3-2-1-2-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-2-13

Määruse kuupäev

Tartu, 20. veebruar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Juri Stronfeli hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi

kaudu) vastu tervise kahjustamisega tekitatud kahju

hüvitamiseks; apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-2399

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Juri Stronfeli määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Juri Stronfel, esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi

Eesti Vabariik Tallinna Vangla kaudu (Justiitsministeeriumi

volitusel)

Asja läbivaatamise kuupäev

28. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-2399 ja

saata asi samale ringkonnakohtule Juri Stronfeli apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata osaühingule Andres Lusmägi Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks

Juri Stronfelile kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 153 eurot 60 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juri Stronfel (hageja) esitas 20. jaanuaril 2011 Harju Maakohtule hagi, milles palus Eesti

Vabariigilt välja mõista tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks 2000 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

3. Harju Maakohus jättis 10. oktoobri 2012. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus menetles

vaidlust kirjalikult lihtmenetluses. Maakohus märkis oma otsuse edasikaebamise korra juurde, et

kohus annab loa kaebuse esitamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 6. novembri 2012. a määrusega hageja apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole otsuses kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 442 lg-ga 10 andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest

tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise

loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses.

Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust

menetlema, v.a juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus

on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või

ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.

Vaidlusaluses asjas tehtud hagi mitterahuldav otsus ei ole maakohtu selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt

ebaõigelt hinnanud tõendeid.

TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Hageja

esitas maakohtusse hagi mittevaralise kahju (tervisekahju) hüvitamiseks, paludes kostjalt välja mõista

2000 eurot. Kuna hageja rahaline nõue ei ületanud 2000 eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud

hagiga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata asi uueks

lahendamiseks ringkonnakohtule. Alternatiivselt palus hageja saata asi maakohtule edasikaebamiseks

loa andmise lahendamiseks, kui Riigikohus leiab, et maakohtu otsuses edasikaebamiseks luba ei

antud, kuid otsus oli ebaselge ja võis viia hageja eksitusse.

Hageja leiab, et maakohtu otsuses on antud ühemõtteliselt luba edasikaebamiseks. Nii TsMS § 442

lg 10 kui ka TsMS § 637 lg 21 sätestavad, et edasikaebamise luba peab sisalduma otsuses. Mõlemad

sätted aga ei täpsusta seda, millises TsMS § 442 lg-s 1 nimetatud otsuse osas peab edasikaebamise

luba sisalduma. Maakohus toimis õigesti, kui lisas edasikaebamise loa vahetult edasikaebamise

korrale. Hageja ei pidanud aru saama, et kui kohtuotsuses sisaldub lause „Kohus annab loa kaebuse

esitamiseks", siis tegelikult tuleb sellest aru saada vastupidi.

6. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu. Kostja leiab, et edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine

ei ole võrdsustatav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga edasikaebamiseks. Nimetatud luba

tuleb TsMS § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et

ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on

lihtmenetluse asjaga. Seetõttu peaks maakohus sõnastama edasikaebamise loa andmise otsuses koos

viitega TsMS § 442 lg-le 10 ja TsMS § 637 lg-le 21. Praegusel juhul on maakohus märkinud

otsusesse üldise edasikaebamise korra.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja kostja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

8. Praeguses vaidluses tuleb lahendada küsimus, kas maakohus on andnud loa oma otsuse

vaidlustamiseks või mitte. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse edasikaebamise korra juures

sisalduv lause „Kohus annab loa kaebuse esitamiseks" ei ole edasikaebamise loa andmine

TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Hageja ei nõustunud määruskaebuses selle seisukohaga.

Kolleegium on oma praktikas korduvalt selgitanud, et lihtmenetluse asjas (vt TsMS § 405) ei pea

ringkonnakohus apellatsioonkaebust tingimata menetlema (vt nt 31. oktoobri 2012. a määrus asjas

nr 3-2-1-113-12, p 9). Apellatsioonkaebuse võib jätta TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata, kui

maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega

selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit. TsMS § 442 lg 10

kohaselt võib kohus lihtmenetluses tehtud asjas tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse

edasikaebamiseks.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohus ei ole praeguses asjas andnud luba

apellatsioonkaebuse esitamiseks. Õige on see, et üldise edasikaebamise korra märkimine ei ole

edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses (vt nt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a

määrus asjas nr 3-2-1-113-12, p 9; 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 6), kuid

praegusel juhul on maakohus otsuses selgelt märkinud: „Kohus annab loa kaebuse esitamiseks."

Kolleegium leiab, et sellega on maakohus andnud edasikaebamiseks loa TsMS § 442 lg 10 ja § 637

lg 21 tähenduses. On küll õige, et maakohus ei ole otsesõnu eelnimetatud sätetele viidanud, kuid

siiski on maakohus oma otsustuse edasikaebamise kohta sõnaselgelt väljendanud ning sellega on

antud pooltele luba esitada apellatsioonkaebus. Teistsugune seisukoht ei ole kooskõlas otsuses oleva

eelnimetatud lausega ning sellest tulenevalt on ringkonnakohtu seisukoht meelevaldne. Kolleegium ei

soostu ringkonnakohtuga selles, et eespool tsiteeritud lause on maakohtu selgitus kohtuotsuse peale

edasikaebamise korra kohta. Seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja hageja

apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

9. Harju Maakohtu 9. juuni 2011. a määrusega on hagejale antud riigi õigusabi. Riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 17 lg 3 ja § 20 lg 1 alusel esindas hagejat kassatsioonimenetluses vandeadvokaat

Andres Lusmägi samanimelisest advokaadibüroost. Lähtudes eeltoodust, esitas vandeadvokaat

Andres Lusmägi Riigikohtule taotluse määrata kindlaks hagejale kassatsiooniastmes osutatud riigi

õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus.

Esitatud taotlusel kohaselt soovis hageja esindaja saada tasu riigi õigusabi kulude hüvitamise eest

koos käibemaksuga 153 eurot 60 senti. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud kulutused on

põhjendatud ning RÕS § 22 lg 7 alusel tuleb määrata õigusabi osutaja riigi õigusabi tasuks 128 eurot,

millele lisandub käibemaks. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud dokumendi „Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise korra" p 13 alusel välja Eesti Advokatuur.

10. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik