3-2-1-1-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-1-13

Määruse kuupäev

Tartu, 27. veebruar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Guntars Kaziksi pankrotiavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-20146

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Guntars Kaziksi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Guntars Kaziks

Asja läbivaatamise kuupäev

28. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-20146 ja

Tartu Maakohtu 13. augusti 2012. a määrus samas tsiviilasjas. Saata asi samale maakohtule

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Guntars Kaziks (avaldaja) esitas 23. mail 2012 avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks ning

koos sellega taotluse, et teda vabastatakse riigilõivu tasumisest. Avalduse kohaselt viibib ta veel

12 aastat kinnipidamisasutuses ning tal ei ole sissetulekut. Samuti ei ole tal võimalust rahuldada tema

vastu kohtutäiturite ja muude ametiasutuste esitatud nõudeid. Avaldaja on märkinud, et tal ei ole

mingit võimalust pankrotimenetluse kestel tegeleda mõistliku tulutoova tegevuse või selle otsimisega,

sest vanglas pole võimalust tööd teha.

2. Tartu Maakohus keeldus 13. augusti 2012 määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast.

Maakohus leidis, et pankrotiseaduse (PankrS) § 2 sätestab pankrotimenetluse eesmärgid. PankrS § 2

teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus

vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. Maakohus selgitas, et kohustustest

vabastamise menetlus ei kujuta võlgniku automaatset võlgadest vabanemist ja oma vara säästmist.

Pankrotiseaduse 11. peatükk paneb võlgnikule kohustustest vabastamise menetluse kestel mitmeid

kohustusi. PankrS § 173 lg 1 kohaselt on võlgnik mh kohustatud pankrotimenetluse kestel tegelema

mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Avaldaja on

märkinud, et kinnipidamisasutuses tuleb tal olla veel ligi 12 aastat. Tal ei ole sissetulekut ja tööd.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse

menetlusse võtmata, kui hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada.

PankrS § 29 lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise

tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude

katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada

nõue juhtorgani liikme vastu. Avaldajal tuleb kinnipidamisasutuses olla veel ligi 12 aastat. Tal ei ole

sissetulekut ja tööd. Pankrotimenetluse läbiviimiseks on võlgnikul vajalik aga mingilgi määral

sissetuleku või vara olemasolu, et katta pankrotimenetluse kulud ja rahuldada võlausaldajate nõudeid.

Avaldaja selgitustest tulenevalt ei ole tal vara isegi pankrotimenetluse kulude katteks, mistõttu on

tõenäoline tema pankrotimenetluse lõppemine välja kuulutamata raugemise tõttu. Eeltoodust

tulenevalt ei ole avaldaja suhtes võimalik edukat pankrotimenetlust läbi viia ja esitatud

pankrotiavaldusega ei ole võimalik taotletavat füüsilise isiku pankrotimenetluse eesmärki saavutada.

Maakohus leidis, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel

keelduda.

3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 26. septembri 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata ning

määruskaebuse rahuldamata.

Maakohus on õigesti kohaldanud TsMS § 371 lg 2 p 2 ning põhjendatult keeldunud menetlusse

võtmast võlgniku pankrotiavaldust.

PankrS § 2 sätestab pankrotimenetluse eesmärgid ning nimetatud sätte teisest lausest tulenevalt

antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest

pankrotiseaduses ettenähtud korras.

Pankrotiseaduse 11. peatükis on reguleeritud füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise

alused ja kord ning PankrS § 173 lg 1 kohaselt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel

muu hulgas kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis

seda otsima. Avaldaja väitel tegeleb ta PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud töö otsimisega, sest juba

alates 2011. aasta novembrist osaleb ta tööhõives Tartu Vanglas. Ringkonnakohus leidis, et

kinnipidamisasutuses viibiva isiku tööhõives osalemine ei tähenda, et isik täidaks PankrS § 173 lg-s 1

sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis

seda otsida. Vangistusseaduse (VangS) § 38 lg-st 1 ei tulene vanglateenistusele kohustust

kinnipeetavaid tööga kindlustada, vaid näeb ette üksnes sellekohase võimaluse. PankrS § 173 lg-s 1

sätestatud kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega eeldab isiku vabaduses viibimist.

Maakohus on õigesti märkinud, et kohustustest vabastamise menetlus ei kujuta endast automaatset

võlgadest vabanemist ja oma vara säästmist. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja kannab karistust

Tartu Vanglas ning karistusaeg kestab veel ligikaudu 12 aastat. Vanglas karistust kandes on piiratud

avaldaja tegelemine tulutoova tegevusega ja sellest tulenevalt ei ole võimalik PankrS § 2 teises lauses

märgitud pankrotimenetluse eesmärki saavutada. Maakohtu järeldus, et esitatud pankrotiavaldusega

ei ole võimalik taotletavat füüsilise isiku pankrotimenetluse eesmärki saavutada, on seaduslik ja

põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja

nimetada ajutine haldur.

Ringkonnakohtu määrusest tuleneb, et inimest, kes on sattunud vanglasse, ei aita ega kaitse ükski

pankrotiseaduse säte. See on varaline diskrimineerimine. PankrS § 173 lg 1 ei ütle, et kohustus

tegeleda mõistliku tulutoova tegevusega eeldab isiku vabaduses viibimist, nagu põhjendab oma

keeldumises ringkonnakohus. Kinnipeetav on kohustatud töötama (VangS § 31 lg 1). Võlgnikule ei

ole praegu vanglas tööd pakkuda. Pankrotiseadus kohustab pankrotimenetluse käigus võlgnikku

katma mingilgi määral pankrotimenetluse kulusid. Võlgnik üritab võimaluse piires rahalisi kohustusi

täita.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese

lause alusel tühistada. Asi tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

7. Kohtud on keeldunud avaldaja pankrotiavaldust menetlusse võtmast põhjendusega, et võlgniku

suhtes ei ole võimalik edukat pankrotimenetlust läbi viia ja esitatud pankrotiavaldusega ei ole

võimalik taotletavat füüsilise isiku pankrotimenetluse eesmärki saavutada. Seejuures on kohtud

kohaldanud TsMS § 371 lg 2 p 2, mille kohaselt kohus ei võta hagi menetlusse, kui hagi ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguste ega huvide kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks

andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada.

Kolleegium kohute sellise seisukohaga ei nõustu ning põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

8. Pankrotiseaduse § 3 lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumist

reguleerib PankrS § 14. PankrS § 14 p 3 annab kohtule võimaluse keelduda määrusega

pankrotiavaldust menetlusse võtmast mh siis, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud alused. Kohtud pole põhjendanud, millised on need muud alused, mille tõttu võis keelduda

võlgniku pankrotiavalduse menetlemisest.

Võlgnik võib PankrS § 9 lg 1 järgi esitada pankrotiavalduse. PankrS § 13 lg 3 kohaselt võib seadus

sätestada võlgnikule kohustuse esitada pankrotiavaldus. PankrS § 8 lg 2 kohaselt võib

pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotiseaduses ei

ole sätestatud, et isik kes kannab karistusena vangistust, ei saa olla pankrotivõlgnik. Lisaks võib

kohus PankrS § 15 lg 2 järgi füüsilisest isikust võlgniku pankrotiavalduse korral võlgniku varalist

olukorda arvestades jätta ajutise halduri nimetamata ja 10 päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest

pankroti välja kuulutada.

9. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja

see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seega seob

pankrotiseadus võlgniku pankroti tema maksejõuetusega. Pankrotimenetluse eesmärgid on sätestatud

PankrS §-s 2. Selle paragrahvi teise ja kolmanda lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule

pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras.

Pankrotimenetluses selgitatakse välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Pankrotimenetluse edukust

saab kontrollida siiski pankrotiseaduse sätete alusel. Seetõttu on kohtud ekslikult keeldunud võlgniku

pankrotiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.

10. Kohtud on oma määrustes tuginenud sellele, et PankrS § 2 teise lause järgi antakse füüsilisest

isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses

ette nähtud korras. Ringkonnakohus leidis, et selleks, et vabastada võlgnikku kohustustest, tuleb

PankrS § 173 alusel kontrollida, kas võlgnik tegeleb kohustustest vabastamise menetluse ajal

mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis peab võlgnik seda otsima. Samas

leidis ringkonnakohus formaalselt, et eelnimetatud kohustus eeldab isiku vabaduses viibimist.

Kolleegium leiab, et ainuüksi sellest, et avaldajat on karistatud vangistusega, ei saa sellist järeldust

teha. Kolleegium märgib, et PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik soovib pankrotimenetlusega võlgadest

vabaneda, võib ta kohustustest vabastamiseks esitada avalduse kohtule ka oma pankrotiavalduses

(PankrS § 170 lg 1). Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et võlgnik peab avalduses kinnitama, et ta

kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi (PankrS § 170 lg 2). See aga ei välista võlgniku

pankrotiavalduse menetlemist.

PankrS § 171 lg-st 11 tuleneb, et kui esineb PankrS § 29 lg-tes 1 ja 2 nimetatud alus menetluse

raugemiseks ja võlgnik on esitanud kohtule kohustustest vabastamise avalduse, kuulutab kohus

pankroti välja, kui ei esine PankrS § 171 lg-s 2 sätestatud aluseid, mille esinemisel võib kohus jätta

kohustustest vabastamise menetluse algatamata. PankrS § 65 lg 11 sätestab, et kui kohus on

kuulutanud pankroti välja PankrS § 171 lg 11 alusel ja võlgnikul ei ole pankrotimenetluse katteks

piisavalt vara, määrab kohus halduri tasu PankrS § 23 lg-te 1-3 alusel.

PankrS §-s 173 nimetatud kohustuse süüline rikkumine annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku

kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 2 p 2). Pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel

ei ole kohtul võimalik teha järeldust ka selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust

tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.

11. Kolleegium märgib täiendavalt, et PankrS § 176 lg 2 järgi ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning

lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Seega juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on

kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole võlgnikul pankroti väljakuulutamise korral ka

kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda. Samuti

see, et avaldaja viibib vangistuses, ei välista kohtu keeldumist võlgniku kohustustest vabastamisest

PankrS § 175 lg 2 alusel.

12. Menetluskulude jaotus tuleb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt lahendada alama astme kohtus.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa