3-3-1-68-12 · Riigikohus

Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele kohtuasjas nr 3-

3-1-68-12

1. Kolleegiumi enamuse hinnangul vastavad kõrgharidustaseme õppe raames tehtavad

hindamisotsustused eelhaldusakti tunnustele (otsuse p 20). Leian, et selline järeldus pole

põhjendatud. Kolleegium pidanuks jääma senise praktika juurde (vt otsuse p-d 15 ja 16).

2. Haldusmenetluse seaduses peetakse halduse all silmas avaliku võimu organisatsiooni

(täidesaatva võimuorganisatsiooni ühte osa – haldusorganeid) ja sellise võimu teostamist määruse või

haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel (HMS § 2 lg 1).

Haldusorganina tuleb mõista avalikku võimu, täpsemalt avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud

asutust, kogu või isikut (HMS § 8 lg 1). Olen seisukohal, et õppeprotsess, sh hindamisotsustused, ei

kujuta endast avaliku võimu teostamist.

3. Kolleegium pole täpsustanud, kas põhimõtteliselt on haldusorganiks õppejõud, ülikooli

struktuuriüksus või ülikool. Haldusorgan peab saama oma volitused seadusega või selle alusel antud

määrusega või halduslepinguga (HMS § 8 lg 1). Arvestades kolleegiumi enamuse seisukohta, on

võimalik ka selline lähenemine, et õppejõud tegutsevad haldusorgani (ülikooli) nimel, kuid siis

peaksid nad olema haldusorgani poolt määratud avaliku halduse ülesandeid täitma (HMS § 8 lg 2).

Ülikooliseaduse § 33 alusel moodustavad ülikooli töötajad (sh õppejõud) ja üliõpilased ülikooli

liikmeskonna. Mõiste "liikmeskond" kasutamine rõhutab minu arvates ülikooli autonoomiat ja

õppeprotsessis võimusuhete puudumist õppejõudude ja üliõpilaste vahel. Ülikooliseaduses on

üliõpilaste õigused sätestatud, näiteks on üliõpilastel õigus esitada rektorile põhjendatud taotlus

õppejõu kõrvaldamiseks õppetegevusest ja nõuda eksami või arvestuse sooritamiseks komisjoni

(ülikooliseaduse § 42 lg 1 p-d 6 ja 10). Seadusega sätestatud üliõpilase õigused on kohtulikult

kaitstavad.

Arvan, et on piisav alus kahelda õppejõudude volitustes teostada üliõpilaste suhtes õppeprotsessi

raames avalikku võimu, samuti selles, et õppejõud on oma tegevuse sellisest iseloomust teadlikud.

Õppejõu volitusi teostada avalikku võimu tulnuks kontrollida.

4. Ülikooliseaduse § 4 lg 1 järgi on ülikool õppe-, loome- ning teadus- ja arendusasutus, kus

toimub õpe. Sarnane määratlus on ka Tartu Ülikooli seaduse § 2 lg-s 3.

Ülikoolid pole paigutatavad riigivõimu teostavate asutuste – valitsusasutuste – süsteemi. Õppe-

protsessi raames pole minu arvates tegemist ka haldusorganitega. Õppejõud pole avalikud teenistujad

ega ühekordset või väheolulist avaliku halduse ülesannet täitvad töötajad.

Ülikoolide osas tuleb sekkumist õppeprotsessi vaadata kui ülikoolide autonoomia piiramist, mida

võiks teha seadusandja, mitte aga kohus. Põhiseaduse § 37 lg-t 5 (hariduse andmine on riigi

järelevalve all) ei saa mõista nii, et riik võib kontrollida kõigi eksamite ja eksamitulemuste õigsust.

5. Kui hindamisotsustus on (eel)haldusakt, siis tuleks määratleda ka haldusmenetlus, milles

selline akt antakse. Kolleegium pole selgitanud, kas haldusmenetluseks tuleb pidada hindamis-

menetlust või laiemalt õppeprotsessi ning kas selliselt mõistetud haldusmenetlusele laienevad ka

HMS üldsätted ja 2. peatüki sätted. HMS § 12 sätestab, et piiratud teovõimega isikud ei või

haldusmenetluses iseseisvalt menetlustoiminguid teha, kui seadusega pole sätestatud teisiti. Täielik

teovõime on aga 18-aastaseks saanud isikul. Hindamismenetluse käsitamine haldusmenetlusena jätab

lahtiseks küsimuse, kas nooremal kui 18-aastasel (üli)õpilasel puudub teovõime iseseisvalt

menetlustoimingute tegemiseks, ja kas seadusega on (üli)õpilaste teovõime osas tehtud erand.

6. Otsuse p-s 18 märgitakse, et hindamisotsustused toovad üliõpilase jaoks kaasa õigusliku

tähendusega tagajärgi, et eksamitulemus avaldab mõju üliõpilase õigustele. Segadust tekitavad

väljendid "õigusliku tähendusega tagajärjed" ja "mõju õigustele". Nimelt on haldusakti määratlus

(HMS § 51 lg 1) seotud selle akti suunatusega isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele

või lõpetamisele. Otsuse p-s 21.3 tõdeb ka kolleegium: "Hindamistulemus ei ole üldjuhul suunatud

otse õigussuhte tekkimisele, muutmisele või lõppemisele [---]." Väljendid "õigusliku tähendusega

tagajärjed" ja "mõju õigustele" ei ole täiendavate selgitusteta mõistetavad ka eksamitulemuse kui

eelhaldusakti kontekstis. Nimelt tehakse eelhaldusaktiga õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul

lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Selles asjas pole tegemist eksamitulemusega, mis tähendaks asja

lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu õiguslikult siduvalt kindlakstegemist. Otsuse p-s 19 on

negatiivse eksamitulemuse tagajärjed loetletud. Nendest ükski pole seotud asja lõplikul lahendamisel

tähtsust omava asjaolu kindlakstegemisega. Tegemist võib olla faktiliste, mitte õiguslike

tagajärgedega, mis viitab kolleegiumi üldist lähenemist arvestades pigem toimingule.

7. Ka eelhaldusaktile laieneb põhjendamisnõue (vt HMS § 52 lg 2). Otsuse p-s 22 rõhutab

kolleegium, et eksamitulemuste kui haldusaktide osas tuleb arvestada eksamitulemuste eripära ja

neile ei saa laiendada "põhjendamisnõudeid haldusmenetluse seaduse tavapärases tähenduses".

Kolleegiumi selline seaduse nõudeid eirav seisukoht viib raskustele eksamitulemuste kohtuliku

kontrolli läbiviimisel. Juhis (otsuse p 24, kolmas lõik) kontrollida vaid eksami läbiviimist, hindamise

menetluslikku külge ja ilmselgeid sisulisi vigu on eksami napi dokumenteerimise,

põhjendamiskohustuse kõrvalejätmise ja juhise umbmäärasuse tõttu ebapiisav. Arvan, et kujunenud

ebaselge ja vastuolulise olukorra lahendus võib seisneda otsuse p-s 23 esitatud tõdemuses –

seadusega või seaduse alusel võidakse luua regulatsioone, mis võivad viia eksamitulemuste

õiguslikul määratlemisel selles asjas esitatutest teistsugustele seisukohtadele.

Tõnu Anton