3-3-1-49-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-49-12

Määruse kuupäev

13. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

OÜ Maardu Elektrijaam kaebus Riigihangete

vaidlustuskomisjoni 19. märtsi 2012. a otsuse nr 50-12/- ja

AS Tallinna Küte 7. märtsi 2012. a otsuse nr 100-7/63

punktide 4 ja 5 tühistamiseks ning AS Tallinna Küte poolt

Eesti Energia AS-ga ja AuraGen OÜ-ga 15. märtsil 2012

sõlmitud soojusenergia müügilepingute nr 6411L-1 ja

nr 6411L-2 tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2012. a määrus haldusasjas

nr 3-12-607

Menetluse alus Riigikohtus

AS Tallinna Küte määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS Tallinna Küte määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2012. a määrus haldusasjas nr 3-12-607

osas, millega tühistati Tallinna Halduskohtu 2. aprilli 2012. a määruse resolutsiooni punkt 1

ning saadeti asi selles osas halduskohtule menetluse jätkamiseks. Jätta Tallinna

Halduskohtu 2. aprilli 2012. a määrus tervikuna muutmata. Muuta ringkonnakohtu

määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Muus osas jätta

ringkonnakohtu määrus muutmata.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Tallinna Küte opereerib tema ja Tallinna linna vahel 31. oktoobril 2001 sõlmitud rendi- ja

operaatorilepingu alusel Tallinna kaugküttevõrku koos soojatrasside ja katlamajadega. AS Tallinna

Küte kuulutas 5. jaanuaril 2012 välja konkursi soojuse ostmiseks kogumahus kuni 725 GWh ja

koguvõimsuses kuni 130 MW.

AS Tallinna Küte 7. märtsi 2012. a otsuse nr 100-7/63 p-ga 3 tunnistati vastavaks AS Eesti Energia

ja OÜ AuraGEN esitatud pakkumised ning p-ga 5 tunnistati konkursi võitjaks AS Eesti Energia ja

otsustati sõlmida täiendav leping OÜ-ga AuraGEN. Sama otsuse punktiga 4 otsustati mitte tunnistada

vastavaks ja lükata tagasi OÜ Maardu Elektrijaam esitatud pakkumine vastavalt majandus- ja

kommunikatsiooniministri 21. juuni 2011. a määruse nr 47 "Soojuse ostmiseks konkursi korraldamise

kord ja pakkumiste hindamise metoodika" (määrus nr 47) § 12 lg 5 p-dele 1 ja 2.

2. OÜ Maardu Elektrijaam esitas 16. märtsil 2012 riigihangete vaidlustuskomisjonile vaidlustuse

AS Tallinna Küte 7. märtsi 2012. a otsuse nr 100-7/63 kehtetuks tunnistamiseks. Vaidlustuskomisjoni

19. märtsi 2012. a otsusega nr 50-12/- jäeti vaidlustus läbi vaatamata, kuna AS Tallinna Küte ei ole

hankija riigihangete seaduse (RHS) § 10 mõttes ja seega ei ole tegemist hankemenetlusega.

3. OÜ Maardu Elektrijaam esitas 22. märtsil 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse

vaidlustuskomisjoni 19. märtsi 2012. a otsuse nr 50-12/- ja AS Tallinna Küte 7. märtsi 2012. a otsuse

nr 100-7/63 p-de 4 ja 5 tühistamiseks. Kaebaja esitas 30. märtsil 2012 täiendava nõude AS Tallinna

Küte poolt Eesti Energia AS-ga ja AuraGen OÜ-ga 15. märtsil 2012 sõlmitud soojusenergia

müügilepingute nr 6411L-1 ja nr 6411L-2 tühisuse tuvastamiseks.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 2. aprilli 2012. a määruse p-ga 1 haldusasjas nr 3-12-607

kaebuse AS Tallinna Küte otsuse tühistamise ning soojusenergia müügilepingute tühisuse tuvastamise

nõudes halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. AS Tallinna Küte on 100% erakapitalil põhinev

ettevõte, kes tegutseb soojusenergiaga seotud valdkondades RHS § 83 lg 1 tähenduses. Seega ei ole

vastustaja vastavalt RHS § 90 lg-le 8 kohustatud energia või selle tootmiseks vajaliku kütuse ostmisel

järgima RHS 5. peatükis sätestatud korda. Kaugkütteseaduse (KKütS) §-s 141 ning määruses nr 47

on soojuse ostmiseks ette nähtud erikord. Tegemist on tsiviilõigusliku konkursiga, mille korraldamist

reguleerivad võlaõigusseaduse §-d 1009–1013 ja millest tulenevaid vaidlusi lahendatakse üldkohtus.

KKütS §-st 141 saaks avalik-õiguslik vaidlus tekkida juhul, kui kaebaja sooviks vaidlustada

järelevalvemenetluse raames tehtud Konkurentsiameti otsust või AS-le Tallinna Küte oleks üle antud

avaliku ülesande täitmine.

Sama määruse p-ga 2 tagastas kohus kaebuse vaidlustuskomisjoni 19. märtsi 2012. a otsuse

tühistamise nõudes, kuna vaidlustuskomisjoni otsuse vaidlustamine ei aita saavutada kaebuse

eesmärki – sõlmida leping AS-ga Tallinna Küte. Asjaolul, et vaidlustuskomisjon jättis vaidlustuse

läbi vaatamata, puudub kaebaja jaoks igasugune iseseisev tähendus.

Määruse p-ga 3 tühistas kohus 23. märtsi 2012. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse.

5. OÜ Maardu Elektrijaam esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada

halduskohtu määruse ja keelata esialgse õiguskaitse korras vastustajal täita Eesti Energia AS-ga ja

AuraGen OÜ-ga sõlmitud soojusenergia müügilepinguid.

AS Tallinna Küte esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada

halduskohtu määrus osas, millega kohus ei mõistnud vastustaja menetluskulusid kaebajalt välja.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2012. a määrusega jäeti AS Tallinna Küte määruskaebus

rahuldamata, rahuldati osaliselt OÜ Maardu Elektrijaam määruskaebus ja tühistati halduskohtu

2. aprilli 2012. a määruse p 1. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.

Määruse põhjendused:

a) Vaidluse lahendamine kuulub HKMS § 4 lg 1 alusel halduskohtu pädevusse. Kaugkütteteenus on

avalik-õigusliku iseloomuga. Konkursile kohalduvad avalik-õiguslikud normid, sh KKütS ja selle

alusel kehtestatud määrus. Vastavalt HKMS § 5 lg-le 2 võib kohus tuvastada ka tehingu tühisuse.

b) Tegemist ei ole hankeasjaga halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 266 lg 1 tähenduses,

kuna vastustaja ei ole RHS § 10 lg-s 3 nimetatud hankijaks. AS-le Tallinna Küte ei ole antud eri- või

ainuõigust soojusenergiaga seotud valdkonnas tegutsemiseks. Eri- või ainuõiguse sisustamine

konkurentsiseadusest erinevalt ei ole põhjendatud, sest RHS-s on ilmselgelt peetud silmas ettevõtjaid,

kes tegutsevad piiratud konkurentsi tingimustes ja omavad turgu valitsevat seisundit. Olulise vahendi

olemasolu ei ole eri- või ainuõigust omavaks ettevõtjaks lugemisel iseseisvaks aluseks. Samuti ei

toimunud käesoleval juhul riigihanget RHS tähenduses ning riigihanke korraldamata jätmine oli RHS

§ 16 lg 5 ja § 90 lg 8 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi 2004/17,

millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate

hankemenetlused, art 26 punkti b ja art 3 lg 1 alusel õiguspärane. Soojuse ostmisele on kehtestatud

eriregulatsioon. Seega oli vaidlustuskomisjoni otsus õiguspärane.

c) Esialgse õiguskaitse taotluse osas jääb määruskaebus rahuldamata, kuna kaebust ei saa pidada

kuigi perspektiivikaks. HKMS ei näe ette kaebuse tagastamise korral menetluskulude väljamõistmist.

HKMS § 108 lg 4 ei kohaldu kaebuse tagastamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. AS Tallinna Küte esitas Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Selles palub ta

tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega rahuldati OÜ Maardu Elektrijaam määruskaebus ja

tühistati halduskohtu 2. aprilli 2012. a määruse p 1. Määruskaebuse esitaja palub jätta jõusse

halduskohtu määruse osas, millega OÜ Maardu Elektrijaam kaebus tagastati. Määruskaebuse

põhjendused:

a) Määruses puuduvad motiivid ja õiguslik alus, millest lähtuvalt on korraldatud konkurss avalik-

õigusliku iseloomuga. AS Tallinna Küte ei täida seaduse ega lepingu alusel avalik-õiguslikke

ülesandeid, talle ei ole antud eri- ega ainuõigust soojusenergia valdkonnas tegutsemiseks. Seega on

tegemist eraõigusliku isiku poolt läbi viidud konkursiga. Tarbijale soojuse müügist tekkinud suhted

on eraõiguslikud (Riigikohtu 3. novembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-10). Seetõttu on ka

võrguettevõtja poolt soojuse ostust tulenevad suhted eraõiguslikud. Asjaolu, et KKütS § 141 sätestab

konkursi korraldamise kohustuse, ei muuda konkurssi avalik-õiguslikuks. Konkursi korraldamise

kohustus on ette nähtud ka teistes valdkondades (nt pankrotihalduri kohustus viia läbi

enampakkumine).

b) Kaugkütteteenus on õigusaktides väga täpselt reguleeritud valdkond. See ei muuda aga vastaval

tegevusalal tegutseva eraõigusliku isiku suhteid teiste eraõiguslike isikutega avalik-õiguslikeks. Ka

KKütS ega määrus nr 47 ei viita sellele, et korraldatav konkurss oleks avalik-õiguslik. Määruse

seletuskirja kohaselt laieneb konkursiga seotud vaidlustele võlaõigusseadus. Ringkonnakohtu

seisukohast tuleneb, et erinevalt võlaõigusseaduses või riigihangete seaduses sätestatust on käesoleval

juhul võimalik vaidlustada ka lepingut. See on vastuolus tarbijate huvidega ning toob kaasa riski, et

täiendav tootmisvõimsus ei ole õigeks ajaks tagatud. Sellise regulatsiooni kehtestamise eesmärki

KKütS-st ja määrusest nr 47 ei nähtu.

8. OÜ Maardu Elektrijaam vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

a) Kaugkütteteenus on avalik-õigusliku iseloomuga. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6

lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks korraldada ka elamu- ja kommunaalmajandust.

Seda ülesannet täitis varem 100%-lise Tallinna linna osalusega AS Tallinna Soojus. Hetkel korraldab

soojusenergiaga seonduvat AS Tallinna Küte, kes on saanud enda kasutusse konkurentsiseaduse § 15

mõttes olulise vahendi ja osutab seega olulise avaliku huviga seotud teenust. Kui tegemist oleks

üksnes eraõigusliku vaidlusega, puuduks vajadus riigipoolseks sekkumiseks ja eriregulatsiooni

kehtestamiseks.

b) Kuna konkursi korraldamise menetlus sarnaneb riigihankemenetlusega, kuulub vaidlus

halduskohtu pädevusse. Analoogia korras on käesoleval juhul kohaldatav riigihankemenetluste kohta,

s.h lepingute tühistamise kohta kujunenud kohtupraktika. Kui vaidlusalusele konkursile kohalduksid

üksnes võlaõigusseaduse normid, satuks ohtu konkursi läbipaistvus ja isikute võrdne kohtlemine.

Samuti ei saaks siis konkursil tehtud otsuseid vaidlustada. See ei ole aktsepteeritav olukorras, kus AS

Tallinna Küte kasutab teenuse osutamiseks avalik-õigusliku isiku, s.o AS Tallinna Soojus varasid.

Kaugkütteseaduse ja määruse nr 47 rikkumisele peab vastama tõhus kohtulik õiguskaitsevahend, et

garanteerida KKütS § 141 lg 1 toodud konkursi eesmärk – kindel, usaldusväärne, efektiivne,

põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbija vajadustele vastav soojavarustus. Vastustaja

viide haldusasjale nr 3-3-1-27-10 ei ole asjakohane, kuna seal ei ole sedastatud, et soojuse ostmine ei

võiks olla avalik-õigusliku iseloomuga. Konkursitingimuste eelnev kontrollimine Konkurentsiameti

poolt muutuks sisutuks, kui puuduks järelkontroll tingimuste täitmise üle. Teistes valdkondades

reguleeritud konkursid ei sarnane RHS-s sätestatuga ega sea KKütS § 1 lg-ga 2 sarnaseid eesmärke.

c) Kuigi RHS ei näe ette hankelepingute vaidlustamist, on Riigikohtu praktikas hankelepinguid

tühistatud. Tarbijate huvidega on kooskõlas võimalus tühistada konkursi raames sõlmitud lepinguid.

9. AS Eesti Energia ja AuraGEN OÜ vastustes toetatakse AS Tallinna Küte määruskaebust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Vaidlus puudub selle üle, et AS Tallinna Küte on võrguettevõtja, st soojuse jaotamise

valdkonnas tegutsev ettevõtja KKütS § 2 p 10 mõttes. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaugkütte

võrguettevõtja poolt soojuse ostmiseks korraldatud konkursist tulenevate vaidluste lahendamine on

halduskohtu pädevuses.

11. Riigikohtu halduskolleegium selgitab esmalt, kas AS Tallinna Küte korraldas või pidi

korraldama riigihanke ja kas seega toimub läbiviidud konkursi tulemuste vaidlustamine halduskohtus

vastavalt HKMS § 266 lg-le 1 (I). Seejärel hindab kolleegium, kas vaidlus on tekkinud mõnes muus

avalik-õiguslikus suhtes vastavalt HKMS § 4 lg-le 1 (II), ja esitab lõppjäreldused (III).

I

12. HKMS § 266 lg 1 sätestab, et hankeasi on riigihanke korraldamisest, sealhulgas hankelepingu

sõlmimisest või muutmisest tekkinud haldusasi.

13. Kolleegium nõustub vaidlustuskomisjoni ja kohtute seisukohaga, et võrguettevõtja poolt

soojuse ostmiseks konkursi korraldamisel kohaldatakse KKütS § 141 ja määrust nr 47, mitte

riigihangete seadust. Käesoleval juhul ei korraldatud riigihanget RHS tähenduses ja selle konkursi

tulemuste vaidlustamisel ei kohaldata HKMS 28. peatükki. Kolleegium ei korda kohtute kõiki

põhjendusi nende järelduste tegemisel, kuid peab vajalikuks selgitada järgmist.

14. KKütS § 141 ja määrus nr 47 on võrguettevõtja poolt soojuse ostmise kohta käiv

eriregulatsioon. Neis õigusaktides ei ole märgitud, kas soojuse ostmisel tuleb täiendavalt kohaldada

riigihangete seadust või mitte. Koostoimes RHS § 16 lg-tega 3 ja 5 ning § 90 lg-ga 8 tuleneb KKütS

§-st 141 siiski, et riigihangete seadus ei laiene võrguettevõtja poolt soojuse ostmisele.

15. Asjas puudub vaidlus selle üle, et AS Tallinna Küte tegutseb soojusenergiaga seotud

valdkonnas püsivõrgu käitajana RHS § 83 lg 1 p 1 mõttes, jaotades avalikkusele soojusenergiat.

RHS § 90 lg 8 kohaselt ei ole RHS § 83 lg 1 tähenduses soojusenergiaga seotud valdkondades

tegutsev hankija kohustatud järgima RHS 5. peatükis sätestatud korda energia või selle tootmiseks

vajaliku kütuse ostmisel. RHS § 90 lg-s 8 tehtud erand 5. peatüki kohaldamise kohustusest ei

tähenda, et 5. peatüki asemel tekiks soojuse ostjal kohustus kohaldada RHS muid sätteid. KKütS

§ 141 ja RHS § 90 lg 8 vabastavad võrguettevõtja soojuse ostmisel tervikuna riigihanke korraldamise

kohustusest. KKütS § 141 lg-d 2 ja 5 näevad selle asemel ette Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale

vastava konkursi läbiviimise.

Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et RHS § 90 lg 8 on kooskõlas direktiivi 2004/17/EÜ

art 26 p-ga "b". Samuti on võrguettevõtja poolt soojuse ostmise lepingud välistatud Euroopa

parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi nr 2004/18/EÜ (ehitustööde riigihankelepingute,

asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise korra

kohta) kohaldamisalast (art 12 lg 1).

16. Kaebaja viide kolleegiumi 27. oktoobri 2010. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-66-10 (p 15) ei

ole asjakohane. Viidatud asjas oli tegemist kohaliku omavalitsusüksuse, seega avaliku sektori hankija

(RHS § 10 lg 1 p 2) poolt sõlmitud teenuste kontsessiooniga vastavalt RHS § 6 lg-le 2 (viidatud

otsuse p 13) ja riigihankega vastavalt RHS § 2 lg-le 2. Säärase kontsessiooni puhul ei ole seaduses

sätestatud KKütS §-ga 141 ja § 90 lg-ga 8 sarnast erandit.

17. Ringkonnakohus on RHS § 10 lg 3 p 1 tõlgendamisel ekslikult leidnud, et selles sättes

nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel

Vabariigi Valitsuse 25. septembri 2001. a määrusega nr 303 sätestatud korras. Seetõttu on

ringkonnakohus ennatlikult asunud seisukohale, et AS Tallinna Küte näol ei saa tegemist olla

hankijaga RHS § 10 lg 3 p 1 alusel. See seisukoht tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendustest välja

jätta.

RHS § 10 lg 3 ei viita KonkS § 14 lg-le 2 ega määrusele nr 303. KonkS § 14 lg 1 kohaselt

käsitatakse selles seaduses eri- või ainuõigusena riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt

ettevõtjale antud õigust, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis

või ainsaks ettevõtjaks sellel kaubaturul. Sellele määratlusele võib vastata ka vahetult õigustloovast

aktist tulenev eri- või ainuõigus, samuti KonkS § 14 lg 2 teises lauses viidatud muus õigusaktis

sätestatud korras antud eri- või ainuõigus.

18. RHS § 10 lg 3 põhineb direktiivi 2004/17 art 2 lg-l 2. Viidatud direktiivi art 2 lg 3 kohaselt

tähendavad selles direktiivis eri- või ainuõigused õigusi, mis asjaomase liikmesriigi pädev asutus on

seadus-, regulatiiv- või haldusaktiga andnud ja mille toime seisneb artiklites 3–7 määratletud

tegevuste reserveerimises ühele või mitmele ettevõtjale ning mis oluliselt mõjutavad teiste ettevõtjate

võimalusi sel alal tegutseda. Sama direktiivi põhjenduste p 25 kohaselt võib eri- või ainuõiguse

andmine toimuda mis tahes vormis, sh kontsessioonilepinguga. Seega ei saa eri- või ainuõiguse

mõistet direktiivi ja seda üle võtva seaduse alusel piiritleda ainult formaalselt teatud liiki menetlusele

viidates, vaid seda tuleb teha ka sisuliste kriteeriumide abil iga juhtumi puhul eraldi (Euroopa

Komisjoni 18. juuni 2004. a selgitav teatis nr CC/2004/33, p-d 5 ja 8,

http://ec.europa.eu/internal_market/publicprocurement/docs/explan-notes/utilities-dir-rights_en.pdf).

Teisalt ei pruugi ka KonkS § 14 lg 2 alusel antav eri- või ainuõigus alati kujutada endast eri- või

ainuõigust RHS § 10 lg 3 p 1 mõttes. Direktiivi 2004/17 preambula p 25 neljanda lause kohaselt ei

loeta eri- või ainuõiguseks direktiivi mõttes liikmesriigi poolt ettevõtjate piiratud arvule objektiivsete,

proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel mis tahes vormis, sh ka

kontsessiooniga antud õigusi, mida võib kasutada iga huvitatud pool, kes neid kriteeriume täidab.

19. Kaugküttevõrk, mille kaudu ettevõtja soojust jaotab, võib kujutada endast olulist vahendit

KonkS § 15 mõttes. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et ainuüksi olulise vahendi

valdamine ei ole veel võrdsustatav eri- või ainuõiguse alusel tegutsemisega. Eri- või ainuõigus RHS

§-des 83–89 nimetatud valdkondades eeldab pädeva asutuse poolt üld- või üksikaktiga kehtestatud

õiguslikku eelist. Olulise vahendi valdamine ei tähenda õigusaktiga kehtestatud eelistest, vaid

omandiõigusest või muust valdust tagavast õigusest tulenevat faktilist olukorda.

20. Kuna vastutaja ei olnud KKütS §-st 141 ja RHS § 90 lg-st 8 tulenevalt kohustatud riigihanget

läbi viima, ei ole asja lahendamiseks tarvis võtta seisukohta, kas vastustaja tegutseb eri- või

ainuõiguse alusel ning kas ta oleks sellest tulenevalt hankija RHS § 10 lg 3 p 1 kohaselt.

II

21. Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas kaugkütte võrguettevõtja poolt soojuse ostmiseks

korraldatud konkursist tulenevad vaidlused on hoolimata riigihangete seaduse mittekohaldamisest

avalik-õigusliku iseloomuga.

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ilma küllaldase analüüsita teinud järeldused, et

kaugkütteteenuse osutamine on avalik-õigusliku iseloomuga ja et käesolev vaidlus on tekkinud

avalik-õiguslikust suhtest.

22. KKütS § 141 lg 2 kohaselt korraldab võrguettevõtja konkursi soojuse ostmise eesmärgil lepingu

sõlmimiseks, kui tekib vajadus uute tootmisvõimsuste järele ja/või lepingute sõlmimiseks on

kirjalikult soovi avaldanud mitu ettevõtjat.

23. Ainuüksi asjaolu, et ettevõtja tegevust reguleerivad ka avaliku õiguse normid, ei muuda

ettevõtja õigussuhteid avalik-õiguslikuks. Avalik-õigusliku suhte tekkimine eeldab kõigepealt avaliku

ülesande täitmist vähemalt ühe osapoole poolt. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui

eraõiguslikule isikule on pädeva asutuse poolt õigusakti või lepinguga antud volitus või pandud

kohustus osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi

lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik.

Vastustaja ei täida Tallinna linnas KOKS § 6 lg-s 1 sätestatud kommunaalmajanduse korraldamise

ülesannet. See ülesanne jääb linnale ka siis, kui linna kaugküttevõrgu kaudu jaotab soojust äriühing.

Soojuse jaotamine ja kogu kommunaalmajanduse korraldamine on erinevad ülesanded. Samas ei ole

kahtlust, et kaugküttesüsteemi ja -võrgu toimimine on avalikes huvides. Kaugkütteteenusega tuleb

tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate

vajadustele vastav soojavarustus (KKütS § 1 lg 2). Kaugküttesüsteemi ja -võrgu toimimine on teatud

tingimustel elutähtis teenus hädaolukorra seaduse § 34 lg 9 p 1 ja KKütS § 7 lg 3 järgi.

Kaugkütteteenuste arendamine on energeetika valdkonna raames osa riigi majanduspoliitikast (VVS

§ 63 lg 1). KOKS § 6 lg-s 1 sätestatud kommunaalmajanduse korraldamise ülesande raames vastutab

kohalik omavalitsusüksus ka kaugkütte toimimise eest. Kaugküttevõrgu näol on tegemist piiratud

ressursiga, mille dubleerimine ei pruugi olla võimalik või majanduslikult otstarbekas (vrd

kolleegiumi 15. novembri 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-10, p 14). KKütS § 10 lg-s 1, § 14

lg-s 1, § 23 lg-s 5 ja § 27 lg-s 2 sätestatud kohustused kinnitavad, et võrguettevõtja täidab avalikku

ülesannet.

24. Kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole

sätestatud teisiti, võidakse avalikku ülesannet täita ka eraõiguslikus vormis.

Eraõiguslikus vormis tegutsemine tähendab, et ülesande täitmiseks luuakse haldusorgani ja

puudutatud isikute vahel eraõiguslikud suhted (Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas

nr 3-3-4-1-11, p 9). Sellises suhtes tekkinud vaidluste lahendamine ei ole HKMS § 4 lg 1 alusel

halduskohtu pädevuses.

25. Kolleegium on asjas nr 3-3-1-27-10 leidnud, et soojusenergia jaotamisel kujuneb välja avalik-

õiguslik suhe tegevusloa väljastanud riigiorgani ja võrguettevõtja vahel. Samas rõhutas kolleegium, et

vahetutele tarbijatele osutab võrguettevõte teenust eraõiguslikus suhtes (viidatud otsuse p 12; vrd ka

kolleegiumi 5. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-7-10; 17. novembri 1995. a määrus asjas

nr III-3/1-21/95; erikogu 9. aprilli 2002. a määrus asjas nr 3-3-4-4-02). Riigikohus ei ole seni

seisukohta võtnud nende õigussuhete kohta, mis tekivad võrguettevõtja ja soojuse tootja vahel.

26. Kolleegiumi hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega

riigivõimu volitusi. Isegi kui vastustaja on turgu valitsev ettevõte, nt olulist vahendit omav loomulik

monopol KonkS §-de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see vastustajat avaliku võimu teostajaks. Turgu

valitseva ettevõtja positsiooniga kaasneb majanduslik, mitte avalik võim. Õiguste kaitsmiseks

majandusliku võimu kuritarvitamise eest ei ole vältimatult vajalikud samad garantiid, mis kehtivad

avaliku võimu teostamise korral, sh võimalus pöörduda halduskohtusse (vt p 29).

27. Selleks et tuvastada, kas seadusandja on pidanud vajalikuks kujundada kaugkütteteenuse

osutaja ja talle soojust tarnida sooviva ettevõtja vahel välja avalik-õiguslikud suhted, tuleb uurida

seadusandja eesmärke regulatsiooni kehtestamisel.

28. KKütS § 141 soojuse ostu korralduse kohta kehtestati 1. novembril 2010 koos monopolidele

hinnapiirangute kehtestamise seaduse jõustumisega.

Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse eelnõu (597 SE) menetlemisel arvestas

Riigikogu majanduskomisjon juhtivkomisjonina KKütS § 141 puudutavat muudatusettepanekut

10. juuni 2010. a istungil põhjendusega, et selgemalt tuleb reguleerida võrguettevõtjate poolt soojuse

ostmise põhimõtted eelkõige potentsiaalsetelt uutelt soojuse tootjatelt. Eelnõu teise lugemise

jätkamisel selgitas juhtivkomisjoni esindaja, et muudatusega soovitakse eelistada kodumaiseid

energiaallikaid ja esmajärjekorras taastuvaid energiaallikaid, et vähendada sõltuvust sissetoodavatest

fossiilsetest kütustest. Teiseks sooviti soosida pikaajalisi lepinguid, et tagada kindlus investeerida

uutesse säästlikesse tehnoloogiatesse, mis kasutavad kodumaist küttematerjali (10. juuni 2010. a

seletuskiri teise lugemise jätkamiseks; 16. juuni 2010. a stenogramm, p 10).

Eeltoodust ei nähtu, et KKütS § 141 kehtestamisel oleks soovitud soojuse ostmise lepingud või nende

sõlmimiseks konkursside läbiviimine allutada avalikule õigusele. Konkursi läbiviimise reeglid on küll

spetsiifilised reeglid teatud valdkonnas tegutsevate ettevõtjate jaoks, kuid erinevalt RHS 5. peatüki

sätetest ei ole siin tegemist avaliku võimu kandja kohustuste laiendamisega eraettevõtjatele.

29. Sisuliselt leiab kaebaja, et ilma konkursi tulemuste vahetu halduskohtuliku kontrollita võivad

jääda kaitseta nii konkursil osalejate kui ka tarbijate huvid.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Turgu valitsevate ettevõtjate poolt majandusliku võimu kuri-

tarvitamise välistamiseks teostab üldist järelevalvet Konkurentsiamet vastavalt KonkS §-le 54. See

kehtib ka kauba ostmisest põhjendamatult keeldumise korral (KonkS § 16 p 6). Kaugkütteseaduse ja

selle alusel kehtestatud õigusaktide, sh KKütS § 141 ja määruse nr 47 järgimise üle teostab

Konkurentsiamet järelevalvet KKütS § 28 lg 1 alusel.

Tarbijate õigusi kaitseb eelkõige Konkurentsiameti poolt soojuse piirhinna kooskõlastamine vastavalt

KKütS §-le 9. Kui Konkurentsiameti haldusaktid või toimingud rikuvad konkursil osalemisest

huvitatud isiku või tarbija subjektiivseid õigusi, on isikul võimalik pöörduda kaebusega

halduskohtusse. Samuti on kaebajal võimalik VÕS §-de 1009–1013 rikkumise korral kaitsta oma

õigusi tsiviilkohtumenetluses.

30. Seetõttu leiab kolleegium, et KKütS § 141 lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad

vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud.

III

31. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus AS Tallinna Küte määruskaebuse ning tühistab

ringkonnakohtu määruse osas, millega rahuldati OÜ Maardu Elektrijaam määruskaebus ja tühistati

halduskohtu määruse resolutsiooni p 1. Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu 2. aprilli 2012. a määruse

p 1, millega kohus tagastas kaebuse AS Tallinna Küte otsuse tühistamise ning Eesti Energia AS-ga ja

AuraGen OÜ-ga sõlmitud soojusenergia müügilepingute tühisuse tuvastamise nõuetes.

Ringkonnakohtu määruse põhjendusi muudetakse vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

32. Pooled ning kolmandad isikud ei ole kassatsiooniastmes esitanud menetluskulude

väljamõistmise taotlust, menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Kuna AS Tallinna Küte ei ole

Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2012. a määrust halduskohtus kantud menetluskulude jaotuse osas

vaidlustanud, ei ole Riigikohtul võimalik ringkonnakohtu määrust selles osas kontrollida.

33. Kautsjon tagastatakse vastavalt HKMS § 107 lg-le 4.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving