3-1-1-89-12 · Riigikohus

Konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 18. veebruaril 2013 kohtuasjas 3-

1-1-89-12 tehtud otsuse juure

Arvestades seda, et selle kohtuasja menetlusesemeks oli nn ilma konfrontatsiooniõiguseta ütluste

tõendina vastuvõtmise erandlik ja 01. 09. 2011 jõustunud uus regulatsioon, siis leian, et seaduse

ühetaolise kohaldamise huvides oleks olnud ootuspärane ja mõistlik kajastada Riigikohtu käsitletavas

otsuses (edasiselt lühendina „Otsus“) veel ka järgmisi kohtupraktikas antud kontekstis peatselt

kindlasti (taas) tõusetuvaid küsimusi.

1. Kuigi see seisukoht on tuletatav ka Otsusest, oleks ehk tulnud eraldi täiendavalt toonitada, et

KrMS § 291 lg-s 2 sätestatut ei saa mõista selliselt, et kui isiku ütlused on saadud välisriigist

Eesti abistamistaotluse alusel ja selle isiku ristküsitlemise võimalus Eesti kohtus puudub, siis võib

(peab) Eesti kohus need ütlused tõendina vastu võtma ilma KrMS § 291 lg-s 3 sisalduvat

arvestamata. Selline ekslik järeldus võib, paraku, olla tuletatav ka § 291 lg 3 preambuli tekstis,

milles on juttu vaid “varasematest deponeerimata ütlustest”. Ütluste deponeerimise eesmärk ongi

tagada kohtumenetluse poolele vastaspoole tunnistaja küsitlemise õigus juhtudeks, mil

küsitlemise õigus kohtumenetluses võib osutuda võimatuks. Seetõttu kujutab deponeeritud ütluste

vastuvõtmine tõendina endast klassikalise kohtuliku konfrontatsiooniõiguse kõige leebemat ja

seega üldjuhul ka proportsionaalset riivet (vt nt Luca vs. Itaalia, p-d 39-40 ja Isgro vs. Itaalia, p

34). Eesti riigi abistamistaotluse alusel välisriigi pädeva asutuse poolt ülekuulatud tunnistaja

ütluste tõendina vastuvõtmisel oleks aga tegemist olukorraga, mil konfrontatsiooniõigus oleks

jäänud täielikult tagamata. Seetõttu peabki abistamistaotluse alusel välisriigi pädeva asutuse poolt

ülekuulatud tunnistaja ütluste tõendina vastuvõtmise eelselt olema kõigepealt eraldi tuvastatud, et

välisriigis ülekuulatud tunnistajat ei ole Eesti kohtus võimalik kuulata üle kaugülekuulamise teel.

Kõnealuse tunnistaja ülekuulamine Eesti kohtus kaugülekuulamise teel on põhimõtteliselt

käsitatav samavõrd proportsionaalse konfrontatsiooniõiguse riivena, nagu deponeeritud ütluste

vastuvõtmine. Kui aga Eesti riigi abistamistaotluse alusel välisriigi pädeva asutuse poolt

ülekuulatud tunnistaja ülekuulamine Eesti kohtus kaugülekuulamise teel ei ole võimalik, võib

kohus erandjuhtudel need ilma konfrontatsiooniõigust tagamata saadud ütlused tõendina vastu

võtta vaid KrMS § 291 lg-s 3 loetletud kolme lisatingimuse samaaegsel olemasolul.

2. Otsuse p-s 11 on põhimõtteliselt õigesti märgitud, et KrMS § 65 lg-tes 1 ja 2 sätestatut nende

koostoimes tõlgendades, tuleb asuda seisukohale, et reeglina on välisriigis selle riigi seaduste

alusel

ja

Eesti

kriminaalmenetluse

põhimõtetega

kooskõlas

saadud

tõend

Eesti

kriminaalmenetluses lubatav vaid siis, kui see tõend on saadud Eesti abistamistaotluse alusel.

Paraku võib sellise teksti pinnalt jääda arusaamatuks, mida tähendab siinjuures sõna „reeglina“.

Aga tähendada saab see vaid seda, et üksnes neil erandjuhtudel, mil Eestis kulgeva

kriminaalmenetluse esemeks on kaitseväeteenistuses olnud isiku tegu, tohib Eesti

kriminaalmenetluses erandlikult tõendina kasutada ka sellist välisriigist saadud tõendit, mille

saamiseks ei olnud Eestist abistamistaotlust esitatud. Kõigil muudel juhtudel (ehk siis reeglina) ei

saa KrMS §-s 65 sätestatu mõtte kohaselt välisriigi enda initsiatiivil Eestile edastatud nn

materjalid olla Eestis käsitatavad lubatavate tõenditena. Seega põhimõtteliselt ei saaks reeglina

olla nii, et välisriik annab Eestile omal initsiatiivil lahkelt üle sealse kriminaaltoimiku koos

kohtuotsusega sõnades, et nad lubavad seda kõike ka meie kriminaalmenetluses tõendina

kasutada ja meie võtamegi pakutu probleemitult lahkelt vastu.

3. Ja lõpuks kolmandaks ei saa jätta märkimata, et vaatamata Otsuse p-s 20 märgitule ilmselt

jätkuvad kohtupraktikas elavad diskussioonid selle üle, mida võiks küll tähendada „valdav ulatus“

KrMS § 15 lg 3 mõttes. Piisavalt selget ja ka tegelikult käitumisjuhisena toimivat kriteeriumi selle

küsimuse lahendamiseks, vaatamata viitele EIK praktikale, Otsuses siiski ei pakuta. Mistahes

teiste paremate sisuliste ettepanekute puudumisel (aga just nii näib see täna olevat) võiks

käesolevate ridade autori arvates siin kaaluda analoogia korras lähtumist vajaliku tingimuse

teooriast (conditio sine qua non), mis on teadupärast põhivormeliks karistusõiguslikult relevantse

põhjusliku seose tuvastamisel. Seega - otsustamaks, kas näiteks kohtuotsus tugineb valdavas

ulatuses sellise tunnistaja ütlustele, kelle suhtes ei olnud konfrontatsiooniõigust tagatud, tuleks

küsida, et kas ilma selle tunnistaja ütlustest tuleneva teabeta, oleks süüdimõistev kohtuotsus

võimalik.

18. veebruaril 2013

Eerik Kergandberg