3-2-1-184-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-184-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. veebruar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi OSAÜHINGU

EUROTRUCK ja Boris Yakovlevi vastu 9980 euro

4 sendi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-10-64322

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Boris Yakovlevi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

9980 eurot 4 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood

10434248), esindaja juhatuse liige Sven Jürgenson

Kostja Boris Yakovlev, esindaja vandeadvokaat Eduard

Bulattšik

Asja läbivaatamise kuupäev

21. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-64322.

Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada FIE Juri Nesterenkole (EE97 1200 0012 6186 1016, AS Citadele banka Eesti

filiaal) 21. septembril 2012 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 17. detsembril 2010 Harju Maakohtule hagi

OSAÜHINGU EUROTRUCK (kostja I) ja Boris Yakovlevi (kostja II) vastu, paludes mõista

kostjatelt solidaarselt välja 157 736 krooni 65 senti. 30. märtsi 2011. a hagi täpsustuse järgi palus

hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista liisingulepingust nr 0150803L tuleneva võlgnevuse

9980 eurot 4 senti. Lisaks palus hageja kostjatelt välja mõista viivise 0,25% põhinõudest päevas

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt

kostjate kanda.

Kui esialgu nõudis hageja kostjatelt ka 18. septembril 2006 sõlmitud liisingulepingust

nr 0139589L tuleneva võlgnevuse tasumist, siis menetluse kestel loobus ta sellest, kuna võlgnevus

tasuti.

Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja I 19. jaanuaril 2007 liisingulepingu nr 0150803L

(liisinguleping) veoauto Iveco Stralis (auto) liisimiseks. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja II

käenduslepingu, millega kostja II käendas kostja I liisingulepingust tulenevaid kohustusi

(käendusleping) kuni 86 536 euro 64 sendi (1 354 004 krooni 19 sendi) ulatuses. Kostja I jättis

liisingulepingust tulenevad põhiosa- ja intressimaksed nõuetekohaselt tasumata, jäädes hagejale

võlgu kokku 52 718 krooni 22 senti. Sellele lisandus liisingulepingu järgi viivis 0,25% päevas,

kokku 8281 krooni 78 senti. Kostjad võlgnevust ei tasunud ja hageja ütles liisingulepingu

14. aprilli 2009. a teatisega üles. Kuna kostja ei järginud liisingulepingu üldtingimuste (ÜT) p 7.5

ega andnud hagejale autot üle, kasutas hageja auto valduse taastamiseks OÜ Reeborn (Reeborn)

teenust. Auto müügi korraldamiseks anti see 27. oktoobril 2009 üle OÜ-le BALTI

REALISEERIMISKESKUS (BRC). Auto müüdi 14. detsembril 2009. aastal 340 000 krooni

(21 729 euro 96 sendi) (käibemaksuta) eest. Hageja on kohtule esitanud auto üleandmise akti.

Autot müüki pannes hageja seda ei hinnanud ega lasknud hinnata. Autot püüti esialgu müüa

400 000 krooni eest (käibemaksuta), kuid sellise hinnaga ostjat ei leitud. Hageja on kirjadega

kostjaid auto müügihindadest teavitanud. Seega olid kostjad müügiprotsessi kaasatud ja

müügihinnast teadlikud. Kostjatel oli võimalus leida ostja, kes maksaks auto eest kõrgemat hinda,

kuid nad ei teinud seda. Hind, millega auto õnnestus võõrandada, vastab liisingueseme väärtusele

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes. Kostjad ei ole tõendanud, et auto väärtus oli

müügihinnast suurem. Hageja on esitanud küll kreeditarve, kuid see puudutab üksnes

raamatupidamislikku käivet ja sellelt arvestatavat käibemaksu ega mõjuta hageja tsiviilõiguslike

nõuete olemasolu või puudumist kostjate vastu.

Auto müügist saadud raha ei katnud liisingulepingust tulenevat hageja 32 066 euro 39 sendi

suurust nõuet kostjate vastu. See nõue koosneb vara jääkmaksumusest 27 784 eurot 31 senti

(käibemaksuta), liisingumaksete võlgnevusest 3369 eurot 31 senti, liisingumaksete tasumisega

viivitamisest tulenevast 529 euro 30 sendi suurusest viivisest ning vara tagastamise ja müügiga

seotud 383 euro 47 sendi (käibemaksuta) suurusest kulust. Hageja arvas nõudest maha auto

müügist saadud 20 000 eurot (käibemaksuta), auto ja muu liisinguvara müügil tehtud allahindluse

1729 eurot 96 senti ja tasutud võlgnevuse 356 eurot 39 senti. Seega nõuab hageja kostjatelt

9980 euro 4 sendi väljamõistmist. Nõude õiguslikuks aluseks on ÜT p-d 3.7 ja 7.4 ning

võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-d 1 ja 4. Hageja palus kostjatelt mõista välja ka viivise

liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras ehk 0,25% päevas hagi esitamisest kuni põhinõude

rahuldamiseni.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta see rahuldamata.

Kostjad tunnistasid auto jääkmaksumust 27 784 eurot 31 senti, debitoorset võlgnevust 3369 eurot

31 senti ja viivist 529 eurot 30 senti, kuid ei tunnistanud auto tagasisaamise ja müügikulude ega

parkimiskulude hüvitamise nõuet 223 eurot 70 senti. Kostjate väitel ei olnud hagejal

liisingulepingu lõppemise ajal, 12. novembril 2009 kreeditarve järgi kostja I vastu rahalisi

nõudeid. Hageja ei ole esitanud auto kostjalt I hagejale üleandmise akti, millest nähtuks, et pooled

on selle hinnas kokku leppinud. Auto müüdi liiga madala hinnaga. Kostjad ei ole saanud teateid

kavandatava müügi kohta.

3. Harju Maakohus rahuldas 28. novembri 2011. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja võlgnevuse 9980 eurot 4 senti ja viivise 0,25% päevas alates 17. detsembrist

2010 kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled liisingulepingu ega käenduslepingu sõlmimise üle. Hageja

ütles liisingulepingu 14. aprilli 2009. a kirjaga üles. Kiri on kostjatele kätte toimetatud 17. aprillil

2009. Lepingust tulenev hageja nõue kostjate vastu on 32 066 eurot 39 senti, mis koosneb auto

jääkmaksumusest (käibemaksuta) (27 784 eurot 31 senti), debitoorsest võlgnevusest (3369 eurot

31 senti), viivisest (529 eurot 30 senti) ning vara tagastamise ja müügiga seotud kuludest

(383 eurot 47 senti). Auto jääkmaksumuse üle vaidlust ei ole. Auto müüdi 2009. aasta

14. detsembril 21 729 euro 96 sendi (340 000 krooni) (käibemaksuta) eest. Hageja nõudest tuleb

maha arvata kostja I tasutud 356 eurot 39 senti. Kostjatel on kohustus tasuda hagejale 9980 eurot

4 senti.

Auto anti üle 27. oktoobril 2009 ja pandi 10. novembril 2009 müüki 400 000 krooni eest, millest

teavitati ka kostjaid. Auto müüdi hiljem 340 000 krooniga. VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi peab

hageja tõendama sõiduki väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, 27. oktoobril 2009. Auto

tagastamisel tuvastati, et selle esiklaas, peegel ja akukate olid katki, raadiosaatja puudus, auto

vajas sise- ja välispesu. Arvestades asjaoluga, et auto müüdi ca kaks kuud pärast selle tagastamist

ja auto tagastamisel tuvastati sellel mitmeid vigu, on auto müüdud tavapärastel turutingimustel

ning selle müügihind ongi eelduslikult selle väärtus (turuhind). Kostjad ei ole tõendanud, et auto

väärtus oli müügi ajal teistsugune. Samuti oli kostjatele antud võimalus osaleda müügiprotsessis,

kuna hageja teavitas neid vara müügist ja hinnast.

Auto tagastamise ja müügiga seotud kulud 383 eurot 47 senti on VÕS § 367 lg 4 järgi

põhjendatud, kuna kostjale I oli tulenevalt ÜT p-st 7.5 ja lepingu ülesütlemise teatest teada, et auto

tuleb hagejale tagastada. Kostja I seda ei teinud, mistõttu pidi hageja kasutama Reeborni teenust.

Samuti pidi vara enne müüki kusagil hoidma ja seepärast kasutas hageja BRC teenust.

Kreeditarve puudutab üksnes raamatupidamislikku käivet ja sellelt arvestatavat käibemaksu ega

mõjuta hageja tsiviilõiguslike nõuete olemasolu või puudumist kostjate vastu.

Kostjad on tunnistanud debitoorset võlgnevust ja viivisenõuet. Põhivõlanõue 9980 eurot 4 senti

tuleb rahuldada. VÕS § 113 lg 1 ja liisingulepingu p 5.1 järgi tuleb välja mõista viivis 0,25%

päevas hagi esitamisest (17. detsembrist 2010) kuni põhivõla tasumiseni.

4. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, palus see tühistada ning saata asi

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Kostja I toetas pärast apellatsioonitähtaja möödumist kostja II apellatsioonkaebust ja palus see

rahuldada.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus

kostja II kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus ei rikkunud asja

menetlemisel menetlusõiguse norme ja on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme. Kostja II

tugineb sellele, et maakohus ei võtnud põhjendamatult vastu tõendit - internetilehekülgede

väljatrükki, millest nähtus liisinguesemega analoogsete autode müügihind. Neil märgitud hind ei

ole auto müügihind, vaid hind, millega auto müüja autot müüa soovib. Selline väljatrükk ei tõenda

auto turuhinda ehk hinda, millega auto tegelikult müüakse. Lisaks olid vaidlusalusel autol ka

tehnilised rikked, mis ei võimalda seda samastada internetilehekülgedel pakutavatega. Maakohus

määras õigesti auto väärtuse selle tagastamise hetkel ja põhjendas seda piisavalt. Ringkonnakohus

nõustus ka maakohtu hinnanguga kreeditarvele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja II palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kostja II väitel nõustus ringkonnakohus põhjendamatult maakohtuga, kes keeldus alusetult vastu

võtmast kostja esitatud dokumentaalset tõendit auto turuväärtuse kohta, ning nõustus ebaõigesti

maakohtu hinnanguga hageja koostatud kreeditarvele. Ringkonnakohus oleks pidanud otsuses

käsitlema kõiki apellatsioonkaebuse väiteid. Ringkonnakohus jättis otsuse tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg 5 kohaselt põhjendamata, kohaldas ebaõigesti TsMS § 654 lg-t 6 ning

rikkus TsMS §-s 653 ja § 654 lg-s 3 sätestatud kohustusi. Kohtud ei ole tuvastanud auto väärtust

selle liisinguandjale tagastamise ajal ja hageja ei ole seda tõendanud.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja liisingulepingust tulenevaid hageja nõudeid (I),

seejärel aga liisingueseme väärtuse arvestamist (II) ning kassatsioonkaebuse väiteid ja muid

küsimusi (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

10. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

hageja ja kostja I sõlmisid 19. jaanuaril 2007 liisingulepingu auto liisimiseks;

hageja ja kostja II sõlmisid 19. jaanuaril 2007 käenduslepingu, mille järgi käendas kostja II

liisingulepingust tulenevaid kostja I kohustusi;

hageja ütles liisingulepingu kostja I maksekohustuste rikkumise tõttu üles;

auto anti BRC-le üle 27. oktoobril 2009;

auto müüdi 14. detsembril 2009. aastal 340 000 krooni (21 729 euro 96 sendi) (käibemaksuta) eest.

11. Hageja arvestuse järgi on tal kostja I vastu liisingulepingust ja selle ülesütlemisest tulenev nõue

32 066 eurot 39 senti, mis koosneb:

liisingumaksete võlgnevusest 3369 eurot 31 senti;

liisingumaksete tasumisega viivitamisest tulenevast viivisest 529 eurot 30 senti;

vara jääkmaksumusest 27 784 eurot 31 senti (käibemaksuta);

auto tagastamise ja müügiga seotud kuludest 383 eurot 47 senti (käibemaksuta).

12. Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete võlgnevusele

(nn debitoorsele võlgnevusele) kostjad vastu ei vaidle. Selle nõude õiguslik alus on VÕS § 108

lg 1 koos liisingulepingu ÜT p-ga 1.2.

13. Kostjad ei vaidle vastu ka hageja viivisenõudele sissenõutavaks muutunud liisingumaksete

tasumisega viivitamise eest. Selle nõude õiguslik alus on liisingulepingu p 5.1 ja VÕS § 113 lg 1.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb siiski selgeks teha, kas viivisenõude arvestamisel ei ole eksitud

VÕS § 113 lg 6 vastu (vt lähemalt otsuse p 31).

14. Pooled ei vaidle, et hageja on liisingulepingu kostja I maksekohustuste rikkumise tõttu üles

öelnud, mistõttu kohalduvad poolte varaliste suhete lõpetamisele liisingulepingu ÜT p 7.4 ja

VÕS § 367. VÕS § 367 lg-te 1 ja 2 järgi on hagejal liisinguandjana õigus oma kulude

hüvitamiseks nõuda esmajoones vara jääkmaksumust ehk lepingu ülesütlemise järgse aja eest

tasuda jäänud liisingumaksete tasumist, millest arvatakse maha intress ja muud kulutused, mis ei

seondu liisingueseme omandamisega (vt ka nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-33-08, p 14). Sama tuleneb ka liisingulepingu ÜT p-st 7.4.

Kostjad ei ole vaidlustanud, et sel alusel võib hageja nõuda 27 784 euro 31 sendi (käibemaksuta)

tasumist.

15. Kuigi kostjad ei tunnustanud osaliselt auto tagastamise ja müügiga seotud kulude hüvitamise

nõuet, on kohtud seda tunnustanud ja kassatsioonimenetluses ei ole seda kohtute järeldust kahtluse

alla seatud. Nõude õiguslik alus on VÕS § 367 lg 4.

16. Kostja II vastutab käendajana kostja I kohustuste eest solidaarselt kostjaga I VÕS § 145 lg 1

alusel.

II

17. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevatest hageja nõuetest maha arvata

auto väärtus tagastamise ajal (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 16;

9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 16). Liisingulepingu ÜT p 7.4 järgi

lähtutakse liisinguandja nõude arvestamisel aga rahast, mille liisinguandja liisingueseme

võõrandamisest sai.

Kolleegiumi arvates on viidatud liisingulepingu ÜT säte (sh p 7.4.1) tüüptingimusena VÕS § 35

lg 1 mõttes vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p-ga 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat

ebamõistlikult. Seega on ÜT säte selles osas tühine (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15). Kuigi kostja I ei ole tarbija, on see tingimus kolleegiumi arvates

VÕS §-le 44 tuginedes selles osas ka tema suhtes ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine (vt ka

nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18). Ebamõistlik kahjustamine seisneb

selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna

võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja.

Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Seega

võib liisinguandja viidatud ÜT sätte järgi liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või

lausa tasuta ning pärast esitada sellest tulenevalt liisinguvõtja vastu ÜT p-s 7.4.1 nimetatud

hüvitisenõude. Isegi kui liisinguandja igapäevases praktikas sellest ei lähtu, tõlgendatakse

tüüptingimust VÕS § 39 järgi objektiivselt. Tüüptingimuse osaline tühisus ei mõjuta kolleegiumi

arvates aga ülejäänud liisingulepingu kehtivust VÕS § 41 järgi.

18. Riigikohus on leidnud, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud

liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei

erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et

saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus

(vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Kolleegium märgib lisaks, et lubatav

oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle

võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine

müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada

muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale

võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui

erinevus on vähemalt 10%.

19. Hageja liisingulepingu ÜT p-d 7.4 ja 7.4.1 eelkirjeldatud kriteeriumeid ei täida ega taga

liisinguvõtjale võimalust võõrandamisprotsessi mõjutada ja selle kohta teavet saada. Siinkohal

pole oluline, kas praeguses asjas liisinguvõtjat võõrandamisest teavitati või mitte. Eelnimetatud

sätted on kolleegiumi arvates tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise

tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saaduga. Selle asemel

tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 ja kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale

tagastamise ajal.

Kohtud on seadust selliselt ka kohaldanud, kuigi on ebaõigesti jätnud tuvastamata liisingulepingu

ÜT p-de 7.4 ja 7.4.1 tühisuse.

20. Liisingulepingu ÜT p-de 7.4 ja 7.4.1 osaline tühisus ei tähenda, et VÕS § 367 lg 3 kontekstis ei

oma auto müügihind üldse tähendust. Viidatud sätte järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus

selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik

keskmine müügihind (turuhind).

Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab

tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või

käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid.

21. Kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme

hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli madalam kui akti järgi,

peab ta seda tõendama (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 19; otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-08, p 18).

III

22. Hagi oli esitatud solidaarselt põhivõlgnikust kostja I ja käendajast kostja II vastu. Maakohus

rahuldas hagi solidaarselt mõlema kostja vastu. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse

üksnes kostja II. Kostja I toetas küll kostja II apellatsioonkaebust, kuid tegi seda alles pärast

apellatsioonitähtaega (II kd, tl 125). Kuna kostja I apellatsioonkaebust ei esitanud, on maakohtu

otsus tema suhtes TsMS § 456 järgi jõustunud. Seetõttu ei oleks kostja I saanud esitada ka

kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale. Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud

kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt. Seega võib

lõplik kohtulahend kostja II suhtes tema kaebuste esitamise tõttu kujuneda ka teistsuguseks kui

kostja I suhtes (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10).

Eelneva tõttu ei olnud kostja I menetlusosaline apellatsioonimenetluses ega ole seda ka

kassatsioonimenetluses. Seega osales kostja I apellatsioonimenetluses põhjendamatult.

23. Pooled ei vaidle, et auto tagastamisel seda ei hinnatud ja aktis väärtuse kohta märget ei ole

(I kd, tl 144).

24. Hageja arvas nõudest maha auto müügist saadud 20 000 eurot (käibemaksuta), samuti auto ja

muu liisinguvara müügil tehtud allahindluse 1729 eurot 96 senti ning võlgnevusest tasutud

356 eurot 39 senti. Mahaarvestusi arvesse võttes on hagejal tema arvates kostja I vastu

liisingulepingust tulenev nõue 9980 eurot 4 senti. Kostja II vastutab hageja arvates selle täitmise

eest käendajana.

Kostjate väitel müüdi auto liiga madala hinnaga ning kui auto oleks müüdud õige hinnaga, ei oleks

hagejal kostjate vastu nõudeid, st auto väärtus pidanuks kostjate arvates katma kõik hageja nõuded

nende vastu.

25. Maakohtu 12. septembri 2011. a istungil taotles kostja I esindajana esinenud Tarmo Raud

portaali auto24.ee väljatrüki tõendina vastuvõtmist (I kd, tl 214). Maakohus jättis taotluse

rahuldamata, kuna see „ei tõenda vaidlusaluse liisingueseme tegelikku väärtust" (I kd, tl 214,

pöördel). Istungil viibinud kostja II seisukohta tõenditaotluse kohta protokollis ei ole.

Apellatsioonkaebuses väitis kostja II, et maakohus jättis tema esitatud väljatrüki alusetult tõendina

vastu võtmata, ja taotles selle vastuvõtmist ringkonnakohtult (II kd, tl 5). Ringkonnakohus jättis

need tõendid vastu võtmata, „sest tegemist ei ole sama auto kohta avaldatud kuulutusega. See on

avalik teave." (II kd, tl 146).

Kuigi tõenditaotluse esitas kostja I, leiab kolleegium, et kostja II võis TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel

taotleda ringkonnakohtult selle vastuvõtmist apellatsioonimenetluses, tuginedes sellele, et

maakohus keeldus kostja I esitatud tõendit põhjendamatult vastu võtmast. Ebamõistlik oleks, kui

kostja II pidanuks kostja I esitatud ja maakohtu tagasi lükatud kostjate ühist positsiooni kinnitava

tõendi apellatsioonimenetluses esitamiseks maakohtus veel kord esitama. Toimikust nähtub, et

kostjad on esitanud maakohtus sarnaseid vastuväiteid ning hageja ega ringkonnakohus ei ole

näinud tõenditaotluse rahuldamata jätmise vaidlustamises menetluslikku probleemi.

26. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja II pidanuks tõendi vastuvõtmisest keeldumise

määruse peale esitama täiendavalt vastuväite TsMS § 333 mõttes. Tõenditaotluse rahuldamata

jätmist oli maakohus juba põhjendanud, täiendava vastuväite esitamine ei oleks menetlusele

midagi juurde andnud. Kostjatel oli võimalus vaidlustada maakohtu määrust apellatsioonkaebuses

(TsMS § 660 lg 2). Kostja II on seda ka teinud. TsMS § 652 eristab menetlusnormi rikkumisi,

millele saab tugineda vaid eelneva vastuväite esitamisel (lg 6), uute asjaolude ja tõendite esitamise

lubatavuse küsimusest (lg-d 2-5).

27. Kolleegium leiab, et kohtud keeldusid auto väärtust tagastamise ajal tõendada võivaid

müügikuulutusi põhjendamatult vastu võtmast. Kohtud rikkusid sellega TsMS § 232 lg-t 2, mille

kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus oleks pidanud

tõendi vastu võtma ja hindama seda kogumis teiste tõenditega. Kuna maakohus keeldus tõendi

vastuvõtmisest alusetult, oleks ringkonnakohus pidanud rikkumise kõrvaldama.

Rikkumine võis otseselt mõjutada asja lõpplahendust, kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse

järgi ei ole kostjad esitanud tõendeid, et auto tagastamisaegne väärtus erines selle müügihinnast.

Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 2 järgi. Seetõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kostja II esitatud tõendi vastuvõtmist tuleb uuesti kaaluda.

28. Nagu kolleegium märkis (vt otsuse p 20), oli kostjatel liisinguvõtjana ja käendajana õigus

esitada tõendeid liisingueseme tagastamisaegse väärtuse kohta. Selleks esitatud portaalis

www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla

tõenditeks TsMS § 229 lg 1 mõttes ja vastata dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1

mõttes. Need võivad kolleegiumi arvates olla ka nii asjakohased kui ka lubatavad tõendid

TsMS § 238 mõttes. Põhjendamatu on kohtute seisukoht, nagu ei saaks konkreetse auto väärtust

hinnata sarnaste autode müügikuulutuste alusel. Kohus hindab kõiki tõendeid TsMS § 232 järgi

vabalt ja siseveendumuse alusel.

Liisinguvõtja või käendaja käsutuses ei olegi palju muid tõendeid, millele ta tugineda saaks. Kui

tellitakse ekspertiis asja väärtuse kindlaksmääramiseks, tugineb ka asjatundja sarnastele

tehingutele või vähemalt tehingukuulutustele. Usaldusväärset üldist kättesaadavat andmebaasi

kasutatud autode müügitehingute ja nende hindade kohta kolleegiumile teadaolevalt ei ole.

Kohtute seisukohtade järgi ei olegi varasema hindamisakti puudumisel võimalik hinnata auto

väärtust muul viisil kui selle müügihinna alusel. See on vastuolus Riigikohtu korduvalt väljendatud

seisukohaga, et asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega

(vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 16; 5. märtsi 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12). Riigikohus on ka liisingulepingu lõpetamise kontekstis

selgelt väljendanud, et müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto

hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit,

mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid

(vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20).

29. Kolleegiumile jääb arusaamatuks järgmine maakohtu seisukoht: „Arvestades asjaoluga, et vara

müüdi ca kaks kuud hiljem selle tagastamisest, ning vara tagastamisel tuvastati varal vigasid, siis

on sõiduk müüdud tavapärastel turutingimustel ning sõiduki müügihind ongi eelduslikult sõiduki

väärtus (turuhind)." (Maakohtu otsuse lk 4-5). Ringkonnakohus seda seisukohta ei muutnud.

Selline seisukoht on kolleegiumi arvates põhjendamata. Vara võrdlemisi kiire müük pärast

tagastamist võib viidata ka selle müümisele alla turuhinna, vigade varalist väärtust ega mõju

ostuhinnale ei ole aga tuvastatud. Kuigi iga kasutatud asi on unikaalne ja tavaliselt esineb

enamikul neist mh kasutusest tingitud kulumist või ka defekte, ei tähenda see, et selle müügihind

väljendabki alati selle väärtust.

30. Kolleegium nõustub kohtutega, et hagejapoolne kreeditarve väljastamine kostjale I ei tähenda

liisingulepingust tulenevate nõuete puudumise tunnustamist. Tegemist on liisingulepingu

lõpetamise tõttu raamatupidamislikult ja eelkõige käibemaksuarvestuse jaoks tähendust omava

dokumendiga (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 24; 28. aprilli 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-43-04, p 16), millest ei nähtu tahet loobuda lepingust tulenevatest nõuetest.

31. Kolleegiumi arvates on kohtud eksinud hageja viivisenõude rahuldamisel VÕS § 113 lg 6

vastu ning mõistnud viivise välja ka intressilt (sh viiviselt).

Esmalt on hageja lähtunud sissenõutavaks muutunud liisingumaksetelt viivist arvestades

tõenäoliselt ka liisingumaksetes sisalduvast intressist (vt liisingulepingu p 2; hagiavaldus, I kd,

tl 7). Teiseks on kohtud rahuldanud hageja etteulatuva viivisenõude kogu hageja arvestatud

9980 eurolt 4 sendilt. Selle summa puhul on hageja aga tõenäoliselt arvesse võtnud veelkordselt

juba liisingumaksete võlgnevuses sisalduva intressi ja lisaks liisingumaksete tasumisega

viivitamiselt arvestatava viivise. Asja uuel läbivaatamisel tuleb see selgeks teha. Hageja

intressinõuded (sh viivisenõuded) tuleb jätta viivisearvestusest välja.

Tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega, mida kohus peab arvestama omal algatusel,

sõltumata kostjate vastuväidetest. Kohus võib selleks hagejalt TsMS § 3401 lg 1 järgi nõuda

arvestuse esitamist.

32. Kolleegium märgib lisaks, et küsitav on olnud T. Raua tunnustamine kostja I esindajana.

Toimikust nähtub, et kohus on teda tunnustanud kostja I esindajana kui kostja I lepingulise

esindaja füüsilisest isikust ettevõtja Juri Nesterenko prokuristi (vt nt I kd, tl 214; maakohtu ja

ringkonnakohtu otsuste sissejuhatused).

Prokuristil on TsMS § 218 lg 1 p 3 järgi lepingulise esindajana õigus esindada enda esindatavat

ettevõtjat selle majandustegevusega seotud kohtumenetlustes. See ei anna aga prokuristile õigust

esindada prokuurale tuginedes ka muid isikuid, mh isikuid, kes on tema käsundiandjaks olevat

ettevõtjat volitanud ennast kohtus esindama. Sellist õigust ei tulene prokuristile ka muudest

seadustest, mh äriseadustikust. Selleks peab prokurist vastama lepingulisele esindajale

esitatavatele üldistele nõuetele, eelkõige kvalifikatsiooninõuetele. Käesolevas asjas sellise

kvalifikatsiooni kindlakstegemise kohta andmeid ei ole.

IV

33. Menetluskulude jaotuse hageja ja kostja II vahelises vaidluses otsustab TsMS § 173 lg 3 teise

lause järgi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

34. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu