3-1-1-106-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ERIKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-106-12

Otsuse kuupäev

22. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Villu Kõve, Priit Pikamäe

ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kriminaalasi Dmitri Krasnovi süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1,

§ 209 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2, § 345 lg 1 - § 22 lg 2 ja § 349

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2012. a otsus kriminaalasjas nr 1-

09-18287

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitri

Krasnovi

kaitsja

vandeadvokaat

Natalia

Lausmaa,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Vallo Kariler

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

22. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2012. a ja Harju Maakohtu 31. jaanuari 2012. a otsused osas,

millega:

1.1 Dmitri Krasnov tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi ning talle mõisteti KarS § 345 lg 1 -

§ 22 lg 2 järgi karistuseks vangistus 4 kuuks;

1.2 rahuldati osaliselt F OÜ ja C OÜ tsiviilhagid ning mõisteti Dmitri Krasnovilt välja F OÜ kasuks 441 eurot ning

C OÜ kasuks 191 eurot 74 senti.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2012. a otsus lisaks punktis 1 märgitule osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse rahuldada OÜ E ja AS Q (pankrotis) tsiviilhagid.

3. KarS § 63 lg 1 alusel lugeda Dmitri Krasnovi karistuseks KarS § 209 lg 2 p 1 ja § 345 lg 1 - § 22 lg 2 järgi

vangistus 1 (üheks) aastaks ja 6 (kuueks) kuuks. Dmitri Krasnovile KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud

liitkaristused jätta muutmata.

4. F OÜ tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.

5. Saata kriminaalasi AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagide lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

8. Määrata FIE Natalia Lausmaale kassatsioonimenetluses Dmitri Krasnovile osutatud riigi õigusabi eest

makstavaks tasuks 172 (ükssada seitsekümmend kaks) eurot 80 senti (sh käibemaks 28 eurot 80 senti). Jätta see

menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Harju Maakohtu 26. novembri 2009. a määrusega anti Dmitri Krasnov kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS)

§ 209 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2, § 209 lg 2 p 1, § 345 lg 1 - § 22 lg 2 ja § 349 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemises.

Samas

asjas

anti

kohtu

alla

ka

V. D.,

kelle

suhtes

aga

kriminaalmenetlus

Harju

Maakohtu 11. jaanuari 2012. a määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 203 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel lõpetati, ja

U.T, kelle suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu.

1.1 KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi süüdistati D. Krasnovi selles, et tema varem kelmuse toime pannud isikuna:

1) kihutas grupis koos R. S.-iga V. D.-d võtma võltsitud pangakonto väljavõtet kasutades AS-st W (hilisema ärinimega AS

Q) 20 000 krooni ja OÜ-st E 15 000 krooni laenu. Selleks andis D. Krasnov V. D.-le viimase nimel avatud pangakonto

võltsitud väljavõtte, millel oli konto kasutamise aeg muudetud tegelikust pikemaks, lisatud olid andmed töötasu laekumise

kohta ja jäetud märkimata võetud laenud. Võltsitud kontoväljavõtte esitas V. D. 1. veebruaril 2007 koos laenutaotlusega AS

W klienditeenindajale ja 5. veebruaril 2007 OÜ E klienditeenindajale. Nende dokumentide alusel sõlmis AS

W 1. veebruaril 2007 ja OÜ E 7. veebruaril 2007 V. D.-ga laenulepingu. Lepingute alusel kandis AS W V. D.

pangakontole 20 000 krooni ja OÜ E 14 500 krooni. Saadud raha kandis V. D. D. B. pangakontole, kust see kolmandate

isikute osalusel kuriteo toime pannud isikutele üle anti;

2) kihutas tasu lubades U.T kelmusele, mis seisnes kokkuvõtlikult selles, et U.T sõlmis 15., 24. ja 25. mail 2007 tegelikest

asjaoludest teadvalt ebaõiget ettekujutust luues T AS-ga mitmeid liitumislepinguid ja lepinguid mobiiltelefonide

järelmaksuga ostmiseks. Nende lepingute alusel sai U.T enda valdusse kuus mobiiltelefoni kogumaksumusega 27 540

krooni. U.T andis kõnekaardid ja mobiiltelefonid D. Krasnovile (välja arvatud ühe telefoni, mille U.T tagastas T AS-le).

1.2 KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdistati D. Krasnovi selles, et tema varem kelmuse eest karistatud isikuna:

1) sõlmis 21.-22. jaanuaril 2007 tema valduses olnud V. D. internetipanga paroole ja isiku- ning kontaktandmeid kasutades

V. D. nõusolekuta interneti teel V. D. nimel laenulepingud R OÜ-ga 3000 krooni laenamiseks, M AS-ga 3200 krooni

laenamiseks ning C OÜ-ga 3000 krooni laenamiseks. Laenuandjad kandsid need summad V. D. pangakontole, kust

D. Krasnov kandis 4000 krooni R. S.-i pangakontole ja 4625 krooni enda pangakontole;

2) sõlmis 26. veebruaril 2007 tema valduses olnud V. B. internetipanga paroole ja isiku- ning kontaktandmeid kasutades

V. B. nõusolekuta interneti teel V. B. nimel laenulepingu S OÜ-ga 3000 krooni laenamiseks. Laenuandja kandis

laenusumma samal päeval üle V. B. pangakontole ja D. Krasnov kandis selle edasi oma tuttava J. N.-i pangakontole, kust

J. N.-i elukaaslane selle sularahas välja võttis ja D. Krasnovile üle andis;

3) sõlmis 7. märtsil 2007 tema valduses olnud A. D. internetipanga paroole ja isiku- ning kontaktandmeid kasutades A. D.

nõusolekuta interneti teel A. D. nimel laenulepingud S OÜ-ga 3000 krooni laenamiseks ning R OÜ-ga samuti 3000 krooni

laenamiseks. Laenuandjad kandsid laenusummad samal päeval üle A. D. pangakontole ja D. Krasnov kandis raha edasi

oma tuttava L. I. pangakontole, kust ta selle sularahas välja võttis;

4) sõlmis 17. septembril 2007 tema valduses olevat A. S.-i Eesti Vabariigi passi kasutades AS H kontoris A. S.-i nimel

arvelduskontolepingu konto avamiseks ja deebetkaardilepingu konto kasutamiseks. 17. septembrist kuni 8. oktoobrini 2007

sõlmis D. Krasnov A. S.-i pangakontot ja isikuandmeid kasutades interneti teel A. S.-i nimel laenulepingud S OÜ-ga 3000

krooni laenamiseks, R OÜ-ga ühel korral 2000 krooni ja kahel korral 4000 krooni laenamiseks, P OÜ-ga ühel korral 2000

krooni ja ühel korral 3000 krooni laenamiseks, Y OÜ-ga ühel korral 1000 krooni ja ühel korral 3000 krooni laenamiseks,

K AS-ga 2000 krooni laenamiseks, C OÜ-ga 3000 krooni laenamiseks, S OÜ-ga 1000 krooni laenamiseks ning X OÜ-ga

2000 krooni laenamiseks. Laenuandjad kandsid raha A. S.-i pangakontole. D. Krasnov võttis suurema osa sellest sularahas

välja ja kasutas väiksemat osa varasemate laenude tagasimaksmiseks.

1.3 KarS § 345 lg 1 - § 22 lg 2 järgi süüdistati D. Krasnovi selles, et tema koos R. S.-iga kihutas V. D.-d esitama AS W ja

OÜ E klienditeenindajatele laenu saamiseks võltsitud pangakonto väljavõtet. Võltsitud kontoväljavõtte alusel sõlmis AS W

1. veebruaril 2007 ja OÜ E 5. veebruaril 2007 V. D.-ga laenulepingud, mille alusel väljastati laenusummad.

1.4 KarS § 349 järgi süüdistati D. Krasnovi selles, et ta esitas 17. septembril 2007 AS H kontoris pangatellerile A. S.-i

nimele väljastatud kehtiva Eesti Vabariigi passi ja sõlmis selle alusel A. S.-i nimele arvelduskontolepingu ja

deebetkaardilepingu isikliku varalise kasu saamiseks.

Tsiviilhagid

2. AS W (hilisema ärinimega AS Q) esitas 20. novembril 2007 Põhja Politseiprefektuurile V. D. vastu tsiviilhagi, milles

avaldas, et tema nõue kostja vastu on 56 056 krooni ja 30 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kannatanu 1. veebruaril 2007 V. D.-ga laenulepingu, mille alusel laenas viimati nimetatule 20

000 krooni. V. D. lepingu järgi laenu tagastama ei asunud ja 18. septembril 2007 ütles kannatanu lepingu üles. Tsiviilhagi

esitamise ajaks on V. D. kannatanule võlgu 56 056 krooni 30 senti, millest põhinõue on 21 000 krooni, viivis 14 833

krooni, leppetrahv 12 000 krooni, intress 7023 krooni 30 senti ja trahv võlgnikule saadetud kirjade eest 1200 krooni.

3. märtsil 2011 esitas AS Q (pankrotis) (endise ärinimega AS W) pankrotihaldur tsiviilhagi täpsustuse. Selles märgiti, et

kuna kriminaalasjas varem kahtlustatavaks olnud R. S. on kannatanule tekitatud kahjust 6666 krooni 60 senti hüvitanud,

palub kannatanu oma nõude suuruseks lugeda 49 389 krooni 40 senti (3156 eurot 56 senti). Kannatanu jäi varem esitatud

seisukohtade juurde ja palus välja mõista talle tekitatud kahju hüvitisena 3156 krooni 56 senti.

Harju Maakohtu 9. jaanuari 2012. a istungil avaldas AS Q (pankrotis) pankrotihaldur kohtu küsimustele vastates, et jääb

oma nõude juurde ja soovib hüvitise väljanõudmist süüdiolevalt isikult.

3. K AS esitas 11. jaanuaril 2008 Põhja Politseiprefektuurile tsiviilhagi, milles palus mõista süüteo toime pannud isikult K

AS kasuks välja 2000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid K AS ja A. S. 18. septembril 2007 internetikeskkonnas laenulepingu, mille alusel A. S. sai

samal päeval kannatanult 2000 krooni laenu. Laenusumma tuli tagastada hiljemalt 18. oktoobriks 2007. Kriminaalasja

kohtueelse menetluse käigus on kindlaks tehtud, et A. S.-i teadmata ja tema isikuandmeid kasutades on K AS-st laenu

võtnud kolmandad isikud. Sellise tegevusega tekitati kannatanule kahju kokku 2000 krooni.

4. Y OÜ esitas 11. jaanuaril 2008 Põhja Politseiprefektuurile tsiviilhagi, milles avaldati, et Y OÜ soovib esitada 3525

krooni suuruse nõude, mis koosneb A. S.-ile 19. septembril 2007 väljastatud laenust (3000 krooni) ja laenutaotluse

käsitluskuludest (525 krooni).

5. S OÜ esitas 15. jaanuaril 2008 Põhja Politseiprefektuurile avalduse, milles märgiti, et 1. oktoobril 2007 A. S.-i nimel

SMS-laenu võtmisega on S OÜ-le tekitatud kahju 2000 krooni, ja paluti see kahjunõue rahuldada.

6. M AS esitas 24. septembril 2009 Põhja Ringkonnaprokuratuurile avalduse, milles palus määrata end kannatanuks ja

teatas, et soovib esitada kuriteo toime pannud isiku vastu 3790-kroonise tsiviilhagi.

Avaldusest nähtuvalt hõlmas nimetatud summa V. D.-le 4. veebruaril 2007 väljastatud laenusummat 3200 krooni,

käsitlustasu 520 krooni ja meeldetuletustasu 70 krooni.

7. P OÜ esitas 4. veebruaril 2010 Harju Maakohtule tsiviilhagi, milles palus hüvitada talle õigusvastaselt tekitatud kahju ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja 3675 krooni.

Hagiavalduse kohaselt esitas A. S.-i nimeline isik 19. septembril 2007 internetikeskkonnas taotluse 3000 krooni

laenamiseks. Laen väljastati samal päeval A. S.-i pangakontole. Laenusaaja oli lepingu järgi kohustatud tagastama

laenusumma koos käitlemiskuluga (675 krooni) 30 päeva jooksul, kuid pole seda senimaani teinud.

8. F OÜ esitas 11. märtsil 2010 Harju Maakohtule tsiviilhagi, milles palus mõista V. D.-lt välja laenuvõlg 7400 krooni.

Hagiavalduse kohaselt võttis V. D. 22. jaanuaril 2007 kannatanule kuulunud internetiportaali vahendusel 3000 krooni

laenu. Laenuvõtja kohustus laenusumma koos 600 krooni suuruse lepingu sõlmimise tasuga laenuvõtjale tagastama

21. veebruariks 2007. Kostja ei täitnud kannatanu ees oma lepingulisi kohustusi. Hagiavalduse esitamise ajaks võlgneb

kostja kannatanule 7400 krooni, millest põhivõlgnevus on 3600 krooni, teenustasu võlgnevusteatiste saatmise eest 300

krooni, viivis 3000 krooni ja leppetrahv 500 krooni. Kostja 7400-kroonine laenuvõlg tuleb kannatanu kasuks välja mõista,

kuna tegemist on süüteoga tekitatud kahjuga.

9. R OÜ esitas 6. mail 2010 Harju Maakohtule tsiviilhagi, milles palus süüdistatavalt välja mõista hagejale õigusvastaselt

tekitatud varalise kahju hüvitisena 12 280 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti kannatanuga laenulepingud V. D. nimel (laen 3000 krooni, laenu väljastamise tasu 690

krooni), A. D. nimel (laen 3000 krooni, laenu väljastamise tasu 690 krooni) ja A. S.-i nimel (laen 4000 krooni, laenu

väljastamise tasu 900 krooni). Neid summasid ei ole aga kannatanule tagastatud. Hagi aluseks olevad sündmused ja

tekitatud kahju on tõendatud kriminaaltoimikus kogutud tõenditega.

10. S AS (endise ärinimega S OÜ) esitas 3. märtsil 2011 Harju Maakohtule kolm tsiviilhagi, milles palus hüvitada talle

õigusvastaselt tekitatud kahju.

10.1 Esimese hagiavalduse kohaselt peteti kannatanult V. B. isikuandmeid kasutades välja laenusumma 3000 krooni. V. B.

andmeid kasutades sõlmiti hagejaga laenuleping, mille alusel väljastas hageja 26. veebruaril 2007 V. B. pangakontole 3000

krooni. Laenusumma ja intresside (700 krooni) tagastamise tähtpäev oli 28. märts 2007, kuid laenusumma on hagiavalduse

esitamise hetkeks tagastamata. Hagejale on tekitatud kahju 4700 krooni (300 eurot 38 senti), millest 3000 krooni on

laenusumma, 700 krooni intress ja 1000 krooni laenu väljastamise tasu. Hageja palub need summad kahju tekitajalt välja

mõista.

10.2 Teise hagiavalduse kohaselt peteti kannatanult A. D. isikuandmeid kasutades välja laenusumma 3000 krooni. A. D.

andmeid kasutades sõlmiti hagejaga laenuleping, mille alusel väljastas hageja 7. märtsil 2007 A. D. pangakontole 3000

krooni. Laenusumma ja intresside (700 krooni) tagastamise tähtpäev oli 6. aprill 2007, kuid laenusumma on hagiavalduse

esitamise hetkeks tagastamata. Hagejale on tekitatud kahju 4700 krooni (300 eurot 38 senti), millest 3000 krooni on

laenusumma, 700 krooni intress ja 1000 krooni laenu väljastamise tasu. Hageja palub need summad kahju tekitajalt välja

mõista.

10.3 Kolmanda hagiavalduse kohaselt peteti kannatanult A. S.-i isikuandmeid kasutades välja laenusumma 3000 krooni.

A. S.-i andmeid kasutades sõlmiti hagejaga laenuleping, mille alusel väljastas hageja 17. septembril 2007 A. S.-i

pangakontole 3000 krooni. Laenusumma ja intresside (700 krooni) tagastamise tähtpäev oli 17. oktoober 2007, kuid

laenusumma on hagiavalduse esitamise hetkeks tagastamata. Hagejale on tekitatud kahju 4700 krooni (300 eurot 38 senti),

millest 3000 krooni on laenusumma, 700 krooni intress ja 1000 krooni laenu väljastamise tasu. Hageja palub need summad

kahju tekitajalt välja mõista.

11. OÜ E esitas 9. jaanuaril 2012 Harju Maakohtule tsiviilhagi, milles palus mõista D. Krasnovilt välja põhivõlg 814 eurot

29 senti ja viivised 3209 eurot 35 senti, millele pärast 9. jaanuarit 2012 lisanduks 0,25% tähtaegselt tasumata summast iga

laenusumma tagastamisega viivitatud päeva eest.

Hagiavalduse kohaselt esitas V. D. 5. veebruaril 2007 laenutaotluse, kasutades võltsitud pangakonto väljavõtet. Samal

päeval kanti V. D. pangakontole laenusumma 14 500 krooni ehk 926 eurot 72 senti. Kuna D. Krasnov õhutas V. D.-d

võltsitud kontoväljavõtte alusel laenu võtma, vastutab ta kahju eest, mis kannatanul seoses selle laenulepingu sõlmimisega

tekkis. D. Krasnov põhjustas kannatanu pettusesse langemise ja 4023 euro 64 sendi suuruse kahju tekkimise. Selline on

9. jaanuari 2012. a seisuga V. D.-ga sõlmitud laenulepingust tulenev võlgnevus, millest põhiosa on 814 eurot 29 senti ja

viivised 3209 eurot 35 senti. D. Krasnov on kohustatud selle kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5

alusel hüvitama.

Maakohtu otsus ja apellatsioon

12. Harju Maakohtu 31. jaanuari 2012. a otsusega tunnistati D. Krasnov süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p 1 ja KarS

§ 209 lg 2 p-de 1 ja 3 - § 22 lg 2 järgi vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks; KarS § 345 lg 1 - § 22 lg 2 järgi vangistusega 4

kuuks ja KarS § 349 järgi vangistusega 3 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus D. Krasnovile liitkaristuseks

vangistuse 1 aastaks ja 6 kuuks, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha 6 kuud eelvangistust. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendas kohus D. Krasnovi karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes

D. Krasnovile kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 4 aastat 4 kuud ja 29 päeva vangistust.

Sama kohtuotsusega rahuldati täielikult või osaliselt kannatanute tsiviilhagid ja mõisteti D. Krasnovilt välja 1) 901 eurot 18

senti S AS kasuks; 2) 784 eurot 86 senti R OÜ kasuks; 3) 234 eurot 88 senti P OÜ kasuks; 4) 225 eurot 30 senti Y OÜ

kasuks; 5) 127 eurot 82 senti K AS kasuks; 6) 242 eurot 23 senti M AS kasuks; 7) 441 eurot F kasuks; 8) 127 eurot 82

senti S OÜ kasuks; 9) 191 eurot 74 senti C OÜ kasuks; 10) 3156 eurot 67 senti AS Q (endise ärinimega AS W) (pankrotis)

kasuks ning 11) 4023 eurot 65 senti OÜ E kasuks.

12.1 Tõendeid analüüsides jõudis maakohus järeldusele, et D. Krasnov on talle süüdistuses etteheidetavad teod toime

pannud. Samuti on D. Krasnovi käitumine süüdistuses õigesti kvalifitseeritud.

12.2 Seoses tsiviilhagide lahendamisega märkis maakohus muu hulgas järgmist.

12.2.1 Kohtulikul arutamisel leidis D. Krasnovi kaitsja, et kannatanute tsiviilhagid on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 150 lg 1 kohaselt aegunud. Maakohus selle seisukohaga ei nõustunud ja leidis, et praegusel juhul on kohaldatav

TsÜS § 150 lg 3, mille kohaselt aegub kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue sõltumata TsÜS § 150 lg-tes 1 ja 2

sätestatust hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Kohus tõdes, et

kahju tekitamise ajal ei pruugi õigustatud isik teada kahju tekitajat, seda eriti juhul, kui kahju on tekitatud kahju tekitajast

teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Pärast kahju tekkimist ja kohtueelset menetlust, mil kohtusse saadetakse

süüdistusakt, võib õigustatud isik eeldada, et kahju tekitajaks on süüdistatav. Samas ei pruugi kohtueelne menetlus kolme

aasta jooksul lõpule jõuda. Juhul kui õigustatud isik saab kahjust teada kahju tekkides, kuid kohustatud isikust alles kolme

aasta möödumisel kahju tekkimisest, puuduks õigustatud isikul üldse võimalus oma varalisi õigusi kaitsta. Seetõttu tuleb

kohaldada TsÜS § 150 lg-t 3. Kuna kriminaalasi saadeti kohtusse enne 1. septembrit 2011 kehtinud kriminaalmenetluse

seadustiku redaktsiooni ajal, oli kannatanutel kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse (KrMSRS) § 24 kohaselt

õigus tsiviilhagi esitada kohtuliku uurimise lõpuni. Seega ei ole tsiviilhagid kriminaalasja kohtuliku arutamise ajaks

aegunud. Hagid aeguksid alles 2017. aastal.

12.2.2 Hinnates tsiviilhagide põhjendatust, leidis maakohus kokkuvõtlikult, et tsiviilhagides nimetatud varalise kahju tekkis

kannatanutel D. Krasnovi õigusvastase käitumise tulemusena, sest kahju on tekitatud kannatanute omandi rikkumisega

VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama,

kui ta on kahju tekitamises süüdi. AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagide rahuldamisel tugines maakohus lisaks VÕS

§ 1045 lg-le 4, mille kohaselt loetakse kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja

käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Hüvitis tekitatud kahju eest tuleb

D. Krasnovilt kannatanute kasuks välja mõista.

12.2.3 Kannatanutelt väljapetetud laenusummasid ja tsiviilhagides nimetatud menetluskulusid käsitas maakohus otsese

varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 mõttes. Tsiviilhagides välja toodud intressid ja laenu käsitlustasud on aga vaadeldavad

saamata jäänud tuluna (VÕS § 128 lg 4), mida laenuandjad oleksid saanud, kui D. Krasnov ei oleks talle etteheidetavaid

tegusid toime pannud. Põhjendatud on ka viivise (VÕS § 113 lg 1) arvamine D. Krasnovi tekitatud kahju hulka. Maakohus

ei pidanud õigeks rahuldada F OÜ hagi leppetrahvi (500 krooni) nõudes, sest D. Krasnovi polnud sellest õigeaegselt

teavitatud. AS Q (pankrotis) tsiviilhagis nimetatud 12 000 krooni suuruse leppetrahvi kahjusumma hulka arvamist pidas

maakohus põhjendatuks. D. Krasnov ei ole taotlenud viivise ega leppetrahvi vähendamist, mistõttu seda ka ei tehta. Kohus

vähendas C OÜ haginõuet 150 krooni võrra, kuna nimetatud summa kohta puudus hagis selgitus. OÜ E tsiviilhagi ei

pidanud kohus põhjendatuks osas, milles kannatanu taotles viivise jätkuvat arvestamist kuni põhinõude tasumiseni.

13. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D. Krasnovi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kes taotles

maakohtu otsuse tühistamist ja D. Krasnovi õigeksmõistmist. Samuti leidis apellant, et tsiviilhagides esitatud nõuete

aegumist lahendades kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust.

Seoses kannatanute nõuete aegumisega märkis apellant muu hulgas järgmist. Käesoleva kriminaalasja eripäraks on, et see

saabus kohtu menetlusse juba 2009. a kevadel, aga sisuliselt vaadati see läbi 2012. a jaanuaris. Prokurör esitas kõik

kannatanute poolt kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagid kohtule alles 2012. a jaanuaris. Selleks ajaks olid nendes

hagides esitatud nõuded aegunud.

Ringkonnakohtu otsus

14. Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

14.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kõiki kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud ja kogumis hinnanud

ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et D. Krasnov on kogu talle esitatud süüdistuses süüdi.

14.2 Samuti juhindus maakohus tsiviilhagides esitatud nõuete aegumistähtaja kindlaksmääramisel õigustatult TsÜS § 150

lg-st 3. Praegusel juhul on mõistlik ja proportsionaalne juhinduda TsÜS § 150 lg-st 3 ja maakohus on just sellest aspektist

ning kriminaalasja eripärast tulenevalt nimetatud sätte aluseks võtnud.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

15. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni D. Krasnovi kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa, kes taotleb

nii ringkonna- kui ka maakohtu otsuse tühistamist, D. Krasnovi õigeksmõistmist ja tsiviilhagide rahuldamata jätmist.

Kassaatori põhiväited on järgmised.

15.1 D. Krasnovi süü süüdistuses nimetatud kuritegude sooritamises ei ole tõendatud, mistõttu tuleks süüdistatav õigeks

mõista.

15.2 Ringkonnakohus on ebaõigesti märkinud, et õigusvastaselt tekitatud kahjust tuleneva nõude esitamise aegumistähtaja

arvestamisel peab tuginema TsÜS § 150 lg-le 3. Tegelikult tuleb sellise nõude aegumistähtaja arvestamisel lähtuda TsÜS

§ 150 lg-s 1 sätestatud kolmeaastasest aegumistähtajast. Vähemalt osa tsiviilhagidest on esitatud kohtule hiljem kui kolm

aastat pärast seda, kui kannatanud - laene andnud firmad - oma kahjust teada said. Laenud anti 2007. a jaanuarist

oktoobrini. Kriminaalmenetlust alustati samuti 2007. aastal, kuid paljud tsiviilhagid esitati kohtule alles 2012. a jaanuaris

esimesel kohtuistungil. Järelikult on need tsiviilnõuded, mis esitati kohtule alles 2012. a jaanuaris, aegunud.

16. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust, põhjendades seda seisukohta

kokkuvõtlikult järgmiselt.

16.1 Maakohtu otsuses on põhjalikult ja jälgitavalt analüüsitud ning põhistatud D. Krasnovi süü olemasolu talle esitatud

süüdistustes. Kohus on hinnanud tõendeid kogumis, nagu seadus ette näeb.

16.2 Väär on kaitsja seisukoht, et tsiviilhagides esitatud nõuded on aegunud. Isegi kui lähtuda TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud

aegumistähtajast, nagu kaitsja õigeks peab, ei ole kannatanute nõuded aegunud. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju

õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama

kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega eeldab aegumistähtaja kulgema hakkamine seda, et kahjustatud isik

on teadlik nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Teise isiku nimel võetud laenude puhul on selge, et

õigustatud isik ei saa kahju tekkimisega ühel ajal teada ka kohustatud isikust, sest kohustatud isik varjab oma identiteeti.

Kriminaalmenetluses fikseerub asjaolu, kes on kahju hüvitamiseks kohustatud isik, kahtlustuse esitamisega. Kannatanul on

õigus tutvuda kohtutoimikuga kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Seega saab järeldada, et kannatanu saab kohustatud

isikust teada või tal on võimalus temast teada saada alles kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Seetõttu peaks

aegumistähtaeg hakkama kulgema kohtueelse menetluse lõpuleviimisest. Praeguses asjas viidi kohtueelne menetlus lõpule

7. oktoobril 2009 ja süüdistusakt koostati 29. oktoobril 2009. Seega saabunuks tsiviilhagides esitatud nõuete

aegumistähtaeg TsÜS § 150 lg 1 kohaselt alles 2012. a oktoobris.

17. Ükski kannatanu advokaadi vahendusel kassatsioonivastust ei esitanud.

18. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a määrusega anti kriminaalasi läbi vaadata Riigikohtu kriminaal- ja

tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule.

ERIKOGU SEISUKOHT

19. Erikogu peatub esmalt D. Krasnovi süüküsimusel (I). Seejärel võtab Riigikohus vaatluse alla kannatanute tsiviilhagide

lahendamise, käsitledes esmalt D. Krasnovilt raha väljamõistmist F OÜ ja C OÜ kasuks (A), seejärel OÜ E ja AS Q

(pankrotis) tsiviilhagidega seonduvat (B) ning lõpuks ülejäänud kannatanute tsiviilhagisid (C). Viimaks võtab erikogu

kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab D. Krasnovi kaitsja riigi õigusabi tasu taotluse (III).

I

20. Kassaatori väide D. Krasnovile süüksarvatud tegude tõendamatuse kohta on ilmselgelt põhjendamatu. Sisuliselt taotleb

kaitsja Riigikohtult faktiliste asjaolude tuvastamist ja kohtute kindlaks tehtud asjaolude ümberlükkamist. KrMS § 363 lg 5

kohaselt ei või aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid

kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas

kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Käesolevas asjas ei ole kohtud

tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Maakohtu otsuses on üksikasjalikult põhistatud kõiki järeldusi,

milleni kohus tõendeid hinnates ja faktilisi asjaolusid tuvastades jõudis. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu

siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Maakohtu seisukohtadega nõustus ka ringkonnakohus.

21. KrMS § 3602 lg 3 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile

süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Erikogu leiab,

et süüdistuses ja kohtuotsustes on D. Krasnovi tegudele antud ebatäpne karistusõiguslik hinnang ning sellega on

D. Krasnovi olukorda raskendatud.

22. Käesoleva otsuse punkti 1.1 esimeses alapunktis kirjeldatud tegu kvalifitseerides on kohtud omistanud D. Krasnovile

ekslikult ka KarS § 209 lg 2 p-s 3 sätestatud raskendava asjaolu, s.o teo toimepanemise isikute grupis. Süüdistuse ja

kohtuotsuste kohaselt panid D. Krasnov ja R. S. kõnealuse teo toime kihutajatena (KarS § 22 lg 2), veendes V. D.-d kui

ainukest täideviijat (KarS § 21) laenama võltsitud pangakonto väljavõtet kasutades AS-st W 20 000 krooni ja OÜ-st

E 15 000 krooni. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist

(KarS § 21 lg 2) ja et kuriteole kihutajad ega kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu ehk teisisõnu gruppi ei moodusta (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06, p 21 ja 12. novembri 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-62-07, p 15). Kuna D. Krasnov ei olnud kõnealuse teo puhul mitte täideviija, vaid kihutaja ja ta kihutas V. D.-d

üksiktäideviimisele, ei saa D. Krasnovile omistada KarS § 209 lg 2 p-s 3 nimetatud raskendavat asjaolu. Eeltoodud

põhjustel tuleb tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus D. Krasnovi süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p 3 - § 22

lg 2 järgi.

23. KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-106-04, p 9 ja 21. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-80-

11, p 11). Lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest, neeldub kihutamistegu täideviimises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

25. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-22-11, p 14). Seega hõlmab isiku süüditunnistamine KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ka

tema selliseid tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad kelmusele kihutamisena varem kelmuse toime pannud

isiku poolt (KarS § 209 lg 2 p 1 - § 22 lg 2). Seetõttu tuleb kohtuotsused tühistada ka osas, milles kohtud tunnistasid

D. Krasnovi lisaks KarS § 209 lg 2 p-le 1 süüdi ka KarS § 209 lg 2 p-de 1 - § 22 lg 2 järgi.

24. D. Krasnovile esitatud süüdistuse kohaselt esitas V. D. AS W ja OÜ E klienditeenindajatele võltsitud pangakonto

väljavõtte (vt käesoleva otsuse punkt 1.3) varalise kasu saamiseks valeandmete esitamise käigus (punkt 1.1 esimene

alapunkt). Loomuliku elukäsitluse alusel moodustas sel viisil võltsitud kontoväljavõtte kasutamine pettusliku laenutaotluse

esitamisega ühe teo KarS § 63 lg 1 mõttes. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-

15-08, p 16.) Seega KarS § 63 lg-st 1 lähtudes tuleb D. Krasnovile V. D. kelmusele ja võltsitud dokumendi kasutamisele

kihutamise eest mõista üks karistus KarS § 209 lg 2 sanktsiooni järgi. Järelikult puudus kohtutel alus mõista D. Krasnovile

KarS § 345 lg 1 - § 22 lg 2 järgi eraldi karistust. Ka selles osas tuleb kohtuotsused tühistada.

II

25. D. Krasnovi kaitsja taotleb kannatanute tsiviilhagide rahuldamata jätmist. Lähtudes sellest taotlusest ja juhindudes

KrMS § 3602 lg-st 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 668 lg-st 2, mille kohaselt ei ole Riigikohus seotud

kassatsiooni õigusliku põhjendusega, peab erikogu võimalikuks ja vajalikuks anda vaidlustatud kohtuotsustele tsiviilhagide

lahendamist puudutavas osas tervikliku hinnangu.

26. Seoses kassaatori väidetega tsiviilhagides esitatud nõuete aegumise kohta märgib erikogu sissejuhatavalt, et TsÜS § 143

kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Seega ei

saa kohus lugeda nõuet aegunuks omal algatusel. Käesolevas asjas ei selgu kaitsja poolt maakohtu istungil (kohtutoimiku

III kd, tl 191 pöördel), apellatsioonis (IV kd, tl 7-8), ringkonnakohtu istungil (IV kd, tl 26) ja kassatsioonis (IV kd, tl 47)

märgitust, milliste kannatanute nõuete puhul kaitsja aegumisele tugineb. Kaitsja leiab, et aegunud on nõuded, mis esitati

maakohtule alles 2012. a jaanuaris. Kaitsja seisukohavõttudest võib järeldada, et ta ei pea aegunuks mitte üksnes OÜ E

nõuet (vt käesoleva otsuse punkt 11), vaid ka neid nõudeid, mida kajastavad tsiviilhagid olid kannatanud esitanud juba

varem, kuid mille prokurör andis kriminaalasja arutavale kohtukoosseisule üle 9. jaanuari 2012. a kohtuistungil. Kaitsja

jätab aga täpsustamata, milliste kannatanute nõudeid ta seejuures silmas peab. Kuna erikogu asub seisukohale, et ühegi

kannatanu nõue D. Krasnovi vastu pole aegunud, puudub oht, et kaitsja eelkäsitletud ebatäpsus võiks kaasa tuua TsÜS

§ 143 nõuete rikkumise, s.o olukorra, kus aegumise tõttu jääb rahuldamata mõni nõue, mille aegumisele ei ole kohustatud

isik tuginenud. Seetõttu ei takista eelmärgitu kannatanute nõuete aegumise käsitlemist.

(A)

27. Esmalt märgib erikogu, et kohtud on ekslikult läbi vaadanud ja rahuldanud F OÜ tsiviilhagi (vt käesoleva otsuse punkt

8). See tsiviilhagi on esitatud üksnes V. D. vastu, kelle suhtes aga kriminaalmenetlus Harju Maakohtu 11. jaanuari 2012. a

määrusega KrMS § 203 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel lõpetati. Juhindudes KrMS §-st 203 ja § 274 lg-st 4, pidanuks maakohus

jätma kriminaalmenetluse lõpetamisel üksnes V. D. vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata ja selgitama kannatanule, et ta

võib hagi esitada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kui kannatanu on esitanud tsiviilhagi konkreetse

süüdistatava vastu, ei saa kohus tsiviilhagi nõuet omal algatusel teise süüdistatava vastu suunata (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-34-05, p-d 30 ja 33). Seda, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi

süüdistatavate vastu, saab eeldada vaid siis, kui kannatanu ei ole nõude adressaati täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 13). Seega puudus kohtutel seaduslik

alus suunata F OÜ poolt sõnaselgelt üksnes V. D. vastu esitatud nõue omal algatusel D. Krasnovi vastu, keda pole

kõnealuses tsiviilhagis nõude adressaadina nimetatud. Sel põhjusel tühistab erikogu nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse

osas, millega rahuldati F OÜ tsiviilhagi, ja jätab selle tsiviilhagi läbi vaatamata. F OÜ-l on õigus esitada nõue V. D. või ka

D. Krasnovi vastu tsiviilkohtumenetluse korras.

28. Ringkonnakohus ei muutnud maakohtu otsuse resolutiivosa, millega rahuldati osaliselt C OÜ (F OÜ

ärinimi 13. detsembrist 2006 kuni 20. juunini 2008) tsiviilhagi ja mõisteti D. Krasnovilt C OÜ kasuks välja 191 eurot 74

senti. Kohtuotsuse põhiosas on maakohus selgitanud, et C OÜ esitas kohtueelses menetluses tsiviilhagi 3150 krooni

nõudes, mis tulenes D. Krasnovi poolt A. S.-i nimel võetud 3000 krooni suurusest laenust. Erikogu märgib, et

kohtutoimikus ei ole sellist dokumenti, mida oleks võimalik käsitada C OÜ poolt D. Krasnovi vastu 3150 krooni nõudes

esitatud tsiviilhagina. Toimikus (II kd, tl 71) on üksnes C OÜ 8. oktoobri 2007. a vastus keskkriminaalpolitsei

järelepärimisele, milles uurimisasutus palus seoses kriminaalasja menetlemisega väljastada A. S.-i laenutaotluse andmed. C

OÜ vastus on järgmine: "Edastame Teile A. S.-i (ik ZZZZZZZZZZZ) laenutaotluse koopia. Laenutaotlus on sisestatud ja

saadetud meile 11.05.2007a interneti teel: www.xxxxxxxx.ee Laenu taotlust on võimalik meile saata ainult läbi interneti

panga, salasõna (koodide) alusel. Seisuga 08.10.2007 kuulub kliendil tasumisele veel 3150 eek." Erikogu on seisukohal, et

selline avaldus ei ole vaadeldav tsiviilhagina, sest sellest ei nähtu avaldaja tahet esitada kriminaalmenetluses kellegi vastu

konkreetne (tsiviilõiguslik) nõue. Järelikult puudus kohtutel alus menetleda C OÜ 8. oktoobri 2007. a vastust tsiviilhagina

ning mõista selle alusel D. Krasnovilt raha välja. Seetõttu tuleb kohtuotsused tühistada ka osas, millega osaliselt rahuldati C

OÜ tsiviilhagi.

(B)

29. Järgnevalt annab erikogu hinnangu AS Q (pankrotis) (endise ärinimega AS W) ja OÜ E tsiviilhagide (vt käesoleva

otsuse punktid 2 ja 11) lahendamisele.

30. Algselt oli ka AS Q (pankrotis) tsiviilhagi (vt käesoleva otsuse punkt 11) esitatud üksnes V. D. vastu. 9. jaanuari

2012. a kohtuistungil avaldas aga kannatanu pankrotihaldur kohtu küsimustele vastates, et jääb oma nõude juurde ja soovib

selle sissenõudmist "süüdiolevalt isikult" (kohtutoimiku III kd, tl 160). Erikogu hinnangul on kannatanu sellist avaldust

käesoleva kriminaalasja kontekstis võimalik käsitada varem esitatud tsiviilhagi muutmisena n-ö protokollilises vormis (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 14). Muudatuse sisuks oli seni üksnes

V. D. vastu esitatud nõude suunamine isiku vastu, kes mõistetakse süüdi teos, mis on ühtlasi AS Q (pankrotis) tsiviilhagi

aluseks. Järeldust, et tegemist oli tsiviilhagi muutmisega, kinnitab seegi, et AS Q (pankrotis) pankrotihaldur oli juba

5. jaanuaril 2012 andnud nõusoleku lõpetada V. D. suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 203 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel.

31. Kuna erinevat liiki nõuete aegumistähtajad on erinevad, tuleb aegumise lahendamiseks nõue esmalt kvalifitseerida, s.t

anda sellele õiguslik hinnang. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb

selgeks teha, mida hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende

nõuete rahuldamise eeldused (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-171-10, p 12

ja 23. mai 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-53-12, p 13). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema

astme kohtud. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima

poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. jaanuari 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40). Seejuures tuleb aga arvestada, et

kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole

tegemist üllatusliku otsusega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-144-07, p 16).

32. AS Q (pankrotis) ja OÜ E nõuded D. Krasnovi vastu põhinevad kokkuvõtlikult asjaolul, et D. Krasnov kihutas V. D.-d

taotlema kannatanutelt laenu ja kasutama selleks võltsitud pangakonto väljavõtet, mille andis V. D.-le samuti D. Krasnov.

Kohtud kvalifitseerisid D. Krasnovi kõnealuse käitumise kui kihutamise (VÕS § 1045 lg 4) kahju õigusvastasele

tekitamisele (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5). Erikogu sellise materiaalõigusliku hinnanguga ei nõustu.

33. V. D. poolt kannatanutele koos laenutaotlusega võltsitud kontoväljavõtte esitamine on käsitatav pettusena TsÜS § 94

mõttes. Tehingu teinud isik võib pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada (TsÜS § 94 lg 3). Kui tehing on seaduses sätestatud

alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu (TsÜS § 90 lg 1 teine lause). Tühistatud tehingu järgi saadu tuleb

tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (TsÜS § 90 lg 2). Lisaks võib isik, kes

on tehingu pettuse tõttu tühistanud, nõuda teiselt poolelt kahju hüvitamist TsÜS § 101 kui kahju hüvitamise erikoosseisu

järgi (kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-83-

09, p-d 10-11). Seega ei ole pettus eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema (TsÜS § 94) käsitatav õigusvastase teona

VÕS § 1043 jj mõttes. Pettuse mõjul tehingu teinud isik ei saa tehingu teiselt poolelt nõuda pettusest tingitud kahju

hüvitamist deliktiõiguslikul alusel, vaid üksnes tehingu tühistada, tema poolt üleantu alusetu rikastumise sätete alusel tagasi

nõuda ja lisaks nõuda kahju hüvitamist TsÜS § 101 alusel. Alternatiivselt võib petetu jätta tehingu tühistamata ja nõuda

teiselt poolelt selle täitmist. Eeltoodust järeldub, et V. D. pettuslik tegu AS-le Q (pankrotis) ja OÜ-le E laenutaotluse ja

võltsitud kontoväljavõtte esitamisel ei ole kvalifitseeritav kahju õigusvastase tekitamisena võlaõigusseaduse 53. peatüki

(VÕS § 1043 jj) tähenduses. Järelikult ei ole ka D. Krasnovi tegevus V. D. pettuslikule teole kihutamisel käsitatav deliktile

kihutamisena VÕS § 1045 lg 4 mõttes ning sellele sättele tuginedes D. Krasnovilt kahjuhüvitist välja mõista ei saa.

34. Samas leiab erikogu, et D. Krasnovi tegevus, mis seisnes V. D. pettusele kihutamises ja talle selleks võltsitud

kontoväljavõtte andmises, on vaadeldav iseseisva deliktina. D. Krasnovi sellise teo õigusvastasus võib tuleneda 1) VÕS

§ 1043 lg 1 p-st 8 või 2) alternatiivselt VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3 koostoimes KarS §-ga 209 ja § 22 lg-ga 2 kui

deliktiõiguslike kaitsenormidega. Juhul kui AS-le Q (pankrotis) ja OÜ-le E tekkis V. D.-ga laenulepingute sõlmimise tõttu

selline kahju, mis oli D. Krasnovi käitumisega põhjuslikus seoses ja hõlmatud D. Krasnovi rikutud kohustuse või sätte

kaitse-eesmärgist (vt ka käesoleva otsuse punkt 53 jj), on kannatanutel D. Krasnovi vastu deliktiõiguslik kahju hüvitamise

nõue.

35. Järgnevalt käsitleb erikogu küsimust, kas AS Q (pankrotis) või OÜ E võimalik deliktiõiguslik nõue D. Krasnovi vastu

on aegunud.

36. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega reguleerivad esmajoones TsÜS § 150 lg-d 1 ja 3.

TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 150 lg 3 näeb ette, et

kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne

aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

37. Väär on kohtute seisukoht, nagu võiks TsÜS § 150 lg 3 välistada sama paragrahvi esimese lõike kohaselt aegunud

nõude aegumise või nagu saaks kohus mõistlikkusest ja proportsionaalsusest lähtudes otsustada, kas konkreetsel juhul tuleb

kohaldada TsÜS § 150 lg-s 1 või lg-s 3 ette nähtud aegumistähtaega. TsÜS § 150 lg 3 sõnastusest järeldub ühemõtteliselt,

et selles sättes nimetatud aegumistähtaega tuleb kohaldada üksnes nõude puhul, mis TsÜS § 150 lg 1 järgi veel aegunud

pole. Juhul kui nõue on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud, ei oma TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatu enam tähendust. Nähes ette

maksimaalse (absoluutse) aegumistähtaja, TsÜS § 150 lg 3 üksnes piirab, mitte ei pikenda TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud

aegumistähtaega.

38. Seega peab kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumise kontrollimisel eraldi tuvastama nii aja, mil isik

kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai, kui ka aja, mil leidis aset kahju põhjustanud tegu või sündmus.

Üldjuhul on otstarbekas esmalt tuvastada, kas kahju tekitamisest on möödunud kümme aastat või enam. Kui see on nii, siis

on nõue TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud. Peaks aga kahju põhjustanud teost või sündmusest olema möödas vähem kui

kümme aastat, tuleb järgnevalt kindlaks teha, kas ajast, mil õigustatud isik sai või pidi saama teada nii kahjust kui ka kahju

hüvitama kohustatud isikust, on möödas kolm aastat või enam. Jaatav vastus sellele küsimusele tähendab, et nõue on ikkagi

aegunud (TsÜS § 150 lg 1 järgi), eitava vastuse korral aga nõue aegunud ei ole.

39. Kui TsÜS § 150 lg-s 3 ette nähtud kümneaastane maksimaalne aegumistähtaeg hakkab kulgema kahju põhjustanud teo

tegemisest või sündmuse toimumisest, siis TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud kolmeaastast n-ö subjektiivset aegumistähtaega

arvestatakse ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust.

Teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses peab hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest,

millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui

kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. TsÜS § 150 lg-s 1

sätestatud aegumistähtaja kulgu ei saa lugeda alanuks ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama kahjust ja selle

põhjustanud teost või sündmusest, kuid ta ei teadnud ega pidanudki teadma kahju hüvitama kohustatud isikust. Juhul kui

kahju hüvitamise eest vastutab solidaarselt mitu isikut, hõlmab TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgemine vaid

nõudeid nende isikute vastu, kelle hüvitamiskohustusest on kannatanu teadlik.

40. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema ka juhul, kui õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama

kohustatud isikust ei teadnud, kuid oleks pidanud teadma. Otsustamaks, kas isik konkreetsel juhul pidi kahjust ja seda

hüvitama kohustatud isikust teadma, tuleb lähtuda VÕS § 15 lg-st 4, mis sätestab, et kui isik ei teadnud õiguslikku

tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma.

41. Üldjuhul võib eeldada, et kriminaalasjas kannatanu teab või peab teadma kahju hüvitama kohustatud kahtlustatavast,

süüdistatavast või tsiviilkostjast hiljemalt ajast, mil menetleja võimaldab tal KrMS § 224 lg 2 korras tutvuda

kriminaaltoimikuga, milles sisalduvad faktilised asjaolud osutavad konkreetsele isikule kui kahju hüvitama kohustatule.

Juhul kui kannatanu jätab kriminaaltoimikuga tutvumise võimaluse kasutamata, saab TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud

aegumistähtaja kulgemise algust eitada vaid siis, kui toimikuga tutvumata jätmiseks oli mõjuv põhjus. Samas ei ole

välistatud, et kannatanu teab kahju hüvitama kohustatud isikust juba enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist, nt juhul, kui

ta on kahju põhjustanud teo vahetu tunnistaja ja tunneb teo toimepanijat. Sellisel juhul hakkab TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud

aegumistähtaeg üldiselt kulgema juba kahju põhjustanud teo toimepanemisest. Välistatud ei ole seegi, et kannatanu saab

kahju hüvitama kohustatud isikust TsÜS § 150 lg 1 mõttes teada kahju põhjustamise ja kohtueelse menetluse lõpuleviimise

vahelisel ajal, nt mõnest kriminaalmenetlusvälisest allikast. Asjaolud, millest nähtub, et kannatanu teadis või pidi teadma

kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne seda, kui tal võimaldati kriminaaltoimikuga tutvuda, peab esitama ning

tõendama kohtumenetluse pool, kes aegumisele tugineb.

42. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või

tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 4 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud

kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Avaldusena TsÜS § 160

lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

26. novembri

2007.

a

otsus

asjas

nr

3-1-1-58-07,

p

ja

tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-88-12, p 12). Nõude aegumise peatumise aja seisukohalt pole aga

tähtsust sellel, millal prokuratuur tsiviilhagi koos süüdistusaktiga (üldmenetluses) või koos kriminaaltoimikuga

(lihtmenetlustes) kohtusse saadab.

43. TsÜS § 160, sh selle paragrahvi teise lõike neljandat punkti tuleb tõlgendada nii, et see säte ei muudaks võimatuks

nõude aegumise regulatsiooni eesmärkide (sh võlgniku kaitse, õiguskindluse ja õigusrahu) saavutamist. Kui aegumise

peatamiseks piisaks pelgalt avaldusest, milles isik küll kirjeldab enda nõuet ja taotleb selle rahuldamist, kuid millest ei selgu

nõude adressaat, saaks õigustatud isik sellise avalduse esitamisega peatada nõude aegumise määratlemata isikute ringi

suhtes. See tähendaks, et nõude aegumine peatuks iga isiku suhtes, kelle vastu avalduse esitaja kunagi tulevikus otsustaks

nõude suunata. Samas ei võimaldaks selline isikustamata nõudeavaldus teavitada konkreetset nõude adressaati nõude

esitamisest ja vajadusest olla valmis õigusvaidluseks. Nõude aegumise peatumine kirjeldatud olukorras oleks vastuolus

aegumise regulatsiooni üldise mõtte ja eesmärgiga. Sel põhjusel saab ka kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagil olla nõude

aegumist peatav toime vaid juhul ja alles hetkest, kui see tsiviilhagi - kas iseseisvalt või koostoimes süüdistusaktiga -

võimaldab lisaks hagi alusele ja esemele ühemõtteliselt määratleda ka isiku(d), kelle vastu hagis toodud nõue on esitatud.

44. KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt on kannatanul õigus esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi hiljemalt

sama seadustiku § 225 lg-s 1 sätestatud tähtajaks, s.o hiljemalt kümne päeva jooksul alates sellest, kui kannatanule on

kriminaaltoimikut tutvustatud. Kriminaalasjades, milles prokuratuur on tunnistanud kohtueelse menetluse lõpuleviiduks

enne 2011. aasta 1. septembrit, võib kannatanu esitada tsiviilhagi kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus

(KrMSRS § 24), s.o ajani, mis oli tsiviilhagi esitamise lõpptähtajana ette nähtud 31. augustini 2011 kehtinud KrMS § 38

lg 1 p 2 redaktsiooni järgi. Nii enne kui ka pärast 1. septembrit 2011 kehtinud õiguse kohaselt on tsiviilhagi võimalik

esitada alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega (juhul kui pärast tsiviilhagi

esitamist alustatakse selle aluseks olevas teos kriminaalmenetlust ja tsiviilhagi esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse).

On selge, et sageli pole kannatanu kriminaalmenetluse alguses oma nõude adressaadist teadlik ega saa teda seega ka

tsiviilhagis nimeliselt välja tuua. Samas tähendab kannatanu teadmatus nõude võimalikust adressaadist deliktiõigusliku

nõude puhul seda, et nõude aegumine pole TsÜS § 150 lg 1 järgi veel alanud (küll kulgeb TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud

aegumistähtaeg). Võttes arvesse senist kohtupraktikat ja kriminaalmenetluse eripära, on erikogu arvates aktsepteeritav see,

kui kannatanu esitab uurimisasutusele või prokuratuurile sellise tsiviilhagi, milles ei ole nõude adressaati nimeliselt välja

toodud. Sellise tsiviilhagi esitamine iseenesest TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaja kulgemist ei peata ega välista ka

TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist pärast seda, kui kannatanu on kahju hüvitamiseks kohustatud

isikust teada saanud. Seejuures tuleb aga silmas pidada järgmist.

45. Pärast seda, kui kannatanu on kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saanud (nt pärast kohtueelses menetluses

kriminaaltoimikuga tutvumist), on tal võimalik oma esialgset tsiviilhagi täpsustada, nimetades ära konkreetse isiku, kelle

vastu tema nõue on suunatud. Sellisel juhul peatub tsiviilhagis toodud nõude aegumine TsÜS § 160 lg 1 või lg 2 p 4 alusel

hiljemalt tsiviilhagi täpsustamisest. Aegumine peatub tsiviilhagi täpsustuses nõude adressaadina nimetatud isiku suhtes.

Tsiviilhagi täpsustamine on erinevalt tsiviilhagi esitamisest võimalik ka pärast KrMS § 225 lg-s 1 nimetatud tähtaja

möödumist, sh kohtumenetluses. 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2631 lg 1 esimene lause sätestab, et kui koos

süüdistusaktiga on kohtusse saadetud tsiviilhagi, teeb kohus määruse tsiviilhagi menetlusse võtmiseks või tähtaja

määramiseks tsiviilhagis puuduste kõrvaldamiseks või tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Erikogu hinnangul on tsiviilhagis

selle isiku nimetamata jätmine, kelle vastu hagi on esitatud, üldjuhul käsitatav sellise puudusena, mille kõrvaldamiseks on

kohus kohustatud KrMS § 2631 lg 1 järgi kannatanule eelmenetluses tähtaja määrama. Tsiviilhagis esitatud nõude

adressaadi täpsustamiseks kannatanule tähtaja määramine, aga ka nõude adressaadi täpsustamine kannatanu enda

initsiatiivil on siiski võimalik ka kohtuliku arutamise ajal. Seejuures on tsiviilhagi menetleval kohtul võimalik juhinduda

TsMS § 3401 lg-st 1.

46. Samas, kui kohus ei ole kannatanule nõude adressaadi täpsustamiseks KrMS § 2631 lg 1 või TsMS § 3401 lg 1 alusel

tähtaega määranud, kuid tsiviilhagi ja süüdistusakti järgi on võimalik kindlaks teha, kelle vastu kannatanu nõue on

suunatud, on kohus kriminaalmenetluses pädev läbi vaatama ka tsiviilhagi, milles ei ole otseselt nimetatud isikut, kelle vastu

hagi on esitatud.

47. Kriminaalmenetluse eripära arvestades on võimalik, et kannatanu tsiviilnõude aegumine peatub TsÜS § 160 lg 2 p 4

alusel ka olukorras, kui tsiviilhagis ei ole nõude adressaati nimetatud ja kannatanu pole ka oma hagi täpsustanud. Seda

tingimusel, et tsiviilhagis esitatud nõude adressaat on ühemõtteliselt kindlaks määratav tsiviilhagi ja süüdistusakti

koostoimes ning nõude adressaadil on nende menetlusdokumentide alusel võimalik mõistlikult aru saada, milliste asjaolude

alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud. Nimelt vaadatakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbi

koos süüdistusaktis kirjeldatud kuriteo lahendamisega. Süüdistusakti sisu määrab kindlaks ka isikud, kelle vastu on

võimalik tsiviilhagi esitada. Samuti on kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi alus puutumuses süüdistusaktiga piiritletava

kriminaalmenetluse esemega, sest kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad

faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 11.) Kui süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) ja

tsiviilhagi aluses kirjeldatakse üht ja sama tegu, on isikul, kelle kohta on selle teoga seoses süüdistusakt koostatud, võimalik

süüdistusakti ja tsiviilhagi alusel tavaliselt mõista, et tsiviilhagi on esitatud tema vastu. Seda ka juhul, kui tsiviilhagis pole

nõude adressaati nimeliselt välja toodud. Mitme süüdistatava korral tuleb juhul, kui kannatanu ei ole nõude adressaati

täpsustanud ega nõuet osadeks jaganud, eeldada, et nõue on esitatud solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 13). Kõnealusel juhul peatub tsiviilhagis

määratlemata isiku vastu esitatud nõude aegumine süüdistatava(te) suhtes TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel alates süüdistusakti

koostamisest, tingimusel, et süüdistusakt ja tsiviilhagi koopia hiljem KrMS § 226 lg-tes 3 ja 7 ette nähtud korras

süüdistatava(te)le edastatakse (vrd ka TsMS § 362 lg-d 1 ja 3).

48. Enne 1. septembrit 2011, mil kehtinud seadus tsiviilhagi koopia süüdistatavale saatmist ette ei näinud, oli eelmises

punktis kirjeldatud olukorras võimalik lugeda kannatanu nõude aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel peatunuks ajast, kui

koostati süüdistusakt, mis hiljem edastati KrMS § 226 lg 3 korras süüdistatavale. Seda aga vaid tingimusel, et KrMS § 224

lg 1 alusel kaitsjale antud kriminaaltoimiku koopia sisaldas ka kannatanu nõuet kajastavat tsiviilhagi. Lisaks on

kriminaalasjades, milles kohtueelne menetlus tunnistati lõpuleviiduks enne 1. septembrit 2011, KrMS § 38 lg 1 p-st 2

(enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) ja KrMSRS §-st 24 tulenevalt võimalik, et kannatanu nõude aegumine

konkreetse süüdistatava suhtes peatus või peatub TsÜS § 160 lg 1 alusel. Seda siis, kui kannatanu esitas või esitab oma

nõude kohta enne kohtuliku arutamise lõppu maakohtule tsiviilhagi, mille aluseks on üheselt mõistetavalt mõni sellele

süüdistatavale esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu.

49. D. Krasnovi õigusvastased teod, mis on AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagide aluseks, leidsid aset 2007. aastal. Seega

ei ole TsÜS § 150 lg-s 3 ette nähtud absoluutne aegumistähtaeg veel ühegi kannatanu nõude puhul möödunud.

50. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas AS Q (pankrotis) või OÜ E nõue on siiski aegunud TsÜS § 150 lg 1 järgi. Praeguse

kriminaalasja asjaolusid arvestades puudub erikogu arvates alus kahelda prokuröri väites, et kannatanud said D. Krasnovist

kui neile tekitatud kahju hüvitama kohustatud isikust TsÜS § 150 lg 1 mõttes teada alles 2009. a oktoobris kriminaalasja

kohtueelse menetluse lõpuleviimisel, mil kannatanutel tekkis KrMS § 224 lg 2 kohaselt võimalus tutvuda

kriminaaltoimikuga. Vähemalt ei ole D. Krasnov ega tema kaitsja osutanud ühelegi faktile, mis kinnitaks, et AS Q

(pankrotis) või OÜ E oli D. Krasnovist kui kahju tekitajast teadlik juba enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist. Järelikult

tuleb kõigi kannatanute nõuete puhul TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgemist arvestada mitte varasemast

ajast kui 7. oktoobrist 2009, mil prokuratuur kohtueelse menetluse lõpuleviiduks tunnistas (kohtutoimikust ei nähtu täpselt,

millisel kuupäeval ühele või teisele kannatanule kriminaalasja materjale tutvustati või nendega tutvumiseks võimalus anti).

51. 9. jaanuaril 2012 Harju Maakohtule esitatud OÜ E tsiviilhagi (vt käesoleva otsuse punkt 11) oli esitatud D. Krasnovi

vastu. Seega peatas kõnealuse tsiviilhagi esitamine TsÜS § 160 lg 1 alusel hagis osutatud nõude aegumise. Kuna tsiviilhagi

esitamise ajaks (9. jaanuar 2012) oli ajast, mil OÜ E D. Krasnovist kui kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi

teada saama (mitte enne 7. oktoobrit 2009), möödunud vähem kui kolm aastat, ei ole OÜ E nõue TsÜS § 150 lg 1 järgi

aegunud.

52. AS Q (pankrotis) muutis algselt V. D. vastu esitatud nõude adressaati 9. jaanuaril 2012, taotledes kahjuhüvitise

väljamõistmist "süüdiolevalt isikult" (vt käesoleva otsuse punktid 2 ja 30). Erikogu hinnangul oleks maakohus pidanud

nõudma kannatanult nõude adressaadi nimelist täpsustamist. Praegusel juhul kohus seda ei teinud, vaid küsis kannatanult

üksnes, kas viimane palub tekitatud kahju "süüdiolevalt isikult" välja nõuda. Eelkirjeldatu ei tähenda siiski seda, et AS Q

(pankrotis) D. Krasnovi vastu suunatud nõude aegumine ei oleks 9. jaanuaril 2012 TsÜS § 160 lg 1 alusel peatunud.

Kannatanu tsiviilhagi aluseks olevas teos süüdistati D. Krasnovi, kes viibis ka koos kaitsjaga kohtuistungil, kus kannatanu

pankrotihaldur oma avalduse nõude adressaadi muutmise kohta tegi. Seda, et AS Q (pankrotis) nõude suunamine

D. Krasnovi vastu oli üheselt arusaadav, kinnitab seegi, et samal kohtuistungil küsitles D. Krasnovi kaitsja kannatanu

pankrotihaldurit seoses tema hagiga. Samuti ei ole süüdistatav ega kaitsja hilisemas menetluses, sh apellatsiooni- ega

kassatsioonimenetluses väitnud, nagu oleks neile jäänud arusaamatuks, et AS Q (pankrotis) tsiviilhagi on esitatud

D. Krasnovi vastu. Kuna AS Q (pankrotis) tsiviilhagis esitatud nõude aegumine peatus 9. jaanuaril 2012, s.o vähem kui

kolm aastat pärast seda, mil kannatanu sai või pidi D. Krasnovist kui kahju hüvitama kohustatud isikust teada saama, pole

ka selle kannatanu nõue aegunud.

53. Vaatamata sellele, et AS Q (pankrotis) ja OÜ E võimalikud nõuded D. Krasnovi vastu ei ole aegunud, tuleb nii maa-

kui ka ringkonnakohtu otsus nende tsiviilhagide rahuldamist puudutavas osas tühistada, sest kohtud pole kohaselt

tuvastanud kannatanute kahju ja selle ulatust.

54. Kohtud käsitasid D. Krasnovi poolt AS-le Q (pankrotis) ja OÜ-le E tekitatud kahjuna 1) kannatanute ja V. D. vahel

sõlmitud laenulepingute alusel välja makstud laenusummasid, mis on jäetud kannatanutele tagasi maksmata; 2) nendest

laenulepingutest tulenevaid tasumata kõrvalnõudeid (intressid, viivised, leppetrahvid jne).

55. Sõltumata sellest, kas käsitada D. Krasnovi tegu V. D. pettusele kihutamisel ja talle võltsitud kontoväljavõtte andmisel

õigusvastasena VÕS § 1045 lg 1 p 8 või § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja KarS § 209 ning § 22 lg 2 alusel, ei saa kannatanud

D. Krasnovilt nõuda laenulepingutest tulenevate kõrvalnõuete hüvitamist. Laenulepingutes sätestatud kõrvalnõuete täitmist

saaksid kannatanud nõuda vaid lepingute alusel laenusaajalt V. D.-lt juhul, kui kannatanud lepinguid pettuse tõttu ei tühista.

Summad, mis V. D. kõrvalnõuete katteks tasumata jättis, ei ole vaadeldavad D. Krasnovi poolt kannatanutele õigusvastaselt

tekitatud kahjuna. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on

kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Juhul kui D. Krasnov ei oleks

põhjustanud V. D. poolt pettuse abil laenulepingute sõlmimist, ei oleks kannatanutel tekkinud ka nendes lepingutes

sätestatud kõrvalnõudeid V. D. vastu. Seega ei oleks kannatanud saanud ka neid nõudeid sisse nõuda ja sel teel oma vara

suurendada. Järelikult ei ole see, et kannatanute vara V. D.-ga sõlmitud laenulepingutest tulenevate kõrvalnõuete võrra ei

suurenenud, põhjuslikus seoses D. Krasnovi õigusvastase tegevusega.

56. Iseenesest hõlmab vähemalt VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 tähenduses kõnealuse juhtumi puhul

ka kannatanu kaitsmist saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4) tekkimise eest. Selleks, et nõuda D. Krasnovilt saamata

jäänud tulu hüvitamist, oleksid kannatanud pidanud tsiviilhagides tuginema asjaolule (ja seda ka tõendama), et kui raha

poleks V. D.-le laenatud, oleks sellelt tõenäoliselt teatud summas tulu teenitud (nt V. D.-le raha laenamise tõttu jäi

sõlmimata mõni perspektiivikam laenuleping). Sellisel alusel saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet pole aga kannatanud

D. Krasnovi vastu esitanud. Ka kriminaalmenetluses tuleb järgida TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada

nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 15 ja 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 17).

57. Lugedes AS Q (pankrotis) ja OÜ E poolt V. D.-le välja makstud tagastamata laenusummad automaatselt D. Krasnovi

poolt kannatanutele tekitatud kahjuks, jätsid kohtud tähelepanuta, et mõlemal kannatanul on V. D. vastu nende samade

summade tasumisele suunatud nõue. Kannatanute selline nõue tuleneb kas laenulepingust koostoimes VÕS § 108 lg-ga 1

(kui leping kehtib) või alusetu rikastumise sätetest (kui laenuandja on lepingu pettuse tõttu tühistanud) või VÕS § 399 lg-

st 1 (kui laenuandja on laenulepingu võlgnevuse tõttu erakorraliselt üles öelnud). Kannatanute nõuded V. D. vastu ei välista

küll seda, et D. Krasnov on kannatanutele kahju põhjustanud. Samas on sellised nõuded olulised kahjuhüvitise suuruse

kindlaksmääramisel. Nimelt on Riigikohtu väljakujunenud praktikas asutud seisukohale, et kui isikul on või oli kõrvuti

rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul

viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla

vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast

väiksem. Alusetust rikastumisest (või ka näiteks lepingust) tuleneva nõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel

arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu (vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09, p 11 ja kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-41-11, p 17.3). Seega saab D. Krasnovi tekitatud kahjuna olla vaadeldav vaid see osa V. D.-le väljastatud

tagastamata laenusummadest, mida AS-l Q (pankrotis) või OÜ-l E ei ole enam reaalselt võimalik V. D.-lt nõuda. Järelikult

tuleb kahju olemasolu tuvastamiseks kindlaks teha, et AS Q (pankrotis) või OÜ E nõuded V. D. vastu on osaliselt või

täielikult väärtusetud. Kõnealuste nõuete väärtus sõltub seejuures esmajoones V. D. maksevõimest. (Vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 17.4.)

58. Erandina saaks jätta AS Q (pankrotis) või OÜ E nõude olemasolu ja väärtuse D. Krasnovilt väljamõistetava

kahjuhüvitise suuruse tuvastamisel arvestamata, kui kannatanud loovutaks oma võimaliku nõude V. D. vastu D. Krasnovile

(vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 20). Nii on Riigikohtu

tsiviilkolleegium asunud seisukohale, et kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta

loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6)

peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue omab

väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust

rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. mai 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-49-07, p 16).

59. Selleks, et kannatanud saaksid D. Krasnovilt nõuda V. D. poolt tagastamata laenusummade kahjuna hüvitamist, peaksid

nad tuginema muu hulgas asjaolule, et nende nõuded V. D. vastu on muutunud täielikult või osaliselt väärtusetuks. AS Q

(pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagides sellist asjaolu esitatud ei ole ja see fakt ei tulene ka D. Krasnovile esitatud süüdistuse

sisust. Erikogu märgib, et kannatanu tsiviilhagis peavad olema ära toodud vähemalt need hagi aluseks olevad faktilised

asjaolud, millel pole süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ja mis seega

süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad. Samuti peab süüdistatav olema

teadlik sellest, et süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike

kohustuste üle. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 15.)

60. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagid tuleks Riigikohtu otsusega rahuldamata või

läbi vaatamata jätta. Erikogu jagab kriminaalkolleegiumi varasemat seisukohta, et see, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda

kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui

kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi

vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329

lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele,

missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on

nende asjaolude tõendamise koormus. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-

79-09, p 16.) Käesolevas asjas ei ole kohtud juhtinud AS Q (pankrotis) ja OÜ E tähelepanu sellele, et nõudmaks V. D.-le

väljastatud laenusummade kahjuna hüvitamist D. Krasnovilt, tuleb kannatanutel tsiviilhagisid täpsustada ja näidata, et

nende nõuded V. D. vastu on osaliselt või täielikult väärtusetud. Seega rikkusid kohtud eespool nimetatud

selgitamiskohustust ning kannatanutel puudus piisavalt tõhus võimalus oma tsiviilhagisid kõnealuses küsimuses täpsustada.

61. Eelnevalt kirjeldatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb AS Q

(pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagid saata madalama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel arutamisel tuleb kohtul

järgida käesolevas otsuses antud juhiseid, mh määrata kannatanutele TsMS § 329 lg 4 alusel tähtaeg, toomaks esile

asjaolud, millest nähtub kannatanutel V. D. vastu olemasolevate nõuete väärtus või väärtusetus, ning esitada neid asjaolusid

kinnitavad tõendid. Kui kannatanud selleks tähtajaks oma tsiviilhagisid ei täienda, võib kohus jätta hagid TsMS § 423 lg 2

p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata.

62. Tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse

erisusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 9). TsMS § 691 p-st 2, § 692

lg-test 4 ja 5 ning § 657 lg 1 p-dest 2 ja 21 lähtudes on võimalik saata AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagid uueks

arutamiseks ringkonnakohtule, ehkki materiaal- ja menetlusõiguslikud eksimused nende tsiviilhagide lahendamisel said

alguse juba maakohtust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p-d 18.1-18.2

ja 12. mai 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 9).

(C)

63. K AS, Y OÜ, S OÜ, M AS, P OÜ, R OÜ ja S AS tsiviilhagide rahuldamine põhineb kokkuvõtlikult järgmistel kohtute

tuvastatud faktilistel asjaoludel. D. Krasnov sõlmis kannatanutega interneti teel teiste isikute nimel, kuid nende teadmata ja

nõusolekuta mitmeid laenulepinguid. Nende laenulepingute alusel kandsid kannatanud laenulepingutes nimetatud

laenusummad pangakontodele, mis kuulusid isikutele, kelle nimel D. Krasnov oli laenulepingud sõlminud. Nendelt

kontodelt kandis D. Krasnov kontoomanike isikustatud turvaelemente (internetipanga paroole) kasutades raha mõne oma

tuttava pangakontole, kust ta selle enamjaolt sularahas välja võttis või maksis tagasi varem võetud laene.

64. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et D. Krasnovi eelkirjeldatud käitumine on käsitatav VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5

järgi kvalifitseeritava deliktina. Erikogu sellise seisukohaga ei nõustu. TsÜS § 129 lg 1 kohaselt on teise isiku nimel

esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu

tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kuna laenulepingud, mis D. Krasnov kannatanutega sõlmis, olid sõlmitud teiste isikute

nimel nende eelneva nõusoleku ja hilisema heakskiiduta, olid need lepingud TsÜS § 129 lg 1 järgi tühised. TsÜS § 130

lg 2 sätestab, et kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal esindusõigust ei ole, peab ta lisaks

sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahjule hüvitama teisele poolele ka tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju.

Kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtub, et D. Krasnov oli laenulepinguid sõlmides teadlik, et isikud, kelle nimel

ta lepingud sõlmib, pole selleks oma nõusolekut andnud. Seega vastutab D. Krasnov kõnealuste laenulepingute

sõlmimisega laenuandjatest kannatanutele tekitatud kahju hüvitamise eest TsÜS § 130 lg 2 järgi. Erikogu hinnangul on

TsÜS § 130 lg 2 käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes. See tähendab, et kui teise isiku

nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal esindusõigust ei ole, tuleneb tema vastutus tehinguga tekitatud kahju

eest üksnes TsÜS § 130 lg-st 2 kui kahju hüvitamise erikoosseisust ning deliktiõiguse ega alusetu rikastumise sätted tema

suhtes ei kohaldu (kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. oktoobri 2009. a otsus asjas

nr 3-2-1-83-09, p-d 10-11).

65. Eeltoodud põhjustel tuleb muuta õiguslikku hinnangut, mille kohtud on andnud K AS, Y OÜ, S OÜ, M AS, P OÜ, R

OÜ ja S AS tsiviilhagides esitatud nõuetele. Kuna selline kvalifikatsioonimuudatus ei mõjuta menetlusosaliste

protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses ega too kaasa vajadust tuvastada uusi faktilisi asjaolusid (vt käesoleva

otsuse punkt 31), ei eelda kannatanu nõuetele uue materiaalõigusliku hinnangu andmine kohtuasja madalama astme kohtule

uueks arutamiseks saatmist.

66. TsÜS § 130 lg 2 alusel tekkivad nõuded ei ole käsitatavad kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate nõuetena, mille

aegumist reguleeriks TsÜS § 150. TsÜS § 130 lg 2 alusel tekkivate nõuete aegumistähtaja näeb ette TsÜS § 149 esimene

lause, mille järgi on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

67. Kannatanute TsÜS § 130 lg-st 2 tulenevad nõuded D. Krasnovi vastu muutusid sissenõutavaks TsÜS § 147 lg 2 ja

VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi mõistliku aja möödumisel ajast, mil kannatanutel D. Krasnovi teo tõttu kahju tekkis. Eelduslikult

muutusid kannatanute nõuded sissenõutavaks 2007. a jooksul. Sellest ajast on praeguseks möödunud vähem kui TsÜS §-

s 149 ette nähtud 10 aastat. Seega ei oleks ühegi käesoleva otsuse punktis 63 nimetatud kannatanu nõue D. Krasnovi vastu

aegunud isegi juhul, kui nõuete aegumine ei oleks peatunud. Samas leiab erikogu, et kannatanute nõuete aegumine on

kriminaalmenetluses peatunud.

68. K AS, Y OÜ, S OÜ ja M AS esitasid ajavahemikus 11. jaanuarist 2008 kuni 24. septembrini 2009 kohtueelsele

menetlejale tsiviilhagid, milles nõude adressaati nimeliselt välja ei toodud (vt käesoleva otsuse punktid 3-6). Samas on neis

tsiviilhagides osutatud samadele tegudele, mida kirjeldatakse ka 29. oktoobri 2009. a süüdistusaktis D. Krasnovile KarS

§ 209 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse sisus (vt käesoleva otsuse punkt 1.2, kus on aga süüdistuse sisu esitatud oluliselt

lühendatud kujul). Erikogu hinnangul pidi D. Krasnovile olema talle esitatud süüdistuse teksti ja tema kaitsjale edastatud

kriminaaltoimikus olevate tsiviilhagide alusel mõistetav, et K AS, Y OÜ, S OÜ ja M AS tsiviilhagid on esitatud tema vastu.

Seega saab nendes tsiviilhagides esitatud nõuete aegumise lugeda TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel D. Krasnovi suhtes peatunuks

alates süüdistusakti koostamisest 29. oktoobril 2009.

69. P OÜ, R OÜ ja S AS esitasid vastavalt 4. veebruaril 2010, 6. mail 2010 ja 3. märtsil 2011 Harju Maakohtule

tsiviilhagid, milles samuti ei olnud nõude adressaati nimeliselt välja toodud (vt käeoleva otsuse punktid 7, 9 ja 10). Osutatud

tsiviilhagide aluseks olid üheselt mõistetavalt samad teod, mida kirjeldatakse ka 29. oktoobri 2009. a süüdistusaktis

D. Krasnovile KarS § 209 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses (käesoleva otsuse punkt 1.2). Tsiviilhagide esitamise ajaks oli

süüdistusakt D. Krasnovile juba edastatud. Seega peatus käesolevas punktis nimetatud kannatanute nõuete aegumine TsÜS

§ 160 lg 1 alusel tsiviilhagide esitamise ajal, s.o 4. veebruaril 2010 (P OÜ nõue), 6. mail 2010 (R OÜ nõue) ja 3. märtsil

2011 (S AS nõue).

70. Ehkki kohtud kvalifitseerisid K AS, Y OÜ, S OÜ, M AS, P OÜ, R OÜ ja S AS nõuded ekslikult deliktiõiguslike

nõuetena, puudub alus kohtuotsuseid nende tsiviilhagide rahuldamist puudutavas osas tühistada. Tsiviilhagides ja

süüdistuses välja toodud ning kohtute tuvastatud faktilised asjaolud on piisavad, jaatamaks TsÜS § 130 lg 2 kohaldamise

eelduste olemasolu. Samuti tuleb need summad, mis kohtud D. Krasnovilt kannatanute kasuks välja mõistsid, TsÜS § 130

lg 2 järgi kahjuna hüvitada.

71. TsÜS § 130 lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise kohustuse eesmärgiks on asetada esindusõiguseta esindajaga tehingu

teinud pool olukorda, milles ta oleks olnud, kui esindajal oleks olnud esindusõigus ning temaga tehtud tehing kehtiks ja

oleks täidetud. Tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahjuna TsÜS § 130 lg 2 mõttes on käesoleval juhul käsitatavad nii

laenusummad, mis kannatanud D. Krasnovi poolt teiste isikute nimel sõlmitud lepingute alusel välja maksid, kui ka

lepingutes sätestatud viivised, intressid jm kõrvalnõuded. Seda järgmistel põhjustel.

72. Kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ei teadnud isikud, kelle nimel D. Krasnov kannatanutega laenulepingud

sõlmis, laenulepingute olemasolust. Samuti puudus kõnealustel isikutel reaalne võimalus käsutada raha, mis kannatanud

nende pangakontodele kandsid, sest D. Krasnov kandis laekunud raha kohe edasi teistele pangakontodele. Ühel juhul ei

teadnud isik, kelle nimel D. Krasnov laenu võttis, isegi laenu võtmiseks kasutatud pangakonto olemasolust, sest selle konto

avas pangas tema isikuttõendavat dokumenti kasutades D. Krasnov. Sellises olukorras ei ole laenulepingutes laenusaajatena

nimetatud isikud laenuandjatelt VÕS § 1028 ja § 1034 mõttes midagi saanud. Seetõttu ei ole laenuandjatest kannatanutel

alusetu rikastumise sätetest ega ka mujalt tulenevat õiguslikku alust nõuda laenusumma tagastamist tühistes laenulepingutes

nimetatud isikutelt, kelle kontole laenusumma kanti. Järelikult on summad, mille kannatanud D. Krasnovi poolt teiste

isikute nimel sõlmitud tühiste laenulepingute alusel välja maksid, käsitatavad kannatanute otsese varalise kahjuna (VÕS

§ 128 lg 3). Sellise kahju tekkimine on D. Krasnovi käitumisega põhjuslikus seoses ja D. Krasnov on kohustatud selle

TsÜS § 130 lg 2 alusel kannatanutele hüvitama.

73. Kuna D. Krasnovi poolt teiste isikute nimel sõlmitud laenulepingud olid TsÜS § 129 lg 1 järgi tühised, ei ole

kannatanutel TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt õigust nõuda lepingute pooltelt lepingutes sätestatud intresside jm

kõrvalnõuete tasumist. Järelikult on tühistest laenulepingutest tulenevate kõrvalnõuete näol tegemist tehingu täitmata jätmise

tõttu tekkinud kahjuga, mille D. Krasnov, kes teadis laenulepinguid sõlmides enda esindusõiguse puudumisest, on

kohustatud kannatanutele TsÜS § 130 lg 2 alusel hüvitama. Arvestades kõnealuste laenulepingute sõlmimise asjaolusid, ei

saa D. Krasnov hüvitatava kahju ulatuse vähendamiseks tugineda ka TsÜS §-le 86.

74. Eeltoodud põhjustel tuleb kohtuotsused osas, millega kohtud rahuldasid K AS, Y OÜ, S OÜ, M AS, P OÜ, R OÜ ja S

AS tsiviilhagid, muutmata jätta.

III

75. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7, TsMS § 691 p-st 2 ning KrMS § 362 p-dest 1 ja 2,

tühistab Riigikohtu erikogu nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osaliselt, saates kriminaalasja AS Q (pankrotis) ja OÜ E

tsiviilhagide lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Ülejäänud

osas, milles Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistab, teeb erikogu uue kohtuotsuse, raskendamata D. Krasnovi

olukorda.

76. Erikogu selgitab, et käesoleva kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes AS Q (pankrotis) ja

OÜ E tsiviilhagide osas D. Krasnovi suhtes tehtud süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka

(vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41).

77. D. Krasnovi kaitsja N. Lausmaa esitas Riigikohtule taotluse määrata talle D. Krasnovile kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest tasu 172 eurot 80 senti (sh käibemaks 28 eurot 80 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal

ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks pool tundi, normatiivmaterjalide läbitöötamiseks üks tund ning kassatsiooni

koostamiseks kolm tundi. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22

lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis)

punktidest 2, 3 ja 16 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb D. Krasnovi kaitsjale

kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.

Märt Rask, Jüri Ilvest, Villu Kõve

Priit Pikamäe, Tambet Tampuu