3-4-1-28-12 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-28-12

Otsuse kuupäev

19. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Jaak Luik ja Jüri Põld

Kohtuasi

Riigilõivuseaduse (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012

kehtinud redaktsioonis) § 57 lõigete 1 ja 22 ning lisa 1 sätte, mis

koostoimes näevad ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle

44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti hagiavalduselt

ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu 4154 eurot 25 senti,

põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2012. a määrus

kohtuasjas nr 2-12-4380

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes

lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni

51 129 eurot 31 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4154 eurot 25 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Peeter Poolake esitas 31. jaanuaril 2012 Harju Maakohtule hagi K. T. vastu 47 952 euro 90 sendi ja

viivise väljamõistmiseks. Hageja palus jätta kohaldamata hagi esitamisel riigilõivuseadusest (RLS)

tulenev riigilõivu määr 4154 eurot 25 senti vastuolu tõttu põhiseadusega (PS) ning määrata tasumisele

kuuluvaks riigilõivuks 416 eurot. Maakohus leidis 1. veebruari 2012. aasta määruses, et riigilõivu suurus

on põhiseaduspärane, ja märkis, et määrus ei ole vaidlustatav. Maakohus andis 5. märtsi 2012. aasta

määrusega hagejale osaliselt menetlusabi ja kohustas teda tasuma hagi esitamisel riigilõivu

kuumaksetena.

2. Harju Maakohus jättis 10. augustil 2012 hagi rahuldamata. Hageja esitas maakohtu otsuse peale

4. septembril 2012 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada. Hageja

palus tühistada maakohtus taotluse rahuldamata jätmine ja see rahuldada, sh jätta põhiseadusega

vastuolu tõttu kohaldamata hagi esitamisel riigilõivuseadusest tulenev riigilõivu määr, ning määrata

tasumisele kuulnud riigilõivuks 850 eurot.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUS

3. Ringkonnakohus jättis PS § 152 lõike 1 alusel määrusega kohaldamata RLS § 57 lõiked 1 ja 22

koostoimes RLS lisaga 1, mille kohaselt tsiviilasja hinna puhul üle 44 738 euro 15 sendi kuni

51 129 eurot 31 senti tuleb hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4154 eurot 25 senti.

Kohus leidis, et sedavõrd suure lõivu nõudmine on ebaproportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgi

suhtes, mille saavutamiseks on lõiv kehtestatud.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

4. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et enne 30. juunit 2010 kehtinud riigilõivude suurused

hagihinnalt olid ebaproportsionaalsed ja tuleks seetõttu põhiseaduse vastaseks tunnistada. Praegusel

juhul on tegemist seesuguse lõivuga.

P. Poolake

5. P. Poolake nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadega ja jääb apellatsioonkaebuses esitatud

seisukohtade juurde.

K. T.

6. K. T. leiab, et hageja tasutud riigilõiv oli põhiseaduspärane. Olukorras, kus hageja sai menetlusabi, ei

olnud tema kaebeõiguse kasutamine takistatud, samuti ei olnud takistatud tema edasikaebeõigus.

Põhiseaduspäraseks tuleb lugeda tasutud riigilõiv 2496 eurot.

Õiguskantsler

7. Õiguskantsler on seisukohal, et algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ei ole lubatav.

Riigilõivu tasumise küsimus tuleb lahendada eelmenetluses. Kui kohtusse pöörduja peab riigilõivu

määra ülemäära suureks, saab ta taotleda asjassepuutuva seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist.

Seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist saab taotleda kas hagi esitamisel või hagi läbi vaatamata

jätmise määruse vaidlustamisel ringkonnakohtus 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates.

Kohtusse pöördumise piirangu õiguspärasus peaks olema selge enne kohtuasja lahendama asumist.

Pärast vaidluse lõppu menetluskulude kindlaksmääramisel võib tõstatada riigilõivu suuruse

põhiseaduspärasuse küsimuse üksnes erandlikel juhtudel, nt kaotanud pool, kelle jaoks on menetlus-

kulude küsimus aktuaalne alles vaidluse lõpus. Kuna hageja ei kasutanud seadusega ettenähtud

võimalust vaidlustada menetlusabi andmise määrus ja tõstatada esimese astme kohtus tasuda tulnud

riigilõivu suuruse põhiseaduspärasuse küsimus, ei ole tema sellekohase hiljem esitatud taotluse

läbivaatamine muus menetluses lubatav.

8. Menetlus ei ole lubatav ka apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu ettenägeva normi osas, kuna

apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtis juba uus seaduse redaktsioon, mis nägi ette madalama

riigilõivu määra.

9. Alternatiivselt leiab õiguskantsler, et 47 952 eurot 90 senti maksva hagi ja apellatsioonkaebuse

esitamiseks tasuda tulnud riigilõiv 4154 eurot 25 senti oli ülemäära kõrge ja põhiseadusega vastuolus.

Sedavõrd suure riigilõivu tasumine riivab samal ajal ka muude põhiõiguste ja -vabaduste kasutamist.

Justiitsminister

10. Justiitsministri hinnangul on säte põhiseadusega kooskõlas. Normikontroll on lubatav, vaidlustatud

säte asjassepuutuv ja formaalselt põhiseaduspärane. Säte riivab PS § 15 lõikes 1 ja §-s 32 sätestatud

põhiõiguste kaitsealasid. Riigilõivud on kehtestatud menetlusökonoomia tagamiseks, et tagada

õiguskindlus ja vältida kohtusüsteemi ülekoormust. Riigilõiv on liigsete ja ilmselt põhjendamatute

kaebuste ärahoidmiseks vältimatu. Sama efektiivset, kuid leebemat meedet ei ole. Riigilõivu üheks

eesmärgiks tsiviilasjades on riigi kohtupidamise kulutuste hüvitamine. Riigilõiv kattis kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud RLS määrades umbes 90% tsiviilkohtumenetluse kuludest. Olukorras,

kus kohus võib isiku taotlusel ta vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest või määrata

tasumise osamaksetena, ei saa pidada kõnealuseid riigilõivumäärasid ebaproportsionaalselt suureks.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

11. RLS § 57 „Hagiavalduse, avalduse ja kaebuse läbivaatamine“:

„(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või

kindla summana.

[---]

(22) Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama

palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades

apellatsioonkaebuse ulatust.“

12. Lisa

riigilõivuseaduse

juurde

„Riigilõivu

täismäärad

avalduse

esitamise

eest

tsiviilkohtumenetluses“ (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012):

Tsiviilasja hind kuni, k.a.

Riigilõivu täismäär

44 738,15

[---]

51 129,31

4 154,25

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Esmalt käsitleb kolleegium põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavust (I) ja seejärel võtab seisukoha

asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse kohta (II).

I

14. Õiguskantsler leiab, et praeguses asjas ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve lubatav, kuna riigilõivu

suurus kui kohtusse pöördumise piirangu ulatus peab olema kindlaks määratud enne kohtuasja

lahendama asumist. Ta toob välja, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 427 sätestab, et määruse

peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata, võib esitada määruskaebuse.

15. Praeguses asjas tegi maakohus 1. veebruaril 2012 määruse, millega jättis hagiavalduse käiguta ja

andis hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, leides, et tasuda tulnud riigilõivu suurus oli

põhiseaduspärane. TsMS § 660 lõikest 1 tulenevalt on määruskaebuse esitamine maakohtu määruse

peale lubatud üksnes siis, kui seadus nii ette näeb. Menetlusdokumendi puuduste kõrvaldamist

reguleerib TsMS § 3401. Säte ei näe ette võimalust vaidlustada määrust, millega antakse tähtaeg

puuduste kõrvaldamiseks. Seega ei saanud isik seadusest tulenevalt vaidlustada määrust, millega

maakohus luges tasuda tulnud riigilõivu määra põhiseaduspäraseks.

16. Maakohtu 1. veebruari 2012. a määruse järel oli hagejal valida, kas tasuda riigilõiv (mh kas selleks

taotleda menetlusabi) või jätta riigilõiv tasumata, mille tulemusel oleks hagiavaldus jäetud määrusega

läbi vaatamata. Selle määruse peale oleks isik saanud TsMS § 427 alusel esitada määruskaebuse.

Seejuures oleks isik riskinud sellega, et kohus ei vaadanukski tema asja läbi ja tema väidetavad õigused

jäänuks kaitseta.

17. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus hageja tugines esimese astme kohtus riigilõivu määra

põhiseadusvastasusele, kuid kohus temaga ei nõustunud, ei ole hagejale ette heidetav see, et ta ei

riskinud sellega, et tema õigused jääksid kaitseta. Apellatsioonimenetluses saab isik tugineda sellele, et

esimese astme kohus on rikkunud õigusnormi, sh menetlusnormi ebaõigesti kohaldanud (TsMS § 631

lõiked 1 ja 2). Menetlusnormi ebaõigeks kohaldamiseks on ka see, kui kohus määrab riigilõivu suuruse

valesti. Eeltoodud asjaoludest lähtuvalt leiab kolleegium, et hageja sai hagiavalduselt tasuda tulnud

riigilõivu põhiseadusvastasusele tugineda ka apellatsioonimenetluses.

18. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõike 1 kohaselt on kohtu

algatatud normikontrolli eelduseks, et kohaldamata on jäetud asjassepuutuv norm. Norm on

asjassepuutuv siis, kui kohus peab normi põhiseadusvastasuse korral otsustama teisiti kui normi

põhiseaduspärasuse korral.

19. Hagi esitati kohtule 31. jaanuaril 2012. Sel ajal kehtis riigilõivuseadus redaktsioonis, mille § 57

lõige 1 ja lisa 1 nägid koosmõjus 47 952 euro 90 sendi suuruse hagihinna puhul hagi esitamisel ette

riigilõivu määra 4154 eurot 25 senti (vt otsuse punktid 11–12). Need sätted oma koosmõjus jättis

Tallinna Ringkonnakohus põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata. Tegemist on asjassepuutuvate

sätetega.

20. Teiseks jättis Tallinna Ringkonnakohus kohaldamata sama redaktsiooni RLS § 57 lõike 22

koosmõjus lisaga 1, mis nägi ette 47 952 euro 90 sendi suuruse hagihinna puhul apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu määra 4154 eurot 25 senti. See redaktsioon kehtis kuni 30. juunini 2012.

Apellatsioonkaebus esitati 4. septembril 2012. Sel ajal ei kehtinud enam viidatud redaktsioon ja

kehtestatud olid uued, madalamad riigilõivu määrad. Järelikult ei pidanud kohus kohaldama RLS § 57

lõiget 22 koostoimes lisaga 1 eelviidatud redaktsioonis ning norm ei ole praeguses asjas asjassepuutuv.

21. Lähtuvalt eeltoodust peab kolleegium põhiseaduslikkuse järelevalve asja lubatavaks üksnes

hagiavalduselt tasuda tulnud riigilõivu määra reguleerivate sätete osas.

II

22. Edasi analüüsib kolleegium sätte põhiseaduspärasust, leides riivatud põhiõiguse ja riive eesmärgi,

kontrollides formaalset ja materiaalset põhiseaduspärasust.

23. Hageja kasutas hagiavaldust esitades PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Õigus saada kohtulikku kaitset hõlmab nii isiku õigust

pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste

kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse.

24. Õiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012.

aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 22.1). Kui isik ei ole kohtusse pöördumisel nõutavat riigilõivu

tasunud, on asja menetlusse võtmine takistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus ka isiku väidetud

õiguste rikkumist. Seega riivab hagi esitamisel nõutava riigilõivu määr PS § 15 lõike 1 esimeses lauses

sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda.

25. Kuna PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seaduse-

reservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või

põhiseaduslikke väärtusi. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid,

arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 9. mai 2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; 3. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr

3-4-1-3-08, punkt 5).

26. Riigilõivu tasumise kohustus ja selle määr on sätestatud seadusega, kohaldamata jäetud säte on

üheselt mõistetav ja ei ole teada, et selle vastuvõtmisel oleks rikutud ette nähtud menetlusreegleid.

Seega on säte formaalselt põhiseaduspärane.

27. Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne

põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne, ning seejärel sellest, kas

legitiimse

eesmärgi

saavutamiseks

toime

pandud

riive

on

proportsionaalne

(Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punkt 20).

28. Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja

õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta

otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25).

29. Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on

vältida muu hulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste

menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele

tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses

riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille

tulemusena väheneb ka läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade

läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega

seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet (vt ka Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta

otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.3).

30. Üldkogu on leidnud, et tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste

kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava)

kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse

riivena (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5).

31. Järelikult tuleb hinnata, kas nõue tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni

51 129 eurot 31 senti hagiavalduselt riigilõivu 4154 eurot 25 senti on proportsionaalne meede

ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks.

32. Kuna sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on

vaieldamatult ebaproportsionaalne vaid abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi

saavutamist, on vaidlusalune riigilõiv sobiv meede menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. Samuti

katab riigilõiv õigusemõistmise kulusid (vt mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 42).

33. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava

abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 43). RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga

1 sätestatud suuruses riigilõiv ei ole vajalik meede ei menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega

menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks.

34. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esitatud arvamusest asjas nr 3-2-1-67-11 (vt Riigikohtu üldkogu 6.

märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 10.1) tuleneb, et Justiitsministeeriumi andmetel oli

2010. aastal ühe tsiviilasja menetlemise keskmine arvestuslik kulu maakohtus 285 eurot. Praegusel juhul

on tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti ette nähtud kohustus tasuda

4154 eurot 25 senti riigilõivu. Seega ületab asjassepuutuv riigilõivu määr eeldatavat asja menetlemise

kulu maakohtus üle kümne korra. Isegi arvestades sellega, et praeguseks võib olla tsiviilasja

läbivaatamise keskmine kulu maakohtus mõnevõrra kõrgem, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem

riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav (vt

mutatis mutandis Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.5).

Seetõttu ei saa 4154 euro 25 sendi suurust riigilõivu pidada vajalikuks meetmeks, tagamaks

menetlusosaliste osalemist menetluskulude kandmisel olukorras, kus hagi menetlemise kulusid

maakohtus on võimalik katta märkimisväärselt madalama ning seega kohtusse pöörduda soovivaid

isikuid vähem koormava riigilõivuga.

35. Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb silmas pidada, et kuigi kõrgemad riigilõivud võivad suuremal

määral hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast, toovad nad endaga kaasa ka

suuremal hulgal menetlusabi taotlusi. Ka praeguses asjas taotles hageja menetlusabi. Menetlusabi

taotlusi menetledes kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele

ning kõrge riigilõiv ei aita seetõttu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 45).

36. Riigikohus on korduvalt leidnud, et enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes

1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja

menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures

vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (vt nt Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-

3-1-22-11, punktid 31.1 ja 31.4). Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel tuli

47 952 euro 90 sendi suuruse hagihinna korral tasuda riigilõivu 2029 eurot 19 senti ehk umbes poole

vähem. Seetõttu ei ole tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti kohustus

tasuda hagiavalduselt 4154 eurot 25 senti riigilõivu menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne

meede.

37. Eeltoodud põhjustel riivab sellise tsiviilasja hinnaga seotud kohustus tasuda 4154 eurot 25 senti

riigilõivu ebaproportsionaalselt PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe kohtusse pöördumise õigust ning on

seetõttu põhiseadusega vastuolus.

38. Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel, et 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012

kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1

olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot

31 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4154 eurot 25 senti.

Märt Rask, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Jaak Luik, Jüri Põld