3-1-1-2-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-2-13

Määruse kuupäev

18. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

R. E. vara arestimisest keeldumine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-12-4743

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Maksim Kink, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

R. E. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a

määrused R. E. vara arestimisest keeldumise kohta ja saata vara arestimise taotlus uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Henrik Kaing esitas 15. mail 2012 Harju Maakohtule

taotluse arestida kahtlustatav R. E.-le kuuluv vara: kinnisasi aadressil Tallinn, Xxxx XXX-X ja osa

äriühingust T OÜ väärtusega 10 000 krooni ehk 639 eurot 11 senti.

1.1. Taotluse kohaselt alustati kriminaalmenetlust 14. detsembril 2011 KarS § 209 lg 2 p 2 tunnustel

selle kohta, et Q OÜ esindaja R. E. sõlmis lepinguid kala tarnimiseks Hiina äriühingutega O, A ja F

ning saanud neilt ettemaksu vastavalt 534 508 dollarit (392 411 eurot 80 senti), 545 947 dollarit

(419 959 eurot 2 senti) ja 276 758 dollarit (211 588 eurot 69 senti). Tegelikult aga kala tarnimist ei

toimunud ja ettemaksuna tasutud summat ei tagastatud. Sellest tulenevalt esineb kahtlus, et Q OÜ ja

seda esindanud R. E. on korduvalt loonud Hiina ettevõtjatele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige

ettekujutuse, pakkudes müügiks ja esitades dokumente kauba kohta, mida ta tegelikult ei omanud või

ostjale üle anda ei kavatsenudki, kuid võttis ostjatelt ettemaksu ja sai sellega varalist kasu.

1.2. Kriminaalasjas ei ole R. E.-d kahtlustatavana üle kuulatud, kuna teda ei ole õnnestunud kätte

saada põhjusel, et ta viibib viimasel ajal sageli Kreeka Vabariigis. R. E. kuulatakse üle esimesel

võimalusel tema vabatahtlikul Eestisse tagasipöördumisel või kriminaalmenetluse meetmete

rakendamisel, mistõttu on R. E. suhtes 15. mail 2012 välja antud sundtoomise määrus.

1.3. Kannatanud on kriminaalmenetluses esitanud tsiviilhagid kokku summas 1 023 959 eurot ja 59

senti. Kindlaks on tehtud ka kahtlustatava vara, mille hinnanguliseks brutoväärtuseks on ligikaudu

71 000 eurot. Vara arestimine on taotluse kohaselt kriminaalmenetlust tagava vahendina vajalik, kuna

kahtlustatava isiku varaline seisund on tsiviilhagi tagamise seisukohalt määrava tähtsusega ja

lähtudes kahju suurusest on alust arvata, et kahtlustatav võib asuda kriminaalasja kohtueelse

menetluse ajal muutma enda varanduslikku olukorda, võõrandades vara kolmandatele isikutele või

takistades muul viisil tsiviilhagi rahuldamist.

2. Harju Maakohtu 20. juuni 2012. a määrusega jäeti prokuratuuri taotlus rahuldamata. Maakohtu

põhjenduste kohaselt on KrMS § 142 lg 1 alusel vara arestimise eesmärk muu hulgas tsiviilhagi

tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või

kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara

võõrandamise tõkestamises. KrMS § 33 lg 1 sätestab, et kahtlustatav on isik, kes on kuriteos

kahtlustatavana kinni peetud ja kes on allutatud menetlustoimingule. Prokuratuuri taotlusest nähtuvalt

ei ole R. E.-le kahtlustust esitatud. Tema suhtes koostati sundtoomise määrus. KrMS § 139 lg 1

kohaselt on sundtoomine kriminaalmenetluse tagamise vahend, mistõttu ei ole tegemist

menetlustoimingule allutamisega. Kuna R. E. ei ole käesolevas menetluses kahtlustatav, siis ei ole

võimalik tema vara arestida.

3. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuröri abi H. Kaing, kes taotles kohtumääruse

tühistamist ja R. E. vara arestimist. Ta leidis, et kohus tõlgendas liiga kitsalt kahtlustatava,

sundtoomise ja menetlustoimingule allutamise mõisteid.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

prokuröri määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. R. E. vara ei saa arestida, sest tegemist

ei ole kuriteos kahtlustatavaga KrMS § 33 tähenduses. Nimelt ei ole R. E.-d allutatud

menetlustoimingule. Sundtoomine ei ole menetlustoiming, vaid üksnes kriminaalmenetluse tagamise

vahend. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et isik hoiab kriminaalmenetlusest

kõrvale, mistõttu sundtoomine ei ole põhjendatud. Kriminaalasjast ei nähtu, et R. E.-le oleks saadetud

kutseid menetleja juurde ilmumiseks, mistõttu võib järeldada, et sundtoomise kohaldamine on

tingitud menetleja soovist tagada menetluse tõhus läbiviimine, arvestamata isikule seatud piirangute

koormavust.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse Põhja

Ringkonnaprokuratuuri esindaja prokuröri abi Maksim Kink, kes taotleb määruse tühistamist ja asja

saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

4.1 Kahtlustatava mõiste on määratletud KrMS § 33 lg-s 1. Selles sisalduv definitsioon ei sea isiku

kahtlustatavana käsitlemise eelduseks seda, kas kahtlustus on esitatud või mitte. Menetlustoiminguks

on menetleja iga tegu, millel on menetlusõiguslik tagajärg. R. E. suhtes oli Põhja

Ringkonnaprokuratuuri poolt 15. mail 2012 koostatud sundtoomise määrus. Sundtoomine kuulub

KrMS 4. peatüki järgi kriminaalmenetlust tagavate toimingute hulka. Seepärast on arusaamatu

ringkonnakohtu seisukoht, et kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamist ei saa käsitada

menetlustoimingule allutamisena. Sundtoomine on kriminaalmenetluse tagamise vahendina

menetlustoimingu alaliik. Kuivõrd R. E.-d koheldakse sundtoomise määruses kahtlustatavana, siis ta

ongi allutatud menetlustoimingule kahtlustatavana KrMS § 33 lg 1 mõttes.

4.2. Vara arestimine on samuti vaadeldav iseseisva menetlustoiminguna mis võib tähendada seda, et

isiku suhtes piisava kahtlustuse olemasolul ei ole tema esmakordseks kahtlustatavana käsitlemiseks

muu toiming nõutav. Arestitava vara omaniku teadmatus sellest menetlustoimingust võib

kriminaalmenetluses ette tulla erandlikel juhtudel. Selles osas on vara arestimise taotluses selgitatud,

et R. E.-d pole õnnestunud kätte saada ega talle kahtlustust esitada objektiivsetel asjaoludel - ta viibib

viimasel ajal palju Kreeka Vabariigis ja on seal ka käesoleval ajal. Kuid ta käib aeg-ajalt ka Eestis ja

on võimalik, et tal on elukoht mõlemas riigis. On tähelepanuväärne, et tsiviilkohtumenetluses ei

hoiatata arestitava vara omanikku enne vastava kohtumääruse tegemist ja registris käsutamise

keelumärke seadmist. Vara omaniku õiguste kaitsmine on kriminaalmenetluses tagatud nii vara

arestimise vaidlustamise võimalusega (KrMS § 384) kui ka hiljem võimalikus kaebemenetluses vara

aresti alt vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral (KrMS § 227 lg 2).

4.3. Prokuröri hinnangul on tõstatatud küsimus oluline, kuna sellist probleemi pole varem

kohtupraktikas käsitletud ning Riigikohtu lahend on vajalik seaduse ühetaolise kohaldamise

seisukohalt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kriminaalmenetluses taotleti KrMS § 142 alusel kahtlustatava R. E. vara arestimist tsiviilhagi

tagamiseks. Maa- ja ringkonnakohus keeldusid vara arestimast põhjendusel, et R. E. ei ole

kahtlustatav KrMS § 33 tähenduses, sest teda ei ole allutatud menetlustoimingule. Seega tuleb

lahendada küsimus, mis tingimusel võib kedagi käsitada kuriteos kahtlustatavana ja sellest tulenevalt

ka tema vara arestida. Kolleegiumi hinnangul on seejuures oluline eristada kahtlustatava seisundi

tekkimist ja kahtlustatavale tema õiguste tagamist.

5.1 KrMS § 33 lg 1 näeb ette, et kahtlustatav on isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud,

või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud

menetlustoimingule. Isiku kahtlustatavana kinnipidamine on KrMS § 217 lg 1 kohaselt

menetlustoiming, mille sisuks on sellele allutatud isikult kuni 48 tunniks vabaduse võtmine. Selle

alused ja kord on ammendavalt sätestatud KrMS §-s 217. R. E.-d ei ole kahtlustatavana kinni peetud,

mistõttu selle võimaluse üksikasjalikum analüüs ei ole siinkohal vajalik. Teise KrMS § 33 lg-s 1

sisalduva alternatiivi - piisava aluse esinemine isiku kahtlustamiseks ja tema allutamine

menetlustoimingule - tuvastamiseks tuleb esmalt otsustada, kas kõnealused tingimused olid täidetud.

Piisav alus isiku kahtlustamiseks kuriteo toimepanemises (põhjendatud kuriteokahtlus) saab tuleneda

kogutud tõenditest, mis viitavad kuriteo toimepanemisele selle konkreetse isiku - kahtlustatava -

poolt. Olukorras, kus isikut ei peeta kahtlustatavana kinni, sedastatakse vastav kahtlus reeglina

menetlusdokumendis (näiteks määruses või kutses), mille alusel menetleja allutab isikut

menetlustoimingule või taotleb sellise otsustuse tegemist teise menetleja - vastavalt kas prokuratuuri

või kohtu poolt (näiteks läbiotsimine, tagaotsitavaks kuulutamine või isiku väljakutsumine

kahtlustatavana ülekuulamiseks).

5.2 Menetlustoimingu mõistet kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda. Õigusteoorias peetakse selleks

menetleja iga toimingut, mis on suunatud menetluse läbiviimisele. Kolleegiumi hinnangul ei piira

seadus kahtlustatava seisundi tekkimist kindla menetlustoimingu liigiga. Tegemist ei pea muuhulgas

olema uurimistoiminguga ehk tõendi saamisele suunatud menetlustoiminguga. Siin tuleb arvestada ka

kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttega, mille kohaselt uurimisasutus ja prokuratuur

võivad kasutada kõiki seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe

kogumiseks ja tingimuste loomiseks kohtumenetluseks. Toimingute järjekord sõltub eeskätt

uurimiseesmärgist ja menetlustaktikalistest kaalutlustest, kui menetlusseadusest ei tulene teisiti

(näiteks ultima ratio põhimõte jälitustoimingute puhul). Seetõttu peab kolleegium ebaõigeks maa- ja

ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt sundtoomine kui menetluse tagamisele suunatud toiming

ei saa luua isikule kahtlustatava staatust.

5.3 Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2012. a määruses on seatud kahtluse alla R. E. sundtoomise

põhjendatus. Võtmata seisukohta sundtoomise põhjendatuse kohta märgib kolleegium, et eeltoodud

põhimõtetest lähtuvalt tuleb isikut käsitada kahtlustatavana ka siis, kui tema suhtes on esitatud vara

arestimise taotlus, milles on sedastatud kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginev põhjendatud

kahtlus, et isik on toime pannud kuriteo. Selline taotlus vastab kolleegiumi hinnangul

menetlustoimingule allutamise mõistele. Vara arestimise taotlus on suunatud sellele, et isiku suhtes

võetaks vastu teda tema vara kaudu vahetult puudutav menetluslik otsustus. Seega rikkusid maa- ja

ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, leides, et isikut, kelle

suhtes on esitatud sundtoomise taotlus ja vara arestimise taotlus, ei saa käsitada kahtlustatavana, kuna

teda ei ole allutatud menetlustoimingule. Selline otsustus mõjutas vahetult asja lahendamise

lõpptulemust.

6. Eelmises punktis märgitu, mis puudutab kahtlustatava seisundi tekkimist, ei mõjuta siiski isiku

menetlusõiguste tagamist. KrMS § 33 lg 2 alusel selgitatakse kahtlustatavale viivitamata tema õigusi

ja kohustusi ning kuulatakse ta üle kahtlustuse sisu kohta. Kahtlustatava õiguste ja kohustuste loetelu

sisaldub KrMS §-s 34. Siiski ei ole välistatud, et kohene ülekuulamine osutub võimatuks, muu hulgas

juhul, kui isik hoidub menetlusest kõrvale või tema asukoht ei ole teada. Menetlejal lasub aga

kohustus näidata, et pärast vara arestimise taotluse esitamist on ta võtnud ette mõistlikke pingutusi

selleks, et tuvastada isiku asukoht ja tagada talle kahtlustatava õigused. Olukorras, kus see osutub

võimatuks, ei ole vara arestimine kui menetlust tagav abinõu siiski välistatud. Arestitava vara

omaniku ehk kahtlustatava õigused on tagatud vara arestimise menetluses ettenähtud vahenditega,

muu hulgas tuleb vara arestimise määrus isikule viivitamatult tutvustada ja selle kohta võetakse

isikult allkiri. Vara arestimist on võimalik vaidlustada määruskaebekorras kriminaalmenetluse

seadustiku 15. peatükis ettenähtud tingimuste kohaselt. Samuti ei ole tegemist lõpliku otsustusega

isiku vara üle, milline võetakse vastu kohtumenetluse tulemina.

7. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 362 p-st 2 ja § 390 lg-st 1 tühistab Riigikohus maa- ja

ringkonnakohtu määrused ja saadab vara arestimise taotluse uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule

samas kohtukoosseisus. Prokuratuuri määruskaebus tuleb rahuldada.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe