3-2-1-134-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-134-12

Määruse kuupäev

Tartu, 6. märts 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve,

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ameti kaudu) kaebus kohtutäitur Ivi Kalmeti 14. novembri

2011. a otsuse peale täiteasjades nr 047/2010/513,

nr 047/2011/962, nr 047/2011/963, nr 047/2011/964,

nr 047/2011/965 ja nr 047/2011/968

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-

57903

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtutäitur Ivi Kalmeti määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Riigikohtus

Avaldaja Eesti Vabariik (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ameti kaudu)

Kohtutäitur Ivi Kalmet

Asja läbivaatamise kuupäev

21. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-57903 ja Tartu Maakohtu

23. veebruari 2012. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Teha asjas uus määrus, millega jätta Eesti Vabariigi (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ameti kaudu) kaebus kohtutäitur Ivi Kalmeti 14. novembri 2011. a otsuse peale täiteasjades

nr 047/2010/513, nr 047/2011/962, nr 047/2011/963, nr 047/2011/964, nr 047/2011/965 ja nr 047/2011/968

rahuldamata.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta Eesti Vabariigi kanda.

5. Tagastada kohtutäitur Ivi Kalmetile (konto nr 10010124158012, AS SEB Pank) määruskaebuselt

1. juunil 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kaudu) (avaldaja) esitas 23. novembril

2011 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Ivi Kalmeti (kohtutäitur) 14. novembri 2011. a otsuse peale, millega

kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse täiteasjades nr 047/2010/513, nr 047/2011/962, nr 047/2011/963,

nr 047/2011/964, nr 047/2011/965 ja nr 047/2011/968 rahalise nõude arestimise aktide tühistamiseks. Avaldaja

palus otsuse tühistada ja rahuldada avaldaja kaebus arestimisaktide tühistamiseks.

2. Kaebuse kohaselt korraldab kohtutäitur täitemenetlust M. Normi vastu täiteasjas nr 047/2010/513 ja I. Kolatsi

vastu täiteasjades nr 047/2011/962, nr 047/2011/963, nr 047/2011/964, nr 047/2011/965 ja nr 047/2011/968.

Kohtutäitur on 25. oktoobril 2011 koostanud nimetatud täiteasjades rahalise nõude arestimise aktid, millega on

kohustanud avaldajat kinni pidama võlgnikele välja maksmisele kuuluvad 2011. a toetused (edaspidi PRIA

toetused), v.a investeerimistoetused.

Õige ei ole kohtutäituri seisukoht, nagu ei saaks avaldaja esitada kaebust kohtutäituri tegevuse peale, lähtudes

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 lg-st 1. Täitemenetlused puudutavad avaldaja õigusi, sest avaldaja on

isik, kellele nõude arestimise aktid on saadetud täitmiseks.

Kohtutäitur on koostanud nõude arestimise aktid nõuete kohta, millele ei saa TMS § 112 lg 1 järgi sissenõuet

pöörata. Avaldaja makstavate toetuste puhul on tegemist avalik-õiguslike nõuetega, mille loovutamine ei ole

ilma seadusliku aluseta lubatud. Avaldaja seisukoht tugineb vastusele, mille ta sai oma järelepärimisele toetuste

arestimise võimalikkuse küsimuses põllumajandusministrilt, kes omakorda on küsinud arvamust rahandus- ja

justiitsministrilt. Avaldaja on esitanud kaebused rahalise nõude arestimise aktide kohta ka teistele

kohtutäituritele, kes on neid aktsepteerinud.

3. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole üldine toetuste arestimise keeld põhjendatud.

Selline keeld kahjustaks sissenõudja huve. Tuleks vahet teha, milliste toetustega on tegemist, ja arestimisel teha

vahet toetuse liigist, mitte täitedokumendi eripärast lähtuvalt. Rahalise nõude arestimise aktides on märgitud, et

investeerimistoetustele arest ei laiene. Toetused võidakse maksta välja toetust saama õigustatud isiku taotluse

alusel kolmandatele isikutele. Probleemiks on ka see, et võlgnikud, kellel on õigus toetust saada, avavad vahetult

enne toetuse väljamaksmist uue konto ja kohtutäituril ei ole teavet uue konto kohta. Seetõttu õnnestub võlgnikel

oma kohustuste täitmist pikka aega vältida.

4. Tartu Maakohus rahuldas 23. veebruari 2012. a määrusega kaebuse ja jättis menetluskulud kohtutäituri kanda.

Määruse kohaselt on avaldaja täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 1 järgi. Täitemenetlus puudutab otseselt isiku

õigusi, kellele arestimisakt täitmiseks saadetakse. Seega on avaldaja isik, kellel on TMS § 217 lg 1 järgi õigus

esitada kaebus kohtutäiturile ja TMS § 218 lg 1 alusel kohtutäituri otsuse peale ka kohtule.

TMS § 112 lg 1 kohaselt ei pöörata sissenõuet nõudele, mida ei saa loovutada, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 teise lause kohaselt ei või nõuet loovutada, kui loovutamine on

seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele

võlausaldajale.

Euroopa Liidu õigusaktide alusel makstavad toetused on avalik-õigusliku iseloomuga nõuded ning nimetatud

nõuete loovutamine ei ole ilma seadusliku aluseta lubatud. Üheski toetuste väljamakse aluseks olevas seaduses ei

ole sätestatud, et nimetatud nõuded on loovutatavad, seega ei saa neid loovutada. Asjas ei ole tähtsust, millist

liiki toetustega on konkreetselt tegemist. Nimetatud nõudeid ei saa ühelgi juhul arestida. Pärast toetuse

väljamaksmist ei ole aga tegemist enam nõudega ja saadud raha on võimalik arestida või kohaldada muid

sundtäitmise vahendeid.

Kohtutäitur on samastanud ekslikult oma käsitluses sissetuleku ja nõude. Kohtutäitur leidis, et toetuste puhul on

tegemist sissetulekuga ja seetõttu saab neile sissenõuet pöörata. Maakohus nõustus täituriga, et sissenõuet saab

sissetulekule pöörata, kuid kuni väljamakse tegemiseni on tegemist nõudega väljamakse tegija vastu ja

sissetulekuks muutub nõue alles summa väljamaksmisel/laekumisel selle saaja (võlgniku) kontole või sularahas

väljamaksmisel. Kohe pärast seda, kui nõue on muutunud võlgnikule tehtud väljamakseks, s.o võlgniku

sissetulekuks, on kohtutäituril õigus sellele sissenõuet pöörata, lähtudes TMS §-st 115. Seni peab aga nõude

arestimisel arvestama piirangutega, mis on sätestatud TMS §-s 112.

Kohtutäituri väite peale, et toetuste väljamaksed toimuvad kolmandatele isikutele või toetuse saamiseks avavad

võlgnikud uued kontod, märkis maakohus, et kohtutäitur peaks kontode arestimise vajaduse korral arestima

võlgniku kontod kõigis Eesti Vabariigi krediidiasutustes. Isegi kui arestimisakti saabumisel krediidiasutusse ei

ole võlgnikul seal kontot, mida arestida, ei tohiks talle TMS § 115 lg 5 järgi ka hiljem kontot avada.

5. Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist,

millega kaebus jäetakse rahuldamata.

6. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata jätmist.

7. Tartu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. mai 2012. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, kuid täiendas maakohtu

määruse resolutsiooni. Täiendatud resolutsiooni kohaselt tuleb kaebus kohtutäituri otsuse peale rahuldada ning

tühistada kohtutäituri 14. novembri 2011. a otsus ja täiteasjades tehtud rahalise nõude arestimise aktid.

Ringkonnakohus jättis menetluskulud kohtutäituri kanda.

TMS § 112 lg 1 sätestab, et sissenõuet ei saa pöörata nõudele, mida ei saa loovutada, kui seadusest ei tulene

teisiti. VÕS § 164 lg 1 teise lause järgi ei või nõuet loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud

või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 166 lg 1

järgi ei või loovutada nõudeid, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Sellise nõude võib

loovutada, kui loovutamisega kaasneb majanduslikult samaväärse vastusoorituse saamine.

PRIA toetused on Euroopa Liidu struktuurifondide vahenditest või Eesti riigi antav rahaline abi, mis on suunatud

kindla projekti realiseerimisele. Juhul kui toetuse taotleja taotlus rahuldatakse, tekib tal avalik-õiguslik nõue riigi

vastu, keda esindab avaldaja, vastava toetuse saamiseks. Kuna aga tegemist on avalik-õigusliku nõudega, saab

seda loovutada üksnes seadusliku aluse olemasolul. Ükski asjakohane seadus ei sätesta vastavat alust ning

seetõttu ei ole PRIA toetuse saamise nõue loovutatav ning sellele ei saa TMS § 112 lg 1 alusel sissenõuet

pöörata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et kohus ei saa lahendada kohtutäituri vastuväiteid toetuse

väljamaksmise korraldamise kohta, s.o kohtutäituri väitel on olemas võimalus, et toetused makstakse välja mitte

toetuse saaja pangakontole, vaid kolmanda isiku pangakontole. Avaldaja on kohtumenetluses korduvalt

kinnitanud, et ta ei ole viimasel ajal rahuldanud ühegi toetuse saaja taotlust kanda temale määratud toetus teise

isiku kontole ning on lähtunud seejuures Euroopa Nõukogu määruse nr 1290/2005 artiklist 11, mis näeb ette, et

toetused makstakse välja toetuse saajale.

Maakohus on oma määruse resolutsioonis jätnud võtmata seisukoha kohtutäituri vaidlustatud otsuse kohta,

samuti on valesti märgitud ühe täiteasja number ega ole märgitud täiteasja nr 047/2011/962, kuigi kaebuses

kohtutäiturile vaidlustas avaldaja ka nimetatud täiteasjades tehtud rahalise nõude arestimise aktid.

Ringkonnakohus kõrvaldas need puudused ja täiendas maakohtu määruse resolutsiooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kohtutäitur esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus jätta avaldaja kaebus rahuldamata.

Määruskaebuse järgi on kohtud ekslikult leidnud, et PRIA toetused on sellised nõuded, millele ei saa sissenõuet

pöörata. Mitteloovutatavad nõuded ei ole arestitavad ka pangakontolt.

Avaldaja ei ole esitanud veenvat kinnitust asjaolule, et toetusi ei maksta välja kolmandatele isikutele.

Vaidlusaluste täiteasjade võlgnikud ei ole kohtutäituri akte vaidlustanud ning sissenõutud rahaga on nõuded

rahuldatud. Seetõttu ei ole sissenõutud summade tagastamine täitemenetluse poolte huvides.

10. Avaldaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. 22. oktoobri 2012. a määrusega andis määruskaebust läbi vaadanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

kolmeliikmeline kohtukoosseis asja lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohtu esimehe

6. detsembri 2012. a käskkirjaga kaasati asja läbivaatamisse lisaks Riigikohtu halduskolleegiumi kohtunikud Ivo

Pilving ja Jüri Põld.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3

esimese lause alusel tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega jätab avaldaja kaebuse kohtutäituri otsuse

peale rahuldamata.

13. Lahendatava tsiviilasja põhilised õiguslikud küsimused seisnevad selles, kas ja millistel alustel on võimalik

pöörata sissenõuet Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusaktide alusel avaldaja makstavatele toetustele. Kuna

tsiviilasjas kohaldatud TMS § 112 lg 1 kohaselt ei saa üldjuhul arestida nõuet, mida ei saa loovutada, tuleb

esmalt vastata küsimusele, kas PRIA-lt rahalise toetuse saamiseks õigustatud isikul kui täitemenetluse võlgnikul

on selle sätte tähenduses õigus loovutada toetuse väljamaksmise nõue avaldaja vastu. Loovutamise õigus

puuduks iseäranis nt siis, kui loovutamine oleks vastuolus Euroopa Liidu õigusega ja Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seadusega (ELÜPS) (vt määruse p-d 16 jj). Kui sellise nõude loovutamine

on keelatud, on TMS § 112 lg-st 1 tulenevalt keelatud ka sellise nõude arestimine täitemenetluses. Õiguse

ühetaolise kohaldamise huvides on vaja vastata ka küsimusele, kas toetusele kui sissetulekule võib pöörata

sissenõude pärast toetuse väljamaksmist võlgnikule.

14. Kohtud on tsiviilasja lahendades jõudnud seisukohale, et toetuse saamise nõude loovutamine praegusel juhul

ei ole lubatud ja TMS § 112 lg 1 alusel ei ole seetõttu lubatud ka nõude arestimine. Lisaks on maakohus leidnud,

et pärast toetuse väljamaksmist ei ole toetussummale sissenõude pööramiseks piiranguid ette nähtud.

Ringkonnakohus ei ole maakohtu viimast seisukohta muutnud.

Kohtutäitur on olnud menetluses mh seisukohal, et kui tegemist on mitteloovutatava ja mittearestitava nõudega,

peab selle nõude alusel väljamakstud summa olema samuti mittearestitav. Avaldaja on menetluses pidanud seda

kohtutäituri seisukohta arusaamatuks, sest pärast toetuse väljamaksmist ei olevat enam tegemist nõudega

avaldaja vastu, vaid võlgnikule mingi kindla tegevuse eest (loomade kasvatamine, põldude korrashoid) laekunud

toetussummaga, mida on kohtutäituril võimalik arestida. Avaldaja ei ole pidanud vajalikuks selgitada, millistel

sisulistel põhjustel võib pidada lubatavaks väljamakstud toetussummade arestimist, kui sama toetussumma

väljamaksmisele suunatud nõue ei ole arestitav. Avaldaja huvi kaebuse esitamisel on seega olnud taandatav vaid

sellele, et avaldaja ei peaks TMS § 112 lg-st 1 tulenevalt täitma kohtutäiturite saadetud rahalise nõude arestimise

akte.

15. Esmalt märgib kolleegium, et kohtud ei ole selgitanud, millist liiki toetusi oli võlgnikel õigus saada. PRIA

toetustena on kohtud käsitanud Euroopa Liidu õigusaktide ja Eesti õigusaktide alusel Euroopa Liidu

struktuurifondide vahenditest või Eesti riigi antavat rahalist abi, mis üldjuhul on suunatud kindla projekti

realiseerimisele. Kui avaldaja või muu pädev asutus on otsustanud isikule määrata toetuse, tekib toetuse saajal

nõudeõigus avaldaja või muu pädeva asutuse vastu toetuse väljamaksmiseks.

Vastuseks kolleegiumi küsimustele on avaldaja kassatsioonimenetluses teatanud, et üks võlgnik on

saanud 2011. a-l järgmisi põllumajanduslikke toetusi:

1) piima täiendav otsetoetus, piimasektori eritoetus ja veise täiendav otsetoetus

(vt http://www.pria.ee/et/toetused/meede/loomakasvatuse_taiendav_otsetoetus_ja_piimasektori_eritoetus_2011/);

2) ebasoodsamate piirkondade toetus

(vt http://www.pria.ee/et/toetused/meede/ebasoodsamate_piirkondade_toetus_2010/);

3) keskkonnasõbraliku majandamise toetus

(vt http://www.pria.ee/et/toetused/meede/keskkonnasobraliku_majandamise_toetus_2010/);

4) loomade karjatamise toetus (vt http://www.pria.ee/et/toetused/meede/loomade_karjatamise_toetus_2010/);

5) ühtne pindalatoetus (vt http://www.pria.ee/et/toetused/meede/uhtne_pindalatoetus_2011/).

Teise võlgniku kohta 2011. a andmed puudusid.

16. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohtadega, et võlgnikul ei ole TMS § 112 lg 1 mõttes õigust loovutada

rahalise toetuse väljamaksmise nõuet avaldaja vastu teisele isikule. Kolleegium rõhutab, et selline seisukoht on

antud üksnes praeguses asjas võlgnikule määratud toetuste kohta. Muude avalik-õiguslike PRIA toetuste

väljamaksmisele suunatud rahaliste nõuete loovutatavust ega arestitavust praegune lahend ei käsitle.

17. Põllumajandustootjatele otsetoetuste määramist reguleerib mh nõukogu 19. jaanuari 2009. a määrus

(EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes

kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse

määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus

(EÜ) nr 1782/2003 (edaspidi määrus 73/2009).

Määruse 73/2009 art 43 lubab kindlatel tingimustel üle anda põllumajandustootjale määratud toetusõigusi. Muu

hulgas nimetatud määruse rakendamiseks vastuvõetud ELÜPS §-de 16 ja 17 kohaselt on üldjuhul ja kindlate

tingimuste täitmisel võõrandatav ja päritav täiendava otsetoetuse toetusõigus. Täiendavat otsetoetust makstakse

ELÜPS § 12 lg 2 järgi riigieelarvest eraldatud vahenditest.

Samas on Euroopa Kohus (EK) nõukogu 29. septembri 2003 määrust (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse

ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad

põllumajandustootjate jaoks [---]) tõlgendades märkinud, et toetusõiguse omaja ei saa sõlmida kokkuleppeid, mis

oleksid vastuolus määruse 1782/2003 eesmärkidega, milleks on kindlustada põllumajandusega tegeleva

rahvastikuosa rahuldav elatustase ja tagada maapiirkondade säilimine (EK 20. mai 2010. a otsus asjas nr C-

434/08, p-d 36-38). Kolleegiumi hinnangul on viidatud Euroopa Kohtu lahend asjakohane ka praeguses asjas,

kuna määruste reguleerimisalad on sarnased.

18. Kolleegium märgib esmalt seda, et Eesti õigusaktides ei sätestata keeldu, et PRIA toetuse väljamaksmisele

suunatud nõuet ei võiks loovutada. Kolleegium on seisukohal, et ka määruse 73/2009 eesmärkidega on

kooskõlas järeldus, et lubatud on loovutada ja arestida rahaline nõue toetuse väljamaksmiseks allpool toodud

põhjustel.

Määruse 73/2009 art 1 p b) viitab sellele, et tegemist on sissetulekutoetusega. Selle määruse põhjenduses nr 25

on sissetulekutoetuste ühe eesmärgina nimetatud põllumajandusega tegelevale rahvastikuosale rahuldava

elatustaseme tagamine, mis on lähedalt seotud maapiirkondade säilitamisega. Määrus reguleerib üldjuhul

selliseid toetusi, mille maksmine ei ole seotud tootmisega. Üks määruse eesmärk on laiendada otsetoetuste

lahtisidumist tootmisest, vt määruse põhjendus nr 2.

Käesoleva kohtumääruse p-s 15 nimetatud, üldjuhul tootmisest lahtiseotud toetusi iseloomustab mh asjaolu, et

need toetused makstakse mh ELÜPS § 18 lg 3 alusel vastuvõetud põllumajandusministri määruste (hetkel

kehtivad 21. veebruaril 2013 vastu võetud määrused nr 10 ja 12) kohaselt ja avaldaja kodulehe andmetel toetuse

saajale (ülekaalukalt) välja tagantjärele, s.o alles pärast põllumajanduslikel eesmärkidel tehtud kulutuste

kandmist. Ka määruse 73/2009 art 29 lg 2 kohaselt tehakse toetuse makseid alates 1. detsembrist kuni järgmise

kalendriaasta 30. juunini. Art 29 lg 4 lubab erandina Komisjoni loal teha ka ettemakseid. Komisjoni

rakendusmääruse (EL) nr 784/2011 art 1 kohaselt võis 2011. aastal esitatud taotluste alusel teha alates

16. oktoobrist 2011 ettemakseid kuni 50% ulatuses, kuid seda tingimusel, et määruse 73/2009 art 20 kohane

toetuskõlblikkuse tingimuste kontroll oli lõpule viidud. Seega ei ole tegemist ettemaksega selle tavatähenduses,

vaid väljamaksete alustamisega poolteist kuud enne tavalist alustamistähtaega, 1. detsembrit. Toetuse

väljamaksmise otsustamisel on mõlemal juhul toetuse saaja kohustused kontrollitult täidetud (nt ühtse

pindalatoetuse korral põllukultuurid külvatud, rohumaad niidetud jne).

Lisaks ülekaalukalt tagantjärele maksmisele ei ole praeguse asja toetused ka sihtotstarbelised selles tähenduses,

et toetusraha eest tuleks püstitada nt kindel ehitis, osta kindlaksmääratud tehniline seade vms. Avaldaja

kodulehel oleva info kohaselt on nt ühtse pindalatoetuse eesmärk mh maade hooldamise kulude hüvitamine.

Loomade karjatamise toetuse eesmärkideks on parandada loomade heaolu, säilitada ja parandada bioloogilist ja

maastikulist mitmekesisust ning tõsta kultuurrohumaade mullaviljakust.

Seega ei saa kolleegiumi hinnangul praeguses asjas toetuse väljamaksmise nõude loovutamise ega arestimise

korral kahjustada toetuse eesmärk, milleks on põllumajandusega tegelevale rahvastikuosale rahuldava

elatustaseme ja maapiirkondade säilitamise tagamine. Viimati mainitut ka põhjusel, et kulutused on tehtud juba

enne toetuse väljamaksmist. Põllumajandustootja varalist seisu parandab ka see, kui toetuse väljamaksmise

tulemusena vabaneb ta oma kohustustest võlausaldaja ees.

Lisaks oleks ebaloogiline maakohtu ja avaldaja toetatud seisukoht, et toetuse saaja nõuet ei saa loovutada ega

arestida, kuid samas on vabalt arestitav selle sama nõude alusel väljamakstud summa. Toetuse arestimise

lubatavus ei saa sõltuda sellest, kas tegemist on toetuse väljamaksmise nõudega või juba väljamakstud toetusega.

Toetuse maksmise eesmärk ega arestimise mõju eesmärgile sellest ei muutu.

19. Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks viidata EK 19. mai 1998. a otsusele kohtuasjas C-132/95. Selles

otsuses leidis EK, et ühenduse õigus ei välista seda, et liikmesriik tasaarvestab ühenduse õigusnormide kohase

põllumajandustoetuse saajale võlgnetava summa ja liikmesriigile tasumata (maksu)võla, tingimusel et ühenduse

õiguse tõhusust mingil juhul ei kahjustata ning ettevõtjaid koheldakse võrdselt. Ühenduse õiguse kahjustamist

käsitleti otsuses eelkõige vaid selles kontekstis, et toetuse tasaarvestuse suhtes kohaldatavad riiklikud eeskirjad

ei või olla tootja suhtes vähem soodsad kui need eeskirjad, mida kohaldatakse vaid riigisiseste nõuete

tasaarvestamiseks. Viidatud lahend käsitles ka nõukogu 30. juuni 1992. a määruse (EMÜ) nr 1765/92 art 15 lg 3

tõlgendamist. See artikkel sätestas, et määruses nimetatud summad (toetused) makstakse toetuse saajatele välja

täies ulatuses. EK leidis, et art 15 lg 3 nõuetekohasel tõlgendamisel ei keelata selles liikmesriigi nõuete

tasaarvestamist toetuse summadega. Kolleegium viitab, et art 15 lg-ga 3 analoogiline norm on sätestatud ka

määruse nr 73/2009 art 29 lg-s 1. Kuigi viidatud EK lahendis oli tegemist riigi nõuete

tasaarvestamismenetlusega, mitte arestimismenetlusega, olid toetuse saajad selles asjas seisukohal, et

sundtasaarvestuse asemel oleksid Taani ametiasutused võinud kasutada nt arestimismenetlusi (p 32).

Kohtulahendi p-s 9 kirjeldatud Taani toonase regulatsiooni kohaselt võis riik nagu muugi võlausaldaja taotleda

võlgnikule makstava toetuse arestimist. Kui riik (Taani) on taotlenud toetuse saamise õiguse arestimist,

makstakse see toetus otse talle, nagu seda makstaks ükskõik millisele arestimismenetlust kasutanud

eravõlausaldajale.

Praeguses asjas on toimiku andmete kohaselt olnud ühe võlgniku võlausaldajaks Eesti Vabariik Maksu- ja

Tolliameti kaudu. Kolleegium ei näe praeguste toetuste korral olemuslikku vahet sellel, kas kasutada riigi võla

sissenõudmiseks tasaarvestust või arestimismenetlust, nagu praeguses asjas.

20. Kuna võlgniku nõuded toetuse saamiseks olid loovutatavad, siis ei ole õige ka kohtute seisukoht, et

kohtutäituril ei olnud tulenevalt TMS § 112 lg-st 1 õigust arestida võlgniku nõudeid toetuste saamiseks.

TMS § 111 esimene lause sätestab, et sissenõude pööramiseks nõudele arestib kohtutäitur nõude ja kohustab

võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. TMS § 111

teine lause sätestab, et arestimisaktiga keelab kohtutäitur ka võlgnikul nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse

nõuda. TMS § 114 lg 1 p 4 järgi märgitakse arestimisaktis ka korraldus täita kohustus võlgniku asemel

kohtutäiturile. Seega tähendaks praegusel juhul nõude arestimine seda, et avaldajal keelatakse võlgnikule

maksete tegemine ja teda kohustatakse makse tegema kohtutäiturile (tingimusel, et ta on otsustanud toetuse

väljamaksmise). Selliselt ongi kohtutäitur toiminud. Nõude arestimata jätmise korral peaks avaldaja maksma

toetuse võlgnikule.

Kolleegium nõustub eespool esitatud põhjustel ka maakohtu seisukohaga, et pärast praeguses asjas toetuse

väljamaksmist on see võlgniku kontolt vabalt arestitav. Täitemenetluse seadustikust (eelkõige TMS §-st 131) ega

muudest õigusaktidest, sh Euroopa Liidu õigusaktidest, ei tulene keeldu pöörata sissenõuet võlgniku saadud

toetusele kui sissetulekutele.

21. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium kohtute määrused ning teeb uue määruse, millega jätab avaldaja

kaebuse rahuldamata. Kohtulahendite tühistamine ja avaldaja kaebuse rahuldamata jätmine ei too praeguses

tsiviilasjas kaasa olulisi õiguslikke tagajärgi, sest kohtutoimikust nähtuvalt (tl 30) on avaldaja kohtutäituri

rahalise nõude aktid ühe võlgniku (kellele määrati määruse p-s 15 nimetatud toetused) osas täitnud. Järelikult on

avaldaja mh ka vastu võtnud haldusakti nende toetuste määramise kohta.

22. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jäävad avaldaja kanda. Menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1

järgi nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse

jõustumisest.

23. Kuna määruskaebus rahuldatakse, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Tambet

Tampuu