1993, p 59). Tuleb märkida, et üldjuhul on süüdistatavale tagatud piisavad

võimalused enda seisukohtade ja tõendite vahetuks esitamiseks kriminaalasja arutamisel maakohtus.

Sellise eelduse puhul on ka kriminaalasja kirjalik läbivaatamine apellatsioonimenetluses reeglina

põhjendatud.

11. Kolleegium leiab, et vaidlusaluses kriminaalasjas esines mitmeid kaalukaid erandlikke asjaolusid,

mida ringkonnakohus kaalutlusotsuse tegemisel sisuliselt ei arvestanud. Maakohtu menetlus H. V.-i

kriminaalasjas toimus tervikuna ilma süüdistatava osavõtuta. Ringkonnakohtus kriminaalasja

kirjaliku läbivaatamise ajal toimetati H. V. Eestisse ja võeti vahi alla. Samuti oli süüdistatav valinud

endale uue lepingulise kaitsja, kes viivitamata taotles ringkonnakohtult suulise istungi korraldamist.

Seejuures pidi kohus kaalutlusotsuse tegemisel arvestama, et ringkonnakohus on selles kriminaalasjas

viimaseks kohtuastmeks, milles on võimalik kriminaalasjas tõendite uurimine ja faktiliste asjaolude

tuvastamine vahenditus ning suulises kohtulikus uurimises. Põhimõtteliselt saab nõustuda

ringkonnakohtu otsuses sedastatuga, et kriminaalasja kirjalik läbivaatamine apellatsioonimenetluses

ja selle menetlusstaadiumite järgimine peab eelkõige tagama kohtumenetluse efektiivsuse ning

kriminaalmenetluse kuritarvituste ning venitamiste vältimise. Ringkonnakohtu põhistused on aga

konkretiseerimata

ja

üldsõnalised

ega

haaku

praeguse

kriminaalmenetluse

asjaoludega.

Kriminaalmenetlus H. V.-i suhtes polnud KrMS § 274¹ tähenduses kestnud ebamõistlikult kaua. Ka ei

ohustanud kriminaalasjas sisulise otsuse tegemist kuriteo võimalik aegumine. Põhiõiguste piiramine

kohtusüsteemi efektiivsuse tagamiseks peab olema alati proportsionaalne (Riigikohtu üldkogu 3. juuli

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12, p 47 jj). Seega tuli kohtul mitte üksnes nentida kirjaliku menetluse

vajalikkust üldiselt, vaid hinnata vahenditu ja suulise kohtuliku arutamise põhimõtte piiramise

vajalikkust ka konkreetse kriminaalasja kontekstis. Lisaks märgib kolleegium, et kaitsjad on

muuhulgas tõstatanud küsimuse süüdistatava vaimsest tervisest ja seega süüvõimest. Selleks, et kohus

saaks lisaks eksperdi arvamuses väidetule saada vahetut muljet süüdistatava vaimsest seisundist, on

vajalik süüdistatava küsitlemine kohtuistungil. Taolises erandlikus olukorras, kui maakohtu menetlus

on toimunud ilma süüdistatava osavõtuta, kuid süüdistatav on ringkonnakohtus kriminaalasja

kirjaliku läbivaatamise ajal vahistatud ning tema kaitsja taotleb suulist menetlust, viidates muuhulgas

küsimusele süüdistatava vaimsest tervisest, oleks ringkonnakohus pidanud kaitsja taotluse rahuldama.

Sellega oleks kohus taganud süüdistatavale PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõiguse olla enda

kriminaalasja arutamise juures, samuti kaitseõiguse, vahetu ja suulise kohtuliku arutamise selles

kriminaalasjas vähemalt ühes kohtuastmes. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on teinud

KrMS § 331 lg-te 3¹ ja 3² kohaldamisel olulise kaalutlusvea, mis on kaasa toonud ausa ja õiglase

menetluse põhimõtte rikkumise (KrMS § 339 lg 1 p 12).

12. Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu põhistused kaitsja taotluse läbivaatamata jätmisel

on vastuolulised ja kohati jälgimatud.

12.1. Ringkonnakohus on otsuse motiivides ebaõigesti tõlgendanud KrMS § 131 lg-t 4 ja § 140 lg-t 4,

märkides, et süüdistataval, erinevalt kahtlustatavast pole õigust kohesele kohtulikule ärakuulamisele

pärast tagaotsitavana tabamist. Taoline tõlgendus on otseselt vastuolus KrMS § 35 lg-s 2 sätestatuga,

mille kohaselt on süüdistataval kõik kahtlustatava õigused ja kohustused. KrMS § 140 reguleerib

tagaotsimist ja KrMS § 131 vahistamise korda ning mõlemad sätted kohalduvad muuhulgas nii

kahtlustatava kui ka süüdistatava suhtes. Seetõttu on ringkonnakohtu mõttekäik KrMS §-de 140 ja

131 regulatsiooni sellekohasest erinevusest jälgimatu. Samuti eirab see seisukoht täielikult EIK

otsuses Harkmann v. Eesti 11. juulist 2007 toodud põhimõtteid. Selle otsuse kohaselt kehtib EIÕK art

5 lg-s 3 sätestatud kohustus toimetada vahistatu kohtu ette mitte üksnes kohtueelsel uurimisel, vaid ka

kohtumenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-

125-05, p-d 10 ja 11).

12.2. Kohus peab lähtuvalt PS § 21 lg-st 1, KrMS § 8 lg 1 p-dest 2 ja 3 ning EIÕK art 6 lg-st 3 c

kontrollima, kas süüdistatavale on tagatud efektiivne kaitse (vt nt EIK Artico v. Itaalia, otsus

13. maist 1980; Kamasinski v. Austria, otsus 19. detsembrist 1989; Daud v. Portugal, otsus 21.

aprillist 1998 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2002. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-

1-3-02, p 7). Riigi kohustustele määratud kaitse korral viitab ka riigi õigusabi seaduse § 20 lg 3¹.

Ringkonnakohus

on

otsuse

motiveerivas

osas

toonitanud,

et

poolte

võrdsus

on

ka

apellatsioonimenetluses oluline ja kohus eeldab, et Eesti Advokatuur tagab kaitsjate kvaliteedi

ühtlase ning hea taseme. Teisalt osutab kohus aga samas otsuses selgesõnaliselt määratud kaitsja töös

esinenud puudustele (nt on määratud kaitsja kasutanud apellatsiooni koostamiseks valmis vormi ja

unustanud selles isegi kaitsealuse nime õige vastu vahetada). See annab kolleegiumi hinnangul alust

kahelda kaitse efektiivsuses, seda eriti olukorras, kus menetlus toimub ilma süüdistatava osavõtuta.

Samuti viitab kaudsemalt puudustele kaitsja töös ringkonnakohtu otsuse lõpposa, millega

vähendatakse kaitsja taotletud riigi õigusabi tasu summat miinimumini. Seega on kohtu motivatsioon

kaitse kvaliteedi ja kaitsja rolli osas selgelt vastuoluline. Pelgalt üldsõnaline deklareerimine, et ka siis

kui kohus ei jää kaitsja tegevusega rahule, tuleb lähtuda kaitse kõrge kvaliteedi eeldusest, on käsitatav

põhistamiskohustuse rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

13. Kassatsiooni piiridest väljudes märgib kolleegium, et maakohus on H. V.-ile KarS § 184 lg 1 ja §

392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi subsumeeritud tegude eest mõistnud karistuse ebaõigesti reaalkogumina

KarS § 64 lg 1 alusel.

13.1. Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine KarS § 63 tähenduses on oluline süüdistatavale

karistuse mõistmisel. Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (KarS § 63

lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui

tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 2) ja isikut ei ole

nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus KarS

§ 64 lg 1 järgi. Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu

olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu

sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse,

kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist

siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja

jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Ideaalkogumi võivad iseenesest moodustada ka

järjestikku toimepandud süüteod, kui tegemist on loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisega

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2012 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-12, p-d 11

ja 12).

13.2. H. V. on süüdi tunnistatud samas narkootilise aine käitlemise faktis nii KarS § 184 lg 1 kui ka §

392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. Lähtuvalt teo kirjeldusest süüdistuses ja maakohtu otsuses, on tegemist

loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisega, mis realiseerub karistusseadustiku eriosas sätestatud

kahes erinevas kuriteokoosseisus. Seetõttu tulnuks H. V.-i karistus mõista KarS § 63 lg 1 alusel

ideaalkogumina raskema koosseisu ehk KarS § 184 lg 1 järgi.

13.3. Samuti on ekslik maakohtu seisukoht, mille järgi pani H. V. narkootilise aine omandamise ja

valdamisega toime erinevad kuriteod. Tulenevalt KarS § 184 lg 1 tekstist on nii narkootilise kui ka

psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine või vedu

käsitatavad sellise aine ebaseadusliku käitlemisena. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste

"käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna

võib realiseerida süüteokoosseisu. Sellega on seadusandja tahtnud muuta narkootilise aine

ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Nii piisab

kuriteo objektiivsete tunnuste realiseerimiseks näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult

hoitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata. Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks

karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte

rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1

dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõningatel juhtudel üldse võimalik teistest osategudest

lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne).

Samuti tõusetuks küsimus mitte ainult paragrahvi-, vaid koguni lõikesisesest konkurentsist, mida aga

karistusseadustik ei võimalda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-

4-04, p-d 8.1 - 8.2). Maakohtu järelduste kohaselt kaasneb suure koguse narkootikumide valdamisega

automaatselt ka vastutus eraldi osateona aine ebaseadusliku omandamise eest edasiandmise

eesmärgil. Ainuüksi H. V.-i tabamisel leitud ja tema valduses olnud narkootikumide koguse pinnalt

talle narkootikumide omandamise edasiandmise eesmärgil eraldi kuriteona omistamine toob kaasa

karistusõiguslikult lubamatu objektiivse vastutuse. Seega kohaldas maakohus ebaõigesti

materiaalõigust, liites H. V.-i karistused KarS § 184 lg 1 ja KarS § 392 lg 1 - § 25 lg 2 järgi

reaalkogumis ja karistades teda KarS § 184 lg 1 järgi kahe erineva osateo eest - suure koguse

narkootikumide omastamises ja valdamises üksnes valdamise fakti pinnalt. Ringkonnakohus jättis

oma otsusega need maakohtu vead parandamata.

14. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-dest 1 ja 2 ning §-st 363

tühistab

Riigikohus

Tallinna

Ringkonnakohtu

27. augusti

2012.

a

kohtuotsuse

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Lea Kivi