3-2-1-152-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-152-12

Määruse kuupäev

Tartu, 13. veebruar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri

Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aime Ploomi hagi Bernhard Lõhmuspuu jt vastu

lepingute tühisuse tuvastamiseks ja kinnistusraamatu

kannete kustutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-60039

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Bernhard Lõhmuspuu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kostja Bernhard Lõhmuspuu, esindaja vandeadvokaat Kaido

Ehasoo

Asja läbivaatamise kuupäev

14. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-60039.

2. Rahuldada Bernhard Lõhmuspuu riigi õigusabi taotlus ja määrata talle tsiviilasjas nr 2-09-

60039 esindaja riigi kulul kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada Karin Ainsarile (konto nr 10010023356012, AS SEB Pank) Bernhard Lõhmuspuu

määruskaebuselt 31. augustil 2012 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aime Ploom (hageja) esitas 16. novembril 2009 ühise hagiavalduse Bernhard Lõhmuspuu (kostja)

jt isikute vastu. Hagis palus hageja mh kustutada kinnistusraamatust kostja nimele kantud

korteriomand Tallinnas Xxxxxxxxxx xx-x (kinnistu nr xxxxxxxx) (korteriomand).

Hageja väitel on ta Xxxxxxxxxx xx maja tagastamise osas omandireformi õigustatud subjekt. Kostja

sõlmitud selles majas asuva korteri erastamise leping on tühine nagu ka korteri üleandmise

asjaõigusleping, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Kinnistusraamatu kande õigusliku aluse

äralangemise tõttu tuleb korteriomand kinnistusraamatust kustutada.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

3. Harju Maakohus rahuldas 13. jaanuari 2012. a otsusega mh kostja suhtes hagi ning tuvastas tema

tahteavalduse, millega kustutatakse tema omanikukanne kinnistusraamatust korteriomandi kohta.

Lisaks jättis maakohus kostja kanda 1/19 hageja menetluskuludest ja jättis kostja menetluskulud tema

enda kanda. Samuti mõistis maakohus kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 740 eurot

3 senti hageja tasumata jäänud riigilõivu katteks.

4. Kostja esitas teiste menetlusosaliste seas 13. veebruaril 2012 maakohtu otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse enda osas tühistada ja jätta hagi tema suhtes

rahuldamata. Alternatiivselt palus ta tühistada maakohtu otsuse temalt hageja menetluskulude

väljamõistmise osas ja palus jätta hageja menetluskulud tema enda kanda või tühistada maakohtu

otsus osaliselt kostjalt Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu väljamõistmise osas ning mõista talt välja

61 euro 5 sendi suurune riigilõiv.

5. 22. märtsil 2012 esitas kostja Tallinna Ringkonnakohtule taotluse saada apellatsioonimenetluses

riigi õigusabi. Selle järgi soovib ta saada õigusteenust vandeadvokaat Kaido Ehasoolt.

Taotluse lisaks oleva majandusliku seisundi teatise järgi on kostja ja tema abikaasa sissetulekuks

nende vanaduspension, kokku 624 eurot 76 senti kuus, ja sotsiaaltoetused, kokku 42 eurot 25 senti

kuus. Lisaks on kostjal AS-s SEB Pank tähtajaline hoius 1500 eurot ja arvelduskontol raha

2998 eurot 7 senti. Kinnisvarana märkis kostja vaidlusaluse korteriomandi. Igakuiste kulutustena

märkis kostja koos perekonnaliikmetega 550 eurot.

6. Tallinna Ringkonnakohtu järelepärimise peale teatas AS SEB Pank 22. mail 2012, et kostja

arvelduskontol oli 6. mai 2012 seisuga 3366 eurot 93 senti ja 22. mai 2012 seisuga 2361 eurot

31 senti. Lisaks on kostjal tähtajaline hoius 1500 eurot.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. juuni 2012. a määrusega kostja riigi õigusabi taotluse

rahuldamata.

Määruse järgi ei saa riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 14 lg-st 2 ja täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 131 lg 1 p-dest 3 ja 10 tulenevalt kostja majanduslikku seisundit hinnates arvestada kostja

sissetulekuks olevat riiklikku pensionit ja riiklikku sotsiaaltoetust. Samas on kostja pangakontodele

kogunenud märkimisväärne summa raha, ligi 5000 eurot, mille arvel on võimalik tasuda õigusabi

osutamise eest. Seetõttu ei ole kostjal RÕS § 6 lg 1 alusel õigust saada riigi õigusabi, sest ta suudab

ise tasuda õigusabi eest kogutud vara arvel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED JA MENETLUS RIIGIKOHTUS

8. Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja riigi õigusabi taotlus rahuldada.

Kostja arvates on ringkonnakohus lähtunud üksnes asjaolust, et taotleja pangakontol on piisav raha

õigusteenuse eest tasumiseks, jättes hindamata muud kostja majanduslikku seisundit mõjutavad

asjaolud. Kostja majandusliku seisundi hindamisel tuleb pöörata tähelepanu tema kõrgele vanusele

(83 aastat) ja sellele, et tema hoiustatud summa on kujunenud minimaalse vanaduspensioni arvel

säästetu tulemusel. Säästmise eesmärk on olnud tagada oma raha arvel lihtne toimetulek elupäevade

lõpuni ning vähehaaval on ta suutnud koguda summa, mis võimaldab lähedastel tasuda ühel päeval

tema matusekulude eest. Kostja pidas iseenesest mõistetavaks, et tema läbi raskuste ja kindla

põhjendatud eesmärgiga kogutud sääste ei võeta arvesse tema igapäevase majandusliku võimekuse

hindamisel. Ebaõiglust tekitab ka asjaolu, et vaidlus, millesse taotleja on kaasatud, tuleneb riigi enda

haldussuutmatusest. Kostjal on risk kaotada oma korter. Ringkonnakohus ei võtnud arvesse, et

ainuüksi apellatsioonkaebuse riigilõivuna on ringkonnakohus määranud kostjale tasumiseks

3515 eurot 14 senti. Menetlusabist keeldumine ei olnud õiguspärane ja välistab isiku põhiõiguse

pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse.

9. Hageja palus jätta määruskaebus rahuldamata.

10. Asja läbivaadanud koosseis andis 22. novembri 2012. a määrusega asja läbivaatamiseks

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohtu esimehe 28. novembri 2012. a käskkirjaga

kaasati asja läbivaatamisse lisaks Riigikohtu halduskolleegiumi kohtunikud Jüri Põld ja Harri

Salmann.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701

lg 3 esimese lause alusel tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega rahuldab kostja riigi

õigusabi taotluse ja määrab kostjale esindaja riigi kulul.

12. Kostja kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale tuleneb RÕS § 15 lg 8 ja TsMS § 180 lg 4 järgi

TsMS § 191 lg 1 esimesest lausest.

13. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et riigi õigusabi andmise otsustamisel ei saa taotleja

majanduslikku seisundit hinnates arvestada taotleja sissetulekuks olevat riiklikku pensionit ja

riiklikke sotsiaaltoetusi. Nii RÕS § 14 lg 1 (samuti § 7 lg 1 p-d 3 ja 4) kui ka TsMS § 186 lg 1 (aga

ka § 182 lg 2 p-d 1 ja 2) eristavad menetlusabi taotleja majandusliku seisundi määramisel sissetulekut

ja muud vara. Kolleegiumi arvates on RÕS § 14 lg 2 esimese lause ja TsMS § 186 lg 2 esimese lause

tähenduses menetlusabi määramisel varaks, millele ei saa pöörata sissenõuet, eelkõige TMS §-s 66

nimetatud vallasasjad. Sissetulekule need sätted ei kohaldu.

Nii RÕS kui ka TsMS erisätted isiku majandusliku seisundi hindamise kohta täpsustavad üldreeglit,

mille järgi tuleb kindlaks teha, kas ja millises ulatuses ei suuda isik majandusliku seisundi tõttu

menetlusega seotud kulusid eelduslikult kanda (vt RÕS § 6 lg 1, TsMS § 181 lg 1 p 1). Sissetuleku

arvestamine riigi õigusabi andmise otsustamisel ja sellest tehtavad mahaarvamised on sätestatud

RÕS § 7 lg 1 p-s 4 ja § 14 lg-s 1. Sarnaselt on sissetuleku arvestamine ette nähtud ka muu

menetlusabi andmise otsustamisel tsiviilkohtumenetluses TsMS § 182 lg 2 p-s 1 ja § 186 lg-s 1.

14. Tõlgendus, et sissetulekut ei võeta riigi õigusabi või muu menetlusabi andmisel RÕS § 14 lg 2

esimese lause ja TsMS § 186 lg 2 esimese lause järgi arvesse ulatuses, milles sellele ei saa pöörata

sissenõuet, oleks vastuolus ka seaduse mõttega.

Selline tõlgendus tähendaks, et miinimumpalka või palga alammäärast vähem pensionit saava

pensionäri pensionit ei saa menetlusabi määramisel üldse arvesse võtta, kuna sellele ei saa riikliku

pensionikindlustuse seaduse § 47 lg 3 ja TMS § 132 lg 1 järgi täitemenetluses sissenõuet pöörata

(vt ka Riigikohtu 7. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-07, p 13). See tähendaks omakorda,

et menetlusabi taotlust lahendades tuleks lähtuda üldjuhul sellest, et sellised isikud ei peaks oma tulu

jooksvate kulutuste katteks üldse kasutama.

15. Isiku kontol olev raha on tema vara, mida võetakse menetlusabi taotluse lahendamisel tema

majandusliku seisundi määramisel arvesse nii RÕS § 7 lg 1 p 3 ja § 14 lg 1 kui ka TsMS § 182 lg 2

p 2 ja § 186 lg 1 järgi. Seda siiski üksnes juhul, kui igakuiste jooksvate kulude katteks sissetulekuna

kontole laekunud raha ei ole juba arvestatud sissetulekuna RÕS § 7 lg 1 p 4 või TsMS § 182 lg 2 p 1

alusel. Sama raha ei saa majandusliku seisundi kindlaksmääramisel arvesse võtta topelt.

16. Tegemaks kindlaks, kas isik oma majandusliku seisundi tõttu vajab riigi menetlusabi õigusabi eest

tasumisel või muude menetluskulude kandmisel ehk kas isik vastab RÕS § 6 lg 1 või TsMS § 181

lg 1 p-s 1 sätestatud tunnustele, tuleb nii RÕS § 14 lg 1 kui ka TsMS § 186 lg 1 järgi lisaks seal otse

nimetatud asjaoludele arvestada ka "muid tähendust omavaid asjaolusid".

See tähendab, et seadusandja on jätnud lahtiseks, milliseid seaduses otse nimetamata taotleja kulusid

(nt kulud toidule) ja muid asjaolusid võib kohus täiendavalt arvestada, hindamaks objektiivselt ja

igakülgselt taotleja majanduslikku seisundit. Selliselt on võimalik arvesse võtta mh seda, kui isiku

eest kannab jooksvad kulud keegi teine, isikul on ühekordseid ebaregulaarseid tulusid, vara on

soetatud kindla sihtotstarbega või tõenäoliselt vajalik ettenägematuteks kulutusteks, isiku edasised

tulu teenimise võimalused on oluliselt vähenenud jms. Selle eesmärk on hinnata, kas isik on

võimeline panustama õigusabi või muude menetluskulude eest tasumiseks. Nii saab kohus

korrigeerida seaduse erisätetest tulenevat, kuid üldregulatsiooni järgi põhjendamatut menetlusabist

ilmajäämist või ka selle põhjendamatut võimaldamist.

17. Kolleegiumi arvates saab kostja puhul muude tähendust omavate asjaoludena RÕS § 14 lg 1

mõttes arvestada mh tema kõrge vanusega, täiendava tulu teenimise võimaluste piiratusega ja raha

kogumise vajadusega võimalike tulevaste ülalpidamiskulude ning matusekulude katteks. Kolleegiumi

arvates ei saa kostjalt mõistlikult eeldada, et ta peaks selliste säästude arvel maksma advokaadile

õigusabi osutamise eest.

18. Esitatud asjaolude järgi on kostja abielus, mida tuleb tema majandusliku seisundi

kindlakstegemisel samuti arvestada. Nimelt arvestatakse taotleja majanduslikku seisundit hinnates

lisaks taotleja enda varale ja sissetulekule RÕS § 14 lg-te 1 ja 2 ning TsMS § 186 lg-te 1 ja 2 järgi ka

temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid ning ühiseid kulusid.

19. Abielus olevate isikute varasuhte määramisel eeldatakse perekonnaseaduse (PKS) § 24 lg 2 järgi

varaühisust. See tähendab PKS § 25 järgi, et põhimõtteliselt kogu abielu kestel omandatud vara

(sh töötasu, pension, kontol olev raha) kuulub eelduslikult abikaasade ühisomandisse. Oma

kohustuste eest vastutab abikaasa PKS § 33 lg 3 järgi eelduslikult oma lahusvaraga ja pooles

väärtuses ühisvaraga. Seda põhimõtet tuleks kolleegiumi arvates arvestada ka hinnangu andmisel

menetlusabi taotleja majanduslikule olukorrale, tehes kindlaks sissetulekust eristuva vara, mille arvel

õigusabikulusid või muid menetluskulusid kanda.

See ei ole aga ainus kriteerium. Taotleja majandusliku seisundi kindlaksmääramisel arvestatakse

TsMS § 182 lg 21 teise lause järgi varana ühisvara ulatuses, milles võib eeldada, et ühisomanikud

võiksid seda mõistlikult kasutada menetluskulude katteks. Samast põhimõttest saab RÕS § 14 lg 1

järgi lähtuda nii abikaasade kui ka muude taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete vara

arvessevõtmisel muu tähendust omava asjaoluna ka riigi õigusabi andmise otsustamisel isiku

majanduslikku seisundit hinnates. Seega võib ühisvara arvestada ka suuremas kui pooles ulatuses.

Näiteks vaidlustes PKS § 33 lg-s 1 nimetatud kohustuste üle, mille eest vastutavad mõlemad

abikaasad ühisvaraga täies ulatuses, saab arvestada kogu ühisvaraga.

20. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 186 lg 1 põhjal ei saa teha järeldust, et taotlejaga koos elav

perekonnaliige peaks oma pere kulutuste kandmisest ülejääva sissetulekuga lisaks vastutama

taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-146-12, p 10; 19. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-12, p 9).

Kolleegium täiendab nimetatud seisukohta ja märgib, et sõltuvalt vaidluse liigist või muudest

asjaoludest võib siiski oodata ka teiste perekonnaliikmete panustamist taotleja menetluskulude

kandmisse. Kõne alla tuleb see abikaasade puhul esmalt PKS § 33 lg-s 1 nimetatud vaidlustes, kuid ei

ole välistatud ka muudel juhtudel, nt kui vaidluse esemeks on perekonnaliikmete ühine eluase või kui

see võidakse rahalise vaidluse tõttu kaotada. Muu tähendust omava asjaoluna RÕS § 14 lg 1

tähenduses tuleb kindlaks teha, kas ja kuivõrd võib eeldada, et teised perekonnaliikmed peaksid

advokaadi tasu maksmisesse või muude menetluskulude kandmisse panustama või millises ulatuses

neilt saab eeldada taotleja muude kulutuste kandmist, et taotlejal jääks rohkem võimalusi ise õigusabi

eest tasuda või muid menetluskulusid kanda.

21. Kostja on deklareerinud enda ja abikaasa pensionid ja sotsiaaltoetused ning ühised kulud, kuid ei

ole märkinud, kas tema abikaasal on konto pangas, millel on võimalik ühisvarasse kuuluv raha.

Ringkonnakohus ei ole pidanud vajalikuks seda taotluse lahendamisel täpsustada. Kuigi vaidluses

ühise eluaseme üle võib eeldada ka kostjaga kooselava abikaasa panustamist õigusabikulude

kandmisse, on deklareeritud kostja abikaasa sissetulekud ja muu ühine vara ning kolleegiumil ei ole

põhjust arvata, et kostja on oma perekonna majanduslikku seisundit vääralt kujutanud.

Apellatsioonkaebuse menetlemisel on ringkonnakohtul siiski võimalik RÕS § 17 lg-te 4 ja 5 alusel

kostja ja tema abikaasa majanduslikku seisundit täiendavalt kontrollida ja TsMS § 189 alusel ka

menetlusabi andmine tühistada.

22. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et kostja majanduslik seisund on esitatud asjaoludel RÕS § 6

lg 1 mõttes selline, et temalt ei saa eeldada õigusabi eest tasumist. Kostja vastab RÕS-s riigi õigusabi

saamiseks sätestatud muudele tingimustele. Muu hulgas ei ole ta kolleegiumi arvates ise võimeline

oma õigusi kaitsma (RÕS § 7 lg 1 p 1) ning tema apellatsioonkaebus ei ole ilmselgelt edulootuseta

(RÕS § 7 lg 1 p-d 2 ja 5). Lisaks arvestab kolleegium ka seda, et kostjal tuleb teha lisakulutusi

apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumiseks (isegi kui talle antakse ka selleks menetlusabi), ning

tsiviilasja olulisust kostjale, kuna see puudutab tema eluaset.

23. Kolleegium määrab RÕS § 8 p 1 alusel kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi

tasu ja kulud.

See tähendab, et kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise

kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat

teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19).

Menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel (riigi õigusabi) kohaldatakse TsMS § 180

lg 4 järgi tsiviilkohtumenetluse seadustikus riigi menetlusabi kohta sätestatut üksnes niivõrd, kui riigi

õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegiumi arvates sisaldub riigi õigusabi seaduses erikord

riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1

järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi

saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale

juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi

antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see kolleegiumi arvates, et hüvitamiskohutust ei tulene ka

juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse

korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda

hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend

kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel

on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda

kohustust leevendada.

24. Eelnev (vt p 23) ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile TsMS § 190

lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse või tema vastu

esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks. seda küsimust riigi õigusabi

seadus ei reguleeri.

Samuti ei mõjuta p-s 23 väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel,

mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest.

25. Tulenevalt RÕS § 18 lg 1 esimesest lausest nimetab riigi õigusabi osutava advokaadi Eesti

Advokatuur.

26. Kolleegium märgib, et riigi õigusabi taotluse ega selle kohta tehtud määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel ei ole menetlusosaliseks hageja, kelle õigusi määruskaebuse

lahendamine ei puuduta. Seda kinnitab mh see, et poolele menetlusabi andmise peale ei saa

vastaspool kaevata. Riigi finantshuve kaitseb TsMS § 191 lg 1 ja RÕS § 28 lg 1 järgi

Rahandusministeerium või rahandusministri määratud asutus. Hageja seisukoha küsimine kaebuse

kohta ei olnud iseenesest vajalik, kuid kohus võis seda teha TsMS § 187 lg 1 teise lause järgi, ilma et

hageja oleks sellest muutunud määruskaebemenetluse osaliseks.

27. Kuna määruskaebus rahuldatakse, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

28. Määruskaebuse menetlemise kulusid TsMS § 191 lg 3 alusel ei hüvitata.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri

Salmann, Tambet Tampuu