3-1-1-89-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-89-12

Otsuse kuupäev

18. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Ander Sagadi ja Raul Reinsalu õigeksmõistmises

süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-3615

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur, riigiprokurör Helga Aadamsoo, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Ander Sagadi kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, Raul

Reinsalu kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a kohtuotsus Ander Sagadi ja Raul

Reinsalu õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 järgi ning saata kriminaalasi selles

osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a kohtuotsus osas, millega määrati

kindlaks Ander Sagadi ja Raul Reinsalu alusetult vahi all viibitud päevade arv.

3. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a kohtuotsuse põhiosa, asendades selles

Ander Sagadi ja Raul Reinsalu KarS § 392 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmist puudutavad

põhjendused käesoleva otsuse p-s 22 sisalduvate põhjendustega.

4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata

5. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 3. novembri 2011. a otsusega tunnistati Ander Sagadi süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 ja

§ 392 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel karistusena vangistus üheksaks aastaks.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust varasema otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa

võrra ja lõplikuks karistuseks jäi üheksa aastat neli kuud ning kaksteist päeva vangistust. Sama

otsusega tunnistati Raul Reinsalu süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti

KarS § 63 lg 1 alusel karistusena vangistus kaheksaks aastaks.

1.1 A. Sagadi ja R. Reinsalu tunnistati süüdi selles, et 2010. a märtsis-aprillis nad omandasid, valdasid

ja vedasid isikute grupis koos Gennadi Averini ja A. V.-iga ebaseaduslikult suures koguses narkootilist

ainet marihuaana (kanep) suure varalise kasu saamise eesmärgil. Samuti toimetasid nad marihuaana

suures koguses ebaseaduslikult Hollandist üle Saksamaa riigipiiri ning panid toime marihuaana üle

Eesti riigipiiri toimetamise katse. Nimelt leppisid A. Sagadi, R. Reinsalu ja G. Averin 2010. a märtsis

kokku selles, et hakkavad organiseerima suures koguses marihuaana ebaseaduslikku käitlemist ja

toimetamist Hollandist Saksamaa kaudu Eestisse. Vastavalt tööjaotusele oli A. Sagadi ja R. Reinsalu

ülesandeks narkootilise aine hankimine Hollandis, narkokulleri värbamine ja narkootilise aine

üleandmine kullerile korraldusega toimetada see Hollandist Eestisse G. Averini kätte. A. Sagadi ja

R. Reinsalu värbasid 2010. a märtsis kuriteo toimepanemiseks A. V. 7. aprillil 2012 omandasid

A. Sagadi ja R. Reinsalu eelneval kokkuleppel A. V.-i ning G. Averiniga Hollandis eeluurimisel

tuvastamata isikutelt 3940,3 grammi marihuaanat. Pärast omandamist peitsid R. Reinsalu ja A. V. A.

Sagadi korraldusel pakendid marihuaanaga A. V.-i kasutuses olevasse sõiduautosse. Seejärel alustas A.

V. sõitu Hollandist Saksamaa kaudu Eestisse, kus ta pidi toimetama marihuaana G. Averini kätte.

Saksamaa riigipiiri ületamise järel Bad Bentheimi lähedal pidasid Osnabrücki tolliametnikud A. V.-i

kontrolli eesmärgil kinni. Tema kasutuses olnud sõiduautost leiti ja võeti ära 58 peidetud kilepakendit

3940,3 grammi marihuaanaga. Narkootilist ainet käideldi tasu eest edasiandmise eesmärgil koguses,

millest piisaks narkojoobe tekitamiseks vähemalt 4000 inimesele (suur kogus). Selle koguse hind

tänavamüügis oleks vähemalt üks miljon krooni (64 000 eurot), mis tähendab, et isikud tegutsesid

suure varalise kasu saamise eesmärgil.

1.2 G. Averini osas eraldati kriminaalasja materjalid KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel

kokkuleppemenetluseks. A. V. tunnistati Saksamaal 10. augusti 2010. a kohtuotsusega süüdi suures

koguses (nicht geringe Menge) narkootilise aine keelatud sisseveos ja suures koguses narkootilise

ainega keelatud kaubitsemisele kaasaaitamises.

1.3 Maakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et A. Sagadi, R. Reinsalu, G. Averin ja A. V. tundsid

teineteist ning suhtlesid omavahel. Samuti on kindlaks tehtud, et süüdistatavad ja A. V. viibisid

Hollandis süüdistuses nimetatud ajal. Tunnistaja A. V. andis nii Saksamaal toimunud

kriminaalmenetluses kui ka Eestis kohtueelses menetluses ühetaolisi ütlusi selle kohta, et narkootilise

aine hoidmine ja vedamine toimus A. Sagadi korraldusel ja organiseerimisel; narkootilise aine sai

tunnistaja A. Sagadilt ja R. Reinsalult ning pidi toimetama selle G. Averinile. A. V.-ile lubati maksta

selle tegevuse eest 1000 eurot. Tunnistaja A. V.-i ütlusi kinnitab ka tema suhtes tehtud Saksamaa

Liitvabariigi Nordhorni kohaliku kohtu 10. augusti 2008. a jõustunud kohtuotsus. Saksamaal toimunud

kriminaalmenetluse

raames

kogutud

dokumendid

esitati

kirjalike

tõenditena

Eesti

õiguskaitseorganitele kasutamiseks Eestis toimuvas kriminaalmenetluses. A. V. andis Eestis toimunud

kriminaalasja kohtueelses menetluses tunnistajana ütlusi 6. oktoobril 2010. Kohtumenetluses keeldus

ta ütluste andmisest enda ja oma lähedaste turvalisuse huvidest lähtuvalt. Seega oli A. V.-i eeluurimisel

antud ütluste avaldamine lubatav KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. Süüdistatavate süü on tõendatud ka 2.

veebruaril 2011 koostatud jälitusprotokolliga, milles sisalduv teave lükkab ümber süüdistatavate

väited, et nad läksid Hollandisse otsima tööd ja tegelema ehitusettevõtlusega ega ole seotud

narkootilise aine käitlemisega. Nimelt ei räägi süüdistatavad kunagi ehitusest ega töötajate leidmisest;

küll mainitakse suuri rahasummasid ja ühe inimese kadumist, kelleks hiljem osutub A. V. G. Averini ja

A. Sagadi vahelisest vestlusest nähtub, et G. Averin andis talle raha teatud otstarbeks, mitte lihtsalt

võlgu. Telefonikõnest A. V.-i ja A. Sagadi vahel nähtub üheselt, et süüdistatav teadis A. V.-i

vahistamisest ja tema sõidukisse peidetud narkootilise aine konfiskeerimisest. Telefonikõnedes

räägitakse n-ö salajuttu; vestluse eset ei täpsustata, kuid on selge, et vestluspartnerid saavad

teineteisest aru. Kui tegemist oleks tõepoolest ehitusettevõtlusega, siis puuduks vajadus selliseks

salatsemiseks. Lisaks nähtub telefonikõnedest, et peamine narkootilise aine käitlemise organiseerija oli

A. Sagadi ja R. Reinsalu on vaid abistavas rollis.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Sagadi, tema kaitsja vandeadvokaat Andres

Simson ja R. Reinsalu.

2.1 A. Sagadi kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist A. Sagadi süüdimõistmise osas ja tema

õigeksmõistmist järgmistel põhjendustel. Kuna Eesti Vabariigi riigipiiri ei ole ükski keelatud aine ega

ese ületanud, tuleb kõne alla vaid salakaubaveo katse, kuid sellist süüdistust ei ole esitatud. Samuti ei

tule A. Sagadi üle kohut mõista Eesti Vabariigis, vaid Saksamaal. A. Sagadi süü ei ole tõendatud.

Süüdimõistva otsuse tegemisel tugines maakohus peamiselt A. V.-i ütlustele. Samas keeldus A. V.-i

kohtuistungil ütluste andmisest. Tunnistajal ei ole õigust ütluste andmisest keelduda, sest puuduvad

tõendid selle kohta, et tunnistaja turvalisus on ohus. Ütluste avaldamine ei olnud seadusega kooskõlas,

mistõttu avaldatud ütlusi tõendina arvestada ei tohi. Ei ole ümber lükatud A. Sagadi selgitused selle

kohta, et ta viibis Hollandis eesmärgiga kolida sinna koos oma perekonnaga ja tegeleda ettevõtlusega.

2.2 A. Sagadi taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule

uueks arutamiseks, põhjendades seda järgmiselt. Kriminaalasja menetlemisel on rikutud põhiseaduse,

karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. Esitatud süüdistuses on fakte teadlikult

moonutatud, olulised uurimistoimingud on jäetud tegemata ja olulisi tõendeid on varjatud.

Jälitustoimingutega on rikutud A. Sagadi eraelu puutumatust. Kuna kohus mõistis ta olemasolevatele

tõenditele tuginedes süüdi, ei olnud kohus erapooletu. Kohus ei kaalunud tõendite vahelisi

vasturääkivusi ega kuulanud üle olulisi tunnistajaid.

2.3 R. Reinsalu taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist või

kergema karistuse mõistmist. Kohus on tema arvates ebaõigesti väitnud, justkui poleks vaidlust selles,

et A. Sagadi, R. Reinsalu, A. V. ja G. Averin tundsid üksteist. Tema ise andis kahtlustatavana ütlusi

selle kohta, et ta ei tunne G. Averinit ja ka G. Averin on eeluurimisel kinnitanud, et ei tunne

R. Reinsalu. A. V.-i tunneb ta vaid põgusalt. Paika ei pea kohtuotsuses märgitu, et A. V. on Saksamaal

eeluurimisel ja kohtus ning Eestis kohtueelses menetluses andnud ühetaolisi ütlusi. Erineval ajal antud

ütlused lahknevad narkootilise aine saamise ja vedamisega seotud asjaolude osas. Maakohtul ei olnud

õiguslikku alust lubada A. V.-il keelduda ütluste andmisest ja avaldada nii Eestis kui Saksamaal

toimunud menetlustes antud ütlused. Avaldada võinuks üksnes ütlused, mida ta andis tunnistajana.

Jälitusprotokollist jääb arusaamatuks, millise määrusega, millisel ajavahemikul, keda konkreetselt ja

millist telefoninumbrit on lubatud jälgida. Lisaks ei nähtu kõnedest midagi kuritegelikku. Ta ei ole

pannud toime KarS §-s 392 kirjeldatud tegu, kuna narkootilist ainet ei ole üle Eesti Vabariigi piiri

toimetatud. Narkootilise aine hinna puhul on valesti lähtutud jaehinnast ja puudub ka suure varalise

kasu saamise eesmärk.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja süüdistatavad

mõisteti neile esitatud süüdistuses õigeks kuriteo tõendamatuse tõttu, põhjendades seda järgmiselt.

3.1 Eesti kohtud on pädevad kriminaalasja lahendama, sest karistusseaduse kehtivus ei ole määratletud

üksnes territoriaalsuspõhimõttega, vaid ka isikupõhimõttega vastavalt KarS § -dele 6 ja 7. KarS § 7 lg

p 2 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus Eesti kodanike suhtes ka juhul, kui tegu on toime pandud

väljaspool Eesti territooriumi ja sama tegu on ka selle toimepanemise kohas kuriteona karistatav. Sellis

kriminaalasja lahendamine on KrMS § 1 ja § 25 lg 2 kohaselt Eesti kohtute pädevuses

Karistusseadustikust ega kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene kohustust anda Eesti kodaniku pool

välisriigis toime pandud kuriteo menetlemine üle riigile, kus tegu toime pandi.

3.2 A. V.-il oli KrMS § 71 lg 2 p-st 2 tulenevalt õigus ütluste andmisest keelduda isikuna, kes on

eelnevalt samas kuriteos süüdi mõistetud. A. V. on Saksamaal Nordhorni kohtu 30. augusti 2010.

otsusega mõistetud süüdi uimastite ebaseaduslikus sisseveos suures koguses ja suures koguse

uimastitega kaubitsemisele kaasaaitamises. Kontrollimisel marihuaana leiti ja konfiskeeriti. A. Sagadil

ja R. Reinsalule esitatud süüdistuse kohaselt heidetakse neile kaastäideviijatena koos A. V.-i j

G. Averiniga ette sama marihuaana ebaseaduslikku käitlemist ja üle piiri toimetamist, mille saks

tolliametnikud kontrolli käigus A. V.-i autost leidsid. Kuivõrd A. V.-il oli seadusest tulenev õigu

ütluste andmisest keelduda, ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust A. V.-i maakohtu istungi

esitatud põhjendused, miks ta ütluste andmisest keeldub.

3.3 Samas ei tohtinud maakohus kohtuotsuses tugineda A. V.-i poolt Saksamaal tema kriminaalasj

kohtueelses- ja kohtumenetluses ning Eestis käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses antud

ütlustele.

3.4 Eestis toimunud kohtueelses menetluses A. V.-i poolt 6. oktoobril 2010. a tunnistajana antud ütlus

ei tohtinud avaldada seetõttu, et 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku

muudatuste kohaselt võib üldjuhul avaldada ainult selliseid kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on

eelnevalt deponeeritud KrMS §-s 691 sätestatud korras või kui varasema ülekuulamise vii

abistamistaotluse alusel läbi välisriigi pädev asutus ja isikut ei ole võimalik kuulata ül

kaugülekuulamise teel. KrMS § 291 lg 3 lubab erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimat

ütlused ainult siis, kui on täidetud järgmised tingimused: ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik e

anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendin

vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ja tõendi taotlej

vastaspoolel on olnud küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. A. V.-i tunnistajan

ülekuulamiste ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon ütluste deponeerimist ette e

näinud. 1. septembril 2011 jõustunud muudatustega ei kaasnenud rakendussätet, mis oleks näinud ett

enne seadusemuudatuse jõustumist antud ütluste avaldamisele erikorra. Seega tuleb ka A. V.-i ütlust

avaldamisel lähtuda KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud tingimustest. Nimetatud tingimustest vähemal

esimene ja kolmas täidetud ei ole. KrMS § 291 lg 3 p 1 nõuab, et tunnistaja peab olema usaldusväärne

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuna A. V. ei ole neutraalne kõrvalseisja, vaid isik, kes ise osale

kuriteo toimepanemisel, võivad ütlusi mõjutada tunnistaja ja süüdistatavate omavahelised suhted ning

tunnistaja valitud kaitsepositsioon tema suhtes toimunud kriminaalmenetluses. Seetõttu ei saa rääkid

ütluste andja erilisest usaldusväärsusest, mida KrMS § 291 lg 3 p 1 nõuab. Samuti ei olnud millegag

tagatud ütluste andja vastaspoole võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid, mis kompenseerik

küsitlemise õiguse puudumist.

3.5 A. V.-i poolt nii käesolevas kriminaalasjas kui Saksamaal aset leidnud kriminaalmenetluses antud

ütlustele ei või tugineda ka põhjusel, et KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes võ

valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda

Keeldudes maakohtu istungil ütluste andmisest, võttis A. V. süüdistatavatelt ja nende kaitsjatelt end

küsitlemise võimaluse ja sellest tulenevalt ka tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmis

võimaluse. Seda võimalust ei olnud neil ka A. V.-i suhtes Saksamaal läbi viidud kriminaalmenetlus

raames. Käesolevas asjas on ka prokurör maakohtu istungil esitatud kohtuvaidluse teesides tõdenud, e

A. V.-ilt saadud ütlused on keskseks tõendiks. Maakohtu otsus tuginebki valdavas ulatuses A. V.-

avaldatud ütlustele, kuna otsuse kohaselt on A. Sagadi ja R. Reinsalu osalus narkootilise ain

käitlemisel tõendatud eeskätt A. V.-i ütluste ning jälitusprotokollis kajastatud telefonivestlust

stenogrammidega. Oluline on see, et A. V.-i ütlused olid ainsateks otsesteks tõenditeks A. Sagadi j

R. Reinsalu vastu.

3.6 Jälitusprotokolli puhul on tegemist lubatava tõendiga: jälitustoimingud on läbi viidud lubade

märgitud ajavahemikus ja telefoninumbrite suhtes. Jälitusprotokollis kajastatud telefonivestluste

konkreetselt narkootilist ainet ega selle käitlemist ei nimetata. Neist nähtub üksnes, et A. Sagadi viibi

Hollandis ja et ta oli saanud G. Averinilt suurema summa raha. Muret tunti selle pärast, et A. V. on

kadunud. Tuleb nõustuda maakohtuga, et telefonikõnede käigus räägitakse salastatult, samuti räägitaks

erinevatest asjaoludest, mida ei täpsustata, kuid samas on näha, et suhtlemispartner saab jutu sisust aru

Selline salatsemine annab küll alust arvata, et A. Sagadi ja R. Reinsalu võisid olla seotud ebaseadusliku

tegevusega, kuid telefonikõnedest ei ole võimalik ilma A. V.-i ütlusteta teha järeldust, et tegemist ol

just narkootilise aine käitlemisega ja selle ebaseadusliku üle riigipiiri toimetamisega ega selle kohta

milline oli A. Sagadi ja R. Reinsalu roll selles. Seega oleks telefonikõnede sisu kasutatav eelkõige A

V.-i ütlusi toetava teabena ja see süüstab A. Sagadit ning R. Reinsalu üksnes A. V.-i ütluste kontekstis

Ainuüksi telefonikõnede pinnalt ei ole võimalik järeldada, et A. Sagadi ja R. Reinsalu panid toim

süüdistuses kirjeldatud teo. Seisukohta, et üksnes jälitusprotokollist saadava teabe alusel ei ole võimalik

isikuid süüdi mõista, toetab kohtukolleegiumi hinnangul Riigikohtu 1. juuli 2011. a otsus kriminaalasja

nr 3-1-1-10-11. A. Sagadi väidet, et ta soovis Hollandis luua ehitusettevõtte, ei saa ümber lükat

ainuüksi selle väite elulisele mitteusutavusele viidates.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni riigiprokurör Helga Aadamsoo, kes taotleb

Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a kohtuotsuse tühistamist ja Harju Maakohtu 3. novembri

2011. a otsuse jõustamist või kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokurör

leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendamatu ja ebaseaduslik ning see tuleb tühistada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

4.1 KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulikul arutamisel kohtulahend üksnes või valdavas ulatuses

tugineda isiku ütlustele, kui seda isikut ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.

Maakohus ei ole rajanud oma otsust ainuüksi A. V.-i ütlustele. Maakohus jõudis oma järeldusteni,

hinnates kohtule esitatud tõendeid nende kogumis. Käesolevas asjas toetavad jälitusprotokollist saadud

teavet lisaks A. V.-i ütlustele ka maakohtus vahetult uuritud tõendid - Saksamaalt saadud andmed A.

V.-i kuriteo kohta, s.o Saksamaa Nordhorni kohtu 10. augusti 2010. a kohtuotsus, millest nähtub,

millise teo eest on A. V. süüdi mõistetud, ja A. V.-i poolt 5. mail 2010 Saksamaal koostatud fotode

järgi äratundmiseks esitamise protokoll, millest nähtuvalt on A. V. ära tundnud A. Sagadi ja R.

Reinsalu. Viimase tõendi lubatavust kinnitab ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt olukorras, kus ei

ole alust rääkida vastuolust ja on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud avaldamise üldised

tingimused, võib uurimistoimingu protokolli avaldada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi

2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-12, p 23). Ebaõige on ringkonnakohtu väide, et

jälitusprotokoll on süüstav üksnes A. V.-i ütluste kontekstis. Telefonivestlused koosmõjus

kriminaalasjas kogutud teiste kaudsete tõenditega ei kaota oma tõenduslikku väärtust ka ilma A. V.-i

ütlusteta ega tekita kahtlusi, mida tuleks KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdlase kasuks. Andes

tõendite kogumile ilma A.V.-i ütlusteta maakohtust erineva hinnangu, pidanuks ringkonnakohus

andma uue hinnangu ka süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olnud teistele tõenditele ja kummutama

maakohtus tuvastatud tehiolud tõendite kogumi omapoolse põhjaliku analüüsiga.

4.2 Ringkonnakohus viitas otsuses varasemale kohtupraktikale ja leidis ekslikult, et käesolevas asjas

puudub A.V.-i ütluste suhtes eriline usaldus ja üksnes jälitusprotokolli pinnalt ei ole võimalik järeldada

süüdistatavate poolt kuriteo toimepanemist. Kriminaalasjas kujunenud õiguslikku olukorda ei saa

samastada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 kirjeldatuga.

Jälitusprotokollist nähtub, et mõlemad süüdistatavad on telefoni teel pidanud korduvaid vestlusi, mille

sisuks oli A. V.-i kadumine ja selle seos nende endi rahalise kaotuse ja võimalike uute tegevustega.

Tegemist ei ole olukorraga, kus süüdistatava ütluste vastu on vaid üks kõnesalvestis. Kokku 21 kõne

pinnalt joonistub piisava arusaadavusega välja A. Sagadi ja R. Reinsalu osalemine kuriteos. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi varasemast praktikas tulenevalt tuleb süüküsimuse lahendamisel ja tõendite

hindamisel lähtuda ka süüdistatavate teoeelsest ja -järgsest käitumisest.

4.3 Apellatsioonikohus leidis põhjendamatult, et KrMS § 291 lg 3 alusel tunnistaja A. V.-i ütluste

avaldamisel rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust. Täidetud on viidatud sätte punktis 1 esitatud

tingimus - tegemist on usaldusväärse tõendiallikaga. Käesolevas kriminaalasjas on tunnistaja A. V.-i

ütlused usaldusväärsed, kuna ta on alates kinnipidamisest kuni käesolevas asjas tunnistajana

ülekuulamiseni olnud oma ütlustes järjekindel A. Sagadi ja R. Reinsalu osalemise osas, mis annab

aluse pidada tema poolt Eestis tunnistajana antud ütlusi usaldusväärseteks. Tegemist ei olnud

anonüümse tunnistajaga ja A.V. on ka ise A. Sagadile telefonis öelnud, et kavatseb rääkida ka

kaasosaliste rollist teo toimepanemisel. Kuigi neutraalse kõrvalseisja ütlused võivad olla tugevama

kaaluga, ei tulene sellest automaatselt, et eristaatuses tunnistaja ütlused oleksid ebausaldusväärsed.

KrMS § 291 lg 3 p 1 ei sea kõrgemat usaldusväärsuse standardit, mis nõuaks „erilist usaldusväärsust“.

Riigikohus on märkinud, et kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või

erandeid,

need

on

põhimõtteliselt

kõigi

teiste

tõenditega

võrdväärsed

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-11, p 7.3). Seda kinnitab

ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika. Seega ei saa ringkonnakohus esitada seadusest ega

kohtupraktikast erinevaid nõudmisi. A. V. on karistatud kuriteo eest, mille korraldasid A. Sagadi ja R.

Reinsalu, mistõttu puudub alus arvata, et tegemist on rõõnaga. Olukorras, kus isik juba kannab

karistust, ei ole põhjendatud kohtus rääkida tunnistaja valitud kaitsepositsioonist, mis võiks tekitada

kahtlusi tõendi usaldusväärsuses.

4.4 Ringkonnakohus asus ekslikult seisukohale, et täidetud ei ole KrMS § 291 lg 3 p-s 3 sätestatud

tingimus, kuna millegagi ei ole tagatud vastaspoolele sellist võimalust vastuväidete esitamiseks, mis

kompenseeriks küsitlusõiguse puudumist. Käesolevas asjas on kaitsjatel võimaldatud tutvuda

tunnistaja A. V.-i ütlustega juba enne süüdistusakti koostamist. Kaitsjatel ja süüdistatavatel on olnud

võimalus esitada omapoolseid tõendeid eelistungil ja kohtumenetluse ajal ning seda võimalust on ka

kasutatud. Kaitsjad ja süüdistatavad viibisid kohtuistungil ütluste avaldamise ajal. Pärast ütluste

avaldamist toimus veel kohtuistungeid, mistõttu süüdistatavatel ja kaitsjatel oli küllaldane võimalus

esitada ütlustele vastuväiteid. Oluline on siinkohal märkida, et ringkonnakohus on samastanud oma

sisult kaks erinevat kontseptsiooni: ristküsitluse võimalus KrMS § 15 lg 3 mõttes ja küllaldane

võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. A. V.-i varasemate ütluste tõendina vastu võtmine ja uurimine

koos teiste kogutud tõenditega oli igati õiguspärane, kuna kaitsjatel ja süüdistatavatel oli piisav

võimalus omapoolsete vastuväidete esitamiseks ning A. V.-i ütluste avaldamine ei teinud kohtulikku

uurimist ühekülgseks ega puudulikuks. Toodud asjaolud viitavad ühekülgsele kohtulikule uurimisele

ringkonnakohtus KrMS § 338 p 1 tähenduses ja on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Esmalt käsitleb kolleegium kohtueelses menetluses antud tunnistaja ütluste kasutamise põhimõtteid

KrMS § 15 ja § 291 kontekstis (I), analüüsib seejärel nendest põhimõtetest lähtuvalt selles

kriminaalasjas A. V.-i ütluste kasutamisega seonduvat (II), peatub KarS §-s 392 kirjeldatud kuriteo

objektiivse koosseisu sisustamisel (III) ning võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemused

(IV).

I

6. KrMS § 15 lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja

suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Suunates eeskätt kohtu tegevust, on

tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse

tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud

tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. Süüdistatava konfrontatsiooniõigus ehk õigus

küsitleda süüdistuse tunnistajaid tuleneb ka Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni

artikkel

lõige

p-st

„d“.

Konfrontatsiooni

eesmärk

on

kindlustada

kriminaalmenetluses faktiliste asjaolude tuvastamise usaldusväärsus, mida peab tagama tunnistaja

vahetu küsitlemine kohtus.

7. Konfrontatsiooniõiguse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega - ka kohtuliku arutamise vahetuse

ja suulisuse põhimõtet võib piirata, kui on arvestatud PS §-st 11 lähtuvate tingimustega, mille kohaselt

peavad kõik põhiõiguste ja -vabaduste riived olema esiteks kooskõlas põhiseadusega, teiseks

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja kolmandaks ei tohi need piirangud moonutada piiratavate

põhiõiguste olemust. EIK praktika kohaselt on võimalik teha erandeid ka konfrontatsiooniõigusest,

kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27.02.2001 Luca vs. Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust

ülekuulamisest loobumisel ja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema

põhjendatud alus. Tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks peab riik tegema mõistlikke pingutusi ja

vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi ning püüdma neid kõrvaldada (EIK 20.01.2009 Al-

Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 120-125).

8. Riigikohtu varasemas praktikas on samuti selgitatud, et isikuliste tõendiallikate puhul tähendab

tõendite vahetu uurimise põhimõte tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende

kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust (vt nt Riigikohtu 22. juuni 2011. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-48-11, p 14). Selline põhimõte tuleneb ka 1. septembril 2011 jõustunud

kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist, mille kohaselt võidakse isikuliste tõendiallikate osas

kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud

erandjuhtudel.

9. Kõigepealt sisaldub KrMS § 291 lg-s 1 seadusandja poolt objektiivseteks hinnatud ristküsitlemise

võimatuse põhjuste loetelu, mil kohtumenetluse pool võib hakata kohtult taotlema varem antud ütluste

vastuvõtmist tõendina. Vastavalt KrMS § 291 lg-s 2 sätestatule lubab kohus sama paragrahvi esimeses

lõikes loetletud aluste olemasolul kohtumenetluse poolel taotleda varem antud ütluste tõendina

vastuvõtmist reeglina vaid siis, kui ütlused on deponeeritud KrMS §-s 691 sätestatud korras, või juhul,

kui tunnistaja ütlused on saadud välisriigist abistamistaotluse alusel ja isiku kaugülekuulamine ei

olnud võimalik.

10. KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata

ütlused. Seda sätet kohaldades tuleb esmalt silmas pidada, et konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud

ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud

olukorrad. Tegemist ei ole siiski õiguslikult samaväärsete olukordadega. Tunnistaja surm või ütluste

andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil

isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on

võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku

subjektiivne otsustus. Seetõttu lasub ütluste andmisest keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki

tema võimuses olevaid meetmeid saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkust. KrMS § 66

lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub

seaduslik alus KrMS §-de 71 - 73 järgi. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja

ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused

lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-12, p-d 34-

35).

II

11. Kriminaalasja arutamisel prokurör taotles nii A. V.-i kohtueelses menetluses tunnistajana antud

ütluste vastuvõtmist KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel kui ka Saksamaal toimunud

kriminaalmenetluse käigus, sh isikute äratundmiseks esitamisel, A. V.-i antud ütluste vastuvõtmist

KrMS § 65 alusel, mis lubab Eesti kriminaalmenetluses kasutada välisriigis selle riigi seaduste

kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus

Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Tõlgendades KrMS § 65 lg-tes 1 ja 2 sätestatut nende

koostoimes, tuleb asuda seisukohale, et reeglina on välisriigis selle riigi seaduste alusel ja Eesti

kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas saadud tõend Eesti kriminaalmenetluses lubatav vaid siis,

kui see tõend on saadud Eesti abistamistaotluse alusel. Saksamaal antud ütlused, milles A. V. viitab

A. Sagadile ja R. Reinsalule kui teo toimepanijatele ja tunneb nad ära talle esitatud fotode alusel, on

saadud Eesti abistamistaotluse alusel. Kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et A. V.-i ülekuulamisel

Saksamaal oleks rikutud Eesti kriminaalmenetluse põhimõtteid, saab kolleegiumi hinnangul neid

tõendeid käsitada tunnistaja varasemate ütlustena, mille kasutamise lubatavuse kontrollimisel tuleb

lähtuda KrMS § 291 lg-te 1-3 nõuetest.

12. Kohtutoimikust nähtub, et süüdistatavad ja nende kaitsjad ei saanud A. V.-i küsitleda. A. V. oli küll

tunnistajana maakohtu istungile kutsutud ning kohtuistungi protokolli kohaselt selgitati talle ka tema

õigusi ja kohustusi. Pärast seda keeldus tunnistaja aga kohtus ütluste andmisest, põhjendades seda

hirmuga A. Sagadi ees. A. V. märkis, et talle on enne kohtuistungit helistanud võõrad inimesed ja

soovinud temaga arutada kriminaalasjaga seonduvat. Samuti kardab ta oma pere ohutuse pärast.

Maakohus pidas põhjendatuks tunnistaja loobumist ütluste andmisest hirmu tõttu süüdistatava ees.

Kolleegium märgib, et tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei

anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (eespool viidatud otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-86-12). Siiski ei viinud maakohtu ekslik seisukoht kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumiseni. Nagu ringkonnakohus õigesti märkis, oli A. V.-il ütluste andmisest keeldumise

õigus ka KrMS § 71 lg 2 p 2 alusel isikuna, kes on süüdi mõistetud sama kuriteo kaastäideviimises,

kuna ta tunnistati Saksamaal süüdi narkootilise aine käitlemises koos A. Sagadi ja R. Reinsaluga.

Seega oli täidetud KrMS § 291 lg 1 p-s 2 nimetatud tingimus - tunnistaja keeldumine kohtus ütluste

andmisest ja prokuratuur võis taotleda A. V.-i poolt varem antud ütluste vastuvõtmist tõendina.

13. Punktis 10 märgitu kohaselt võib kohus deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid KrMS §

291 lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel. Esimese tingimuse (KrMS § 291 lg 3 p 1)

kohaselt ei tohi ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik anda alust kahelda tõendi (tunnistaja)

usaldusväärsuses. Teise tingimuse (KrMS § 291 lg 3 p 2) kohaselt peab ütluste vastuvõtmist tõendina

taotlema kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Kolmanda tingimuse

(KrMS § 291 lg 3 p 3) kohaselt peab vastaspoolele olema tagatud küllaldane võimalus esitada ütlustele

vastuväiteid. Need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis

nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega

olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. KrMS § 291 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus

aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab

seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi)

kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui

tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga.

14. Tõendi usaldusväärsuse küsimus tõusetub kohtus üldjuhul alles tõendite hindamisel (KrMS § 61) -

seega pärast seda, kui kohus on tõendi vastu võtnud ja selle avaldanud ning see tõend on edukalt

läbinud asjakohasuse ning lubatavuse testi. Sellises olukorras tähendab tõendi tunnistamine

usaldusväärseks eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda

kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika

puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest.

Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada

näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud

vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid

detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda

väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka

selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab

kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit

iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla

ebausaldusväärne. Tõendite usaldusväärsusse puutuvalt on Riigikohtu kriminaalkollegiumi 15.

oktoobri 2007. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-45-07 nenditud, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel

ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend. Samuti on kohtupraktikas

korduvalt märgitud (vt näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-7-11, p 9), et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste

eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab

kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega.

15. Rääkides tõendi usaldusväärsusest KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis ei ole seadusandja silmas

pidanud KrMS § 61 alusel tõendite hindamise tulemina tuvastatud tõendi usaldusväärsust. Tuleb

arvestada, et KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks

tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite

vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti

KrMS §-s 2861 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma

tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte

ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta

tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda

tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3

p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud

KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite

hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks.

16. Kohtus ütluste andmisest keeldunud tunnistaja usaldusväärsuse hindamisel KrMS § 291 lg 3 p 1

kontekstis

tuleb

ilmutada

erilist

hoolt,

kompenseerimaks

ka

sisuliselt

süüdistatava

konfontatsiooniõiguse puudumist. Paratamatult on sellise tunnistaja puhul kohtu käsutuses ka vähem

võimalusi tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Kõnealune säte ei eelda siiski ütluste andja mingit

erilist usaldusväärsust, võrreldes tavalise tunnistajaga, kuna isiku usaldusväärsuse astmestamine ei ole

reeglina võimalik. Kuigi kriminaalasja lahendamisel ei saa jätta arvestamata vastava isiku

menetlusseisundit ja sellest lähtuvaid huvisid, ei pruugi isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn

endine kaaskahtlustatav või -süüdistatav) iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana

ebausaldusväärne. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid,

neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.

oktoobri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04, p 8).

17. KrMS § 291 lg 3 p-s 1 silmas peetav usaldusväärsuse nõue seondub vahetult KrMS § 291 lg 3 p-s

3 sätestatud tingimusega ehk vastaspoole küllaldase võimalusega esitada tunnistaja ütlustele

vastuväiteid. Ütluste avaldamise järel kohtuistungil peab kohtumenetluse poolel olema tagatud piisav

võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid ütluste sisu ja tõesuse kohta. Vajadusel peab kohus

vastuväidete esitamiseks võimaldama süüdistatavale ja kaitsjale lisaaega või lubama uute tõendite

esitamist. Kuigi vastuväidete esitamise kaudu ei realiseeru konfrontatsiooniõigus vahetult, saab selle

eesmärk olla siiski tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ja neid ümberlükkavate

tõendite esitamise võimalus.

18. Ringkonnakohus leidis, et A. V.-i eelnevalt deponeerimata ütlusi ei oleks maakohus tohtinud

tõendina vastu võtta KrMS § 291 lg 3 p-s 1 nimetatud tingimuse puudumisel, sest A. V.-i puhul ei ole

täidetud erilise usaldusvääruse nõuded. Nimelt ei ole tegemist neutraalse kõrvalseisjaga, vaid isikuga,

kes tegelikult osales käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olevas kuriteosündmuses. Tunnistaja

ütlusi võisid mõjutada tema komplitseeritud suhted käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatega, samuti

A. V.-i poolt eelnevalt valitud kaitsepositsioon tema suhtes Saksamaal toimunud kriminaalmenetluses.

Seega asus ringkonnakohus seisukohale, et tunnistaja ütluste usaldusväärsus on a priori välistatud

samas teos süüdimõistmise tõttu. Selline hinnang on aga vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud

põhimõtetega (vt eelnevalt p-s 16 märgitut). Eeltoodust tulenevalt rikkus ringkonnakohus oluliselt

menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samuti leidis ringkonnakohus, et ei ole millegagi tagatud

süüdistatavate õigus esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid, jättes selle seisukoha sisuliselt

põhjendamata. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7

tähenduses. Kolleegium nendib, et vastuväidete esitamise võimalus on süüdistatavale Eesti

kriminaalkohtumenetluses reeglina tagatud. Vastuväidete esitamine KrMS § 291 lg 3 p 3 mõttes ei

tähenda seadusandja tahte kohaselt alati tunnistaja küsitlemist. Kohtul lasub kohustus analüüsida

otsuse tegemisel põhjalikult kõik süüdistatavate poolt tõstatatud tunnistaja usaldusväärsust puudutavad

argumendid (vt nt EIK 22.11.2012 Tseber vs. Tšehhi Vabariik). Kui ringkonnakohus leiab, et mingil

põhjusel vastuväidete esitamise võimalust ei olnud või maakohus jättis need vastuväited tähelepanuta,

peab ta seda põhjendama. Nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumised tingivad kriminaalasja

saatmise uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

19. Esmalt tuleb seega kriminaalasja uuel arutamisel põhjalikult analüüsida seda, kas A. V.-i ütluste

vastuvõtmine on lubatav KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel. Sellest otsustusest lähtuvalt tuleb hinnata

muid kriminaalasjas kogutud tõendeid kas kogumis A. V.-i ütlustega või siis ilma nendeta. Järgmisena

selgitab kolleegium, et ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib

tunnistaja avaldatud ütluste kasutamist otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel.

Selle sätte kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda

süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda.

20. Pole kahtlust, et kohtuotsus tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes ainsale tõendile siis, kui kohtuotsuses

viidataksegi vaid sellele kõnealusele tõendile. Keerulisem on lahendada küsimust, kuidas otsustada

selle üle, millal kohtulahend tugineb tõendile „valdavas ulatuses“. Seda probleemi on käsitletud

EIK praktikas ja hiljuti ka suurkoja otsuses, mille kohaselt on tegemist sellise tõendiga, mis on

määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise

seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu

tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid

tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks

tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery

vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude

kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.

21. Käesolevas kriminaalasjas leidis ringkonnakohus, et maakohtu otsus rajanebki valdavalt A. V.-i

ütlustele. Samas nähtub kohtuotsusest, et ringkonnakohus ei ole sisuliselt hinnanud muid

kriminaalasjas kogutud tõendeid. Kolleegiumi hinnangul erineb käesolevas kriminaalasjas kirjeldatud

olukord ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu otsuses kirjeldatust, kus süüdistatava seotust kuriteo

toimepanemisega kinnitas sisuliselt vaid üks telefonikõne kahe ülejäänud süüdistatava vahel

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11). Teiste

tõenditena tuleb kriminaalasja uuel arutamisel hinnata ka Saksamaalt saadud kriminaalmenetluse

materjale, arvestades KrMS § 65 tõlgendamise kohta märgitut. Samuti kuulub käesolevas

kriminaalasjas KrMS § 15 lg-s 3 silmaspeetud tõendite kogumisse ka jälitustoiminguga kogutud teave,

mille hulgas on süüdistatavate omavahelised vestlused ja A. Sagadi ning G. Averini vahelised

jutuajamised, samuti A. V.-i ja A. Sagadi omavaheline vestlus pärast A. V.-i kinnipidamist. Ühene

hinnang tuleb anda ka süüdistatavate ütluste usaldusväärsustele.

III

22. Väljudes kassatsiooni piiridest nendib kolleegium, et kuigi ringkonnakohus rikkus kriminaalasja

arutamisel oluliselt menetlusõigust, tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata osas, milles A. Sagadi

ja R. Reinsalu mõisteti õigeks KarS § 392 lg 2 p 2 järgi, asendades selles osas ringkonnakohtu otsuse

õiguslike põhistusi järgnevate põhjendustega. KarS § 392 näeb ette vastutuse keelatud ja eriluba

nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo eest, sealhulgas narkootilise aine toimetamise eest üle

Euroopa Ühenduse tollipiiri või riigipiiri. Riigipiiri all mõistetakse selles süüteokoosseisus sõltumata

karistusseadustiku ruumilise kehtivuse põhimõtetest mitte igasuguste maailma- või Euroopa riikide

vahelist piiri, vaid Eesti Vabariigi riigipiiri, mida defineerib riigipiiri seadus. Süüteokatsena on

käsitletavad ainult sellised teod, mis on vahetus ajalis-ruumilises seoses eriosa süüteokoosseisus

kirjeldatud teoga ehk siis piiri ületamisega. Süüdistuses sisalduva teokirjelduse kohaselt ületas A. V.

narkootilist ainet sõiduautoga vedades Hollandi ja Saksamaa vahelise riigipiiri ja ta peeti kinni

Saksamaal. Sellest teokirjeldusest ei nähtu, et ta oleks vähemalt vahetult alustanud Euroopa Ühenduse

või Eesti Vabariigi piiri ületamist, mistõttu ka A. Sagadit ja R. Reinsalu kui süüdistuse kohaselt teo

kaastäideviijad ei saa vastutada KarS § 392 järgi. Seega tuleb A. Sagadi ja R. Reinsalu mõista õigeks

KarS § 392 lg 2 p 2 järgi.

IV

23. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja lg 2 ning § 362 p-st 2 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a kohtuotsuse A. Sagadi ja

R. Reinsalu õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 järgi ja saadab kriminaalasja selles

osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kolleegium tühistab sellest

tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a kohtuotsuse ka osas, millega määrati kindlaks A.

Sagadi ja R. Reinsalu alusetult vahi all viibitud päevade arv.

24. Juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3 muudab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse põhiosa, asendades

A. Sagadi ja R. Reinsalu KarS § 392 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmist puudutavad õiguslikud

põhjendused käesoleva otsuse p-s 22 sisalduvate põhjendustega. Muus osas jäetakse kohtuotsus

muutmata. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi