3-3-1-68-12 · Riigikohus

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele

kohtuasjas nr 3-3-1-68-12

Leian, et Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-68-12 on ekslik järgmistel asjaoludel.

1. Kolleegium on tuginenud põhimõtteliselt õigele otsustusele, et halduskohtus on

vaidlustatavad sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse

omandamisele või tingivad haridustaseme omandamise lõpetamise, mis omakorda piirab isiku

valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel (punkt 16). Eelnev

määratlus ei anna aga piisavat vastust küsimusele, milliseid otsustusi tuleb eeltoodu kontekstis lugeda

isiku õigusi riivavateks ning seeläbi ka kohtuliku vaidlustamise võimalust vajavateks. Kohtukooseisu

enamus on asunud selliste otsustustena käsitama ka ülikoolis aineeksamite sooritamisel saadud

hindeid.

2. Aineeksamite kohtuliku vaidlustamise põhjenduseks tuuakse väide, et eksamitulemuste näol

on siduvalt kindlaks tehtud sellised asjaolud, millel on möödapääsmatu mõju ülikooli edasistele

kaebajat puudutavatele otsustele õppetöö korraldamisel ning õppekorralduseeskirjades sätestatud

juhtudel toob aineeksamite negatiivne tulemus kaasa üliõpilase eksmatrikuleerimise (p 18).

Tõepoolest on õppuri poolt õppekava läbimine eelduseks vastava haridustaseme või kvalifikatsiooni

omandamisele. Õppeprotsessis toimub teadmiste kontroll erinevates vormides. Selleks ei ole üksnes

eksamid. Juba aineeksamile pääsemine võib olla seotud erinevate tingimustega: osavõtuga õppetööst

seminaride vormis, eeldusainete läbimisega, kontrolltööde nõuetekohase sooritamisega jne.

Koosseisu enamuse poolt otsuses kasutatud loogika edasise rakendamise kohaselt oleksid kohtus

vaidlustatavad ka eelnimetatud teadmiste kontrolli vormid. See viiks aga ilmselgelt ebamõistlike

õiguslike järeldusteni.

3. Üheks selliseks ebamõistlikuks, kuid lahendist paratamatult tulenevaks tagajärjeks on

õppeprotsessi olemuse moonutamine. Lahendi kontseptsiooni kohaselt viib õppejõud ainet õpetades

ja eksamit hinnates läbi haldusmenetlust ja õpitulemus on haldusakt. Sellisele haldusaktile omaste

erisuste loetlemine (p 21) ei väära otsusele tuginevat kõige kaalukamat järeldust: õppeprotsess on

käsitatav halduskohtus vaidlustatavate menetlustoimingute ja haldusaktide kogumina ning ainet

õpetav õppejõud on selles rollis quasi-ametnik. Õppeprotsessi meetodite ja vormide taolist

„lausjuridiseerimist“ ei saa pidada põhjendatuks.

4. Eelnev ei oma tähendust üksnes ülikoolide puhul. Lahendi ekslik ideoloogia on laiendatav ka

üld- ja kutseharidusele. Eesti enam kui 200 000 õppuri ning õpetaja ja õppejõu tegevus hariduse

andmisel ja omandamisel muutub vähemalt teadmiste kontrolli ja hindamise, aga miks mitte ka

teadmiste edasiandmise osas kohtulikult kontrollitavaks.

5. Selgelt ei ole piiritletud ka kohtuliku kontrolli ulatus ja iseloom. Õige on väide, et

pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste (ilmselt peetakse silmas esmalt hindamist – I.K.) sisuline

kontroll on võimalik piiratud ulatuses (p 24). Samas ei selgita oluliselt kohtuliku sekkumise

võimalikku ulatust ka väide, et kohus peab saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise

menetluslikku külge ning hindamise ilmselgeid sisulisi vigu. Vea tuvastamine on teadmiste õigsuse

tuvastamine. Kuigi kohus ka tavapärases menetluses tugineb oma otsustustes tõenditele, mille alusel

tuvastab tõe, on teadmiste tõepärasus (õigsus) esmalt teadusliku tõe küsimus. Kohtul pole üldjuhul

piisavat pädevust kontrollida erialaspetsialisti (õpetaja/õppejõu) poolt õppuri teadmiste õigsusele

antud hinnangut. Õige (teaduslik) teadmine ei ole õiguslikult tuvastatav asjaolu. Eelnev osutab

veenvalt sellele, et haridussüsteemis antavate hinnete sisulise õigsuse üle kohtud üldjuhul kontrolli ei

peaks teostama.

6. Eeltoodu alusel kahtlen kolleegiumi enamuse poolt valitud lähenemise põhistatuses. Kohtulik

kontroll, nagu see on kujunenud varasemas praktikas, on asjakohane küll teatud eksamite puhul

(riigieksamid, kutseeksamid jms), kuid ka siis ei ole eksamihinde näol tegemist haldusaktiga ning

õppeprotsess, sh eksami läbiviimine, pole haldusmenetlus. Ka sellisel hüpoteetilisel juhul, kui

seadusandja peaks vajalikuks kehtestada selge, täna puuduva erinormi, mille kohaselt õppeprotsessi

teadmiste kontrolli teatud vormid alluvad halduskohtulikule kontrollile, ei tähendaks see eksami

läbiviimise käsitamist haldusmenetluse toiminguna ning eksamihinde käsitamist haldusaktina.

Õpitulemustega seonduvalt saame aga teatud tinglikkust silmas pidades haldusaktidena käsitada

selliseid otsustusi, millega otsustatakse kutse omistamine või sellest keeldumine, üliõpilase

eksmatrikuleerimine või õpilase koolist väljaarvamine. Ja need otsustused on vaidlustatavad.

Kohtuliku kontrolli võimaldamine üksnes ülaltoodud ulatuses ei välista aga õppurite võimalust

vaidlustada tema suhtes tehtud õppetööga seonduvaid otsustusi, sh eksamihindeid, õppeasutuse

siseselt või seaduses sätestatud muus kohtuvälises korras.

7. Eelnevast tulenevalt puudub kaebajal kaebeõigus ning kaebuse esitaja kaebus ei kuulu

halduskohtus läbivaatamisele.

Indrek Koolmeister