3-2-1-182-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-182-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. veebruar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Danske Bank A/S Eesti Filiaali hagi Stone Module OÜ ja

Indrek Leiburi vastu 123 077 krooni 41 sendi (7866 euro

8 sendi) ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-29901

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Indrek Leiburi ja Stone Module OÜ kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

8935 eurot 93 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Danske Bank A/S Eesti Filiaal (registrikood

11488826), esindajad vandeadvokaat Leon Glikman ja

vandeadvokaat Paul Keres

Kostjad Stone Module OÜ (registrikood 11065281) ja Indrek

Leibur, nende esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-29901 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebused rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroole Vilippus Polman Partnerid 30. juulil 2012 Indrek Leiburi ja

Stone Module OÜ kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja Danske Bank A/S Eesti Filiaal esitas 21. juunil 2010 Harju Maakohtule hagi Stone

Module OÜ (kostja I) ja Indrek Leiburi (kostja II) vastu, paludes kohtul kostjatelt solidaarselt välja

mõista kapitalirendilepingute lõpetamisest tuleneva võla 123 077 krooni 41 senti ning viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 22. märtsil 2007 kapitalirendilepingu nr 270322SM

(leping nr 1), mille kohaselt kostja I liisis hagejalt kaubiku Citroën Jumper 2.8 (kaubik) ning

kohustus tasuma hagejale rendimakseid samas lepingus kokkulepitu järgi. Lepingu tähtajaks oli

15. aprill 2012. Hageja ja kostja II sõlmisid 22. märtsil 2007 käenduslepingu nr KÄ-270322SM-1,

mille alusel kostja II võttis endale kohustuse tagada hageja ja kostja I vahel lepingu nr 1

nõuetekohane täitmine maksimumsummas 333 450 krooni.

Hageja ja kostja I sõlmisid 7. mail 2007 kasutusrendilepingu nr 270507SM (leping nr 2), mille

kohaselt kostja I liisis hagejalt sõiduauto Honda Accord 2.0 (sõiduauto) ning kohustus tasuma

hagejale rendimakseid lepingus kokkulepitu ja maksegraafiku järgi. Selle lepingu tähtajaks oli

15. mai 2012. Hageja ja kostja II sõlmisid 7. mail 2007 käenduslepingu nr KÄ-270507SM-1, mille

alusel kostja II võttis endale kohustuse tagada lepingu nr 2 nõuetekohane täitmine

maksimumsummas 417 573 krooni.

Hageja ja kostja I sõlmisid 11. märtsil 2009 kokkulepped lepingute nr 1 ja 2 lõpetamiseks ja

liisinguesemete üleandmiseks (kokkulepped). Kostja I tagastas kokkupete alusel hagejale kaubiku ja

sõiduauto.

Hagiavalduses palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja lepingust nr 1 tuleneva võlgnevuse

75 349 krooni 43 senti ja viivise 75 348 krooni 43 senti. Hageja arvestuse kohaselt tulenes talle

sellest lepingust kostja I vastu 200 444 krooni 53 sendi suurune nõue, millest tuleb maha arvata

kaubiku müügist saadud 125 000 krooni. Hageja nõue 200 444 krooni 53 senti moodustus vara

soetusmaksumuse tasumata osast 187 214 krooni, tasumata kuumaksest 4169 krooni 98 senti,

95 krooni 10 sendi suurusest viivisest, vara võõrandamise kulust 7698 krooni 69 senti ja

kindlustusmaksest 1265 krooni 97 senti.

Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingust nr 2 tuleneva võlgnevuse 49 985 krooni

9 senti ja viivise 49 984 krooni 9 senti. Hageja arvestuse kohaselt tulenes talle sellest lepingust

kostja I vastu 218 748 krooni 66 sendi suurune nõue, millest tuleb maha arvata vara võõrandamisest

saadud 168 644 krooni 7 senti. Hageja nõue 218 748 krooni 66 senti koosnes vara soetusmaksumuse

tasumata osast 200 941 krooni 76 senti, tasumata kuumaksest 5056 krooni 30 senti, viivisest

119 krooni 49 senti, vara võõrandamise kulust 10 147 krooni 97 senti ja tasumata kindlustusmaksest

2483 krooni. 13. oktoobri 2011. a kohtuistungil vähendas hageja kindlustusmaksete võrra mõlema

lepingu järgset nõuet.

Seega jäi lepingust nr 1 tulenevaks võlgnevuseks 74 083 krooni 46 senti (75 349 krooni 43 senti -

1265 krooni 97 senti), s.o 4734 eurot 80 senti, lepingust nr 2 tulenevaks nõudeks 47 500 krooni

95 senti (49 984 krooni 9 senti - 2483 krooni 14 senti), s.o 3035 eurot 86 senti.

Hageja vaidles vastu kostjate väitele, et hageja keeldus sõidukite väärtust nende tagastamise ajal

fikseerimast. Sõidukite hagejale tagastamisel leppisid lepingupooled kokku, et hageja rahuldab

lepingust tuleneva nõude vara müügist laekuva raha arvel. Samuti lepiti kokku, et juhul, kui sõidukite

võõrandamisest laekuvast rahast ei õnnestu katta liisingulepingust tulenevat nõuet, tasub puudujääva

summa kostja I. Kostja I kui liisinguvõtja esitatud hindamisakte ei olnud hagejal võimalik

aktsepteerida, kuivõrd neist ei nähtunud, mille põhjal on üldse sõidukite hind määratud. Hageja oli

jätkuvalt seisukohal, et ta tegi kõik endast oleneva, et saavutada sõidukite võõrandamisel parim ja

kiireim tulemus. Hageja ei ole kostjate huvisid kahjustanud. Sõidukite müük tõi kaasa kulutusi.

Sõidukite vahendustasu hõlmab sõidukeid müünud ettevõtte teenustasu. Sõidukite võõrandamisega

seotud muid kulutusi ei ole samuti alust pidada põhjendamatuteks. Lisaks on kostjal I tasumata

rendimakse 2009. aasta märtsi eest.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, leides, et sõidukite müügiks tehtud kulutused on suures osas

põhjendamatud ning liisingulepingust tulenevad väidetavad täitmata kohustused on paljasõnalised ja

tõendamata. Hageja keeldus lepingute lõpetamisel ja sõidukite tagastamise aktide allkirjastamisel

fikseerimast sõidukite hinda. Hageja keeldus sõidukeid vastu võtmast, kui lepingupooled ei

allkirjasta lepingute lõpetamise kokkuleppeid.

Kostjad leidsid, et hageja ei ole nõude esitamisel käitunud heas usus. Nimelt esitas kostja I hagejale

sõidukite üleandmise hetkel mõlema sõiduki kohta sõidukite ametliku esinduse väljastatud

hindamisaktid, mille kohaselt ületas sõiduauto turuväärtus oluliselt lepingust nr 2 tulenevat

jääkväärtust, kaubiku turuväärtus oli 17 500 krooni madalam lepingu nr 1 järgsest jääkväärtusest.

Hageja ei esitanud hindamisaktide kohta kostjale vastuväiteid ei sõidukite üleandmisel ega vahetult

pärast seda. Ka ei ole hageja esitanud kostjatele ühtegi tõendit selle kohta, et sõidukite turuväärtus

üleandmise hetkel oleks olnud teistsugune. Eelnevast tulenevalt tegutses kostja I veendumuses, et

sõidukite turuväärtus katab suures osas liisingulepingute jääkväärtuse. Hageja müüs aga sõidukid

oluliselt odavamalt hindamisaktides näidatud turuhinnast, ilma et ta oleks kostjat I enne teavitanud

kavatsusest tehingud sellistel tingimustel teha. Kostjal I puudus võimalus sõidukite müügiprotsessi

mõjutada. Hinnavahest tulenev hageja nõue oli kostjale I üllatav. Sõidukite hagejale üleandmisel olid

need väga heas korras ning läbinud vahetult enne üleandmist korralise tehnohoolduse.

Kostjad leidsid veel, et nii lepingute lõpetamise kokkulepete kui ka VÕS § 367 kohaldamise korral

tuleb lähtuda kostjate esitatud hindamisaktidest. Muid kokkuleppeid või dokumente sõidukite

väärtuse kohta ei ole pooled vastastikku esitanud. Seetõttu said pooled oma õiguste ja kohustuste

kujunemisel lähtuda vaid nimetatud aktidel kajastatud hinnast. Samuti leidsid kostjad, et kui

lepingute lõpetamisel allkirjastatud aktid on käsitatavad eraldi kokkulepetena liisingulepingu

lõpetamisel, ei saa need kokkuleped olla kehtivad kostja II kui käendaja suhtes, kuivõrd sellised

lisakokkuleped on sõlmitud üksnes hageja kui liisinguandja ja kostja I kui liisinguvõtja kahepoolse

kokkuleppena.

Kostjad olid veel seisukohal, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ning et suur

viivitusintress on tekkinud hageja enda tegevuse tõttu. Hageja nõutav viivise määr 0,3% päevas on

ebamõistlikult kõrge. Mõistlikuks viivitusintressimääraks võiks kostjate hinnangul lugeda 0,1%

päevas.

3. Harju Maakohus jättis 21. novembri 2011. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, et Veho Eesti AS 30. jaanuari 2009. a hindamisaktiga on tõendatud, et kaubiku

turuväärtus oli 200 000 krooni koos käibemaksuga ehk 164 000 krooni ilma käibemaksuta. Hageja

oleks pidanud tõendama, et kaubiku kui liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam.

Seda aga hageja ei teinud. Asjaolu, et hagejal ei õnnestunud kaubikut kõrgema hinnaga võõrandada,

ei tähenda, et kaubiku turuhind ei olnud 164 000 krooni käibemaksuta. Seega on kaubiku

soetusmaksumuse tasumata osa (jääkväärtus 187 214 krooni 79 senti - turuhind 164 000 krooni

käibemaksuta) 23 214 krooni 79 senti ehk 1483 eurot 70 senti. See, et hageja esitas hindamisaktid

novembris 2009, s.o enam kui pool aastat pärast sõidukite ja dokumentide üleandmist, ei ole

millegagi põhjendatud ega kooskõlas VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega.

Maakohus leidis, et autod.ee 29. aprilli 2009. a arve nr 904141 on põhjendamata, kuna arusaamatuks

jääb selle arve sisu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I transportis kaubiku Moneklar OÜ valduses

olevale müügiplatsile. Seega jääb arusaamatuks arvel olev transport koguses 3 hinnaga 600 krooni ja

diisel koguses 15 liitrit hinnaga 166 krooni 50 senti. Hageja ei ole selgitanud ega suutnud ka

selgitada kohtuistungil, mis on arvel märgitud ja 915 krooni 25 senti maksnud „defekteerimine" sisu,

seega on nimetatud teenus põhjendamata. Põhjendamata on ka pesulateenus. Tõendeid ja põhjendusi

ei ole esitatud ka selle kohta, milles seisnes vahendustasu ning millistel alustel on vahendustasuks

määratud 5000 krooni. Asjaolu, et hagejal on sõlmitud kolmanda isikuga teenuse osutamiseks leping,

ei vabasta hagejat tõendamise kohustusest ja kostjatele nende nõutud alusdokumentide esitamisest

pärast nõude esitamist. Maakohus leidis seega, et kaubiku võõrandamiseks tehtud kulude hüvitamise

nõue on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.

Maakohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja I tagastas kaubiku 11. märtsil 2009. Lepingust

nr 1 tulenevate maksete tasumise graafikust nähtuvalt tasus kostja I rendimakseid ette. Seega oli

kostjal I kaubiku rendimakse kuni 15. märtsini 2009 tasutud ning kuna kostja I tagastas kaubiku

11. märtsil 2009, siis ei ole kostjal I kohustust tasuda enam rendimakset 15. aprillini 2009. Samuti ei

ole hageja esitanud rendimakse arvet ei kostjale I ega maakohtule. Seega on hageja 4169 krooni

97 sendi suurune renditasu nõue 2009. a märtsi eest põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus ei välistanud kaubiku müügi tõttu tekkinud lisakulude nõuet eeldusel, et hageja on kulud

mõistlikult põhjendanud. Maakohus leidis, et Veho Eesti AS 30. jaanuari 2009. a hindamisaktiga on

tõendatud, et sõiduauto turuväärtus oli 300 000 krooni koos käibemaksuga ehk 246 000 krooni ilma

käibemaksuta. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduauto kui liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise

ajal madalam. Asjaolu, et hagejal ei õnnestunud sõiduautot kõrgema hinnaga võõrandada, ei tähenda,

et selle turuhind ei olnud 246 000 krooni käibemaksuta. Seega on sõiduauto jääkväärtuse ja turuhinna

vahe 45 058 krooni 24 senti ehk 2879 eurot 75 senti. Sõiduauto madalama hinnaga müümise riisikot

kannab hageja.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja on fikseerinud vara üleandmisel-vastuvõtmisel sõiduautol

esinenud puudused, samuti ei ole esitatud tõendeid, et hageja on kostjat I teavitanud sõiduauto

puudustest, seega ei ole hagejal enam õigust puudustele tugineda ning seda ligikaudu poolteist aastat

hiljem pärast sõiduauto hagejale tagastamist. Hageja ei ole maakohtule esitanud tõendeid, et hageja

on fikseerinud sõiduauto turuväärtuse vara tagastamise hetkel. Maakohtule ei ole esitatud ka

tõendeid, et hageja on teavitanud kostjat I sõiduauto müügihinnast. Seega ei olnud kostjal I võimalik

mõjutada sõiduauto müügiprotsessi ja kujunevat hinda. Sõiduautol oli garantii ning kostja I oli

kohustatud autoga käima korraliselt garantiihoolduses. Maakohus leidis, et ei ole usutav, et poolteist

kuud hiljem tekkisid sõiduautol nii suured puudused, nagu hageja väidab.

Maakohus ei välistanud sõiduauto müügi tõttu tekkinud lisakulude nõuet eeldusel, et hageja on kulud

mõistlikult põhjendanud. Autod.ee 19. mai 2009. a arve nr 905058 on aga põhjendamata, kuna

arusaamatuks jääb arve sisu. Maakohus rõhutas, et see arve on koostatud üle kahe kuu hiljem

sõiduauto üleandmisest hagejale. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I transportis sõiduauto

Moneklar OÜ valduses olevale müügiplatsile. Seega jääb arusaamatuks arvel olev transport

koguses 3 hinnaga 600 krooni ja bensiin 95E koguses 15 liitrit hinnaga 164 krooni 50 senti. Hageja ei

ole selgitanud, mis on arvel märgitud ja 915 krooni 25 senti maksnud "defekteerimine". Seega on

nimetatud teenus põhjendamata. Hageja ei ole sisustanud pesulateenust. Tõendeid ja põhjendusi ei

ole esitatud ka selle kohta, milles vahendustasu seisnes ning mis alustel on vahendustasuks määratud

7960 krooni ja miks see on suurem kui tagastatud kaubiku puhul. Maakohus leidis seega, et

sõiduauto võõrandamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue on põhjendamata ja tuleb jätta

rahuldamata.

Hageja palus kostjalt välja mõista 2009. aasta märtsi eest 5056 krooni 29 sendi suuruse rendimakse.

Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja I tagastas sõiduauto 11. märtsil 2009. Lepingust

nr 2 tulenevate maksete tasumise graafikust nähtuvalt tasus kostja I rendimakseid ette. Seega oli

kostjal I sõiduauto rendimakse 15. märtsini 2009 tasutud ning kuna kostja I tagastas sõiduauto

hagejale 11. märtsil 2009, siis ei ole kostjal I kohustust tasuda rendimakset 15. aprillini 2009. Samuti

ei ole hageja esitanud rendimakse arvet ei kostjale I ega maakohtule. Seega on hageja nõue 2009. a

märtsi renditasu eest põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus leidis, et hageja on kasutusrendilepingu esemeks olnud Honda müügist saanud 2879 euro

75 sendi suurust kasumit, millega hageja saab katta kapitalirendilepingust tuleneva 1483 euro

70 sendi suuruse võlgnevuse ja sõidukite pesuks tehtud kulutused, mistõttu on kostjate võlgnevus

hagejale tasutud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostjad ei ole hagejale võlgu, siis on

põhjendamata ka viivisenõue, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, kuivõrd

maakohus on tõendeid hinnanud valesti ja seetõttu jätnud hagi ebaõigesti rahuldamata.

Ringkonnakohtu 14. juuni 2012. a istungil vähendas hageja mõlema lepingu järgset nõuet 2009. a

märtsi rendimakse osas, vähendades kaubiku rendimakset 1528 kroonile 89 sendile (algse

4169 krooni 98 sendi asemel) ja sõiduauto rendimakset 1853 kroonile 94 sendile (algse 5056 krooni

30 sendi asemel).

Hageja leidis, et kuivõrd lepingud lõpetati poolte kokkuleppel, siis ei kohaldu VÕS § 367. Maakohus

oleks pidanud võimaldama pooltel esitada täiendavaid tõendeid kaubiku ja sõiduauto väärtuse kohta.

Maakohus tuvastas valesti kaubiku ja sõiduauto väärtuse hagejale tagastamise hetkel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjatelt välja võlgnevuse 7181 eurot

6 senti ja viivise 1754 eurot ja 33 senti. Ringkonnakohus jättis menetluskulud kostjate kanda.

Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidluse esemeks on lepingute ennetähtaegsest lõpetamisest tulenev

liisinguandja nõue liisinguvõtja vastu, siis tuleb kohaldada VÕS § 367. See tähendab, et kostjal I kui

liisinguvõtjal on kohustus katta hagejale kui liisinguandjale tekkinud kulud. Lisaks sellele tuleb

arvestada, et hageja ja kostja I lõpetasid mõlemad lepingud kokkuleppel. Mõlema sõiduki

tagastamise aktis on kokkulepe, et lepingutest tulenevad nõuded kostja I vastu rahuldab hageja

eelkõige vara müügist laekuva raha arvel (punkt 4) ning et kui vara võõrandamisest laekuvast rahast

ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ja vara müügiks tehtavaid kulutusi, siis tasub puuduva

summa hagejale kostja I kui liisinguvõtja (punkt 5).

Liisinguleping on oma sisult krediidileping ning liisinguandja on vaadeldav krediidiandjana

VÕS § 401 lg 1 tähenduses. Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb ka

liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale

krediteerimiseks tehtud kulutused VÕS § 367 lg 1 järgi. Sellisteks kulutusteks on VÕS § 367 lg 1

järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Seda, et liisinguandja ei

pea üldjuhul kandma liisingulepingust tulenevaid liisinguesemega seotud riske, kinnitab

liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab seda näiteks

ka VÕS § 401 lg 2, mille järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Eelnimetatud sätte mõtteks

on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja

oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenu eest, s.o müügileping oleks sõlmitud

otse müüja ja laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et praeguse vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda poolte vahel 11. märtsil

2009 sõlmitud kokkulepetest (lepingu lõpetamise ja vara tagastamise aktidest). Nõustuda ei saa

kostjate kõnealustele kokkulepetele antud tõlgendusega. Ei ole alust pidada kokkulepete punkti 5

VÕS § 106 lg 2 järgi tühiseks. Tegemist ei ole VÕS § 106 lg 1 kohase kokkuleppega vastutuse

välistamiseks või piiramiseks, mis võib olla osal juhtudel tühine. Samas, kui pooled vaidlevad

kokkulepete (aktide) sisu üle, peab kohus kontrollima, kas tegemist on tüüptingimustega ja kas need

kehtivad, ning seda ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohtutoimiku materjalist, sh

poolte seletustest nähtuvalt ei ole ringkonnakohtu arvates kokkulepete punkti 5 puhul tegemist

tüüptingimusega, sest selles osas olid lepingupooled eraldi läbi rääkinud. Kostjate väitel ei olnud neil

võimalik viidatud tingimust muuta, sest vastasel juhul ei oleks neilt liisinguesemeid vastu võetud. Ka

see viitab omakorda asjaolule, et kostja I esindaja nõustus pakutud tingimustega ning soovis sellele

vaatamata lepingud lõpetada ja autod tagastada.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohtadega, et nii kaubiku kui ka sõiduauto väärtuse

kindlakstegemisel tuleb lähtuda kostja I esitatud hindamisaktidest. Praegusel juhul sõlmisid pooled

liisingulepingute lõpetamisel kokkulepped, mida ei olnud maakohtul võimalik jätta vaidluse

lahendamisel kõrvale. Maakohtul ei olnud alust lähtuda kostjate esitatud Veho Eesti AS 30. jaanuari

2009. a aktidest, sest need ei tõenda vara tegelikku väärtust selle tagastamise ajal. Seda kinnitab ka

kohtule esitatud tõend kaubiku Citroën kohta (vt tl 133), milles Veho Eesti AS kasutatud autode

müügijuht 18. märtsil 2009 selgitas, et hindamisakt on tehtud kliendi palvel auto orienteeruva

väärtuse kohta, mis aga ei peegelda sõiduki hetke turuhinda, sest kaubikute müük on peaaegu

seiskunud, ka vajab auto enne müüki remonti. Pealegi olid hageja ja kostja I sõlminud kokkulepped,

mille kohaselt pidi kostja I vara võõrandamisest vähem saadud summa hagejale hüvitama. Ka

kostja I seadusliku esindaja seletusest nähtuvalt keeldus hageja Veho Eesti AS akte arvestamast ning

oli nõus autod tagasi võtma vaid sõidukite üleandmise aktides märgitud tingimustel. Seetõttu ei ole

õige maakohtu tuginemine asjaolule, et kostja ei saanud sõidukite müügihinna kujunemist mõjutada.

Hageja tingimustest hoolimata oli kostja I nõus lepingud lõpetama ja sõidukid tagastama. Kui

kostja I sooviks oli lepingud lõpetada, oleks tema pidanud leidma võimaluse, kuidas seda endale

sobivalt teha.

VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme

ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega. Kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguandjale

tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud tasuma liisinguandjale puudujääva osa.

Praegusel juhul on pooled kokku leppinud, et liisingueseme väärtuseks on hind, mis kujuneb selle

müügiprotsessi käigus. Muude kulutuste hüvitamise osas tuleb lähtuda seadusest, sest nende kohta ei

ole eraldi kokkulepet. Sel põhjusel käsitles ringkonnakohus hageja nõudes sisalduvaid summasid

eraldi ning hindas nende põhjendatust.

Lepingust nr 1 tulenevast nõudest pidas ringkonnakohus põhjendatuks 187 214 krooni 79 sendi

suurust vara soetusmaksumuse tasumata osa ning 7698 krooni 69 sendi suurusi vara müügikulusid.

Tasumata kuumakse osas (mis vähendatud kujul on 1528 krooni 89 senti) pidas ringkonnakohus

nõuet põhjendamatuks, sest selle kujunemine ei ole jälgitav (seetõttu on põhjendamatu ka arvestuses

märgitud viivis). Kaubiku müügiga seotud kulude puhul ei kahelnud ringkonnakohus nende

vajalikkuses ja suuruses. Kohtutoimikus oleva arve (tl 17) kohaselt tuli hagejal tasuda

OÜ-le Moneklar 7698 krooni 69 senti (käibemaksuta), millest 5000 krooni oli kaubiku müügi

vahendustasu, 2698 krooni 69 senti aga tasu defekteerimise, pesulateenuse, transpordi ja kütuse eest.

Hageja seletuse kohaselt olid kõik teenused seotud vara müügiks ettevalmistamisega, millest osa

toimingute jaoks oli vaja sõiduk teisaldada (sõidukit transportida). Kaubik müüdi 125 000 krooni

eest. Seega tuleb kostjatel hüvitada hagejale kokku 69 913 krooni 48 senti (187 214 krooni 79 senti +

7698 krooni 69 senti - 125 000 krooni), s.o 4468 eurot 29 senti.

Lepingust nr 2 tulenevast nõudest pidas ringkonnakohus samuti põhjendatuks sõiduauto

soetusmaksumuse tasumata osa ja vara müügi kulusid, vastavalt 200 941 krooni 76 senti ja

10 147 krooni 97 senti. Tasumata kuumakse nõude jättis ringkonnakohus rahuldamata samadel

põhjustel mis lepingu nr 1 puhul. Vara müügiga seotud kulude vajalikkuse ja suuruse kohta ei ole ka

sõiduauto puhul kahtlusi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, nagu tekitaks küsimusi

sõiduauto müügi vahendustasu suurus võrdluses kaubiku vahendustasuga. Sõiduauto puhul on

tegemist oluliselt suurema väärtusega sõidukiga kui kaubik, mistõttu on ka müügi vahendamise eest

makstav tasu tavapäraselt suurem. Arvestades sõiduauto võõrandamisest saadud 168 644 krooni

7 senti, tuleb kostjatelt välja mõista 42 445 krooni 66 senti (200 941 krooni 76 senti + 10 147 krooni

97 senti - 168 644 krooni 7 senti), s.o 2712 eurot 77 senti.

Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingute alusel vastutab kostja I kui liisinguvõtja

kohustuste eest ka kostja II. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda

isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kokku tuleb

kahe lepingu alusel mõista kostjatelt solidaarselt välja 7181 euro 6 sendi suurune võlgnevus.

Hageja esitas hagiavalduses ka viivise nõude, arvestades viivist lepingus kokkulepitud määras,

s.o 0,3% tähtaegselt tasumata summast päevas. Nõuete esitamisel lähtus hageja maksetähtajast,

milleks lepingust nr 1 tuleneva nõude puhul oli 19. juuni 2009, lepingust nr 2 tuleneva nõude puhul

aga 6. juuli 2009. Seega esitas hageja nõude esimesel juhul alates 20. juunist 2009, teisel alates

7. juulist 2009, piirates nõuet põhinõude suurusega. Kostjad on viivise suurusele vastu vaielnud,

pidades seda muu hulgas ka hea usu põhimõtte vastaseks. Ringkonnakohus nõustus kostjate

hinnanguga ning leidis, et kohaldada tuleb seadusest tulenevat (VÕS § 113 lg 1) viivisemäära. Kuna

11. märtsi 2009. a kokkulepetes muutsid pooled varasemaid lepinguid tagastatavate liisinguesemete

väärtuse arvestamise osas (VÕS § 367 lg 3), ei ole põhjendatud nendest kokkulepetest tulenevale

võlgnevusele kohaldada varasemat kokkulepet viivise kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostjad esitasid kassatsioonkaebused, milles palusid tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

mõisteti kostjatelt solidaarselt välja 7181 eurot ja 6 senti ning põhikohustuselt arvestatud intress.

Samuti palusid kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti menetluskulud kostjate

kanda.

Kostjad leiavad kassatsioonkaebustes, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse

norme. Ringkonnakohus leidis esmalt, et vaidlus tuleb põhimõtteliselt lahendada VÕS § 367 alusel.

Pisut hiljem leidis ringkonnakohus, et vaidlus tuleb lahendada hageja ja kostja I vahel 11. märtsil

2009 sõlmitud kokkulepetest lähtuvalt, mistõttu ei kohaldu VÕS § 367 lg-s 3 sätestatud regulatsioon

(liisingueseme turuväärtuse arvestamine selle tagastamise hetkel). Seega tugines ringkonnakohus

kohtuotsuse tegemisel kahele vastandlikule alusele. Kostjad leiavad, et juhul, kui kulutuste

hüvitamise kohustuse aluseks on liisingulepingu lõppemisel sõlmitud aktid, ei saa kohustuste aluseks

olla samas VÕS § 367. Kui aga sõlmitud kokkulepete vastavad tingimused on tühised, nagu leiavad

kostjad, tuleb lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust.

Ringkonnakohus asus ekslikult seisukohale, et 11. märtsi 2009. a kokkulepete punktis 5 sätestatud

tingimus ei ole käsitatav tüüptingimusena VÕS § 35 mõttes. Praegusel juhul vastab sõlmitud

kokkulepe VÕS § 35 lg-s 1 sätestatud kriteeriumitele ning selle tingimusi ei ole pooled eelnevalt läbi

rääkinud. VÕS § 35 lg-s 1 sätestatu järgi on tüüptingimusel kaks iseloomulikku kriteeriumi -

a) tingimuse kasutaja on tingimuse varem välja töötanud ning; b) tingimuse kasutaja kasutab sellist

tingimust teise lepingupoole suhtes. Ringkonnakohtu antud tõlgenduse kohaselt ei saaks

tüüptingimustel sõlmitud lepingut üldse eksisteerida. 11. märtsil 2009 allkirjastatud aktid on hageja

varem välja töötanud ja hageja rekvisiitidega varustatud väljatrükitud vormil ning sellisel kujul on

need kokkulepped ka allkirjastatud. Järelikult on tegemist tüüptingimustega ja nende kehtivust tuleb

hinnata VÕS §-s 42 sätestatu põhjal. Kostjad leiavad, et kokkulepped on tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1

tühised osas, millega pannakse kogu liisingueseme müügikahjumist tulenev risk kostjale I kui

liisinguvõtjale. Need kokkulepped kahjustavad kostjat I kui liisinguvõtjat ebamõistlikult.

Kuna ringkonnakohus lähtus 11. märtsi 2009. a kokkulepetest, siis järeldas ringkonnakohus, et

kokkulepete sõlmimisega lõppesid ka liisingulepingutest tulenevad õigused ja kohustused. Samas

leidis ringkonnakohus, et kostjal I on VÕS § 367 lg-st 1 tulenev kohustus hüvitada hagejale kui

liisinguandjale müügiprotsessis tekkinud muud kulud (vahendustasu, kütusekulu, jms). Selline

seisukoht on vastuoluline ja kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Juhul kui 11. märtsil 2009 sõlmitud

liisingulepingute lõpetamise kokkulepped on tõepoolest käsitatavad uute kokkulepetena, ei ole

millegagi põhjendatav asjaolu, et valikuliste kohustuste osas (müügiga seotud kulud) lähtub kohus

ikkagi VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu regulatsioonist, mitte aga uutes kokkulepetes

sätestatust. Isegi kui uued lepingud kehtivad, ei saa need lepingud olla siduvad kostjale II, kes ei

olnud uute kokkulepete pooleks.

Arusaamatu on ringkonnakohtu põhjendus, mille kohaselt välistab liisinguandja igasuguse vastutuse

asjaolu, et liisingulepingu puhul on tegemist krediidilepinguga. Arvestades seda, et praegusel juhul

on liisinguandjaks krediidiasutus krediidiasutuse seaduse § 3 mõttes, laieneb vastustajale ka kohustus

järgida sama seaduse §-s 83 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Ringkonnakohus on rikkunud ka menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

11. märtsil 2009 sõlmitud kokkulepete sisu, isegi kui selline kokkulepe oleks kehtiv.

Ringkonnakohus rajas oma otsuse väitele, et uute lepingutega sõlmisid pooled kokkulepped, mille

kohaselt loetakse liisingueseme väärtuseks hind, mis kujuneb sõidukite müügiprotsessi käigus.

Tegelikkuses sellist punkti kokkulepetes ei sisaldu. Lepingutes ei ole pooled kokku leppinud

liisingueseme turuväärtuse hindamisel seadusest erinevat regulatsiooni. Seega tuleb selle hindamisel

lähtuda liisingueseme tagastamise hetke väärtusest, mitte tegelikust müügihinnast. Vaidluse esemeks

on sõidukite turuväärtus nende üleandmise ajal.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei saanud sõidukite turuväärtuse hindamisel lähtuda kostjate

esitatud tõenditest (Veho Eesti AS hindamisaktid), sest need ei tõenda vara väärtust selle

tagastamisel. Ringkonnakohus märkis, et teistsugusele turuväärtusele viitab hageja ringkonnakohtule

esitatud tõend, kuid jättis sealjuures tähelepanuta, et maakohus ei saanud oma otsuses kuidagi

tugineda alles ringkonnakohtule esitatud tõendile. Kostjatele jääb selgusetuks, millele oleks

maakohus pidanud sõidukite turuväärtuse hindamisel tuginema, kui ainsateks tõenditeks selle asjaolu

kohta olid kostjate esitatud Veho Eesti AS hindamisaktid. Seega on ringkonnakohus oma otsuses

maakohtule süüks pannud sellise tõendi tähelepanuta jätmist, mis esitati alles ringkonnakohtus.

Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS §-s 653 sätestatud põhjendamise nõuet tõendite

ümberhindamisel.

Kostjad on varasemas menetluses esitanud seisukoha, mille kohaselt ei ole hageja lepinguid täitnud

hea usu põhimõtetele vastavalt. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse sisuliselt täielikult ümber

teinud, ei ole aga oma otsuses üldse analüüsinud hageja tegevust lepingu täitmisel hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Seda vaatamata asjaolule, et maakohus on oma otsuse muu hulgas hea usu

põhimõtte rikkumisele rajanud. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud

põhimõtet, mis kohustab otsuse muutmisel võtma seisukoha kõigi väidete ja vastuväidete kohta.

Kostjad väitsid, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma varasemates lahendites korduvalt käsitlenud

praeguse kohtuvaidlusega analoogseid olukordi liisingulepingu lõpetamisel (näiteks kohtuasjas nr 3-

2-1-11-12). Seniste lahendite põhjal on välja kujunenud olulised põhimõtted, millega kasseeritav

lahend on täielikult vastuolus, nt ei saa lubatuks pidada kokkulepet, mille järgi liisingueseme

tagastamisel lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral pannakse tagastatud liisingueseme

võõrandamise hinnarisk ainuüksi liisinguvõtjale. Samuti on Riigikohus korduvalt rõhutanud

põhimõtet, mille kohaselt on liisinguandja kohustatud vara võõrandamise korral liisinguvõtjat

teavitama kõigist müügiprotsessi asjaoludest, mis võivad viimasele kaasa tuua täiendavaid kohustusi.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebustele vastu, leides, et ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu

otsuse üle kohtulikku kontrolli tehes ühtki sellist menetlusrikkumist, mis annaks aluse hinnata

tõendeid teisiti ning võtta tõendeid ümberhinnatuna teistsuguse otsuse aluseks.

Ringkonnakohus ei ole materiaalõiguse norme valesti kohaldanud. VÕS § 376 ega § 35 ei ole vääralt

kohaldatud, kuna mõlema normi kostjate taotletud viisil kohaldamise materiaalõiguslikud eeldused

olid täitmata. Ringkonnakohus on tõendite hindamisel jõudnud veendumusele, et kostja I on võtnud

endale kehtiva kohustuse, mida ta on rikkunud.

Ringkonnakohus hindas tõendeid ja tuvastas, et hageja ei ole liisingulepinguid üles öelnud, vaid

vaidlusalused liisingulepingud lõpetati poolte kokkuleppel. Seega tuleb lähtuda sellest, et hageja ja

kostja I sõlmisid liisingulepingute lõpetamise kohta kokkulepped ja võlasuhe lõppes VÕS § 186 p 4,

mitte § 186 p 6 alusel. Vaid VÕS § 186 p 6 kohase võlasuhte lõppemise korral tuleks täiel määral

arvestada VÕS § 367 lg-t 3.

Kassatsioonkaebuste väide, nagu oleks ringkonnakohus põhjendamatult lähtunud nii VÕS § 367 lg-

st 1 kui ka 11. märtsi 2009. a kokkulepetest, on väär. Ringkonnakohus tuvastas, et 11. märtsi 2009. a

kokkulepete kohaselt soovisid kostja I ja hageja liisingulepingud lõpetada. Ringkonnakohus

motiveeris oma otsuses õigesti ja kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 ja § 654 lg-ga 4, et kokkulepetest

tuleneva kohustuste hulka kuulus VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulude hüvitamine.

Isegi kui ringkonnakohtu otsuses esineks vastuolu VÕS § 367 lg 1 ja 11. märtsi 2009. a kokkulepete

ühel ajal kohaldamise tõttu, ei oleks tegemist sellise rikkumisega, mis viis ebaõige lahendini.

11. märtsi 2009. a kokkulepetega lepiti ühtlasi kokku, et kostja I kohustus täitma oma lepingutest

tulenevaid kohustusi ning et lepingute all mõisteti liisingulepinguid.

Kassatsioonkaebuste väited selle kohta, et ringkonnakohus oleks pidanud käsitama 11. märtsi 2009. a

kokkuleppeid tüüptingimusi sisaldavate kokkulepetena, on sisutud. Selleks, et lepingutingimust saaks

pidada tüüptingimuseks VÕS § 35 mõttes, peab see vastama neljale tunnusele: 1) tegemist on

lepingutingimusega, 2) see on varem välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või muul põhjusel

enne läbi rääkimata, 3) kasutamine teise poole suhtes, 4) sisu mõjutamise võimaluse puudumine.

Riigikohus on sealjuures selgitanud, et just pool, kes soovib, et lepingutingimusele kohaldataks

tüüptingimuste regulatsiooni, peab tõendama, et lepingutingimus oli varem välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks, st lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes

tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel

selliselt, et lepingutingimuse üle ei olnud võimalik läbi rääkida ja selle sisu mõjutada.

Ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi sellist asjaolu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Praeguses asjas vaidlevad pooled liisingulepingute ennetähtaegsest lõpetamisest tuleneva nõude

üle, s.o kas liisinguvõtjal on kohustus katta liisinguandjale tekkinud kulud. Kuna hageja ei

vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata tasumata rendimakse 2009. aasta

märtsi eest, on ringkonnakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud. Kooskõlas

TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on

kaevatud.

10. Esmalt käsitleb kolleegium käenduslepingut. VÕS § 142 järgi kohustub käendaja

käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse

täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg-te 1 ja 2

järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab

üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

Kohtud tuvastasid, et kostja II käendas kostja I ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingutest tulenevaid

kostja I kohustusi. Ringkonnakohus mõistis kosjatelt solidaarselt välja hagiavalduses nõutu,

lähtudes 11. märtsi 2009. a kokkulepetest. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsuse põhjendustest, et

kostja II oleks võtnud endale käendajana vastutuse selles osas, kui kostja I ja hageja lepivad hiljem

kokku lepingute lõpetamises ja lepingute lõpetamise tagajärgedes, kaldudes kõrvale VÕS §-s 367

sätestatust. Seetõttu on õige kassatsioonkaebuste seisukoht, et kostja II suhtes ei saa olla siduvad

11. märtsi 2009. a kokkulepped, kuna kostja II ei olnud nende kokkulepete pooleks. Ringkonnakohus

ei ole põhjendanud, millistel asjaoludel laienesid 11. märtsil 2009 sõlmitud kokkulepetest tulenevad

kohustused kostjale II kui käendajale.

Selle kohta, kas ja millises ulatuses on kostjale II siduvad 11. märtsi 2009. a kokkulepped, peab

ringkonnakohus võtma seisukoha asja uuel läbivaatamisel. Kui ringkonnakohus leiab, et kostja II ei

ole kokkulepete pooleks ja need ei ole temale siduvad, siis tuleb ringkonnakohtul arvestada

Riigikohtu varasema praktikaga liisingulepingute ülesütlemise kohta ja anda kostjale II võimalus

esitada tõendeid hagejale tagastatud sõidukite väärtuse kohta (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p-d 14-15; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p-d 13-15;

8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p-d 13-20; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-52-11, p 15; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12).

11. Kohtud tuvastasid, et hageja ja kostja I lõpetasid liisingulepingud poolte kokkuleppel 11. märtsil

2009, sõlmides selle kohta lepingute lõpetamise ja liisitud esemete tagastamise aktid (kokkulepped).

Mõlemast kokkuleppest nähtuvalt rahuldab liisinguandja liisinguvõtja vastu lepingust tuleneva nõude

eelkõige vara müügist laekuva raha arvel (punkt 4). Juhul kui vara võõrandamisest laekuvast rahast ei

õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ja vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub puuduva summa

liisinguvõtja (punkt 5). Ringkonnakohus lähtus vaidluse lahendamisel kokkulepetest, kuid kohaldas

samas ka VÕS §-s 367 sätestatut. Seejuures põhjendas ringkonnakohus VÕS § 367 lg 1 kohaldamist

liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusega. Siiski ei ole kolleegiumi arvates ringkonnakohus

veenvalt põhjendanud, miks, vaatamata lepingute lõpetamisele, ikkagi kohaldub mingis osas

liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi reguleeriv säte - VÕS § 367. Hageja on vastuses

kassatsioonkaebustele väitnud, et lepingud lõppesid poolte kokkuleppel VÕS § 186 p 4 alusel.

Seetõttu ei ole hageja õiguslikust positsioonist tulenevalt VÕS § 367 eelduslikult kohaldatav.

Kolleegiumi arvates on võimalik, et kokkulepete p-dega 4 ja 5 soovisid lepingupooled kokku leppida

muu hulgas selles, et ei kohaldu VÕS § 367 lg-s 3 sisalduv liisinguseme väärtuse kindaksmääramise

põhimõte. Samas on ebaselge, kas ja missuguses ulatuses soovisid lepingupooled kohaldada hageja

kui liisinguandja muude kulutuste osas VÕS § 367 lg-d 1, 2 ja 4 (vt selle kohta Riigikohtu 17. juuni

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 16; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p-

d 16 ja 17) või kas vastutasuks kokkulepete p-dest 4 ja 5 sätestatule hageja näiteks loobus muude

kulutuste hüvitamise nõudest.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama ja võtma põhjendatud seisukoha, kas ja

missuguses ulatuses kokkulepped välistasid või võimaldasid VÕS §-s 367 sätestatut kohaldada.

Vajaduse korral võib ringkonnakohus anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi põhjenduste

täpsustamiseks.

12. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna pooled vaidlesid kokkulepete sisu üle, siis pidi maakohus,

sõltumata poolte taotlustest, kontrollima, kas kokkulepete punkt 5 on tüüptingimus ja kas jaatava

vastuse korral oli see punkt tüüptingimusene kehtiv.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kokkulepete punkt 5 ei ole tüüptingimus, sest

selle punkti üle olid lepingupooled eraldi läbi rääkinud ning kostja I sai sõidukite müügihinna

kujunemist mõjutada. Ringkonnakohus on oma järeldust põhjendanud üksnes sellega, et

lepingutingimustest hoolimata oli kostja I nõus lepingud lõpetama ja sõidukid tagastama ning et kui

kostja I sooviks oli lepingud lõpetada, siis oleks ta pidanud leidma võimaluse, kuidas seda endale

sobivalt teha.

Kolleegium leiab, et kui hageja seadis lepingute lõpetamise eelduseks kokkulepete punktis 5

sätestatuga nõustumise, siis võib see lepingupunkt olla tüüptingimus sõltumata sellest, et kostja I selle

lepingupunktiga nõustus. Lepingu ennetähtaegne lõpetamine tähendab lepingu ülesütlemist, mille

kohta tuleb kohaldada VÕS § 196 lg-t 1. Selle sätte esimese lõike järgi võib kestvuslepingu kumbki

lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt

lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Seega võis kostja I

liisingulepingud VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda juhul, kui tal oli ülesütlemiseks mõjuv põhjus.

Kuna ta asus liisingulepingute ülesütlemise asemel hagejaga lepingulistesse läbirääkimistesse

liisingulepingute kokkuleppel lõetamiseks, siis sõltub kokkulepete p 5 lugemine tüüptingimuseks

VÕS § 35 lg 1 järgi eelkõige sellest, kas hageja oli sarnase punkti väljatöötanud paljukordseks

kasutamiseks või kas kostjal oli võimalik selle punkti sisu läbirääkimistega mõjutada. VÕS 35 lg 2

järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 8. mai

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11; 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12).

Seega leiab kolleegium, et praeguses vaidluses ei ole välistatud, et kokkulepete punkt 5 on

tüüptingimus. Juhul kui see punkt on tüüptingimus, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel

hindama selle punkti kehtivust VÕS § 42 järgi ning sõltumata menetlusosaliste taotlustest kohaldama

vajadusel ka muid tüüptingimuste sätteid (vt selle kohta Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 17;

20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

11-12, p 12).

13. Kolleegium selgitab, et kassatsioonkaebustes viidatud Riigikohtu praktika ei ole selles asjas

otseselt kohaldatav. Riigikohus on varem selgitanud liisingulepingus kokkulepitu vastavust VÕS §-

s 367 sätestatule (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-

08, p-d 13-15, 17; 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18; 9. detsembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p-d 18-24; 20. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p-

d 15-20; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 11). Praeguses asjas vaieldakse selle

üle, kas liisingulepingut lõpetavas kokkuleppes võivad pooled kõrvale kalduda VÕS §-s 367

sätestatust.

14. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks ringkonnakohus asja

uuel läbivaatamisel.

Kuna kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu