3-1-2-2-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-2-13

Otsuse kuupäev

27. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi S.Z-i süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. juuni 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-

7881

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.Z-i

kaitsja

vandeadvokaadi

vanemabi

Valli

Murde,

teistmisavaldus

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Ülle Hõrak

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

30. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 19. juuni 2006. a otsus osaliselt, s.o S.Z-i süüditunnistamises ja karistamises KarS §

294 lg 2 p-de 1, 3 ning 4 järgi, talle KarS § 49 alusel lisakaristuse mõistmises, temalt KarS § 83 lg 1 alusel kuriteoga

saadud vara konfiskeerimises ja solidaarselt kaassüüdistatavatega 406 720 krooni väljamõistmises, samuti temalt

menetluskulude väljamõistmises.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks.

3. Kaitsja teistmisavaldus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 19. juuni 2006. a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-7881 tunnistati S.Z kokkuleppemenetluses süüdi KarS

§ 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg, s.o 16 päeva, ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta, 11 kuud ning 14 päeva

vangistust. Vastavalt KarS § 74 lg-tele 1 ja 3 jäeti mõistetud karistus 18 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele

pööramata. Tulenevalt KarS §-st 49 võeti S.Z-ilt kolmeks aastaks ära avalikus teenistuses töötamise õigus. Lisaks

konfiskeeriti temalt, E.O-lt, K.A-lt, L.F-ilt, Edvard Vorobjevilt, U.A-lt, H.P-lt, J.Z-ilt, Z.P-lt, L.R-ilt, B.F-ilt, S.R-ilt, J.I-lt,

O.T-lt ja H.D-lt KarS § 83 lg 1 alusel altkäemaksuna saadud raha ning mõisteti kõigilt eelpool loetletud isikutelt solidaarselt

välja 406 720 krooni riigituludesse. Ühtlasi mõisteti S.Z-ilt välja menetluskulud.

1.1 S.Z tunnistati KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi süüdi selles, et töötades Kagu Tolliinspektuuri Koidula piiripunkti

tolliinspektorina, võttis ta 2004. a augustist 2005. a oktoobrini korduvalt grupis Andres Vako, B.F-i, S.R, H.P, U.

Mathieseni, L.R-i, Z.P, J.Z-i, O.T, O.T, E. Vorobjevi, L.F-i, K.A, J.I ja H.D-ga Z.T-lt ning A.A-lt suures ulatuses, s.o 32

800 USA dollarit (406 720 krooni) altkäemaksu. Altkäemaksu eest lubati R. ja A.A-ga seotud Vene Föderatsiooni

transiidiettevõtete veokid takistamatult ning vajadusel tollikontrollita Eesti Vabariigist läbi Koidula tollipunkti Venemaale.

1.2 Sama otsusega tunnistati süüdi veel O.T, K.A, L.F, E. Vorobjev, H.P, U. Mathiesen, J.Z, Z.P, L.R, O.T, B.F, S.R, J.I,

H.D, P.S, B.M, U.G, S.B, A.A, Z.T ja T.A. Tartu Maakohtu 19. juuni 2006. a otsus jõustus 26. juunil 2006.

2. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri 13. juuni 2006. a määrusega eraldati kriminaalasjast nr 1-06-7881 A.

Vakot ja Heli Riisi puudutava kriminaalasja materjal, kuna nimetatud isikud ei nõustunud kokkuleppemenetluse

kohaldamisega. Eraldatud kriminaalasi kannab numbrit 1-06-7969.

3. Tartu Maakohtu 18. augusti 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-7969 mõisteti A. Vako üldmenetluses süüdistuses

KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi osaliselt õigeks, sh osas, milles ta võttis süüdistuse kohaselt 2004. a augustist 2005. a

oktoobrini korduvalt grupis S.Z-i, B.F-i, S.R, H.P, U. Mathieseni, L.R-i, Z.P, J.Z-i, O.T, O.T, E. Vorobjevi, L.F-i, K.A, J.I

ning H.D-ga Z.T-lt ning A.A-lt suures ulatuses altkäemaksu. Kohtuotsus jõustus 26. märtsil 2012.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. 26. septembril 2012 esitas S.Z-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde Riigikohtule teistmisavalduse, taotledes

Tartu Maakohtu 19. juuni 2006. a otsuse tühistamist S.Z-i süüditunnistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning

süüdistatava õigeksmõistmist. Teistmisavalduse esitaja põhiseisukohad on järgmised.

4.1 S.Z tunnistati kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi. Üldmenetluses on kohtud aga

tuvastanud, et sama kuriteo toimepanemine A. Vako poolt ei ole tõendatud. Seejuures jäeti õigeksmõistva otsuse tegemisel

tõendikogumist välja E. Vorobjevi ütlused. Kriminaalasja materjalist nähtub, et S.Z-ile esitatud süüdistus oli peamiselt

rajatud E. Vorobjevi poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Seega on tekkinud olukord, kus A. Vako mõisteti

üldmenetluses õigeks, S.Z on aga kokkuleppemenetluses samas kuriteos süüdi tunnistatud. Järelikult on olemas KrMS §

366 p-s 8 sätestatud alus kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse teistmiseks.

4.2 Kriminaalasja menetlemise käigus S.Z altkäemaksu võtmist ei tunnistanud. Kohtus antud ütlustest nähtuvalt ei teadnud

ta seda, et tollitöötajatele veoautode kiirema liikumise eest maksti, kuigi selle kohta käisid kuulujutud. Kriminaalasja

arutamisel kokkuleppemenetluses rikuti oluliselt S.Z-i õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. Lisaks eiras kohus

KrMS § 247 lg 2 nõudeid.

4.3 S.Z-i kaitseõigust rikuti sellega, et teda ja A. Vakot kaitses enne kriminaalasjade eraldamist sama kaitsja, kes ei täitnud

piisava hoolsusega E. Vorobjevi ütluste usaldusväärsuse kontrollimise kohustust. Selle tulemusena võeti tunnistaja ütlusi

arvesse S.Z-i süüstava tõendina. Süüdimõistetule osutatud õigusteenus ei vastanud KrMS § 47 lg 2 nõuetele, kuna kaitsja ei

tegutsenud õigusteenuse osutamisel üksnes kliendi huvides.

4.4 Kuivõrd S.Z-ile süüksarvatava kuriteo puhul olid tõendiks E. Vorobjevi ütlused, A. Vako kriminaalasjas neid aga

tõendina ei arvestatud, puudub vajadus teistetavas kriminaalasjas uute asjaolude tuvastamiseks.

5. Teistmisavaldusele esitatud vastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, et kuigi

formaalselt esineb teistmisalus KrMS § 366 p 8 mõttes, on teistmisavaldus põhjendamatu. Prokurör märgib kokkuvõtlikult

järgmist.

5.1 Kriminaalasja kohtueelses menetluses ja S.Z-i süüditunnistamisel ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldatud ega

rikutud oluliselt ka kriminaalmenetlusõigust. A. Vako õigeksmõistmisest ei tulene automaatselt seaduslikku alust

kaastäideviija õigeksmõistmiseks. Õigeksmõistva otsuse tegemiseks oleks vaja tuvastada uusi asjaolusid. A. Vako

kriminaalasjas ei lahendatud küsimust selle kohta, kas S.Z võttis altkäemaksu, kuna vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 toimub

kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kokkuleppemenetluses otsustatakse isiku

süüküsimus aga kriminaaltoimiku materjali põhjal ja tunnistajate küsitlemist ei toimu.

5.2 Õige pole teistmisavalduses toodud seisukoht, nagu oleks S.Z-i süüdistus rajanenud peamiselt E. Vorobjevi kohtueelsel

uurimisel antud ütlustele. Kriminaalasjas oli ka teisi tõendeid ja need osutusid S.Z-i süüditunnistamiseks piisavateks. Isik on

karistuse ära kandnud ja kohtuotsus on täidetud.

5.3 Alates 1. septembrist 2011 ei saa enam kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitada A. Vako süüdistusasja

eraldamist. Lisaks võib 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel kohtus avaldada tunnistaja ütlusi juhul,

kui tunnistaja keeldub ütlusi andmast, k.a juhul, kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest isiklikel põhjustel KrMS §-s 71 lg

2 p 2 kohaselt. A. Vako süüdistusasja arutamine toimus enne 1. septembrit 2011.

5.4 Nõustuda ei saa väitega, mille kohaselt ei tunnistanud S.Z ennast süüdi. Ta koostas puhtsüdamliku ülestunnistuse,

kahetses toimepandud kuritegu, selgitas teo toimepanemise asjaolusid ja taotles kokkuleppemenetluse kohaldamist.

Kahtlustatavana ülekuulamisel, millest võttis osa ka kaitsja, tunnistas S.Z samuti altkäemaksu saamist. Kaitsja osavõtul

toimunud kokkuleppemenetluse läbirääkimistel nõustus ta süüdistuse sisu, karistuse ja konfiskeerimisega. Süüdistatav ja

kaitsja jäid kokkuleppe juurde ka kohtuistungil ning kohus veendus, et kokkulepet sõlmides väljendas S.Z oma tõelist tahet.

Ühtlasi nähtub kohtuistungi protokollist, et süüdistatavat küsitleti kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta KrMS § 247 lg-s 2

sätestatud korras.

5.5 Kohtueelsel uurimisel oli A. Vako kaitsjaks Martin Traat, S.Z-i kaitsjaks aga Mall Saar. Seega ei kaitsnud mõlemat

isikut sama kaitsja. Samuti ei olnud süüdlaste huvid vastuolus, sest kohtueelsel uurimisel tunnistas A. Vako ennast süüdi,

taotledes kokkuleppemenetluse kohaldamist. Kaitsjale ei saa ette heita E. Vorobjevi ütluste piisava hoolsusega kontrollimise

kohustuse täitmata jätmist, sest tõendeid hindab kohus. Juhul kui A. Vako süüdistusasja oleks arutatud pärast 1. septembrit

2011, oleks E. Vorobjevi ütluste avaldamine olnud lubatav KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. Ka ei tähenda E. Vorobjevi ütluste

tõendikogumist väljajätmine A. Vako süüdistusasjas seda, et sama tõend tuleks välja arvata ka S.Z-i süüd kinnitavate

tõendite hulgast. Lisaks ei tulene A. Vako õigeksmõistmisest KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud asjaolusid.

5.6 20. veebruari 2007. a otsuses asjas nr 3-1-1-99-06 leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et katseaeg peab olema

mõistetud vangistusest pikem. Kuna Tartu Maakohus tegi otsuse enne kõnealuse Riigikohtu lahendi kuulutamist, pole selle

juhise mittejärgmine kohtule etteheidetav. Silmas tuleb pidada ka kriminaalasja menetlemise mõistlikku aja nõuet ja seda, et

rahalise nõude osas on S.Z kohtuotsusest tuleneva kohustuse täitnud.

6. Täiendavas vastuses prokuröri seisukohtadele leiab kaitsja, et kuigi menetluse esemeks olevad kuriteod pandi toime

ligikaudu üheksa aastat tagasi, on süüdimõistetu jaoks kriminaalasja menetlemine oluline seetõttu, et kokkuleppemenetluses

rikkus kohus tema põhiõigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. Samuti eksib prokuratuur KrMS § 244 lg 2

tõlgendamisel, sest kokkuleppemenetluse kohaldamine on võimalik ka siis, kui süüdistatav ennast kuriteos otsesõnu süüdi

ei tunnista. Kokkuleppe sõlmimine ei tähenda veel iseenesest, et isik avaldas oma tõelist tahet. Tulenevalt KrMS §-st 306

lasub kohtul kohustus kontrollida, kas süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle

sisust aru saamata. Kokkuleppemenetluse kohaldamine eeldab kaitsjalt ja kohtult eriti suurt vastutust. Kuivõrd

süüdimõistetule ja A. Vakole esitatud süüdistuse sisu kattub ja ka tõendid on samad, on loogiline, et kui ühe süüdistatava

puhul mingit tõendit ei arvestatud, kehtib see ka kaassüüdistatava puhul. A. Vako kriminaalasja arutamisel ei tuvastatud, et

S.Z pani toime kuriteo.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt tunnistati S.Z Tartu Maakohtu 19. juuni 2006. a otsusega kokkuleppemenetluses

süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi selles, et tema, töötades Kagu Tolliinspektuuri Koidula piiripunkti

tolliinspektorina, võttis 2004. a augustist 2005. a oktoobrini korduvalt grupis A. Vako, B.F-i, S.R, H.P, U. Mathieseni, L.R-

i, Z.P, J.Z-i, O.T, E. Vorobjevi, L.F-i, K.A, J.I ning H.D-ga Z.T-lt ja A.A-lt suures ulatuses altkäemaksu. Sama teo

toimepanemises süüdistati üldmenetluses arutatud kriminaalasjas ka A. Vakot, kuid tema mõisteti Tartu Maakohtu 18.

augusti 2011. a otsusega kõnealuses kuriteos õigeks. A. Vako suhtes tehtud kohtuotsus jõustus 26. märtsil 2012.

8. Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 366 p 8 sätestab, et teistmise aluseks on kohtuotsuse jõustumine, millega

süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi

tunnistatud. Vaadeldava sätte tähenduses on teistmisaluseks kohtuotsuste vastuolu olukorras, kus eelnevalt on

lihtmenetluses kuriteo kaastäideviija või kuriteost osavõtja süüdi tunnistatud, hiljem on aga üldmenetluses samas kuriteos

süüdistatav isik õigeks mõistetud.

9. Nagu eelpool märgitud, on praeguses kohtuasjas S.Z kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kuriteos, mille ta pani

toime grupis A. Vako ja teiste süüdistuses loetletud isikutega. A. Vako on aga sama kuriteo toimepanemises üldmenetluses

tehtud jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud. Nendel asjaoludel leiab kaitsja õigustatult, et S.Z-i kriminaalasja

teistmiseks esineb KrMS § 366 p-s 8 sätestatud alus. Samale seisukohale on teistmisavaldusele esitatud vastuses asunud ka

prokurör.

10. KrMS § 373 lg-s 2 nähakse ette, et teistmisavalduse põhjendatuse korral tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi

oma otsusega ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue

kohtueelse menetluse korraldamiseks. Erandina võib Riigikohus sama paragrahvi 3. lõike kohaselt pärast kriminaalasja

teistmist teha uue otsuse, kui teistetavas kriminaalasjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid, raskendamata süüdimõistetu

olukorda. Prokurör leiab põhjendatult, et A. Vako õigeksmõistmine ei anna veel iseenesest alust S.Z-i kui sama kuriteo

kaastäideviija suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks.

10.1 S.Z tunnistati süüdi kokkuleppemenetluses. Sarnaselt üldmenetluses tehtavale kohtuotsusele tuleb kohtul

kokkuleppemenetluses otsuse tegemisel juhinduda KrMS §-st 306. Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses

KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda aga seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel

määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib

erinormina KrMS § 249, mille kohaselt tuleb otsuse põhiosas märkida see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi

mõistab (punkt 1) ja kokkuleppe sisu (punkt 2) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-

1-81-11, p 28). Eelöeldust järeldub, et kuigi kohus peab kokkuleppemenetluses otsust tehes muuhulgas lahendama

küsimused sellest, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav, kas tegu on

kuritegu ja kuidas see tuleb kvalifitseerida ning kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises, ei pea tulenevalt KrMS §-

s 249 sätestatust kohtuotsuse põhiosas kajastuma kuriteo toimepanemist kinnitavate tõendite analüüs. Arvestades, et

kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosas pole tõendeid analüüsitud, puudub kriminaalkolleegiumil ka võimalus

veenduda, missugustele tõenditele maakohus S.Z-i süüdimõistmisel tugines. Eeltoodust tulenevalt ei saa kolleegium

teistmismenetluse raames kujundada seisukohta ka tõendite lubatavuse või süüdimõistva otsuse tegemiseks vajaliku

tõendusteabe piisavuse kohta. S.Z-i käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmiseks on vajalik tuvastada uusi asjaolusid,

millise küsimuse lahendamine ei ole aga KrMS § 373 lg 3 kohaselt Riigikohtu pädevuses. Seetõttu pole põhjendatud kaitsja

taotlus mõista S.Z Riigikohtu otsusega õigeks.

10.2 Asjassepuutuvaks ei saa pidada kaitsja etteheiteid kokkuleppemenetlust reguleerivate normide ja süüdistatava

kaitseõiguse väidetava rikkumise kohta. Sellega seonduvad asjaolud pole praeguses kohtuasjas teistmise aluseks. Väited

kokkuleppemenetlust reguleerivate normide ja süüdistatava kaitseõiguse rikkumise kohta oleks tulnud esitada kriminaalasja

sisulise arutamise käigus apellatsioonimenetluses. Ühtlasi pole alust vaadelda teistmismenetluse esemena küsimust, kas

karistuse mõistmisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust.

11. Seonduvalt prokuröri seisukohaga, mille kohaselt tuleb kriminaalasja teistmise puhul silmas pidada kriminaalasja

menetlemise mõistliku aja nõuet ja ka seda, et süüdimõistetu on talle mõistetud karistuse ära kandnud ning ühtlasi tasunud

kohtuotsusest tulenevad rahalised nõuded, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

11.1 Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) 6. artikli lg 1 esimesest lausest. EIÕK art 6 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel oma

tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule

kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Mõistliku

menetlusaja nõude eesmärk on vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas jääma liiga kauaks ebakindlasse

olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p 13). Sellele õigusele

vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme

kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-

1-1-3-04, p 19).

11.2 EIÕK 6. artikli lg 1 esimesest lausest tuleneva õiguse näol on tegemist isiku, mitte aga riigi, subjektiivse õigusega.

Seetõttu on mõistliku menetlusaja nõude järgimise vajadusele osutamine praegusel juhul asjakohatu. Liiati ei oleks

teistmisavalduse rahuldamata jätmine põhjendusega, et sellega võidakse rikkuda süüdimõistetu õigust kohtuasja

lahendamisele mõistliku aja jooksul, loogiliselt põhjendatav olukorras, kus teistmismenetluse tulemusena tehtav lahend

võiks jõustunud süüdimõistvast otsusest tulenevaid negatiivseid õigusjärelmeid isiku jaoks leevendada. Ka ei tulene

kriminaalmenetluse seadustikust piirangut, millega seataks kriminaalasja teistmine sõltuvusse asjaolust, kas süüdlane on

talle mõistetud karistuse juba ära kandnud või süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevad rahalised nõuded täitnud.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 19.

juuni 2006. a otsuse osaliselt, s.o S.Z-i süüditunnistamises ning karistamises KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi, talle KarS

§ 49 alusel lisakaristuse mõistmises, temalt KarS § 83 lg 1 alusel kuriteoga saadud vara konfiskeerimises ning solidaarselt

kaassüüdistatavatega 406 720 krooni väljamõistmises ja temalt menetluskulude väljamõistmises. Arvestades, et

süüdistusasja lahendati kokkuleppemenetluses, tuleb kriminaalasi saata tühistatud osas Riigiprokuratuurile uue kohtueelse

menetluse korraldamiseks. Kaitsja teistmisavalduse rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg