3-1-1-7-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-7-13

Määruse kuupäev

22. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

R. K. kinnistule konfiskeerimise tagamiseks kohtuliku

hüpoteegi seadmine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a määrus

kriminaalasjas nr 1-12-7650

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. K. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Kalle-Kaspar

Sepper, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri

abi Janar Luts

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a ja Harju Maakohtu 13. augusti

2012. a määrused.

2. Jätta

rahuldamata

prokuratuuri

taotlus

konfiskeerimise

asendamise

tagamiseks

kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale

Eesti Vabariigi kasuks kohtuliku hüpoteegi kandmiseks.

3. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas 10. augustil 2012 Harju Maakohtule taotluse kanda

konfiskeerimise asendamise tagamiseks kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX neljandasse

jakku esimesele vabale järjekohale Eesti Vabariigi kasuks kohtulik hüpoteek summas 178 871 eurot

13 senti. Prokuratuur põhjendas oma taotlust järgmiselt.

1.1 Põhja Prefektuuri kriminaalosakonna majanduskuritegude talitus menetleb kriminaalasja, milles

S. K.-d kahtlustatakse KarS § 201 lg 2 p 2 järgi selles, et ta AS M raamatupidajana omastas

ajavahemikul 2002. a juunikuust 2012. a juulikuuni 2 596 705 krooni 1 senti (165 959 eurot 70 senti)

AS M vara. Nimelt kandis S. K., kellel oli pearaamatupidajana AS M pangakonto kasutamise õigus,

õigusliku aluseta raha AS M pangakontolt enda isiklikele pangakontodele.

1.2 Kahtlustatav S. K. on kuriteo toimepanemise ajal (12. juulil 2005) omandanud kinnistu

nr XXXXXXX asukohaga Yyyyyyyy YY, Tallinn (edaspidi Yyyyyyyy YY kinnistu). 13. juulil 2012,

mil omastamine oli tööandja juures ilmsiks tulnud, võõrandas S. K. nimetatud kinnistu

kinkelepinguga oma tütrele R. K.-le. Kuna S. K. tütar R. K. sai 13. juulil 2012 kinnistu emalt

kingitusena, kohaldub käesoleval juhul KarS § 831 lg 2. KarS § 84 sätestab, et kui süüteoga saadud

vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas,

võib kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Kuna S. K. on

süüteoga saadud vara ära tarvitanud, siis tuleb ka R. K. suhtes kohaldada konfiskeerimise asendamist

KarS § 84 alusel ja arestida konfiskeerimise asendamise tagamiseks temale kuuluv Yyyyyyyy YY

kinnistu. Kinnistu tuleb arestida, kuna see omandati kahtlustatavalt kingitusena konfiskeerimise

vältimiseks. Kannatanu AS M on esitanud kriminaalasjas tsiviilhagi, milles taotletakse 178 871 euro

13 sendi väljamõistmist. KarS § 831 lg 3 teise lause järgi võib kohus tsiviilhagi rahuldamise

eesmärgil vähendada konfiskeeritava vara suurust tsiviilhagi eseme võrra.

2. Harju Maakohtu 13. augusti 2012. a määrusega prokuratuuri taotlus rahuldati ja konfiskeerimise

asendamise tagamiseks kanti kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX neljandasse jakku

esimesele vabale järjekohale Eesti Vabariigi kasuks kohtulik hüpoteek summas 178 871 eurot 13

senti.

Maakohtu määruse põhiosas korrati prokuratuuri taotluse põhjendusi, leides, et nendest tulenevalt on

taotlus põhjendatud. Lisaks viitas kohus KrMS § 142 lg-tele 1 ja 2.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. K., kes taotles maakohtu määruse

tühistamist ja selle alusel seatud kohtuliku hüpoteegi kustutamist järgmiste põhjendustega.

3.1 S. K. omandas Yyyyyyyy YY kinnistu 12. juulil 2005 teise kinnistu müügist saadud seadusliku

vara arvel. Järelikult ei ole Yyyyyyyy YY kinnistu näol tegemist tahtliku süüteoga saadud varaga.

Seega ei ole selle kinnistu konfiskeerimine KarS § 831 alusel võimalik. Kinkelepingu sõlmimise ajal

ei olnud S. K. ega R. K. teadlikud, et tööandja kahtlustab S. K.-d kuriteos ja et tema suhtes on

alustatud kriminaalmenetlust.

3.2 Maakohtu määruse põhistus on lakooniline ja selles refereeritakse üksnes menetleja taotlust.

Määrusest ei nähtu, kuidas on Yyyyyyyy YY kinnistu kriminaalmenetlusega seotud ja millise

materiaalõigusliku mõjutusvahendi kohaldamiseks see koormatakse. Tegemist on KrMS § 339 lg 1 p-

s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega. R. K. suhtes ei ole võimalik kohaldada ei

konfiskeerimist ega konfiskeerimise asendamist, sest tema vastu pole ühtegi rahalist nõuet. Samuti ei

ole ta andnud nõusolekut S. K. vastu suunatud nõuete tagamiseks oma varaga. Menetleja soovib S. K.

vastu suunatud nõudeid tagada R. K. varaga, mis ei ole aga õiguslikult lubatav (vt Riigikohtu otsus

asjas nr 3-1-1-53-12).

4. Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a määrusega saadeti Harju Maakohtu 13. augusti

2012. a määrus põhistamiseks tagasi maakohtule samas kohtukoosseisus. Määruskaebus rahuldati

osas, milles kaebuses viidati maakohtu määruse põhistuse puudumisele.

Ringkonnakohus märkis, et maakohtu määruses puudub põhjendus. Maakohus on pelgalt refereerinud

taotlust ja esitanud selle oma seisukohana, lisades omalt poolt taotluse tekstile vaid viite KrMS §-

le 142. Maakohus ei ole määruses välja toonud ühtegi omapoolset selgitust või põhjendust, millest

nähtuks, et kohus on ka sisuliselt kontrollinud, kas vara arestimise eeldused on täidetud. Määrusest ei

nähtu, milliste tõendite alusel kohus prokuratuuri taotluse väidetega nõustub. Taoline ühe

kohtumenetluse poole seisukohtade üks-ühele esitamine kohtu seisukohtadena kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, s.t põhistuse puudumist.

Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja tagastada maakohtule põhistamiseks.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. K. esindaja vandeadvokaadi

vanemabi Kalle-Kaspar Sepper, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse tühistamist

ja maakohtu määruse alusel seatud kohtuliku hüpoteegi kustutamist. Määruskaebuse esitaja

põhiväited on järgmised.

5.1 Ringkonnakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et maakohtu määruses puudub kohtu põhjendus.

Vaatamata sellele tuleks ringkonnakohtu määrus tühistada, sest ka see määrus on ebaselge ja ka

põhistamata. On arusaamatu, kas ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse resolutsiooniga või

mitte ja millises osas ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni tühistas. Ringkonnakohtu

järeldused on põhistamata ja nende kujunemine ei ole loogiliselt järgitav. Teise astme kohus pole

esitanud ühtki põhjendust selle kohta, millises ulatuses ja miks määruskaebus vaid osaliselt rahuldati.

5.2 Ringkonnakohtul puudus alus saata määrus maakohtule põhistamiseks. Riigikohus on asjas nr 3-

1-1-1-12 tehtud lahendis asunud seisukohale, et juhul kui ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus

ei vasta põhistamisnõuetele, siis on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka

arestimisaluse tuvastamine. Seega oli ringkonnakohus volitatud maakohtu määruses esinevad

minetused kõrvaldama, kuid jättis selle tegemata.

5.3 KarS § 831 lg 1 või 2 alusel on võimalik konfiskeerida üksnes tahtliku süüteoga saadud vara.

Kuna Yyyyyyyy YY kinnistu on omandatud seaduslikul teel (Wwww WW/W kinnistu müügist)

saadud vara arvel, ei saa see olla omandatud S. K.-le etteheidetava süüteoga saadud vara arvel.

Seetõttu ei ole selle konfiskeerimine võimalik ning maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tuleb

tühistada.

5.4 Maakohtu määrus on ka vastuoluline. KarS § 831 lg 1 ja lg 2 p 1 ja ka KarS § 84 kohaldamiseks

peaks Yyyyyyyy YY kinnistu olema süüteoga saadud vara. Samas leitakse maakohtu määruses, et

kuna S. K. poolt on süüteoga saadud vara ära tarvitanud, siis tuleb R. K. suhtes kohaldada

konfiskeerimise asendamist KarS § 84 järgi ning arestida konfiskeerimise tagamiseks temale kuuluv

kinnistu. Seega peab menetleja ja kohus väidetava süüteoga omandatud varaks raha, mitte aga

Yyyyyyyy YY kinnistut. Väidetavalt omastatud raha ja kinnistu ei ole omavahel kuidagi seotud.

Samuti on tõendamata, et S. K. on väidetava süüteo tulemusel saadud raha ära tarvitanud.

5.5 Konfiskeerimist ja konfiskeerimise asendamist ei saa R. K. suhtes kohaldada, sest tema vastu ei

ole ega saagi olla ühtegi rahalist nõuet. Kaebuse esitaja ei anna ka nõusolekut S. K. vastu suunatud

nõude rahuldamiseks enda vara arvel. R. K. ei ole omandanud väidetava süüteoga saadud vara, ei ole

seda võõrandanud ega ära tarvitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohtu vaidlustatud määruse põhi- ja

resolutiivosa vahel on vastuolu, mis tähendab KrMS § 339 lg 1 p-s 8 nimetatud

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2006. a

otsus asjas nr 3-1-1-55-06, p 20 ja 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 15). Nimelt on

ringkonnakohtu määruse põhiosas asutud seisukohale, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja

tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks. Ringkonnakohtu määruse resolutiivosas

ei ole aga maakohtu määrust üheski osas tühistatud, vaid üksnes saadetud tagasi maakohtule uueks

põhistamiseks.

7. Lisaks põhiosale on ringkonnakohtu määruse resolutiivosa vastuolus ka kriminaalmenetluse

seadustikuga. KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme

kohtus sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi.

Ringkonnakohtu pädevust kohtulahendi tegemisel reguleerib KrMS § 337. Lähtudes osutatud

paragrahvist - aga ka kohtukaebemenetluse üldisest loogikast - saab ringkonnakohus kohtuasja

maakohtule uueks arutamiseks saata üksnes juhul, kui ta maakohtu lahendi täies ulatuses või osaliselt

tühistab. Kohtulahendi tühistamine omakorda eeldab obligatoorselt lahendi resolutiivosa tühistamist.

Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata.

Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas

esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik maakohtu lahendit tühistamata muuta

selle põhiosa. Peaks aga ringkonnakohus asuma seisukohale, et maakohtu lahendi põhistus on

sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist mingi

resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks

arutamiseks, on vaja tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa osas, milles maakohtu

argumentatsiooni puudulikkus võis seda mõjutada. Seda olenemata sellest, kas kriminaalasi

saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.

8. Sõltumata eeltoodust tuleb käesolevas asjas tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus.

Praeguses asjas taotleb prokuratuur KrMS § 142 alusel Yyyyyyyy YY kinnistule konfiskeerimise

asendamise tagamiseks riigi kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist. Samas näeb KrMS § 142

tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamise abinõuna ette üksnes

vara aresti. On tõsi, et seoses tsiviilhagi tagamisega on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt

märkinud, et TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast

tulenevate

eranditega

kohaldatavad

ka

kriminaalkohtumenetluses

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-22-07, p 9.4 ja 14. aprilli 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-3-10, p 39). Samuti on kriminaalkolleegium tsiviilkolleegiumi praktikale tuginedes

selgitanud, et kuna hagi tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata kostjat rohkem, kui on vaja hagi

rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks TsMS § 378 lg 1 p 1

ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 39 ja tsiviilkolleegiumi 3. märtsi

2010. a määrus asjas nr 3-1-1-10-10, p 12). Osutatud seisukohad lähtuvad aga sellest, et tsiviilhagi

menetlemisel

kriminaalmenetluses

juhindutakse

tsiviilkohtumenetluse

korrast,

arvestades

kriminaalmenetluse erisusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-

1-1-79-09, p 9). Seega kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise puhul tuleneb seaduslik alus

kohtuliku hüpoteegi seadmiseks vahetult TsMS § 378 lg 1 p-st 1 (koostoimes KrMS §-ga 142).

Konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamisel ei ole aga TsMS § 378 kohaldatav.

Seaduslik alus konfiskeerimise, selle asendamise ja varalise karistuse tagamiseks tuleneb üksnes

KrMS §-st 142, mis ei näe ette muid tagamise abinõusid peale vara arestimise. Järelikult puudub alus

käesolevas asjas esitatud prokuratuuri taotlust rahuldada ja Yyyyyyyy YY kinnistule konfiskeerimise

asendamise tagamiseks kohtulikku hüpoteeki seada.

9. Konfiskeerimise või selle asendamise või varalise karistuse tagamiseks vara arestimine riivab isiku

põhiõigusi, eeskätt tema omandipõhiõigust (põhiseaduse (PS) § 32). Igasugune põhiõiguste piirang

peab olema proportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb PS § 11 teisest lausest, mille

kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.

Põhiõiguse riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv,

vajalik ja mõõdukas. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid

isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. (Vt nt Riigikohtu

üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 30 ja 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-

1-1-45-12, p 35.) Eeltoodust tulenevalt võib kohtuasjas, milles prokuratuur taotleb rahalise

konfiskeerimisnõude tagamiseks kinnisasja arestimist, tõusetuda küsimus, kas PS §-ga 32 on

kooskõlas KrMS § 142 osas, milles see säte ei võimalda tagada rahalist nõuet kinnisasja arestimise

asemel nt kohtuliku hüpoteegiga. Märgitu ei tähenda aga seda, nagu võiks prokuratuur taotleda

konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamise abinõuna KrMS §-s 142

nimetamata abinõude kohaldamist. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et täitevvõimu

osana ei ole uurimisasutuse ametnikul ega prokuröril pädevust algatada asjassepuutuva normi

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kohtueelset menetlust toimetav ametiisik on seotud kehtiva

kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 15.)

10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a kui ka Harju

Maakohtu 13. augusti 2012. a määrused ja jätab prokuratuuri 10. augusti 2012. a taotluse Yyyyyyyy

YY kinnistule konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohtuliku hüpoteegi seadmiseks rahuldamata.

Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohtuliku

hüpoteegi seadmist, puudub ka regulatsioon selle kohta, millised on hüpoteegi seadmise kohta tehtud

kohtumääruse tühistamise õiguslikud tagajärjed. Sellises olukorras tuleb kolleegiumi hinnangul

lähtuda analoogia korras TsMS § 388 lg-st 6, mis sätestab, et hagi tagamise tühistamise või hagi

tagamise abinõu asendamise korral omandab hüpoteegi kinnisasja, laeva või õhusõiduki omanik.

Tema taotlusel kustutatakse kohtulik hüpoteek hagi tagamise tühistamise määruse alusel

kinnistusraamatust, laevakinnistusraamatust või tsiviilõhusõidukite registrist.

11. Kuna kolleegium jätab prokuratuuri taotluse rahuldamata, puudub vajadus käsitleda

määruskaebuse esitaja väiteid konfiskeerimise asendamise aluste puudumise kohta.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Kivi