3-1-1-18-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-18-13

Määruse kuupäev

18. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Harry Mäkkeri süüdistuses KarS § 291 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2012. a määrus

kriminaalasjas nr 1-11-13127

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör

Leelet Kivioja, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Harry Mäkkeri kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne

Vissak

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. veebruar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2012. a määrus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata määruskaebemenetluses Harry Mäkkerile osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le

Advokaadibüroo Sirje Must makstavaks tasuks 115 (ükssada viisteist) eurot 20 senti (sh

käibemaks 19 eurot 20 senti). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harry Mäkker anti üldmenetluses kohtu alla süüdistatuna KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises.

2. Harju Maakohtu 9. augusti 2012. a istungil, pärast seda, kui kohus oli vastavalt KrMS §-le 305

teatanud kohtuotsuse kuulutamise aja, küsis kohtuistungil prokurörina osalenud ringkonnaprokurör

Leelet Kivioja kohtult järgmist: "Mul on küsimus. Prokuröri abi võib ka tulla kuulama või?"

Kohtunik vastas sellele küsimusele jaatavalt. (9. augusti 2012. a kohtuistungi helisalvestis, kell

12.45.22-12.45.26.)

3. Harju Maakohtu 14. augusti 2012. a otsusega mõisteti H. Mäkker KarS § 291 järgi õigeks.

Maakohtu

otsuse

kuulutamisel

osales

lisaks

süüdistatavale

ja

kaitsjale

ka

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Vahur Verte.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid kannatanu esindaja vandeadvokaat Rein Laid

ja prokuratuur. Prokuratuuri apellatsiooni, nagu ka sellele eelnenud apellatsiooniteate, allkirjastas

prokuröri abi V. Verte.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2012. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi

saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Sama määrusega mõisteti Eesti

Vabariigilt H. Mäkkeri kasuks välja 504 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu

katteks.

5.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 339 lg 1 p-s 4 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. KrMS § 270 lg 1 sätestab prokuröri kohustusliku

osavõtu kohtuistungist. Kohtulik arutamine hõlmab endas kohtuistungi rakendamist, kohtulikku

uurimist, süüdistatava viimast sõna, kohtuotsuse tegemist ja ka selle kuulutamist (Riigikohtu otsus

asjas nr 3-1-1-106-06, p 8.2). Käesoleva kriminaalasja kohtulikust arutamisest maakohtus võttis kuni

kohtuotsuse kuulutamiseni osa ringkonnaprokurör L. Kivioja. Kohtuotsuse kuulutamisele

ringkonnaprokurör ei ilmunud ja otsuse kuulutamisel viibis prokuröri abi V. Verte.

Prokuratuuriseaduse (ProkS) § 7 lg 2 kohaselt võib prokuröri abi täita prokurörile pandud ülesandeid

üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjade kohtulikus menetluses ulatuses, milleks on teda

konkreetses kriminaalasjas volitanud kõrgemalseisev prokurör. Kuna seadus nõuab prokuröri abi

osalemiseks üldkorras arutatavas kriminaalasjas kõrgemalseisva prokuröri volitust, siis peab see

volitus olema kohtuistungil kontrollitav ja arusaadav ka teistele kohtumenetluse pooltele.

14. augusti 2012. a kohtuistungil ei ole maakohus V. Verte volitusi kontrollinud, prokuröri abi ei ole

kõrgemalseisva prokuröri volitust esitanud ega enda volituste olemasolule viidanud. Sellist olukorda

tuleb

tõlgendada

kui

kohtulikku

arutamist

prokuröri

osavõtuta,

mis

on

käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 4 mõttes. KrMS § 341 lg 1 kohaselt

tuleb ringkonnakohtul sellise rikkumise tuvastamise korral maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi

maakohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks saata.

5.2 Eeltoodud põhjustel ei olnud prokuröri abil ka õigust apellatsiooniteate ja apellatsiooni

esitamiseks.

5.3 Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise tõttu ei käsitlenud ringkonnakohus

apellatsioonides esitatud väiteid.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuur,

taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks

arutamiseks. Määruskaebuse põhjendused on järgmised.

6.1 9. augusti 2012. a kohtuistungi lõpus vastas maakohus jaatavalt prokuröri küsimusele, kas

kohtuotsuse kuulutamisele võib tulla prokuröri abi. Seega oli prokuröri abil volitus kohtuotsuse

kuulutamisel osalemiseks. Teised kohtumenetluse pooled olid sellest teadlikud ega esitanud

kohtuistungil vastuväiteid. Niisiis on ekslik ringkonnakohtu järeldus, et prokuröri abil ei olnud

kriminaalasjas osalemiseks kõrgemalseisva prokuröri volitust, volitus ei olnud kohtuistungil

kontrollitav ega teistele kohtumenetluse pooltele arusaadav. Järelikult ei saa rääkida ka

kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest.

6.2 Prokuratuur ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et prokuröri abil polnud õigust

apellatsiooniteate ja apellatsiooni esitamiseks. KrMS § 318 lg 1 kohaselt on apellatsiooniõigusega

isikuks kohtumenetluse pool ehk isik, kes oli õigustatud osalema ka esimese astme kohtu menetluses.

KrMS § 17 lg 1 kohaselt on kohtumenetluse pooleks prokuratuur. Prokuratuuri volitusi

kriminaalmenetluses teostab prokuratuuri nimel prokurör ja tema toimingud on oma õigusliku

kehtivuse poolest vaadeldavad samaväärsena asutuse omadega, kusjuures nende kehtivus väljapoole

ei sõltu sellest, kas need on vastuolus sisemiste reeglitega. Selline regulatsioon lähtub muu hulgas

õiguskindluse printsiibist, sest kohtu jaoks peab iga prokuröri avaldus olema vaadeldav prokuratuuri

ametliku seisukohana, hoolimata sellest, kas see ka tegelikult on prokuratuurisiseste korraldustega

kooskõlas. Sellest tulenevalt ei ole vaja ka konkreetseid korraldusi või volitusi kindlate

ametitoimingute tegemiseks, piisab sellest, kui prokurör kuulub mingisse kindlasse prokuratuuri.

Käesoleval juhul oli prokuröri abil apellatsiooni esitamiseks nii ringkonnaprokurör L. Kivioja

nõusolek kui ka korraldus (s.o volitus). Kuna prokuröri abil oli olemas volitus maakohtu otsuse

kuulutamisel osalemiseks, oli tal sellest tulenevalt ka õigus vajadusel otsust vaidlustada. Asjaolu, et

prokuröri abi ei esitanud kohtule kirjalikku volitust, ei tähenda, et volitus üldse puudunuks. Volikirja

nõue ei ole tuletatav ei ProkS § 7 lg-st 2 ega KrMS §-st 318. Juhul, kui ringkonnakohus oleks

leidnud, et apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole selleks apellatsiooniõigust, siis tulnuks

apellatsioon KrMS § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Seda pole aga ringkonnakohus teinud.

7. Vastuses määruskaebusele leiab H. Mäkkeri kaitsja Anne Vissak järgmist. Kõnealusel juhul ei

toimunud kohtulik arutelu ilma prokurörita, vaid kohtuotsuse kuulutamisel, apellatsiooniteate

esitamisel ja apellatsiooni esitamisel on osalenud prokuröri abi, kellel ei olnud selleks õigust. Isegi

kui aktsepteerida ringkonnaprokuröri seisukohta, et arvestada tuleb helisalvestist, millest nähtub, et

kohus lubas prokuröri abil kohtuotsuse kuulutamisel osaleda, ei nähtu sellist aktsepti

apellatsiooniteate ja apellatsiooni esitamiseks. Seega vähemasti kahel viimasel juhul osales prokurör

ilma volituseta. Kaitsja on seisukohal, et apellatsiooni esitas isik, kellel ei olnud selleks õigust ning

seega kuulub kohaldamisele KrMS § 323 lg 2 p 2. Tallinna Ringkonnakohus oleks pidanud juba

eelmenetluses tuvastama, et isik, kes on esitanud apellatsiooni, ei oma apellatsiooniõigust, ja jätma

apellatsiooni KrMS § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus tuvastas ekslikult nii KrMS § 339 lg 1 p-s 4 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise (I) kui ka prokuröri abil V. Vertel apellatsiooni esitamise õiguse puudumise (II).

Samas märgib kolleegium, et olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et prokuröri abil puudus

apellatsiooniteate ja apellatsiooni esitamise õigus, tulnuks ringkonnakohtul apellatsioon KrMS § 326

lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. Apellatsiooniõiguseta isiku apellatsiooni alusel ei ole

ringkonnakohtul võimalik tuvastada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega maakohtu otsust

tühistada.

I

9. KrMS § 339 lg 1 p 4 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui prokurör ei ole

kohtumenetluses osalenud, kuigi prokuröri osavõtt oli kohustuslik. Tulenevalt KrMS § 270 lg-st 1 on

prokuröri osavõtt kohtuistungist üldjuhul kohustuslik kohtuliku arutamise kõigis staadiumides, seega

ka

kohtuotsuse

kuulutamisel,

mis

on

kohtuliku

arutamise

osa

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-106-06, p 8.2). Erandina ei ole prokurör

KrMS § 236 lg 4, § 246 lg 3 ja § 2564 lg 5 kohaselt kohustatud osalema kohtuotsuse kuulutamisel

lühi-, kokkuleppe- ja kiirmenetluses. Kuna käesolevat kriminaalasja arutati üldmenetluse korras, oli

prokuröri osavõtt 14. augustil 2012 toimunud kohtuotsuse kuulutamisest kohustuslik.

10. KrMS § 30 lg 1 kohaselt esindab riiklikku süüdistust kohtus prokuratuur. KrMS § 17 lg 1 järgi on

süüdistatava, kaitsja, kannatanu, tsiviilkostja ja kolmanda isiku kõrval kohtumenetluse pooleks

prokuratuur. Tulenevalt KrMS § 30 lg-st 2 teostab prokurör kriminaalmenetluses prokuratuuri

volitusi. Seega ei ole prokuratuuri kui kriminaalkohtumenetluse poole menetluslikud õigused ja

kohustused seotud konkreetse prokuröri isikuga, vaid kuuluvad prokuratuurile tervikuna. Prokurör

üksnes teostab prokuratuuri volitusi (KrMS § 30 lg 2), olles seega sisuliselt vaid prokuratuuri

esindaja. Sellisena on prokuröril kohtumenetluses prokuratuuri õigused ja kohustused ning tema

menetlustoimingud loetakse tehtuks prokuratuuri poolt. Üldjuhul ei näe seadus ette, et prokurör peaks

kriminaalkohtumenetluses tõendama oma volitusi konkreetses kriminaalasjas prokuratuuri esindada.

Samuti ei määratle seadus konkreetses kriminaalasjas esindusõiguslike prokuröride ringi. Seega

sõltumata prokuratuuri sisemisest töökorraldusest ja ülesannete jaotusest on n-ö välissuhtes (s.o

suhtes teiste kohtumenetluse poolte ja kohtuga) reeglina iga prokurör pädev esindama prokuratuuri

mis tahes kriminaalasjas. See tähendab, et kohtul ja teistel kohtumenetluse pooltel puudub üldjuhul

alus nõuda, et menetluses osalev prokurör tõendaks oma volitusi konkreetse kriminaalasjaga tegeleda.

Samas ei ole prokuratuuril võimalik hilisemas menetluses tugineda asjaolule, et prokurör, kes

prokuratuuri nimel mingi menetlustoimingu tegi, ei olnud pädev selles asjas prokuratuuri esindama

või konkreetset menetluslikku sammu astuma.

11. KrMS § 30 lg-st 2 järeldub, et prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses saab teostada üksnes

prokurör ja prokuratuur ei saa selleks volitada mõnda muud isikut (nt advokaati). Vaatamata ProkS

§ 2 lg 1 mõneti ebaõnnestunud sõnastusele on prokuratuuriseaduse süstemaatilise tõlgendamise

pinnalt siiski üheselt mõistetav, et prokuröri mõiste hõlmab ka prokuröri abi (ProkS § 7). Siiski on

seadusandja prokuröri abi pädevust kriminaalmenetluses piiranud tingimusega, et prokuröri abi võib

täita prokurörile pandud ülesandeid üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjade kohtulikus

menetluses ulatuses, milleks on teda konkreetses kriminaalmenetluses volitanud kõrgemalseisev

prokurör (ProkS § 7 lg 2). Prokuröri abi on seega pädev teostama üldkorras kohtusse saadetud

kriminaalasjas prokuratuuri menetluslikke õigusi ja täitma prokuratuuri kohustusi üksnes juhul, kui

kõrgemalseisev prokurör on talle selleks volituse andnud, ja vaid ulatuses, mis ei välju antud volituse

piiridest. Eeltoodust tuleneb loogiliselt ka järeldus, et kohtul ja menetlusosalistel peab olema

võimalik kontrollida, kas prokuröri abi on igal konkreetsel juhul kõrgemalseisva prokuröri poolt

volitatud prokuratuuri esindama või mitte, samuti prokuröri abi volituste ulatust.

12. ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud kõrgemalseisva prokuröri volituse puhul tuleb eristada ühelt poolt

selle andmist kui prokuratuuri-sisest õigustoimingut ja teisalt prokuröri abi esindusõiguse tõendamist

kohtule. ProkS § 7 lg-s 2 ette nähtud volituse andmiseks on vajalik ja samas ka piisav kõrgemalseisva

prokuröri korraldus prokuröri abile konkreetse(te) prokuratuuri menetluslike õiguste ja kohustuste

teostamiseks üldmenetluses. Seadus ei näe ette, et selline korraldus peaks olema vormistatud

kirjalikult. Seega on prokuröri abi ProkS § 7 lg 2 järgi pädev teostama üldkorras kohtusse saadetud

kriminaalasjas prokuratuuri menetluslikke õigusi ja täitma prokuratuuri kohustusi ka juhul, kui ta on

saanud selleks kõrgemalseisvalt prokurörilt suulise korralduse.

13. Selleks, et prokuröri abi õigus üldmenetluses prokuratuuri esindada, samuti selle ulatus oleks

kohtule ja kohtumenetluse pooltele nähtav, peab prokuratuur ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituse

andmist kohtus tõendama. Kriminaalmenetluse seadustik prokuröri abi volituste tõendamise korda ei

reguleeri. Lähtudes analoogia korras tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 221, leiab kolleegium, et

prokuröri abi õigust üldmenetluses kohtus prokuratuuri esindada tõendab kas talle kõrgemalseisva

prokuröri poolt antud volikiri (või ka kirjalik korraldus teatud ülesannete täitmiseks) või

kõrgemalseisva prokuröri poolt kohtuistungil suuliselt antud ja protokollitud või KrMS § 156 korras

helisalvestatud volitus. Lisaks sellele võib kõrgemalseisva prokuröri volituse olemasolu nähtuda tema

allkirjastatud menetlusdokumentidest (nt apellatsioonist või määruskaebusest).

14. ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volitus peab hõlmama nii prokuröri abi nime, kellele kõrgemalseisev

prokurör prokuratuuri esindamise õiguse annab, kui ka selgelt määratletud ulatust, milles prokuröri

abi konkreetses kriminaalasjas prokuratuuri ülesandeid täita võib.

15. Eeltoodust järeldub muu hulgas, et see, kui prokuratuur ei esita kohtule nõuetekohast tõendit

prokuröri abil ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituste olemasolu kohta, ei tähenda automaatselt seda, et

prokuröri abil puudub õigus üldmenetluses prokuröri ülesandeid täita. Kõnealuses olukorras tuleb

kohtul enne prokuröri abi esindusõiguse puudumise sedastamist täiendavalt kontrollida, kas

kõrgemalseisev prokurör on prokuröri abile ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituse andnud.

16. Käesolevas kriminaalasjas leiab ringkonnaprokurör L. Kivioja, et tema poolt Harju

Maakohtu 9. augusti 2012. a istungil pärast kohtuotsuse kuulutamise aja teatavaks tegemist esitatud

küsimusest - "Prokuröri abi võib ka tulla kuulama või?" - on piisava selgusega nähtav, et prokuröri

abi V. Vertele oli antud ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volitus nii maakohtu istungil kohtuotsuse

kuulutamisel osalemiseks kui ka maakohtu otsuse peale prokuratuuri apellatsiooni esitamiseks.

Sellise seisukohaga ei ole võimalik nõustuda.

17. Selleks, et muuta üheselt nähtavaks V. Verte õigus esindada prokuratuuri maakohtu otsuse

kuulutamisel, pidanuks ringkonnaprokurör kohtuistungil tehtud avalduses talle ka nimeliselt osutama,

mitte rääkima abstraktselt "prokuröri abist". Kõrgemalseisva prokuröri poolt ProkS § 7 lg 2 alusel

antav volitus ei saa hõlmata kõiki ametisolevaid prokuröri abisid, vaid üksnes ühte või mitut

nimeliselt määratletud prokuröri abi. Seega peab ka kõrgemalseisva prokuröri poolt kohtule esitatav

kirjalik või suuline kinnitus prokuröri abil ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituste olemasolu kohta

sisaldama konkreetse(te) prokuröri abi(de) nime(sid), kellele volitus on antud või antakse.

Kõrgemalseisev prokurör ei saa lähtuda sellest, et tema avaldus abstraktselt prokuröri abile volituse

andmise kohta on üheselt mõistetav kui volituste andmine sellele prokuröri abile, kes tegutseb

avalduse tegija juhendamisel. See, milline prokuröri abi millise kõrgemalseisva prokuröri

juhendamisel tegutseb, on prokuratuuri sisemise töökorralduse küsimus ega ole piisava selgusega

väljapoole nähtav. Ühtlasi ei välista seadus võimalust, et kõrgemalseisev prokurör annab vähemalt

välissuhtes kehtivalt ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituse ka sellisele prokuröri abile, kes ei tegutse

tema juhendamisel.

18. Lisaks eeltoodule oli ringkonnaprokuröri poolt maakohtu 9. augusti 2012. a istungil tehtud

avaldus ebaselgelt sõnastatud. Ehkki seda ei saa pidada otseselt veaks, on ebakorrektne formuleerida

kinnitus prokuröri abile ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituse andmine küsilausena. Seaduse kohaselt

on see, kas volitada teatud üldmenetluse toiminguteks kohtus prokuröri abi või mitte, prokuratuuri

(kõrgemalseisva prokuröri) otsustada ega eelda kohtu nõusolekut.

19. Vaatamata eeltoodule ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud ringkonnakohtu otsustus

kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks saata.

20. Nagu eelnevalt märgitud, ei tähenda see, kui prokuratuur ei esita kohtule nõuetekohast tõendit

prokuröri abil ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituste olemasolu kohta, veel seda, et prokuröri abil

puudub ka tegelikult volitus üldmenetluses prokuröri ülesandeid täita. Olukorras, kus ringkonnakohus

leidis, et asjas puuduvad nõuetekohased tõendid V. Verte volituse kohta täita maakohtu otsuse

kuulutamisel prokuröri ülesandeid, tulnuks nende volituste olemasolu kohtumenetluse käigus

kontrollida, esitades prokuratuurile asjakohase järelepärimise. Siinkohal tuleb silmas pidada sedagi,

et ProkS § 7 lg 2 eesmärk on riikliku süüdistuse huvide kaitse ja seega saab vajalike volitusteta

prokuröri abi osalemine üldmenetluses kahjustada üksnes prokuratuuri, mitte menetlusosaliste huve.

Seega on põhimõtteliselt lubatav seegi, kui prokuratuur prokuröri abi tegevuse tagantjärele heaks

kiidab.

21. Hiljemalt Riigikohtule esitatud määruskaebusest, mille on allkirjastanud ringkonnaprokurör

L. Kivioja, nähtub, et kõrgemalseisev prokurör andis V. Vertele volituse täita maakohtu otsuse

kuulutamisel prokuröri ülesandeid. Seega on praeguseks selge, et maakohtu otsuse kuulutamisel

osales selleks pädev prokurör.

II

22. Ringkonnaprokuröri poolt maakohtu 9. augusti 2012. a istungil esitatud küsimusest ei ole

võimalik välja lugeda, et V. Vertele kõrgemalseisva prokuröri poolt antud või antav volitus hõlmaks

ka maakohtu otsuse peale apellatsiooniteate ja apellatsiooni esitamist. Isegi kui ringkonnaprokurör

oleks maakohtus avaldanud, et ta volitab prokuröri abi apellatsiooniteadet ja apellatsiooni esitama,

pidanuks viide sellisele avaldusele sisalduma ka apellatsioonis endas, sest vastasel korral polnuks

prokuröri abi pädevus ringkonnakohtule piisavalt äratuntav. Veelgi korrektsem olnuks lisada

prokuröri abi allkirjastatud apellatsioonile kõrgemalseisva prokuröri volikiri. Praeguses asjas midagi

sellist ei tehtud. Seega jättis prokuratuur apellatsiooni esitamise ajaks nõuetekohaselt tõendamata

V. Verte õiguse prokuratuuri nimel apellatsiooniõigust teostada.

23. Samas ei tähenda prokuratuuri minetused V. Verte esindusõiguse tõendamisel seda, et

ringkonnakohtule oleks apellatsiooni esitanud isik, kellel selleks KrMS § 318 kohaselt õigust ei ole.

KrMS § 318 lg 1 järgi on apellatsiooniõigus kohtumenetluse pooltel. KrMS § 17 lg 1 nimetab

kohtumenetluse poolena prokuratuuri. Seega on prokuratuuril üldjuhul apellatsiooniõigus. Juhul kui

ringkonnakohus leiab, et prokuratuur ei ole tõendanud, et prokuratuuri apellatsiooni allkirjastanud

prokuröri abil on ProkS § 7 lg-st 2 tulenevalt õigus apellatsiooniõiguse teostamisel prokuratuuri

esindada, tuleb apellatsioon KrMS § 326 lg 1 ja § 321 lg 3 alusel määrusega käiguta jätta ja anda

prokuratuurile tähtaeg prokuröri abi esindusõiguse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Alles siis,

kui prokuratuur prokuröri abi volitust määratud tähtajaks ei kinnita, tuleb apellatsioon KrMS § 326

lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.

24. Hiljemalt Riigikohtule esitatud määruskaebusest, mille on allkirjastanud ringkonnaprokurör

L. Kivioja, nähtub, et kõrgemalseisev prokurör andis V. Vertele andnud volituse prokuratuuri

apellatsiooniõiguse teostamiseks. Seega on praeguseks selge, et prokuratuuri apellatsiooni on

allkirjastanud selleks pädev prokurör.

III

25. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-

st 6 ning lg-st 2, samuti § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2012. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks

ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

26. H. Mäkkeri kaitsja A. Vissak esitas taotluse määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must

määruskaebemenetluses H. Mäkkerile osutatud riigi õigusabi eest tasu summas 115 eurot 20 senti (sh

käibemaks 19 eurot 20 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kriminaalasja materjalidega

tutvumiseks 3 pooltundi ja prokuratuuri määruskaebusele vastuse koostamiseks samuti 3 pooltundi.

Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22

lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuarist 2013

kehtivas redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 23 juhindudes rahuldada. KrMS § 175 lg 2 p 4 ja § 187 lg 1

alusel jääb see menetluskulu riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe