3-2-1-175-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-175-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. veebruar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Florence-Silvia Lutkati hagi MAQS Law Firm

Advokaadi-büroo OÜ vastu lepingu rikkumisega tekitatud

995 340 krooni suuruse kahju hüvitamiseks ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-62797

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Florence-Silvia Lutkati kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

63 613 eurot 82 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Florence-Silvia Lutkat, esindaja vandeadvokaat Paul

Varul

Kostja MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ (registrikood

11176771), esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel

Kolmas isik kostja poolel ERGO Kindlustuse AS

Asja läbivaatamise kuupäev

17. detsember 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2012. a otsus ja Harju Maakohtu 24. novembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-62797 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo VARUL AS-ile Florence-Silvia Lutkati kassatsioonkaebuselt

3. septembril 2012 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohus jättis 7. mail 2008 rahuldamata Florence-Silvia Lutkati (hageja) kaebuse

Viimsi Vallavalitsuse 18. augusti 1999. a korralduse nr 1480 õigusvastasuse tuvastamiseks ja

õigusvastase aktiga tekitatud 995 340 krooni suuruse kahju hüvitamiseks.

3. juunil 2008 sõlmisid hageja ja MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ (kostja) käsunduslepingu,

milles pooled leppisid kokku, et advokaadibüroo osutab kliendile õigusabiteenuseid, sh esitab

Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsuse peale.

Pooled leppisid kokku, et käsundi täitjaks on advokaat Siim Roode, kes võib vajadusel ja kliendi

huvides kaasata käsundi täitmisele ka teisi MAQS-is töötavaid juriste ja advokaate. Käsundit täitis

advokaat Kaspar Noor.

Kostja esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale ringkonnakohtule hilinenult.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.

Riigikohus ei võtnud määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale menetlusse.

2. 26. novembril 2009 esitas hageja kostja vastu hagi lepingu rikkumisega tekitatud 995 340 krooni

suuruse kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja käsunduslepingut ning hageja jäi ilma võimalusest sisse nõuda

Viimsi Vallavalitsuselt 995 340 krooni suurune kahju. Seetõttu on kostja kohustatud hüvitama

nimetatud summas tekkinud kahju. Hageja tugineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-s 1 ja §-s 620

sätestatule. Lepingu rikkumine ei ole vabandatav. Asjaolud, millele kostja tugineb, s.o liiga lühike

aeg apellatsioonkaebuse esitamiseks jms, ei saa olla aluseks VÕS § 103 kohaldamiseks. Lepingust

tuleneva kohustuse rikkumine tulenes kostja tolleaegse töötaja Kaspar Noore hooletusest, kui ta jättis

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule tähtajaks saatmata.

Hageja kahju väljendub nii otseses kahjus kui ka saamata jäänud tulus. Otsene kahju seisneb selles, et

hageja jäi ilma talle kuulunud aiamajast (VÕS § 128 lg 2), saamata jäänud tulu aga selles, et hageja

jäi ilma maa erastamise võimalusest (VÕS § 128 lg 4). Kahju suuruseks on 995 340 krooni. 1 Partner

Kinnisvara Tallinn OÜ eksperdiarvamus tõendab, et vaidluse all oleva kinnistu turuväärtus oli

31. juuli 2007 seisuga 1 595 935 krooni. Viimsi Vallavalitsuselt nõutud 1 000 000 kroonist arvas

hageja maha 4660 krooni suuruse maa erastamise kulu. Viivise palub hageja välja mõista

25. veebruarist 2009, s.o ajast, mil kostja lõplikult keeldus kahju hüvitamast.

Kostja käitumise tõttu on hagejalt võetud võimalus täpselt teada saada, kas halduskohtumenetluses

oleks hageja kahjunõue rahuldatud või mitte. Teadmatusest tulenev risk peab jääma kostja kanda.

Kahju oli kostjale ettenähtav.

Hagi rahuldamise üle otsustamisel ei saa kohus praeguses tsiviilasjas asetada end halduskohtu rolli

ning otsustada seda, mida oleksid võinud otsustada haldusasjas Tallinna Ringkonnakohus ja võib-olla

ka Riigikohus, küll aga peaks kohus andma hinnangu kostja väitele, et haldusasjas oleks hageja kahju

hüvitamise nõue olnud välistatud. Hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamine oleks olnud

tõenäoline menetluse jätkumisel kõrgema astme kohtutes. Suurem osa halduskohtu otsuses tehtud

järeldustest on põhjendamatud või väärad, mis suure tõenäosusega oleks kaasa toonud otsuse

tühistamise.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Hagi rahuldamine looks olukorra, kus ebaselges ja perspektiivitus

kohtuvaidluses lõpliku selguse mittesaavutamine võrdsustatakse nimetatud kohtuvaidluse täieliku

võitmisega, kusjuures hageja nõude suurus on vaid spekulatiivne ning sellest ei ole maha arvatud

sama kohtuvaidluse tõttu tekkima pidanud kulusid (õigusabikulud, riigilõiv jms).

Kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, saab olla saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 mõistes, kuna

hageja nõuab esitatud asjaolude kohaselt kasu, mida hageja oleks saanud, kui kostja oleks oma

lepingulisi kohustusi täitnud. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et

tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada.

Hageja saamata jäänud tulu nõue oleks võimalik täies ulatuses rahuldada üksnes siis, kui kohus

tuvastaks täieliku kindlusega, et hageja oleks kahjunõude aluseks oleva kohtuvaidluse täielikult ilma

ühegi möönduseta võitnud. Sellist järeldust aga ei ole hageja peetud kohtuvaidlust hinnates võimalik

teha. Kostja hindas apellatsioonimenetlust perspektiivituks.

Asjakohatud on hageja väited, et õigusabilepingut sõlmides võtavad advokaadid vastutuse selle eest,

et nad suudavad võetud töö õigel ajal ära teha, ning kui advokaadid pidasid kaebust tulutuks, oleksid

nad pidanud sellest klienti enne informeerima. Kõigepealt saab advokaadibüroo asuda kohtuasjas

õigusabiteenust osutama advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 1 ja lg 4 kohaselt alles pärast kirjaliku

kliendilepingu sõlmimist ning teiseks ei tähenda kliendilepingu sõlmimine seda, et advokaadibüroo

garanteerib kliendile kohtuprotsessi tulemusena soodsa resultaadi saavutamise. Kostja väidetel

selgitati hagejale korduvalt tema nõuete rahuldamise ebatõenäosust, kuid vaatamata sellele soovis

hageja apellatsioonkaebust esitada.

Hageja nõuet ei tule rahuldada ka seetõttu, et see on vastuolus VÕS § 127 lg-s 2 sätestatuga, mille

kohaselt ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse eesmärgiks,

mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. AdvS § 40 lg 2 ning § 44 lg 1 p 1 järgi ei

ole käsunduslepingu täitmise eesmärgiks ära hoida tulu saamise võimaluse kaotamist, kui tulu

saamiseks ei ole mis tahes õiguslikku alust.

Hageja enda käitumine oli nii enne haldusmenetluse algatamist kui ka haldusmenetluse ajal ja

apellatsioonkaebuse esitamisel ebamõistlik ja soodustas kujunenud olukorra tekkimist. Hageja

vahetas oma esindajat kolm päeva enne Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja saabumist ja sõlmis kliendilepingu kostjaga faksi teel 4. juunil

2008, kuigi väitis kostjale, et kaebuse esitamise tähtaeg saabub rohkem kui nädala pärast.

Apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäeval esitas hageja kostjale veel lisainformatsiooni kohtuvaidluse

sisu kohta nii telefonitsi kui ka käsikirjas faksi teel ega tasunud kliendilepingu sõlmimisel nõutud

tagatisraha ja riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamise eest. Vaatamata eeltoodule püüdis advokaat

Kaspar Noor teha kõik endast oleneva, et hageja kaebus saaks esitatud. Advokaat töötas hilisööni,

kuid kuna dokumentide esitamine kohtule ei olnud enam kliendist tulenevalt tähitud kirjaga või kohtu

kantselei kaudu võimalik, esitas kostja apellatsioonkaebuse olude sunnil faksi teel.

Apellatsioonkaebuse edastamisel valis Kaspar Noor faksinumbri asemel telefoninumbri, mis oli

ringkonnakohtu kodulehel kirjas eksitaval kujul, mistõttu apellatsioonkaebus jäi esitamata. Kostja

püüdis oma viga parandada, esitades taotluse ennistada apellatsioonkaebuse tähtaeg, kuid taotlus jäeti

rahuldamata.

4. Ergo Kindlustuse AS (kolmas isik) vaidles hagile vastu.

5. Harju Maakohus jättis 24. novembri 2011. a otsusega hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud

hageja kanda.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab poolte vahel sõlmitud käsunduslepingu alusel hagejale

väidetavalt tekkinud kahju eest seetõttu, et hageja jäi ilma võimalusest nõuda sisse Viimsi

Vallavalitsuselt 995 340 krooni suurune kahju.

Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude eeldusel, et tema apellatsioonkaebus

halduskohtu otsuse peale oleks rahuldatud, kui kostja oleks apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule

õigel ajal esitanud. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamiseks summat, mida hageja leidis ennast

õigustatud olevat saama Viimsi Vallavalitsuselt.

Praegust tsiviilasja lahendades ei saa kohus anda sisulist hinnangut asjaolule, kas hageja

apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse peale oleks rahuldatud, kui kostja oleks apellatsioonkaebuse

õigel ajal esitanud. Kohus saab üksnes kontrollida seda, kas kostja rikkus käsunduslepingut, kas

lepingu rikkumine oli vabandatav ning kas sellest tekkis hagejale kahju ning kui tekkis, siis kui suur

see kahju oli ning kas kostjalt tuleb kahju välja mõista ning kui tuleb, siis kui suures ulatuses.

Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 3. juunil 2008 käsunduslepingu, mis hõlmas ka

apellatsioonkaebuse esitamise kohustust ringkonnakohtule, ning et kostja esitas apellatsioonkaebuse

selle esitamise viimasel päeval, kuid saatis selle ekslikult ringkonnakohtu telefoninumbrile, mitte

faksinumbrile. Sellega rikkus kostja käsunduslepingut, sest jättis käsundiandjalt saadud käsundi õigel

ajal täitmata. Selle kohta andis kohtuistungil ütlusi ka tunnistaja Kaspar Noor. Kostja ei ole esile

toonud asjaolusid ega ka tõendanud, et lepingu rikkumine oleks vabandatav, mistõttu ei vabane kostja

vastutusest lepingu rikkumise eest VÕS § 103 lg-s 1 sätestatud alusel.

Hageja ei ole tõendanud, et talle on kahju tekkinud, samuti ei ole hageja tõendanud väidetava kahju

suurust. Hageja on määranud talle tekkinud kahju suuruse hüpoteetiliselt, lahutades Viimsi

Vallavalitsuselt nõutud ühe miljoni krooni suurusest summast erastamise kulu 4660 krooni. Lisaks

nimetatule on hageja esitanud 1 Partner Kinnisvara Tallinn OÜ eksperdiarvamuse, mis tema väidetel

tõendab, et seisuga 31. juuli 2007 oli kinnistu turuväärtus 1 595 935 krooni. Eelnimetatu ei tõenda

hagejale väidetavalt tekkinud kahju suurust ega ka seda, kas hagejale kahju üldse tekkis. Kahju

tekkimise ja selle suuruse tõendamise koormus lasub hagejal.

Kostja ei vastuta ka VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud alusel. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Kaspar

Noore ütlustega on tõendatud, et kostja selgitas hagejale haldusasja perspektiivitust, millest tulenevalt

ei saanud kostja näha ette hagejale kahju tekkimist lepingu rikkumisega. Ei ole alust kahelda

tunnistaja ütlustes.

Kohus nõustus kostjaga, et hageja nõuet ei tule rahuldada ka seetõttu, et see on vastuolus VÕS § 127

lg-s 2 sätestatuga. AdvS § 40 lg 2 ning § 44 lg 1 p 1 järgi ei ole käsunduslepingu täitmise eesmärgiks

tulu kaotamise ärahoidmine, kui tulu saamiseks ei ole mis tahes õiguslikku alust. Dokumentaalsete

tõendite ja tunnistaja Kaspar Noore ütlustega on tõendatud, et hageja käitus ebamõistlikult ja

soodustas ise apellatsioonkaebuse esitamist hilinemisega, sest vahetas oma esindajat kolm päeva enne

halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja saabumist ja sõlmis kliendilepingu

kostjaga faksi teel 4. juunil 2008. Samas väitis hageja advokaadibüroole, et kaebuse esitamise tähtaeg

saabub rohkem kui nädala pärast. 6. juunil 2008 ehk apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäeval esitas

hageja kostjale veel lisainformatsiooni kohtuvaidluse sisu kohta nii telefonitsi kui ka käsikirjas faksi

teel.

Kuivõrd hagejale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning kostja ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest

igal juhul ka VÕS § 127 lg-te 2 ja lg 3 alusel, ei ole vajadust kohtuotsuses analüüsida hageja väiteid

ja kostja vastuväiteid põhjusliku seose kohta hagejale tekkinud kahju ja lepingu rikkumise vahel.

Kuna hagi jääb rahuldamata, ei ole hagejal alust nõuda kostjalt ka viivise tasumist.

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus leidis 12. juuni 2012. a otsuses, et maakohtu lõppjäreldus hagi

rahuldamata jätmise kohta on õige, kuid muutis otsuse põhjendavat osa materiaalõiguse normide

ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu.

Pooled vaidlevad selle üle, kas see, et kostja rikkus käsunduslepingut, tõi hagejale kaasa kahju.

Maakohus tuvastas, et kostja rikkus käsunduslepingut, jättes õigel ajal esitamata apellatsioonkaebuse

halduskohtu otsuse peale, ning et lepingu rikkumine ei ole vabandatav. Maakohtu seda seisukohta ei

ole vaidlustatud.

VÕS § 619 lg 1 järgi kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule

osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundit), käsundiandja aga maksma talle

selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Praeguses tsiviilasjas oli käsundi täitjaks advokaadibüroo.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 19. detsembri 2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-07 asunud

seisukohale, et advokatuuriseadusest tuleneb advokaadi kohustus kasutada kliendi huvides kõiki

seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse (AdvS § 44 lg 1 p 1).

Sarnaselt on reguleeritud advokaadi kui käsundisaaja kohustused võlaõigusseaduses. VÕS § 620 lg 1

järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist

tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi teise lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi

vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju

tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks

sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega tuleneb eelnimetatud sätetest

esindajale kohustus tegutseda kõigiti esindatava huvides. Kui esindaja on oma kohustusi rikkunud, on

esindataval võimalik esitada kahju hüvitamise nõue.

Maakohus leidis, et kostja vastutus on välistatud VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 alusel. Ringkonnakohtu

arvates on see seisukoht ekslik. Toimikus olevate tõendite kohaselt rikkus advokaat Kaspar Noor

raske hooletuse tõttu käsunduslepingut, mis ei ole vabandatav ja seetõttu ei ole kahju hüvitamise

nõude rahuldamine välistatud VÕS § 127 lg 3 järgi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga

selles, et hagi ei ole võimalik rahuldada VÕS § 127 lg 2 tõttu. Hageja väide, et poolte sõlmitud

õigusabilepingu eesmärgiks oli apellatsioonkaebuse koostamine ja ringkonnakohtule esitamine, on

põhjendatud. Kostjale pidi olema selge, et kui ta jätab täitmata oma kohustuse, siis kaotab hageja

õiguse nõuda hüvitist Viimsi vallalt, ning ta pidi ette nägema, et kui hageja selle õiguse kaotab, siis

on hagejal õigus nõuda kostjalt kompensatsiooni. Kahju suuruse oli hageja määranud juba

halduskohtumenetluses. Asjaolu, et käsundusleping sõlmiti vahetult enne apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaja saabumist, ei saa vabandada kostja käitumist. Kostja peab enne käsunduslepingu

sõlmimist otsustama, kas käsundit on võimalik õigel ajal täita, ning kui leping on juba sõlmitud, siis

seda ka täitma.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et praegust tsiviilasja lahendades ei saa kohus anda sisulist

hinnangut asjaolule, kas hageja apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsuse peale

haldusasjas nr 3-07-1517 oleks rahuldatud või mitte, kui kostja oleks apellatsioonkaebuse õigel ajal

esitanud. Samas tulnuks maakohtul hinnata, kas hageja kaebusel oli edu väljavaateid või mitte. See

eeldas toimikus olevate tõendite hindamist, mille maakohus on jätnud tegemata. Selline puudus on

võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et tunnistaja advokaat Kaspar Noore ütlustesse tulnuks maakohtul

suhtuda kriitiliselt, kuivõrd tegemist on isikuga, kelle raske hooletuse tagajärjel jäi

apellatsioonkaebus esitamata. Maakohus võis tunnistajana advokaadi üle kuulata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 256 lg 2 p 1 järgi ei või selle isiku loata, kelle huvides

saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud, tunnistajana üle kuulata esindajat tsiviil- või haldusasjas

asjaolu suhtes, mis on saanud talle teatavaks ametikohustusi täites. Praegusel juhul andis advokaat

Kaspar Noor ütlusi ka selle kohta, mis asjaoludel ta käsunduslepingut rikkus ning ei esitanud

apellatsioonkaebust õigel ajal. Nende asjaolude suhtes sai advokaati tunnistajana üle kuulata. Küll ei

saanud advokaati küsitleda asjaolu kohta, kas apellatsioonkaebusel oleks edu või mitte, ning

eelnimetatud ütlusele ei saa ka otsuses tugineda. Neil põhjustel jättis ringkonnakohus tunnistaja

Kaspar Noore ütluse apellatsioonkaebuse perspektiivituse kohta tähelepanuta.

Hageja väidetel oli ta aianduskooperatiivi Kratt-2 liige ning temale kuulus Harjumaal Viimsi vallas

Randvere külas Vaablase tee 25 asuv krunt nr 48. Krundil olev aiamaja ja ehitised anti 1993. aastal

tema omandisse, millest tulenevalt ei saanud kooperatiiv neid 6. septembri 1994. a aktiga nr 48 üle

anda A. Klasile, kes ei saanud seetõttu kasutada ka maa erastamise ostueesõigust.

On õige, et toimikus oleva aianduskooperatiivi Kratt-2 erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga

nr 48 anti hageja omandisse kooperatiivi krundil 48 asuvad rajatised ja hooned. Aktil on märgitud

üksnes selle koostamise aasta - 1993. Kooperatiivi vara erastamise aluseks oli 2. juuni 1992. a

üldkoosoleku otsus (I kd, tl 294). Teist korda andis aianduskooperatiiv Kratt-2 sama krundi nr 48

A. Klasi omandisse 6. juunil 1994, viidates 2. juuni 1992 üldkoosoleku otsusele (II kd, tl 114). Tuleb

nõustuda, et aianduskooperatiivis Kratt-2 ei olnud asjaajamine korrektne.

1. juulil 1992 jõustunud seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta (ASVES) § 4

lg 1 kohaselt on erastamise subjektiks kooperatiivi liige, tema alaliselt Eesti Vabariigis elav abikaasa

ja sugulased alanevas liinis, õed ja vennad ning nende sugulased alanevas liinis. Selle seaduse § 10

lg 1 kohaselt tekib omandiõigus erastatud varale vara üleandmisest kooperatiivi poolt erastamise

subjektile üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisel ning § 11 kohaselt kooperatiivile kuulunud

ehitise erastamisel on ehitise omanikul õigus maa omandada Eesti Vabariigi maareformi seaduses

sätestatud alustel ja korras. Seejuures Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (Muutmise seadus) § 14 lg 2 kohaselt

tuli avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks esitada ajavahemikus 2. märtist 1997 kuni

31. detsembrini 1997.

Avalduste esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 8. mai 1992. a määrusega nr 143 kinnitatud maa

asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise kord, mille kohaselt tuli avaldused esitada

kohaliku omavalitsuse organile ning seda sai korra p 6 kohaselt esitada isiklikult, posti teel või

esindaja vahendusel. Avaldusele pidi alla kirjutama avalduse esitaja. Halduskohus tuvastas, et hageja

22. juuli 1997. a avaldus ei vastanud eelnimetatud korra nõuetele. Avaldusele ei ole hageja alla

kirjutanud ning ta ei ole ka andnud volitust avaldusele alla kirjutamiseks. Maa ostmise avaldusel

märgitud kuupäeval (22. juuli 1992) ei olnud hageja krundi nr 48 omanik, kuivõrd krundil olev

aiamaja ja rajatised kuulusid aianduskooperatiivile Kratt-2, ning maa ostueesõigusega erastamise

avaldust sai esitada alles 2. märtsist 1997.

A. Klas esitas 5. detsembril 1997 maa ostueesõigusega erastamise avalduse õigusaktidega ettenähtud

korras. Harju Hooneregistritalituse 24. juuli 1997. a tõendi nr 2596 kohaselt oli A. Klas vaidlusaluse

krundi nr 48 omanik (II kd, tl 296).

Tallinna Halduskohus tuvastas 7. mai 2008. a otsuse nr 3-07-1517 p-s 29, et 22. juulil 1992 hageja

nimel esitatud maa ostmise avaldus ja 1993. aasta kuupäevata akt nr 48 aianduskooperatiivi Kratt-2

vara üleandmise kohta jõudsid tõepoolest Viimsi Vallavalitsusse ja võeti seal vastu. Seega tulnuks

esitatud dokumentide kohta võtta seisukoht, kuid esitatud tõendite hindamise tulemusena jõudis

halduskohus järeldusele, et kaebust Viimsi valla vastu ei ole võimalik rahuldada. Ringkonnakohus

nõustus halduskohtuga.

Hageja on menetluses eitanud omandi võõrandamist A. Klasile. Krundil nr 48 asuva hoone ja rajatiste

võõrandamise kohta on tunnistusi andnud haldusasjas A. Klas, kelle ütluste kohaselt ta ostis krundil

oleva hoone ja rajatised 1994. aastal hagejalt 30 000 Saksa marga eest ning astus ka kooperatiivi

liikmeks, mille kohta väljastati paberid (I kd, tl 111-112). Seejuures on A. Klas üksikasjalikult

kirjeldanud kohtumist hagejaga ning kokkuleppe sõlmimist ja raha üleandmist. Asjaolu üle, et

1994. aastast 2005. aastani valdas elamut A. Klas, ei vaielda. Toimiku materjalidest ei ilmne, et

hageja oleks täitnud vaidlusaluse omandiga kaasnenud mingeidki kohustusi ning oleks huvi tundnud

maa erastamise vastu 11 aasta jooksul. Asjaolu, et aianduskooperatiiv Kratt-2 andis krundi nr 48

A. Klasi omandisse 6. juunil 1994, viidates 2. juuni 1992. a üldkoosoleku otsusele, viitab

aianduskooperatiivis toimunud liikmete vahetusele. Ilma liikmesuse vahetuseta ei oleks saanud

kooperatiivi vara A. Klasile üle anda. Toimikust ei nähtu, et hageja oleks seda tehingut vaidlustanud.

Hageja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et Viimsi Vallavalitsuse 18. augusti 1999. a

korralduse tegemise ajal oli ta jätkuvalt aianduskooperatiivi Kratt-2 liige. Toimikus ei ole tõendeid,

mis lükkaks ümber tunnistaja A. Klasi ütlused selle kohta, et hageja ja tunnistaja sõlmisid

vaidlusalusel krundil oleva aiamaja ja rajatiste osas võõrandamislepingu 1994. aastal. Tol ajal toimus

aianduskooperatiivis aiamajade ja rajatiste valduse üleandmine ühelt isikult teisele nimelt

aianduskooperatiivi liikmete vahetuse teel ning osamakse tasuti tavapäraselt vahetult

aianduskooperatiivi liikmeks astujalt lahkuvale liikmele. Ka hageja ei ole eitanud, et ta sai

1994. aastal A. Klasilt raha, kuid leiab, et sai raha suvila kasutamise eest ning tegemist ei olnud ka nii

suure summaga. Samas ei ole hageja nimetanud, millise summa ta sai.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja viibis korduvalt Eestis pärast 1994. aastat, kuid kuni 2005. aastani

ei tundnud ta huvi maa erastamise vastu. Viimsi Vallavalitsuse 5. märtsi 2007. a kirjas nr 11-10/292-

1, mis on saadetud hageja esindajale, on selgitatud, miks on maa erastamine A. Klasile õiguspärane

(I kd, tl 125-126). Selles vastuses on selgitatud, et tol ajal kehtinud seaduste järgi ei võõrandatud

aianduskooperatiivi liikmetele vara asjaõigusseaduse järgi, vaid erastati ASVES-i alusel.

Ringkonnakohus nõustus eelnimetatud seisukohaga.

Halduskohtu otsuse kohaselt pidi kaebuse esitaja aru saama, et aiamaja omandiõiguse üleminekul

vallasvarana teisele isikule ei säili kaebajal õigust selle juurde maad erastada. Ringkonnakohus

nõustus selle seisukohaga. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud ringkonnakohus, et hagejal oleks edu

väljavaateid halduskohtumenetluses. Seetõttu ei olnud vaja analüüsida tõendeid kahju suuruse kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi tagasi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja arvates on kohtud õigesti leidnud, et kostja rikkus käsunduslepingut ning see rikkumine ei ole

vabandatav. Põhjendatud on ringkonnakohtu järeldus, et maakohus oleks pidanud kahju hüvitamise

nõude üle otsustamisel hindama, kas hageja apellatsioonkaebusel haldusasjas oleks olnud edu

väljavaateid või mitte. Samuti on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et maakohtu seisukoht, nagu

oleks vastustaja vastutus välistatud VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 alusel, ei ole õige.

Ringkonnakohus ei ole haldusmenetluses perspektiivi hindamisel analüüsinud halduskohtu otsuse

põhijäreldusi ning hageja vastuväiteid neile. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-s 5

sätestatut. Halduskohus on valesti leidnud, et hageja 22. juulil 1992 esitatud erastamise avaldust ei

saa käsitada hageja esitatud avaldusena, kuna sellele on alla kirjutanud aianduskooperatiivi esimees

V. Einsild ning allkiri ei ole tõestatud. Hageja arvates on tema hilisem heakskiit muutnud V. Einsilla

tegevuse tagajärjed kehtivaks. Lisaks leidis halduskohus, et hageja ei saanud enne aiamaja omanikuks

saamist erastamise avaldust veel esitada. Selline kohtu järeldus on väär, kuna erastamise avalduse

võis isik esitada ka varem, kui oli tekkinud õigus erastamise teel maa omanikuks saada. Halduskohtu

järeldus selle kohta, et A. Klas on saanud aiamaja omanikuks, ei ole põhjendatud. Viimsi

Vallavalitsusele pidi olema selge, et hageja on omandanud 1993. aasta vara üleandmise akti alusel

aiamaja ning tal on õigus maad erastada 1992. aastal esitatud avalduse alusel. Järelikult ei olnud

enam võimalik aianduskooperatiivil 1994. aastal aiamaja, mis kuulus hagejale, üleandmise aktiga

anda A. Klasile. Viimsi Vallavalitsus on seega ebaseaduslikult maa A. Klasile erastanud, halduskohus

on aga jätnud sellele objektiivse hinnangu andmata.

Olles tuvastanud, et hagejal tekkis 1993. aastal omandiõigus aiamajale ja rajatistele, on

ringkonnakohus samas pidanud võimalikuks, et sama aiamaja omandi on 1994. aastal

aianduskooperatiiv üle andnud A. Klasile, ning pidanud võimalikuks, et A. Klasi ütlused on piisav

tõend selle kohta, et 1994. aastal on lisaks ka hageja ise aiamaja omandi A. Klasile üle andnud, ilma

et selle kohta oleks mingeid muid tõendeid. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud asjaõigusseadust

ja selle rakendamise seadust, pööramata tähelepanu sellele, et aiamaja kui tollal vallasasi oleks

saanud hagejalt A. Klasile üle minna vaid asjaõigusseaduses sätestatud alustel ning

võõrandamistehing oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud.

Ringkonnakohus on teinud meelevaldse ja eksliku järelduse, nagu avaldusi aianduskooperatiivide

kruntide erastamiseks oleks saanud esitada vaid 2. märtsist 1997 kuni 31. detsembrini 1997. Maad sai

aianduskooperatiivi liige erastada alates sellest ajast, mil tal oli tekkinud omandiõigus hoonetele

ASVES § 10 lg 1 alusel. Hiljemalt 31. detsembriks 1997 pidid olema avaldused esitatud.

Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, et pärast seda kui hageja omandas aiamaja 1993. aastal,

sai aiamaja omand A. Klasile üle minna liikmesuse ülemineku teel. Samas ei ole ka millegagi

tõendatud, et liikmesus oleks vahetunud. Ei vaielda selle üle, et 1993. aasta seisuga oli kooperatiivi

liige hageja. Samuti ei ole mingeid tõendeid tema lahkumise kohta, nagu ka ei ole tõendeid selle

kohta, et A. Klas oleks saanud kooperatiivi liikmeks. Ringkonnakohus leidis, et hageja on müünud

1994. aastal krundil oleva hoone A. Klasile, kes astus seejärel kooperatiivi liikmeks. Ainsaks aluseks

sellisele järeldusele on A. Klasi halduskohtu istungil antud ütlused. Hageja eitab omandi üleandmist,

mingeid muid tõendeid aiamaja omandi üleandmise kohta ei ole.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ei ole hagejale kahju tekkinud, kui teisele isikule on

erastatud maa hagejale kuuluva aiamaja juurde, jättes sellega hageja ilma nii aiamaja omandist kui ka

võimalusest maa erastada (kuna A. Klasi on kinnistu edasi müünud, siis ei olnud enam võimalik seda

tagasi nõuda, vaid esitada üksnes kahju hüvitamise nõue). Ringkonnakohus ei ole pööranud

tähelepanu hageja vastuväidetele ega probleemi sisuliselt üldse käsitlenud, märkides vaid

lakooniliselt, et nõustub halduskohtuga.

Ringkonnakohus on lugenud tõendatuks, et 1993. aastal tekkis hagejal omand aiamajale. Seejärel

leidis ringkonnakohus, et aianduskooperatiiv on 1994. aastal aiamaja omandi üle andnud A. Klasile.

Siis leidis aga ringkonnakohus, et A. Klas on ostnud krundil oleva hoone ja rajatised hagejalt. Juhul

aianduskooperatiivil kui oleks olnud võimalik aiamaja omand A. Klasile üle anda, ei tekiks vajadust

tõendada selle omandamist hagejalt. Kui aga tõene oleks aiamaja omandamine hagejalt, ei oleks

olnud võimalik ja vajalik vormistada 1994. aasta üleandmise-vastuvõtmise akti A. Klasile.

Ringkonnakohus väidab, et 1994. aastal toimus aianduskooperatiivis aiamajade ja rajatiste valduse

üleandmine ühelt isikult teisele nimelt aianduskooperatiivi liikmete vahetuse teel ning osamakse

tasuti tavapäraselt vahetult aianduskooperatiivi liikmeks astujalt lahkuvale liikmele. Nii toimiti

tõepoolest siis, kui kooperatiivi liige ei olnud veel aiamaja omandanud. 1994. aastal, pärast seda, kui

kassaator oli saanud aiamaja enda omandisse (ringkonnakohus aktsepteerib seda), ei olnud selline

liikmesuse vahetamise teel aiamajale omandi üleminek enam võimalik. Lähtudes väärast eeldusest, et

A. Klas on saanud aiamaja omanikuks, on ringkonnakohus teinud ebaõige järelduse, et hagejal ei

olnudki maa erastamise õigust ning nagu tal ei olekski kahju tekkinud aiamaja omandist ning krundi

erastamise võimalusest ilmajäämise tõttu.

Hinnates vaidluse perspektiivi Tallinna Ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse lahendamisel, on

oluline, et lisaks Tallinna Halduskohtu otsusele tuleb analüüsida ka selle otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse väiteid. Seda ei teinud ei maakohus ega ka ringkonnakohus. Hageja hinnangul

on apellatsioonkaebus kirjutatud heal tasemel ning selles on esitatud veenvad põhjendused, miks

halduskohtu otsus tuleks tühistada ning hageja nõue rahuldada. Kohtud on arvestanud tunnistaja

K. Noore kui apellatsioonkaebuse koostaja suuliste ütlustega asja perspektiivituse kohta, ilma et oleks

analüüsinud apellatsioonkaebuse väiteid. Selliselt on ringkonnakohus rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme, mis on viinud väära kohtulahendini.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, valesti on kohaldatud seadust aiandus- ja

suvilakooperatiivide vara erastamise kohta, asjaõigusseadust, asjaõigusseaduse rakendamise seadust,

ENSV tsiviilkoodeksit, maareformiseadust ning Vabariigi Valitsuse kinnitatud maa asendamise,

ostmise ja rentimise avalduste esitamise korda.

Hageja arvates on vajalik Riigikohtu seisukoht selle kohta, millest tuleb lähtuda, kui advokaat on

käsunduslepingu rikkumisega võtnud käsundiandjalt võimaluse jätkata oma õiguste kaitsmist pooleli

jäänud kohtumenetluses.

Riigikohus peab andma oma hinnangu vaadeldavale situatsioonile ka lähtudes nn loss of chance

teooriast. Loss of chance teooriat tuleks kohaldada juhul kui kohus peaks jõudma järeldusele, et

haldusmenetluses esitatud kogu kahjunõuet ei oleks alust rahuldada, küll aga tuleks seda teha mingi

protsendi ulatuses, kaaludes asjaolusid, et hinnata hageja nõude edukust tingimustes, kus päris

kindlasti ei saa väita ühte või teist tulemust. Seega oleks praegune kaasus heaks võimaluseks, millega

Riigikohus võiks anda põhimõttelisi suuniseid loss of chance teooria kohaldamiseks Eesti

õiguspraktikas, mis kujutaks endast õiguse edasiarendamist.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

Vaatamata asjaolule, et kostja rikkus lepingut, ei olnud kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse

kaitse-eesmärgiga ning kahju ei olnud lepingu võimaliku rikkumise tagajärjena kostjale lepingu

sõlmimise ajal ettenähtav. Hageja väidetava kahju tekkimine ja selle suurus on täielikult tõendamata.

Kostja ei saanud käsunduslepingu rikkumise tulemusena ette näha kahju, mille tekkimist hageja

väidab. Isik, kes käsundit täitma asudes peab käsundi esemeks olevat tegevust käsundiandjale

perspektiivituks, ei saa ette näha käsundi täitmise rikkumise tulemusena käsundiandjale kaasnevat

kahju, mis tuleneb sellest samast perspektiivitust tegevusest.

Praeguses asjas tekkis käsundi täitmisel probleem apellatsioonkaebuse esitamisel tekkinud

eksimusest, mille tulemusena saatis kostja apellatsioonkaebuse faksi asemel ekslikult

telefoninumbrile ning apellatsioonkaebus ei jõudnud õigel ajal kohtusse kohale. Asjaoludest

nähtuvalt ei olnud tegemist ei tahtluse ega raske hooletusega, vaid inimliku eksimusega, mida on

VÕS § 104 lg 3 alusel võimalik liigitada äärmisel juhul hooletuse alla, sest rikkumise põhjuseks oli

mitmete ebasoodsate asjaolude kokkulangemine alates apellatsioonkaebuse esitamiseks advokaadile

jäänud aja nappusest, mis oli tingitud asjaolust, et hageja soovis vaid kolm päeva enne tähtaega

esindajat vahetada, kuni Tallinna Ringkonnakohtu kodulehel avaldatud kontaktandmete eksliku

kirjendamiseni. Kostja leiab, et ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks tegemist raske hooletusega, on

põhjendamatu ning sellise seisukoha kujunemine ei ole jälgitav, sest ei ole selgitatud, kuidas

ringkonnakohus sellise järelduseni jõudis.

VÕS § 127 lg 3 alusel välistab ettenähtamatu kahju hüvitamise vältimise vaid see, kui kohustust

rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Rikkumise mittevabandatavus ei tähenda seda, et kohustust

rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu, sest rikkumise vabandatavuse kriteeriumiks on vääramatu

jõud, mitte rikkuja süü.

Tõendamata on hagejale kahju tekkimine ning selle suurus. Kahju tekkimise hindamise seisukohalt ei

ole kvalitatiivset vahet, kas kohus hindab apellatsioonkaebuse rahuldamise võimalikkust või

apellatsioonkaebuse edu väljavaateid. Hageja ei ole temale tekkinud kahju suutnud tõendada ei

praeguses menetluses ega ka haldusasjas nr 3-07-1517. Kostja rõhutab, et praeguses asjas ei ole

hageja isegi püüdnud tõendada ka seda, millises koosseisus oli kinnistu 2007. aastal. Kinnistu

väärtust ei saa hinnata koos kinnistul paikneva täielikult ümber ehitatud ja aasta ringi elamiseks

kohandatud elumajaga, mida kinnistu valduse ülemineku ajal ei eksisteerinud.

Hageja ei jäänud vaidlusalusest varast ilma Viimsi Vallavalitsuse tegevuse tulemusena. Isegi juhul, kui

eeldada hageja väidete õigsust, nagu poleks ta olnud teadlik asjaolust, et A. Klas erastas maa, kuigi

tal ei olnud selleks õigust, saaks hagejale kahju tekitada mitte Viimsi Vallavalitsuse tegevus, vaid

hageja enda tegevusetus erastamisavalduse esitamata jätmisel ning A. Klasi väidetav õigusvastane

tegevus, mis seisnes Viimsi Vallavalitsusele väidetavalt ebaõigete dokumentide esitamises. Sellise

tegevuse tagajärjeks oleks olnud hageja vara vähenemine, ning just sellel alusel oleks hageja võinud

nõuda kahju hüvitamist, aga seda mitte Viimsi Vallavalitsuse, vaid A. Klasi käest.

On ilmne, et hagejal oleks olnud võimalus kahju tekkimist vältida, kui ta oleks õigel ajal pöördunud

Viimsi Vallavalitsuse poole erastamisavaldusega seaduses sätestatud tähtaja jooksul, esitades selleks

vajalikud dokumendid, juhul kui ta leidis, et vaidlusalune vara on endiselt tema omandis, ning

seejärel tähtaegselt vaidlusaluse korralduse kehtetuks tunnistamise nõudega. Hageja venitas

kahjunõude või mis tahes muu nõude esitamisega ebamõistlikult kaua ilma ühegi mõjuva põhjuseta.

Kahju hüvitamise nõude rahuldamine viiks olukorrani, kus hageja vara suureneks ilma mis tahes

seadusliku aluseta, mis on kahju hüvitamise eesmärgiga ilmses vastuolus. Kostjalt väljamõistetav

hüvitis aga ei saa mingil juhul olla suurem, kui oleks olnud haldusasjas tõenäoliselt väljamõistetud

hüvitis.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu ning maakohtu otsused

tuleb nii materiaalõiguse normi väära kohaldamise kui ka menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas käsunduslepingu rikkumine tõi hagejale kaasa

kahju. Kohtud on tuvastanud, et kostja rikkus käsunduslepingut, kui jättis õigel ajal esitamata

halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, ning et see rikkumine ei ole vabandatav. Kolleegium

nõustub selle järeldusega. Poolte sõlmitud õigusabilepingu eesmärgiks oli apellatsioonkaebuse

koostamine ja Tallinna Ringkonnakohtule esitamine. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostjale

pidi olema selge, et kui ta jätab täitmata oma kohustuse, siis kaotab hageja õiguse nõuda kahju

hüvitamist Viimsi vallalt, ning ta pidi ette nägema, et kui hageja kaotab selle õiguse kostja käitumise

tõttu, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

Põhjendatud on kohtute seisukoht, et praeguse tsiviilasja lahendamisel ei saa kohus anda hinnangut

sellele, kas hageja apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsuse peale oleks

kindlasti rahuldatud või jäetud kindlasti rahuldamata. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et

maakohtul tuli hinnata, milline oleks võinud olla vaidluse lahendamise perspektiiv

halduskohtumenetluses pärast halduskohtu otsust.

11. Esmalt märgib kolleegium, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1987. aastast oli hageja aianduskooperatiivi Kratt-2 liige ning temale kuulus Harjumaal Viimsi vallas

Randvere külas Vaablase 25 asuv krunt nr 48;

22. juulil 1992 esitati hageja nimel Viimsi Vallavalitsusele krundi nr 48 erastamise avaldus, mille oli

allkirjastanud aianduskooperatiivi esimees; 1993. aastal koostatud akti järgi on aianduskooperatiiv

Kratt-2 üle andnud aiamaja hagejale;

6. septembril 1994 koostatud akti järgi on aianduskooperatiiv Kratt-2 üle andnud aiamaja A. Klasile;

18. augustil 1999 võttis Viimsi Vallavalitsus vastu korralduse nr 1480, mille alusel erastati kõnealune

krunt A. Klasile; 6. jaanuaril 2000 sõlmiti A. Klasiga maa erastamise müügileping ja 1. märtsil 2000

kanti A. Klas maa omanikuna kinnistusraamatusse;

20. veebruaril 2002 kanti vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse AS Hansa Liising

Eesti ja 25. oktoobril 2005 kanti omanikuna kinnistusraamatusse Benno-Mihkel Vald;

hageja esitas 26. juulil 2007 Tallinna Halduskohtusse kaebuse korralduse nr 1480 õigusvastasuse

kindlakstegemiseks ning õigusvastase haldusaktiga tekitatud 995 340 krooni suuruse kahju

hüvitamise nõudega. Tallinna Halduskohus jättis 7. mai 2008. a otsusega hageja kaebuse

rahuldamata;

hageja esindaja esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale hilinemisega. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 3. septembri 2008. a määrusega hageja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja

ennistamise taotlus rahuldamata. Riigikohus jättis 15. oktoobri 2008. a määrusega määruskaebuse

ringkonnakohtu 3. septembri 2008. a määruse peale menetlusse võtmata.

12. Põhjendatud on ringkonnakohtu järeldus, et VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 ei välista hagi rahuldamist.

Selleks, et hinnata perspektiivi, mis oleks võinud hagejal olla haldusasja edasisel menetlemisel, tuli

ringkonnakohtul analüüsida halduskohtu otsuse järeldusi ja kostja koostatud apellatsioonkaebuse

väiteid. Õige on kassatsioonkaebuses märgitu, et ringkonnakohus on jätnud hindamata asjas esitatud

olulise tõendi - kostja koostatud apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 7. mai 2008. a otsuse

peale. Selliselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Esitatud hagi lahendades ja

haldusasja vaidluse perspektiivi hinnates tulnuks kohtutel kaaluda eelnimetatud tõendis esitatud

väiteid.

Käsitlemaks praeguses tsiviilasjas vaidluse all olevaid asjaolusid, märgib kolleegium, et Tallinna

Halduskohtu 7. mai 2008. a otsus on oma põhjendustes vastuoluline. Kuna ringkonnakohus on

tsiviilasja läbi vaatamisel halduskohtu põhjendustega suuresti nõustunud, siis kolleegium käsitleb

halduskohtu otsuse põhjendusi ning tsiviilasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse põhjendusi koos.

13. Ringkonnakohus, hinnates halduskohtu otsuse põhjendusi, luges praeguses tsiviilasjas õigeks

selle, et toimikus oleva aianduskooperatiivi Kratt-2 erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga

nr 48 1993. aastast anti hageja omandisse krundil nr 48 asuvad rajatised ja hooned. Selle akti aluseks

oli ASVES. Seega leidis ringkonnakohus, et hageja sai aiamaja omanikuks alates üleandmise-

vastuvõtmise akti allakirjutamisest. Kuigi ringkonnakohus järeldas, et 1993. aastal sai aiamaja

omanikuks hageja, on ta siiski leidnud, et aianduskooperatiiv Kratt-2 andis sama aiamaja 6. juunil

1994 A. Klasi omandisse. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on selles osas vastuolulised.

Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kuna ASVES § 10 lg 1 alusel oli tekkinud

hagejal omandiõigus aiamajale, ei saanud selle seaduse alusel tekkida A. Klasile omandiõigust

samale aiamajale. Aiamaja kui vallasasja omand oleks saanud A. Klasile üle minna 1994. aastal

ainult omanikuga sõlmitud notariaalselt tõestatud võõrandamistehingu alusel (AÕSRS § 13 lg 4 kuni

1. septembrini 1994 kehtinud redaktsioonis). Praeguses asjas ei ole tõendatud omandi üleminek

hagejalt A. Klasile notariaalselt tõestatud tehingu alusel.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu mõttekäik, kuidas sai aianduskooperatiiv 1993. aastal hagejale

omandisse antud aiamaja anda 6. juunil 1994 A. Klasi omandisse. Samuti ei selgu otsusest, millisel

alusel ja millega on tõendatud see, et hageja kaotas liikmesuse kooperatiivis ning seejärel ka

omandiõiguse aiamajale 1994. aastal, kuigi ta ei olnud seda kehtivalt võõrandanud. Halduskohus

leidis, et võõrandamistehingule ei olnud vaja anda notariaalset vormi. Selline järeldus on ekslik, kuna

pärast hagejale omandi tekkimist said võõrandamistehingu poolteks olla ainult aiamaja omanik ja

ostja, s.o tegemist ei olnud aiamaja omandamisega kooperatiivilt ASVES-i alusel.

Tulenevalt eeltoodust on ringkonnakohus lähtunud väärast eeldusest, et A. Klas oli saanud aiamaja

omanikuks, ning seetõttu teinud vale järelduse, et hagejal ei olnudki õigust maad erastada ning tal ei

tekkinudki kahju aiamaja omandist ning krundi erastamise võimalusest ilmajäämise tõttu.

14. Halduskohus on haldusasja menetlemisel leidnud, et 22. juulil 1992 esitatud maa erastamise

avaldust ei saa käsitada hageja esitatud avaldusena, kuna sellele on alla kirjutanud

aianduskooperatiivi esimees ning allkiri ei ole tõestatud. Sama järelduse teeb ka ringkonnakohus

tsiviilasja läbivaatamisel. Halduskohus on eksinud, kui leidis, et esindatava hilisem heakskiitmine ei

ole praegusel juhul võimalik. TsK § 66 järgi muutis esindatava heakskiit esindaja tegevuse tagajärjed

kehtivaks heakskiidu andmise hetkest. Hageja väidab, et ta on V. Einsilla tegevuse (hageja nimel

avalduse esitamise) hiljem heaks kiitnud. Hageja ei ole viidanud tõenditele, kas ja millal ta

heakskiidu andis. Vaatamata sellele leiab kolleegium, et hageja heakskiit oli võimalik ja vallavalitsus

oleks vähemalt saanud avalduse vormipuudusele tähelepanu juhtida. Halduskohus on ka ise oma

otsuse p-s 29 järeldanud, et vallavalitsus oleks pidanud hea halduse põhimõtet järgima ja juhtima

avalduse esitaja tähelepanu avalduse puudustele.

15. Samuti on ekslik nii halduskohtu järeldus haldusasjas kui ka praeguses tsiviilasjas

ringkonnakohtu järeldus, et 22. juuli 1992. a avaldust ei saa käsitada hageja tahteavaldusena maa

erastamiseks, kuna ta ei olnud sel ajal veel aiamaja omanik. Hagejal oli õigus omandada aiamaja

1. juulil 1992 jõustunud ASVES § 10 lg 1 alusel alates ajast, kui kooperatiiv annab aiamaja aktiga

üle. Selline akt (nr 48) on koostatud 1993. aastal.

Kolleegium juhib tähelepanu, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse võis esitada ka varem, kui

oli tekkinud õigus erastamise teel maa omanikuks saada. Maa erastamise avaldus oli esitatud ajal, mil

kehtis vastav avalduste esitamise kord ning maareformi seadus. Siinkohal märgib kolleegium, et

ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et Muutmise seaduse § 14 lg 2 kohaselt sai maa

ostueesõigusega erastamise avalduse esitada üksnes 2. märtsist 1997 kuni 31. detsembrini 1997.

Ringkonnakohus on nimetatud sätet valesti tõlgendanud. Muutmise seaduse § 14 lg 2 järgi tuli isikul,

kellel maareformi seaduse alusel oli õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei olnud vastavat

avaldust esitanud, see esitada 1998. aasta 1. jaanuariks. Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 1994. a

määrusega nr 131 kinnitati õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega

erastamise kord, mille järgi maa ostueesõigusega erastamiseks esitab taotleja maa asukoha järgsele

kohaliku omavalitsuse täitevorganile Vabariigi Valitsuse 8. mai 1992. a määrusega nr 143 kinnitatud

vormikohase avalduse. Seega ei ole asjakohane ringkonnakohtu märkus, mille järgi sai maa

ostueesõigusega erastamiseks esitada avalduse üksnes 2. märtsist 1997 kuni 31. detsembrini 1997.

Ka enne ringkonnakohtu nimetatud perioodi oli võimalik maa ostueesõigusega erastamise avaldust

esitada ja seda sai teha 8. mai 1992. a määruse alusel. Muutmise seaduse § 14 lg 2 kehtestas üksnes

maa erastamise avalduste esitamise lõpliku tähtaja. Küll ei saanud erastamise avaldust varem

menetleda, kui oli tekkinud omand aiamajale.

Kolleegium märgib, et nimetatud 1993. aasta aiamaja üleandmise aktil kuupäeva puudumine ei

muuda akti iseenesest kehtetuks. Halduskohtu otsuse p-s 24 toodud järeldus, et ei olnud võimalik

nimetatud akti alusel kindlaks teha, millal tegelikult vara üle anti ja millal tekkis kaebajal (hagejal)

selle alusel omandiõigus, on ekslik, sest nimetatud akti alusel saab üheselt järeldada, et hagejal tekkis

omandiõigus aiamajale hiljemalt 31. detsembriks 1993. Praeguse hagi lahendamise seisukohast ei ole

tähtis, millisel 1993. a kuupäeval täpselt aiamaja üleandmise akt koostati.

Halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse II osa p-des 1 ja 2 on muuhulgas eeltoodud

halduskohtu eksimustele tähelepanu juhitud (toimiku I kd, lk 188-190).

16. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama halduskohtu otsust ja selle otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebust, arvestades käesoleva otsuse p-des 13-15 esitatud kolleegiumi seisukohta.

Kui maakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel järeldusele, et hageja kaotas aiamaja juurde kuulunud

maa erastamisõiguse ja kinnisasja, siis tuleb kohtul kõiki asjaolusid ja esitatud tõendeid hinnates teha

järeldus, kas ja millises ulatuses tuleks hageja nõue rahuldada. Hageja nõude põhjendatuse üle

otsustamisel tuleb maakohtul hinnata seda, kas haldusasjas apellatsioonkaebuse menetlemisel oleks

ringkonnakohtul olnud alust tühistada halduskohtu otsust, millega jäeti hageja kaebus vallavalitsuse

vastu rahuldamata. Hinnates praeguses tsiviilasjas kahjunõude põhjendatust, tuleb maakohtul

sisuliselt asuda positsioonile, nagu ta hindaks apellatsioonkaebust halduskohtu otsuse peale,

s.o maakohus peaks hindama halduskohtu otsuse põhjendatust halduskohtu otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse alusel ja halduskohtumenetluse reeglite ja kahju tekkimise ajal kehtinud

kohaliku omavalitsuse poolt kahju hüvitamist reguleerinud materiaalõiguse järgi. Maakohus peab

halduskohtu otsuse põhjendatust ja halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse

perspektiivikust hinnates rakendama ka halduskohtule omast uurimispõhimõtet.

Kui maakohus teeb kindlaks, et apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse peale ja kaebus kahju

hüvitamiseks oleksid halduskohtumenetluses tõenäoliselt rahuldatud, siis tuleb kohtul praeguses

menetluses kindlaks teha kahjunõude suurus. Kuna kohtud ei ole kahju suuruse kohta seisukohta

võtnud, siis peab maakohus kolleegium arvates vajadusel pooltele seda selgitama ja andma neile

võimaluse esitada tõendeid kahju suuruse kohta. Samuti tuleb hinnata, kas poolte esitatud asjaoludest

tulenevalt esinevad alused kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 järgi, hinnates kahjustatud isiku

osa kahju tekkimisel.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon Advokaadibüroole VARUL AS.

18. Kuna ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada

vastavalt asja lahendamise tulemusele.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Henn Jõks