3-2-1-188-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-188-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. veebruar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse kaudu) hagi Veronika Rebase, Andres Sallo ja

Kalev Koorti vastu 32 293 euro 34 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-58837

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

32 293 eurot 34 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Elmer Muna

Kostjad Kalev Koort, Andres Sallo ja Veronika Rebane,

kostjate esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi

Asja läbivaatamise kuupäev

28. jaanuar 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-58837 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (hageja) esitas 24. novembril 2010 Tartu Maakohtule osaühingu VELDT-DRIEL

(pankrotis, endise ärinimega osaühing AATOMIK-TRANSPORT) (kostja I), Veronika Rebase

(kostja II), Andres Sallo (kostja III) ja Kalev Koorti (kostja IV) vastu hagi, milles palus kostjatelt

solidaarselt välja mõista 566 261 krooni (36 190 eurot 67 senti). Hageja vähendas 16. veebruaril 2011

oma nõuet 32 293 euro 34 sendini, kuna kostjad olid osa võlga tasunud.

Hagiavalduse kohaselt on kostjad II-IV kostja I juhatuse liikmed. 2008. a majandusaasta aruande

järgi on kostjal I 31. detsembri 2008 seisuga maksuvõlg 482 563 krooni ja käibemaksu enammakse

74 900 krooni. 30. jaanuari 2009 seisuga oli kostjal I maksuvõlg tema enda andmetel 471 254 krooni

ja käibemaksu enammakse 23 721 krooni. Maksukohustuslaste registri andmetel on kostja I

maksuvõlg 19. novembri 2010 seisuga kokku 925 822 krooni, millest põhimaksu osa on

659 695 krooni ja intressi osa 266 127 krooni. Hagejal ei ole õnnestunud kostja I vara arvel

maksunõuet rahuldada. Kostja I on püsivalt maksejõuetu hiljemalt alates 31. jaanuarist 2009. Sellest

ajast ületavad kostja I kohustused tema varasid. Kostja I majandustegevus lõppes 2008. aastal

kahjumiga. Samuti oli kostja I kahjumis 2009. aasta jaanuaris ning 31. jaanuari seisuga oli ta

omakapital negatiivne. Kostja I kõik maksevõime näitajad olid alla normi või negatiivsed. Kostjad II-

IV ei esitanud sellises olukorras pankrotiavaldust ega teinud midagi kostja I majandusliku olukorra

parandamiseks. Kostja I majanduslikud näitajad halvenesid järgmistel kuudel veelgi.

Kostjad II-IV on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada

pankrotiavaldus. Hiljemalt 31. jaanuaril 2009 pidi kostjatel II-IV olema selge, et kostja I on püsivalt

maksejõuetu. Seega tulnuks pankrotiavaldus esitada hiljemalt 20. veebruaril 2009. Hageja kahju

hüvitamise nõue põhineb võlaõigusseaduse (VÕS) §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. ÄS § 180 lg 51 on

võlausaldajate kaitsenorm, tagamaks, et võlausaldajad saaksid oma nõuded võimalikult suures osas

rahuldatud ning et võlausaldajate nõuded ei suureneks pankrotis oleva äriühingu edasitegutsemise

tõttu. Kostja I maksuvõlg oli 31. jaanuari 2009 seisuga 447 533 krooni. Kostja I pearaamatu andmetel

oli kostjal I sel ajal vara 9 002 395 krooni ja kohustusi 9 204 115 krooni. Arvestades kostja I varast

maha tõenäolised pankrotimenetluse kulud, läinuks õigeaegse pankrotiavalduse esitamise korral

võlausaldajate vahel jagamisele 8 436 285 krooni, millest hageja oleks saanud 431 940 krooni.

Kostja I on tasunud sellest 82 231 krooni. Ülejäänud maksunõuet ei ole võimalik rahuldada. Seega on

hageja kahjuks 349 709 krooni. Samuti on hageja kahjuks kostja I maksejõuetuse seisundis

edasitegutsemisel tekkinud käibemaksu võlg 216 552 krooni.

2. Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

3. Kostjad II-IV hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Kostjad

leidsid, et tegemist on avalik-õigusliku maksuvaidlusega, mida ei saa lahendada

tsiviilkohtumenetluses. Maksuvõla sissenõudmist reguleerib maksukorralduse seadus (MKS).

Äriühingu maksukohustusest tulenevate nõuete esitamist juhatuse liikmete vastu reguleerivad

MKS § 8 lg 1 ja § 96. Maksukohustuslaselt ei saa nõuda maksuvõlga tsiviilkorras. Samuti ei olnud

kostja I püsivalt maksejõuetu hageja väidetud ajal. Ainuüksi omakapitali negatiivseks muutumine ei

saa kaasa tuua pankrotiavalduse esitamise kohustust. Kostja I oli küll makseraskustes, kuid tol ajal

olid olemas võimalused majandustegevuse parandamiseks ja makseraskustest väljumiseks. Kostja I

esitas 18. aprillil 2011 maksuvõla ajatamise taotluse, milles pakkus tagatiseks hüpoteegi seadmist

kahele kinnisasjale väärtusega kokku 21 834 eurot. Hageja keeldus sellest. Seetõttu tuleks selles

ulatuses jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud väidet, et kostja I vastu ei ole võimalik nõuet

rahuldada.

4. Tartu Maakohus jättis 16. septembri 2011. a määrusega hagi kostja I vastu pankrotiseaduse

(PankrS) § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata, kuna 31. mail 2011 kuulutati välja kostja I pankrot.

5. Tartu Maakohus jättis 22. novembri 2011. a otsusega hagi kostjatelt 26 190 euro 67 sendi

väljamõistmiseks rahuldamata.

Maakohus leidis, et tulenevalt Riigikohtu 17. augusti 2011. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11

toodud seisukohtadest on hageja nõude läbivaatamine maakohtu pädevuses. ÄS § 180 lg 51 kohaselt

oli kostjatel II-IV kohustus esitada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel kostja I

kui osaühingu maksejõuetuse ilmnemisest kohtule pankrotiavaldus. Samas ei too nimetatud

kohustuse rikkumine kohe kaasa kostjate II-IV kui kostja I juhatuse liikmete tsiviilõiguslikku

vastutust hageja ees. Juhatuse liikmel vastuse tekkimiseks ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel

juhatuse liikmete vastu kahjunõude esitamiseks on lisaks kahju tekkimisele tarvis tuvastada ka

põhjuslik seos juhatuse liikmete tegevuse ja kahju tekkimise vahel ning juhatuse liikmete süü.

Hageja on tõenditena esitanud vaid majandusnäitajate analüüsid, kostja I pearaamatu väljatrükid,

kinnistusraamatu väljavõtted, kostja I nõuete saldod, teate pangakonto arestimise kohta,

täitmisavaldused, kostja I rahalised laekumised ajavahemikul 19. novembrist 2010 kuni

15. veebruarini 2011 ning ajutise pankrotihalduri aruande kostja I pankrotimenetluses. Need

dokumendid ei tõenda põhjuslikku seost hagejale kahju tekkimise ja kostjate II-IV tegevuse vahel ega

viimaste süüd. Põhjuslikku seost kahju tekkimise ja kostjate käitumise vahel ei saa tõendada üksnes

majandusnäitajatele tuginedes. Riigikohtu kriminaalasjas nr 3-1-1-49-11 avaldatud seisukoha

kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud

objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja

majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on

ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad

objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Sellise

hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava

ilmnemise ajal (praegusel juhul 31. detsembril 2008). Üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust

võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja, sh netovara seisundi või kahjumi

suuruse alusel. See, kui äriühingu netovara on negatiivne, s.t äriühingu kohustused ületavad tema

omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Samuti on netovara

negatiivsus üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel arvesse võtta. Samas ei saa

sellest, et äriühingu netovara on negatiivne, automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotis.

Võlgniku pankrotiavaldust esitama kohustatud isik peab muu hulgas vähemalt võimalikuks pidama ja

möönma, et võlgniku majanduslik olukord on muutunud püsivalt selliseks, mis ei võimalda

võlausaldajate nõudeid rahuldada. Piisab, kui isik saab üldjoontes aru, et võlgnik ei ole enam

võimeline oma kohustusi täitma ja et tõenäoliselt on selline seisund püsiv. Olukorras, kus

raamatupidamisandmed viitavad võlgniku püsivale maksejõuetusele, kuid võlgniku pankrotiavalduse

esitamata jätmises süüdistatav isik väidab, et tal oli vaatamata sellele põhjendatud alus arvata, et

äriühing ei ole tegelikult püsivalt maksejõuetu, peab ta enda väite aluseks olevaid asjaolusid ise

tõendama või vähemalt looma menetlejale tegeliku võimaluse neid asjaolusid kontrollida.

Menetluse käigus esiletoodud asjaoludest lähtuvalt ei saa asuda seisukohale, et kostjad II-IV pidasid

võimalikuks või möönsid, et kostja I ei ole püsivalt võimeline oma kohustusi võlausaldajate vastu

täitma, kuid vaatamata sellele jätkasid majandustegevust. Kostjad on korduvalt viidanud asjaolule, et

31. detsembri 2008 seisuga oli kostja I küll makseraskustes, kuid siis olid olemas selged võimalused

majandustegevuse parandamiseks ja makseraskustest väljatulemiseks. Sõlmiti mitmeid lepinguid,

mille mahud oleksid kostja I majandustegevust elavdanud. Ka praeguse menetluse ajal on kostjad

püüdnud võlgnevust likvideerida. Kostjad on esitanud maksuvõla tasumise ajatamise taotluse,

eksperdihinnangu hoonestamata kinnistute Kanarbiku ja Karulaane turuväärtuse kohta ja hageja

otsuse maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamata jätmise kohta. Kostjate väitele, mille

kohaselt on kostjad püüdnud äriühingut madalseisust välja tuua ja on pakkunud selleks hagejale

lahendusi, mh olemasoleva hüpoteegi loovutamist, ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Seetõttu ei ole

hageja esitanud piisavalt tõendeid kostjate süü tuvastamiseks. Hüpoteegi vastuvõtmisest loobumine ei

saa luua hagejale võimalust esitada nõuet juhatuse liikme vastu.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt II-IV solidaarselt tema kasuks välja 32 293 eurot

34 senti. Hageja leidis, et maakohus ei olnud põhjendanud oma seisukohta tõendite ebapiisavuse

kohta, vaid on kirjeldanud üksnes ühe Riigikohtu lahendi sisu. Hageja ei tuginenud hagis mitte

üksikutele kostja I majandusnäitajatele, vaid tõi välja kostja I tervikliku majandusliku olukorra.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta nõustus kostjate II-IV vastuväidetega kostja I maksevõime

kohta.

7. Kostjad II-IV vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 28. septembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus parandas maakohtu otsuse resolutsiooni ja luges hagi

rahuldamata jäetuks 32 293 euro 34 sendi nõudes. Ringkonnakohus leidis et maakohus on ekslikult

märkinud otsuse resolutsioonis rahuldamata jääva nõude summana 26 190 eurot 67 senti. Hageja on

esitanud 32 293 eurot 34 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude. Maakohus on jätnud nõude täies

ulatuses rahuldamata. Maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud summa 26 190 eurot 67 senti on

ilmne ebatäpsus, mis ei mõjuta otsuse sisu.

Ringkonnakohus leidis, et osaühingu juhatuse liikmel tekib ÄS § 180 lg 51 kohaselt pankrotiavalduse

esitamise kohustus siis, kui osaühingu püsiv maksejõuetus on ilmne. Maksejõuetuse mõiste tuleneb

PankrS § 1 lg-st 2, mille kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja

nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama

paragrahvi lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata

tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Toodud

definitsioonid väljendavad maksejõuetuse kaht liiki, milleks on esiteks nn likviidsuspõhine ehk

rahavooline maksejõuetus, mis juhul ei ole võlgnik võimeline täitma tähtaegselt võlausaldajate

nõudeid, ja teiseks nn bilansiline maksejõuetus, mille puhul võlgniku kohustuste maht ületab tema

vara. Seega on asjakohane kostjate väide, et äriühingu maksevõimelisuse või -võimetuse

kindlakstegemisel tuleb arvestada mõlemat hindamisviisi. Äriühingu püsivat maksejõuetust ei ole

üldjuhul võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja, sh netovara seisundi või

kahjumi suuruse alusel. Netovara negatiivsuse korral, s.o kui äriühingu kohustused ületavad tema

omakapitali, ongi sisuliselt tegemist nn bilansilise maksejõuetusega. Kuigi netovara negatiivsus

annab põhjendatud aluse kahelda äriühingu maksejõulisuses, ei võimalda ainuüksi see asjaolu teha

automaatset järeldust, et äriühing on sattunud pöördumatult pankrotiseisu. Tegemaks kindlaks, kas

äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki

äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele

kriteeriumile või näitajale. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid,

samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust. Siiski on netovara seis äriühingu maksevõime hindamisel

kaaluka tähtsusega ning sellega kaasnev põhjendatud kahtlus äriühingu maksejõulisuse osas saab olla

kummutatav vaid niisuguste andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi

paranemisele (kasumi tekkimine, realistlikud positiivsed tulevikuootused). Äriühingu objektiivset

püsivat maksejõuetust saab pidada ilmseks, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad

andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada äriühingut

püsivalt maksejõuetuks. Hinnangu andmisel tuleb lähtuda nendest andmetest, mis olid kättesaadavad

maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal.

Hageja nõue on rajatud sellele, et kostjatele II-IV kui äriühingu juhatuse liikmetele pidi äriühingu

pankrotiseis olema teada hiljemalt 31. jaanuariks 2009 ning sellest kuupäevast alates tuleks arvestada

ka pankrotiavalduse esitamise kohustuse tähtaja kulgema hakkamist. Asja materjalidest nähtuvalt oli

kostja I omakapital (netovara) negatiivne alates 2009. aasta jaanuarist, kusjuures kogu 2009. aasta

jooksul olukord ei paranenud. Samuti oli kostja I kahjumis juba 31. detsembri 2008 seisuga ning

2009. aasta vältel suurenes kahjum tunduvalt (aasta alguse seisuga 1 261 172 krooni, aasta lõpu

seisuga juba 6 207 685 krooni). Hinnates kostja I majandustegevuse efektiivsust kasumlikkuse

kriteeriumi põhjal ei ole seega võimalik asuda seisukohale, nagu olnuks vaatamata netovara

negatiivsusele kostja I tegutsemine 2009. aasta vältel jätkusuutlik ning et netovara negatiivsusel

põhinev kahtlus osaühingu maksejõulisuse osas oleks kõrvaldatud. Kostja I 2008. aasta

majandusaasta aruandest nähtuvalt oli kostjal I 31. detsembri 2008 seisuga vara kokku

9 926 176 krooni väärtuses, millest 8 802 524 krooni moodustas käibevara, mis omakorda koosnes

8 749 068 krooni ulatuses nõuetest ja ettemaksetest. Sama aja seisuga oli osaühingul lühiajalisi

kohustusi kokku 8 854 475 krooni ning pikaajalisi kohustusi 12 248 krooni. Seega oli lühiajaliste

kohustuste osakaal märkimisväärselt suur, kuid kohtule esitatud andmetest ei selgu, kas kostjatele II-

IV kui kostja I juhatuse liikmetele pidi juba 31. detsembri 2008 seisuga olema ilmne, et ühingu

käibevara arvel ei ole realistlik neid kohustusi täita.

Tõendatud ei ole kostja I püsiv maksejõuetus juba 31. detsembri 2008 seisuga. Nimetatud kuupäeva

seisuga ei leidnud kinnitust ei bilansiline maksejõuetus ega äriühingu mittelikviidsus. Kostja I

tegutses 2008. aastal küll kahjumiga, kuid ainuüksi kahjumi alusel ei ole tuvastatav ühingu püsiv

maksejõuetus. Alternatiivselt leidis hageja, et kostja I oli muutunud püsivalt maksejõuetuks hiljemalt

31. jaanuari 2009 seisuga, millest tulenevalt pidanuksid juhatuse liikmed esitama ÄS § 180 lg 51

kohaselt pankrotiavalduse 20. veebruariks 2009. Võrreldes 31. detsembri 2008 andmetega, oli

kostja I majanduslik seisund kuu ajaga halvenenud ning tõendatud on ka omakapitali muutumine

negatiivseks. Kostja I kohustused ületasid tema vara. Seega esines nn bilansiline maksejõuetus.

Vahetult ei tulene sellest, nagu olnuks kostja I samal ajal ka võimetu täitma võlausaldajate jooksvaid

nõudeid (likviidsus). Seega ei ole üheselt tuvastatav ka kostja I püsiv maksejõuetus nimetatud

kuupäeva seisuga. Kohtule esitatud andmete põhjal ei saa välja tuua kindlat aega, millal muutus

kostja I püsivalt maksejõuetuks. Kahjumi tõttu oli äriühingu majanduslik seisund halb juba

2008. aastal. Kostja I omakapitali muutumine negatiivseks on tõendatud alates 2009. aastast ning see

olukord edaspidi ei paranenud, vaid kostja I kohustused ületasid varasid kasvavas mahus. Samuti

suurenes kahjum. Andmetest ei nähtu, millal täpselt muutus kostja I mittelikviidseks, st ei suutnud

enam täita oma lühiajalisi kohustusi. Lähtudes eeltoodust, oli kostja I muutunud püsivalt

maksejõuetuks 2009. aasta kevadeks. Selleks ajaks pidi juhatuse liikmetele olema selge, et tekkinud

olukord ei ole ajutine. Puudus ka niisugune positiivne tulevikuperspektiiv, millest lähtudes

majanduslikud raskused võinuksid olla ületatavad. Kostjad II-IV on rikkunud seadusest tulenevat

kohustust esitada osaühingu pankrotiavaldus hiljemalt 31. maiks 2009. Püsiva maksejõuetuse

tekkimine ei pruugi olla seostatav mingi konkreetse sündmuse või kuupäevaga. Seega saab lähtuda

äriühingu majanduslikku seisundit iseloomustavatest andmetest mingi perioodi vältel, mille lõppedes

peab ühingu juhatuse liikmetele olema selgunud, et äriühingu kohustused ületavad ühingu vara, ühing

ei suuda täita oma rahalisi kohustusi ning nimetatud olukord ei ole ühingu majanduslikust seisundist

tulenevalt ajutine. Kuna kostja I muutus püsivalt maksejõuetuks 2009. aasta kevadel, saabki asuda

seisukohale, et pankrotiavaldus tulnuks esitada hiljemalt sama aasta maikuu lõpuks.

ÄS § 180 lg 51 on üldjuhul käsitatav kaitsenormina, mis on mõeldud nii äriühingu enda kui ka tema

võlausaldajate huvide kaitseks, et vältida ühingu vara edasist vähenemist ja säilitada

pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete rahuldamise väljavaated võimalikult suures ulatuses.

Karistusseadustiku § 3851 järgi on seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata

jätmine karistatav ning ka see säte on vaadeldav kaitsenormina. Äriühingul maksukorralduse

seaduse jt maksuseaduste kohaselt tekkivad maksukohustused on olemuselt avalik-õiguslikud ega ole

sissenõutavad tsiviilkohtumenetluses. Ehkki äriühingu juhatuse liikmel on tsiviilõiguslik kohustus

hoiduda oma tegevusega või tegevusetusega kahjustamast äriühingu võlausaldajate huve, ei saa

eraõiguslikust võlasuhtest tulenevaks pidada äriühingu juhatuse liikme kohustust tagada riigil

maksunõuete realiseerimise väljavaadete võimalikult ulatuslik säilimine. ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud

pankrotiavalduse esitamise kohustuse eesmärgiks ei olnud tagada hagejale võimalust nõuda

maksutulu sisse võimalikult suures ulatuses väljaspool maksukohustuslasest äriühingu

pankrotimenetlust. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11 küll selgitanud, et deliktiõiguslikul

alusel on tsiviilhagis võimalik kolmandalt isikult (äriühingu juhatuse liikmelt) nõuda hüvitist sellise

kahju eest, mis seisneb riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata

finantstulus. See ei tähenda aga, et osaühingu juhatuse liikmetelt võiks ÄS § 180 lg 51 ning

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel nõuda põhimõtteliselt kogu maksusummat, mida äriühingult

saada ei õnnestunud. MKS §-ga 96 on ette nähtud erikord äriühingu juhatuse liikmelt vastutusotsuse

korras äriühingul tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks.

PankrS § 9 lg 1 kohaselt on lisaks võlgnikule pankrotiavalduse esitamise õigus ka võlausaldajal.

Seega on võlausaldajal endal võimalik vältida kahjulike tagajärgede kumuleerumist. See vastab

VÕS § 139 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt lasub kahjustatud isikul omapoolne kohustus kahju

tekkimist vältida ja seda vähendada. Ka seetõttu ei ole olukorras, kus võlausaldaja on võlgniku

majanduslikust seisundist teadlik, alust pidada ÄS § 180 lg-t 51 niisuguseks kaitsenormiks, mille

rikkumise korral tuleks juhatuse liikmel hüvitada riigile saamata jäänud maksutulu. Kuna rikutud ei

ole niisugust kaitsenormi, mis kohustas isikut tegutsema kahju ärahoidmise huvides konkreetse isiku

(võlausaldaja) suhtes, ei tulene ainuüksi õigushüve kahjustamise faktist kostjate tegevuse

õigusvastasust hageja suhtes.

Kahjuna on hageja arvestanud summat, mis oleks talle maksutuluna laekunud, kui kostjad II-IV

oleksid esitanud osaühingu pankrotiavalduse õigel ajal. Hageja arvestuste kohaselt oleks 2009. aasta

veebruari seisuga pankrotiavalduse esitamisel laekunud hagejale maksunõude katteks 431 940 krooni

(27 606 eurot), kuid praeguseks ei ole hageja nõude rahuldamine üldse tõenäoline. Hageja loeb oma

kahjuks 288 729 krooni (18 453 eurot 15 senti), kuivõrd 143 211 krooni (9152 euro 90 sendi) ulatuses

on nõue vahepeal tasutud. Lisaks saamata jäänud maksutulule arvestas hageja oma kahjuna ka

deklareeritud käibemaksu 216 552 krooni (13 840 eurot 10 senti) ajavahemiku eest, millal äriühing

oli tegelikult juba maksejõuetu ning ühingu tegevus tulnuks lõpetada. Väärtusetuks muutunud

maksunõudeid on olemuslikult võimalik pidada riigi saamata jäänud tuluks. Saamata jäänud tulu

suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud

tõenäoliselt tasutav, lähtudes äriühingu majanduslikust ja varalisest seisundist. Kostja I oli muutunud

maksejõuetuks 2009. aasta kevadel. Hageja on leidnud, et alaline maksejõuetus saabus veelgi varem

juba 2009. aasta jaanuaris, kusjuures kostja I majanduslik seisund ei olnud hagejale teadmata. Hageja

on ise menetluses läbivalt tuginenud sellele, et rakendas kõiki võimalusi maksuvõla kostjalt I

sissenõudmiseks. Seega ei ole tõendatud, et pankrotiavalduse esitamise korral oleks õnnestunud

hageja nõudeid rahuldada suuremas ulatuses ning et just pankrotiavalduse esitamisega viivitamine tõi

kaasa kahju suurenemise. Kui aga äriühing ei olnud juba maksukohustuse tekkimise ajal

majanduslikult suuteline maksukohustust täitma, ei olnud ka maksunõue algusest peale sissenõutav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja saata

asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et kostja I oli maksejõuetu 31. detsembriks 2008. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu

tõendeid, mille põhjal ringkonnakohus tegi vastupidise järelduse. Ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta hageja esitatud tõendid ning nende põhjal koostatud analüüsi

kostja I majandusliku seisundi kohta. Kostja I püsivale maksejõuetusele 31. detsembri 2008 seisuga

viitas nii Altmani Z-seisu võrrandi tulem kui ka likviidsussuhtarv. Kostjad II-IV ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et neil olnuks plaan või realistlikud võimalused parandada kostja I

majandusseisundit pärast 31. detsembrit 2008.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, miks ringkonnakohus leidis, et kostja I ei olnud

püsivalt maksejõuetu 31. jaanuaril 2009. Samuti on ringkonnakohtu otsus selles osas vastuoluline.

Nimelt on ringkonnakohus ühelt poolt leidnud, et bilansilise maksejõuetuse puhul peaks

maksejõuetuse kahtluse ümberlükkamiseks tõendama asjaolusid, mis viitavad äriühingu majandusliku

seisundi paranemisele. Samas on ringkonnakohus leidnud, et hoolimata kostja I bilansilisest

maksejõuetusest ja halbadest majanduslikest näitajatest ei olnud kostja I püsivalt maksejõuetu.

Asjakohatu on ringkonnakohtu seisukoht, et lisaks bilansilisele maksejõuetusele peaks esinema ka

rahavooline maksejõuetus. Samas on ringkonnakohus jätnud hindamata hageja esitatud väited ja

tõendid selle kohta, et kostja I oli ka rahavooliselt maksejõuetu.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leidis olukorras, kus ta tuvastas maksejõuetuse tekkimise

2009. aasta kevadel, et pankrotiavaldus tulnuks esitada 31. maiks 2009. Ebaselge on ringkonnakohtu

sellise umbmäärase sõnastuse juures, mis ajast saab lugeda kostja I püsivalt maksejõuetuks. Kevad

algab juba märtsis, seega võis ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud 20 päevane tähtaeg mööduda enne

31. maid 2009.

Ringkonnakohus on tõlgendanud ÄS § 180 lg-t 51 valesti. Hageja nõue ei ole maksunõue, vaid

deliktiõiguslik kahju hüvitamise nõue. Seega ei ole põhjust eristada riiki teistest võlausaldajatest. See,

et MKS § 96 järgi on võimalik teha juhatuse liikmete suhtes vastutusotsus, ei välista võimalust nõuda

tsiviilkohtumenetluses kahju hüvitamist.

Ringkonnakohus ei võinud muuta maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud hagi rahuldamata jätmise

ulatust. Tegu ei olnud ilmse ebatäpsusega, mida võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 447

lg 2 alusel parandada. Muudatus mõjutab otsuse sisu, kuna sellest sõltub, kas hagi rahuldati täies

ulatuses või osaliselt.

10. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud ÄS § 180 lg-t 51 koostoimes

VÕS § 1045 lg 1 p-ga 7 ja lg-ga 3, leides, et tegemist ei ole kaitsenormiga, mis kaitseks riiki

maksunõude rahalise väärtuse vähenemise eest. Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada

juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks

võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et

juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51

tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus

(vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11).

ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse

õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi

võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse

õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi

majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda. Seejuures on ÄS § 180 lg-l 51

samasugune toime nii eraõiguslikest suhetest tulenevate kohustuste võlausaldajate nõuete kaitsel kui

ka riigi maksunõude kaitsel. Seetõttu ei ole põhjust kohaldada nimetatud sätet erinevate nõuete puhul

kaitsenormina erinevalt.

Praeguses asjas tuginebki hageja kahjunõue pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise tõttu

esiteks asjaolule, et võrreldes ajaga, mil pankrotiavaldus tulnuks esitada, suudab kostja I maksunõuet

väiksemas ulatuses täita, st vähenes sisuliselt maksunõude väärtus, ning teiseks asjaolule, et

tulenevalt kostja I majandustegevuse jätkumisest tekkis tal käibemaksukohustus, mida ta ei suuda

täita. Seega on hageja väidetud kahju hõlmatud ÄS § 180 lg 51 ja ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes

kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, st kahju tekitamine võib olla VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi

õigusvastane.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha järgi saab riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis

seisneb riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus.

Viimati nimetatud juhul ei nõuta maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et õigusvastase teo tõttu

on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid

deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest

(vt nt Riigikohtu 17. augusti 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11, p-d 17-17.2).

14. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud kostja I

püsiva maksejõuetuse tekkimise aja ning sellega seoses kostjatel II-IV pankrotiavalduse esitamise

kohustuse aja tuvastamise osas. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja

põhjendatud. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta.

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline.

Ringkonnakohus on iseenesest õigesti märkinud, et tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks

muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid

olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Siiski on netovara

seis äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu

maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku

seisundi paranemisele. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja I kohustused

ületasid 31. jaanuariks 2009 tema vara ning et kostja I majandustegevus oli nii 2008. aastal kui ka

2009. aasta jaanuaris kahjumis. Samas on ringkonnakohus eelnevaga vastuoluliselt leidnud, et hageja

ei ole tõendanud kostja I püsivat maksejõuetust. Ringkonnakohtu tuvastatust lähtudes pidanuksid

hoopis kostjad II-IV tõendama asjaolusid, millest nähtuks, et olukorda, kus kostja I varad ei katnud

kohustusi, võis pidada ajutiseks, st asjaolusid, millest nähtusid kostja I majandusliku seisundi

paranemise väljavaated.

Kolleegium selgitab, et PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema

samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt

tema kohustusi ning ta ei suuda ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda

juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud

eeldustest.

15. Põhjendatud ei ole ka ringkonnakohtu seisukoht, et pankrotiavalduse esitamata jätmise ja hageja

kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. Ringkonnakohus on oma sellist seisukohta põhjendanud sellega,

et hageja ei ole suutnud saavutada kostjalt I maksunõude tasumist. Samas on just see asjaolu hageja

nõude aluseks. Juhul kui kostja I oleks maksunõude tasunud, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Samuti

ei ole hageja väitnud, et ta ei suutnud maksunõuet sisse nõuda enne seda, kui kostja I muutus püsivalt

maksejõuetuks, vaid alles pärast seda hetke.

16. Tulenevalt käesoleva otsuse punktides 14 ja 15 öeldust, peab ringkonnakohus asja uuel arutamisel

tuvastama, millal muutus kostja I püsivalt maksejõuetuks ning tekkis kostjatel II-IV kohustus esitada

pankrotiavaldus. Seejärel saab ringkonnakohus hinnata, kui suures ulatuses oleks hageja sel ajal

olemas olnud nõuded olnud võimalik rahuldada pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel

ajal esitatud, võrreldes praeguse olukorraga. Samuti tuleb hinnata, kui suures ulatuses tekkis kostjal I

pärast pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimist käibemaksu maksmise kohustus, mis on

jäänud hagejale tasumata ja mille osas on hageja sisendkäibemaksu tagastanud.

17. Kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud muuta maakohtu otsuse

resolutsioonis märgitud hagi rahuldamata jätmise ulatust, ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise

aluseks. Ringkonnakohus ei muutnud sellega maakohtu otsuse sisu, st hagi rahuldamise või

rahuldamata jätmise ulatust. Maakohus jättis hagi tervikuna rahuldamata ning sama nähtus ka

ringkonnakohtu otsusest. Kolleegium märgib, et olukorras, kus kohus jätab rahalise nõudega hagi

tervikuna rahuldamata, ei ole otsuse resolutsioonis vaja märkida rahuldamata jäetud nõude rahalist

suurust.

18. Asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise tõttu jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu