3-2-1-186-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-186-12

Määruse kuupäev

Tartu, 13. veebruar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Tamara Jaroštšuki hagi Andres Jaaksoo vastu kahju

hüvitamiseks, apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-334

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tamara Jaroštšuki määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tamara Jaroštšuk, esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol

Kostja Andres Jaaksoo

Asja läbivaatamise kuupäev

14. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-334 ja saata

asi samale ringkonnakohtule Tamara Jaroštšuki apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Tamara Jaroštšukile 24. juulil 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot

ja 28. septembril 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

4. Määrata osaühingule Veljo Viiloli Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Tamara

Jaroštšukile kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 768 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja esitas kohtule 4. jaanuaril 2011 kostja vastu hagiavalduse 12 600 krooni suuruse kahju

hüvitamiseks. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 28. jaanuari 2011. a määrusega ning teatas

pooltele, et menetleb asja lihtsustatud korras.

2. Hagiavalduse kohaselt ei kooskõlastanud kostja oma korteris tehtavaid remonditöid korteriühistu

juhatusega. 27. oktoobril 2010 kahjustati tööde käigus veevarustussüsteemi. Seetõttu toimus

veeuputus ja vesi tungis vahetult kostja korteri all asuvasse hageja korterisse. Veeuputus algas

kella 12 paiku ning sai peatatud korteriühistu koristaja abil kell 13.30 elamu keldris vee üldventiili

sulgemise teel. Välja kutsutud avariiteenistus esitas avarii kõrvaldamise arve kostjale. Kostja süül

said hageja korteris kahjustatud ventilatsiooniaknad, dekoratiivtapeet, köögi ja vannitoa uksepiidad,

mis pundusid, samuti lagi, seinad ja põrand.

Kostja kinnitas 27. oktoobri 2010. a avaldusega, et tema korteris tehti remonditöid, mille käigus

kahjustati veevarustussüsteemi ja mille tõttu omakorda tekkis hagejale kahju. Hiljem on kostja

keeldunud osalemast probleemi lahendamises ja on käitunud ebaadekvaatselt. Kostja keeldus

esitamast andmeid kolmanda isiku kohta, kes tema korteris veevarustussüsteemi renoveeris. Kuna

kostja ei kooskõlastanud oma tegevust korteriühistu juhatuses, kaasas ta ebakompetentse isiku.

Hageja tegi kostjale ettepaneku kahju hüvitada, kuid kostja keeldus sellest. Avarii tõttu tekkis

hagejale 12 600 krooni suurune kahju. Kostja rikkus remonditööde tegemisel talle korteriühistu

põhikirjaga ette nähtud kohustusi. Kostja tegu tõendab tema 27. oktoobri 2010. a avaldus. Kostja ei

ole tõendanud süü puudumist. Kahju suurus on näha kohtule esitatud eelarvest. Tapeet oli kahjustatud

viies erinevas kohas köögis ja esikus.

3. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud, miks toimus

veeavarii just kostja süül või tema tegevuse tagajärjel. Tõendamata on põhjuslik seos väidetava kostja

teo ja tagajärje vahel. Hagile lisatud tööde aktist nähtub, mis töid tehti, aga ei nähtu, mis oli avarii

põhjuseks. Kostja on kirjavahetuses hagejaga korduvalt väitnud, et tema ei ole veeavariid

põhjustanud. Kostja on oma hilisemates avaldustes välja toonud, et leke toimus püstikus.

4. Harju Maakohus jättis 24. mai 2012. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus ei andnud luba otsuse

edasikaebamiseks, kuid pidas vajalikuks teha otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 444 lõikes 1 sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja on korteriühistu Õismäe 20 liikmed, hagejale kuulub

korter nr xx ning kostjale vahetult selle peal asuv korter xx. Pooled ei vaidle ka selle üle, et

27. oktoobril 2010 toimus Õismäe tee 20 elamus veeuputus. Hageja on kostja vastu esitanud hagi

põhjendusel, et veeuputuse eest vastutab kostja ning veeuputuse tulemusena sai hageja kahju.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama oma nõudeid ja vastuväiteid.

Kui ainsaks tõendiks on poolte seletused ja kostja eitab hageja seletuses sisalduvaid asjaolusid, lasub

nõude täiendava tõendamise kohustus hagejal (Riigikohtu 2. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-103-97). Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja pani toime viimasele etteheidetava teo

ning, et sellega põhjustati hagejale kahju. Kohus selgitas hagejale põhjalikult tõendamiskohustust.

Maakohus leidis, et hageja kirjeldatud asjaolude puhul tuleb kohaldada KOS § 11, mis erinevalt

võlaõigusseaduse õigusvastase kahju tekitamise normidest ei näe ette kahju tekitaja vastutusest

vabanemist vaid süü olemasolul (Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06,

p 15). KOS § 11 lg 1 p 1 sätestab, et korteriomanik on kohustatud oma korteriomandi reaalosa

kasutamisel hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest

tekkivad mõjud. Samas sätestab KOS § 11 lg 3, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise

eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse

põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust

või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata. Kui takistav asjaolu on ajutine, on

kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil asjaolu takistas kohustuse täitmist. Ühtlasi

sätestab KOS § 2 lg 2, et korteriomandi eseme reaalosa ei ole ehitis ja selle osad ega ehitise

püsimiseks või ohutuse tagamiseks või korteriomanike ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, ka

siis, kui need asuvad korteriomandi eseme reaalosa piires.

Hageja pidi kostja vastu kahju hüvitamise nõude esitamisel tõendama kostja teo, kahju tekkimise ja

põhjusliku seose kostja teo ning tekkinud kahju vahel (Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-19-11). Kostja pidi üksnes tõendama oma teo vabandatavust. Praeguses asjas ei ole hageja

tõendanud, et kostja pani toime viimasele etteheidetava teo ega selle tulemusena hagejale kahju

põhjustamist.

Hageja on tuginenud peamiselt kostja enda 27. oktoobri 2010. a avaldusele (I kd, tl 12), milles kostja

on kinnitanud tema korteris remonditööde käigus avarii toimumist ja selle tõttu veeuputuse tekkimist.

Kohus leidis, et ainuüksi kostja selline kinnitus ei ole hageja väidete tõendamiseks piisav, kuna kostja

on oma mitmetes hilisemates kirjalikes avaldustes hagejale remonditööde tegemist ja selle tagajärjel

veeuputuse põhjustamist eitanud. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millistel asjaoludel

kostja seesuguse kinnituse andis. Tsiviilasja menetlemise käigus on selgunud, et kostja on ebastabiilse

käitumisega isik, ning kostja ebaadekvaatsusele on viidanud ka hageja ise oma hagiavalduses.

Kirjeldatud olukorras ei loe kohus kostja omakäelist väidetavat kinnitust usaldusväärseks tõendiks,

kuna on selgusetu, milliste asjaolude tõttu ja millises seisundis on kostja sellise kinnituse andnud.

Teised hageja esitatud tõendid hageja väiteid kohtu hinnangul ei tõenda.

Kohtule esitatud KÜ juhatuse õiendis (I kd, tl 16) on märgitud, et avarii toimus kostja korteris ning

selle põhjustas korteri omaniku või tema tellitud remondimehe tegevus. Millistele asjaoludele

tuginedes ja kuidas on selliste järeldusteni jõutud, õiendist ei selgu. Õiendis on märgitud, et avarii

põhjustas toru purunemine, kuid sellest ei selgu, milline toru ja kuidas täpselt purunes, millest

tulenevalt tuvastas korteriühistu juhatus avarii toimumise ajal kostja korteris remonditööde tegemise

ning kostja vastutuse. Avarii toimumist ei ole korteriühistu juhatus ise dokumentaalselt fikseerinud ja

hagiavaldusest ei nähtu, et korteriühistu juhatuse liikmed oleksid osalenud avarii tagajärgede

likvideerimisel. Kostja ise on hagejale saadetud kirjalikes pöördumistes leidnud, et leke ei toimunud

tema tahtel ja leidis aset hoopis püstikus. Kohus leidis, et isegi siis, kui oleks tõendatud kostja

korteris samal ajal remonditööde tegemine, ei saa ainuüksi sellest faktist tulenevalt lugeda tõendatuks

avarii toimumist kostja tegevuse tagajärjel. Avarii toimumise tulemusena oleks tulnud üheselt

tuvastada avarii tekkimise koht ja tekkimise põhjus, kuid seda ei ole hageja esitatud tõendite kohaselt

tehtud.

Kohus märkis, et hageja ei ole selgelt välja toonud isegi seda, millises kohas torustikus leke tekkis ja

millisel tehnilisel põhjusel. Hagiavalduse järgi kahjustati kostja köögis asetsevat

veevarustussüsteemi, kuid mida on hageja mõelnud sõna „veevarustussüsteem" all, hagiavaldusest

ega selle täiendustest ei nähtu. Kui leke toimus püstikus, mis kujutab endast KOS § 2 lg 2 alusel

korteriomanike ühiseks kasutamiseks mõeldud ehitise osa, ei vastuta kostja sellise püstiku

korrasoleku eest ka siis, kui see asub tema korteriomandi reaalosa piires. Kõigi korteriomanike

ühiseks kasutamiseks mõeldud tehnosüsteemide ja rajatiste korrasoleku eest vastutavad kõik

korteriomanikud ühiselt ning süsteemide korrasolekut peaks haldama korteriühistu. Samuti ei saa

ainuüksi torustikus lekke tekkimisest järeldada hageja kohal asuva korteri omaniku ehk kostja

vastutust.

Kohus selgitab hagejale täiendavalt, et hagimenetluses saab kohus juhtida poolte tähelepanu sellele,

milliseid asjaolusid neil tõendada tuleb, kuid kohus ei nõusta menetlusosalisi küsimuses, milliseid

tõendeid täpselt esitada või kuidas seda teha. Tõendit esitav menetlusosaline peab ise hindama, kas

esitatud tõend tema väiteid tõendab või mitte. Kohus selgitas hagejale ammendavalt, milliseid hagi

alusesse kuuluvaid asjaolusid tuleb hagejal täiendavalt tõendada. Kohus märkis, et väidetavalt kohal

käinud brigaadi liikmete kirjalikud seletuskirjad ei saa hagimenetluses olla tõenditeks. Tunnistajate

ülekuulamise taotlusi hageja ei esitanud. Seetõttu jättis maakohus hageja tõendite kogumise taotluse

rahuldamata.

Kuivõrd kohus jättis hageja nõude rahuldamata, kuna ei ole tõendanud, et kostja pani toime talle

etteheidetava teo, ei pidanud kohus vajalikuks hinnata, kas kahju tekkimine hagejale on tõendatud.

Hageja väidetele vastates pidas kohus siiski vajalikuks märkida, et ainuüksi remondikalkulatsioon ja

korterist tehtud fotod hagejale tekkinud kahju ulatust ei tõenda. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju

hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai

kahju hüvitamise tagajärjel. Asja kahjustamise korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue

samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele, arvestades seejuures mõistlikult

kahjustatud asja väärtuse vähenemist (VÕS § 132 lg 1). Kohus selgitas hagejale, et hagejal oleks

tulnud välja tuua, milles seisneb talle tekitatud kahju ning milline osa täpselt tema korterist

kahjustada sai. Vaatamata kohtu selgitustele on hageja üksnes üldsõnaliselt märkinud, et korteri

köögi, esiku ja vannitoa laes tekkisid kollased laigud ning kohati sai kahjustatud pabertapeet.

Kahjustuste selget ulatust ei ole hageja vaatamata kohtu selgitustele välja toonud ega tõendanud.

Hageja esitatud remonditööde eelarve järgi tuleb tervikuna remontida hageja korteris köök ja esik.

Hageja esitatud fotodest aga ei nähtu, millises ulatuses said kahjustada korteri esik ja köök, mistõttu

ei ole võimalik hinnata, kas kahjustuste kõrvaldamiseks on tõepoolest vajalik köögi ja esiku terviklik

remont. Enamikul hageja esitatud fotodest ei nähtu mis tahes veekahjustusi hageja korterile. Seega ei

oleks hageja tõendanud talle tekitatud kahju suurust ka siis, kui hageja nõue muus osas oleks kostja

vastu põhjendatud. Kohus selgitab hagejale, et kahju hüvitamise nõude esitamine ei saa olla

rikastumise allikaks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 3. juuli 2012. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest, kuna maakohus ei andnud luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul puudusid

objektiivsed tõendid, mille alusel oleks võimalik teha maakohtu otsusest erinevat otsust (tõendid, mis

kinnitaksid üheselt hageja käsitlust kahjujuhtumi põhjuste kohta).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Ringkonnakohus on tähelepanuta

jätnud maakohtus tõendamiskoormuse ebaõige jaotamise. Hageja on esitanud tõesed ja asjakohased

tõendid. Kostja ei ole hageja esitatud tõendeid ümber lükanud. Tõendite arvestamata jätmine

maakohtus mõjutas oluliselt tsiviilasja õiget lahendamist ning otsus on ekslik.

Hageja esitas maakohtule järgmised tõendid: 1) kostja 27. oktoobril 2010 oma käega kirjutatud

avalduse, mida kohus alusetult ja ebaõigetel põhjendustel ei arvestanud; 2) OÜ Kvatro avariibrigaadi

27. oktoobri 2012. a akti, milles on kajastatud tööde aeg, koht, kulunud materjal ja maksumus; 3) KÜ

juhatuse õiendi 6. detsembrist 2010 selle kohta, et kostjal ei olnud töödeks luba ja et kostja korteris

toimus remont.

Maakohus kohaldas tõendamiskoormust hageja suhtes valesti. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et

kostja ei ole kohtumenetluses hageja esitatud tõendeid ümber lükanud, kuid kohus on põhjendamatult

jätnud hageja tõendatud väited arvestamata, lähtudes seejuures kostja paljasõnalistest väidetest.

Kohus on tõendamiskoormuse ümber pööranud, pidades kostja tõendamata väiteid kõrgemal seisvaks

hageja esitatud tõenditest. Hageja korteri köögis veetorustiku parandustööde akt, juhatuse tõend ja

kostja omakäeline kinnitus on piisav, sidumaks tekkinud kahju kostja korteriomandi reaalosast

tuleneva kahjustava mõjuga.

TsMS § 637 lõiget 21 tuleb hageja menetlusõiguste parema kaitsmise tagamise eesmärgil tõlgendada

kitsendavalt - viidatud normis sätestatu ei ole mitte ringkonnakohtu kohustus, vaid võimalus jätta

apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Seejuures peab ringkonnakohus olema veendunud, et

apellatsioonkaebusel puuduvad edulootused, st järgnev sisuline apellatsioonimenetlus ei saaks

tõenäoliselt muuta asja lahenduse lõpptulemust (Riigikohtu 1. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-102-10, p 13).

Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust. KOS § 11 lg 1 puhul on isikul kohustus hoiduda

korteriomandi reaalosa ja kaasomandi kasutamisel teistele korteriomanikele kahju tekitavatest

tegudest, mis ületavad omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Kostja ei käitunud tavakasutuse piires,

kui lasi teha veevarustussüsteemi remonti ilma veevarustuskraani kinni keeramata, lastes seda teha

mitteprofessionaalsel isikul, ei järginud KÜ põhikirjas sätestatud nõuet teavitada töödest KÜ juhatust

ja tekitas remondiga veelekke, mis tekitas hageja korterile kahju.

Maakohus asus valele seisukohale, et hageja peab kahju hüvitamiseks valima kas nõue esitada

KOS § 11 lg 1 alusel või põhikirja rikkumise alusel. Praegusel juhul on kahju hüvitamise aluseks

KOS § 11 lg 1. Põhikirja rikkumine on selle rikkumise puhul täiendav rikkumine, mis näitab kostja

rasket hooletust ja KOS § 11 lg 3 kohaldamise võimatust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

8. Hageja nõuab kostjalt 805 euro 29 sendi väljamõistmist, mis on ka asja hind TsMS § 124 lg 1

esimese lause järgi. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes.

Maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, st ei ole

välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21

tuginedes (vt ka nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38; 9. mai 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-12, p 9; 7. november 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9).

Vaatamata sellele on ringkonnakohus kolleegiumi arvates alusetult TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes

keeldunud hageja apellatsioonkaebust menetlemast, kuna ei ole ilmne, et maakohus oleks õigesti

kohaldanud materiaalõigust, ega ka see, et maakohus ei rikkunud menetlusnorme või hindas õigesti

tõendeid, nagu ka see, et see ei võinud mõjutada asja lahendust. Sisuliselt on ringkonnakohus

TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes lubamatult keeldunud asja lahendamast ainuüksi selle väikese hinna

tõttu.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal tuleb hüvitada hagejale viimase korteris toimunud

veeuputuse tõttu tekkinud kahju. Hageja on toetunud kahju tekkimisele kui faktile.

10. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et praeguses vaidluses tuleb kohaldada KOS § 11.

Kolleegium on leidnud oma varasemas lahendis, et korteriomaniku kohustus hoiduda teistele

korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud korteriomandiseaduses erisätetega ning ühe

korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei

kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid

(vt nt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 10; 7. septembri 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 15). KOS § 11 lg 1 p 1 sätestab, et korteriomanik on kohustatud oma

korteriomandi reaalosa kasutamisel hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab

omandi tavakasutusest tekkivad mõjud.

11. Küll on aga maakohus praeguse vaidluse lahendamisel valesti jaotanud tõendamiskoormuse.

Selles osas tuleb hagejaga nõustuda. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja pani toime viimasele etteheidetava teo

ning sellest tulenevalt hagejale kahju põhjustamist. Maakohtu käsitlus on vastuolus Riigikohtu

varasema praktikaga, mille kohaselt KOS § 11 alusel vaidlust lahendades ei ole oluline kahju tekitaja

süü. Juhul kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste rikkumisega teise

korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab

rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. KOS § 11 lg 3 esimene

lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus

kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud

selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest

ülesaamist temalt kui korteriomanikult oodata. Kolleegium on 9. mai 2012. a määruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-51-12 leidnud, et ümber pööratud tõendamiskoormus võib kaasa tuua vale lahendi.

12. Kolleegiumi arvates tuleb lugeda apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse

võtmata jätmist olukorras, kus selles sättes nimetatud menetlusse võtmisest keeldumise eeldused

puudusid, TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob TsMS § 692 lg 4

(koostoimes TsMS §-ga 695) järgi kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata

määruskaebuse põhjendustest. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel arvestada KOS § 11

lg 1 p-st 1 tuleneva erisusega tõendamiskoormuse jaotamisel.

13. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja

lahendamise tulemusest.

14. Riigikohtu 25. septembri 2012. a määrusega on hagejale antud riigi õigusabi. Riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 17 lg 3 ja § 20 lg 1 alusel ning Riigikohtu 1. oktoobri 2012. a määruse kohaselt

esindas hagejat kassatsioonimenetluses vandeadvokaat Veljo Viilol samanimelisest advokaadibüroost.

Lähtudes eeltoodust, esitas vandeadvokaat Veljo Viilol Riigikohtule taotluse määrata kindlaks

hagejale kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise

ulatus.

Esitatud taotluse kohaselt soovis hageja esindaja saada tasu riigi õigusabi kulude hüvitamise eest

768 eurot koos käibemaksuga. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud kulutused on põhjendatud ning

RÕS § 22 lg 7 alusel tuleb määrata õigusabi osutaja riigi õigusabi tasuks 640 eurot, millele lisandub

käibemaks. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra p 13 alusel välja Eesti

Advokatuur.

15. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu

tagastada.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull