3-2-1-176-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-176-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. veebruar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Igor Miljajevi hagi AS LTH-Baas vastu töövaidluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-59454

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS LTH-Baas kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3556 eurot 88 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Igor Miljajev, esindaja vandeadvokaat Janno Kuusk

Kostja AS LTH-Baas (registrikood 10449400), esindaja

vandeadvokaat Andres Hallmägi

Asja läbivaatamise kuupäev

14. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-59454 osas,

millega mõisteti AS-lt LTH-Baas Igor Miljajevi kasuks välja TLS § 109 lg 1 järgi 1551 euro

6 sendi suurune hüvitis. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Igor Miljajevi hagi AS LTH-Baas vastu

TLS § 109 lg 1 järgi 1551 euro 6 sendi suuruse hüvitise saamiseks rahuldamata. Teha uus otsus

ka menetluskulude jaotuse osas.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

5.1 Rahuldada osaliselt Igor Miljajevi hagi AS LTH-Baas vastu töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks, saamata jäänud töötasu ja hüvitise väljamõistmiseks.

5.2 Tuvastada, et Igor Miljajeviga 18. mail 2009 sõlmitud töölepingu nr 20/09 erakorraline

ülesütlemine on tühine.

5.3 Lugeda Igor Miljajevi ja AS LTH-Baas vahel 18. mail 2009 sõlmitud tööleping nr 20/09

lõppenuks 31. detsembril 2009.

5.4 Välja mõista AS-lt LTH-Baas Igor Miljajevi kasuks saamata jäänud töötasu 2005 (kaks

tuhat viis) eurot 82 senti.

5.5 Jätta rahuldamata Igor Miljajevi nõue AS LTH-Baas vastu TLS § 109 lg 1 järgi 1551 (ühe

tuhande viiesaja viiekümne ühe) euro 6 sendi suuruse hüvitise saamiseks.

5.6 Jätta rahuldamata Igor Miljajevi nõue AS LTH-Baas vastu 2009. a detsembrikuu eest

töötasu 787 (seitsmesaja kaheksakümne seitsme ) euro 46 sendi saamiseks.

6. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskuludest 70% AS LTH-Baas kanda ja 30% Igor Miljajevi

kanda.

7. Tagastada AS-le LTH-Baas kassatsioonkaebuselt 10. juulil 2012 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Miljajev (hageja) esitas 26. novembril 2010 Harju Maakohtule hagi AS LTH-Baas (kostja)

vastu, milles palus tuvastada temaga sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus ja lugeda tööleping

lõppenuks alates 31. detsembrist 2009. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja saamata jäänud

töötasu ning hüvitis töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 alusel, kokku 120 655 krooni 47 senti.

Menetluse käigus vähendas hageja nõuet 10 000 krooni võrra ja palus kostjalt välja mõista

110 655 krooni 47 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. mail 2009 töölepingu, mille alusel hageja töötas kostja

juures torulukksepana tähtajaga 31. oktoober 2009. Töölepingu muudatuse kohaselt oli töölepingu

lõppemise tähtpäevaks 31. detsember 2009. Lepingu kohaselt oli töötaja põhipalk täieliku tööajaga

(40 tundi nädalas) töötades 5000 krooni kuus (brutosumma). Samuti sõlmisid pooled 18. mail 2009

lepingu töölähetuse kohta (edaspidi lähetusleping), milles lepiti kokku, et kostja saadab hageja

ajavahemikuks 25. mai kuni 31. detsember 2009 töölähetusse Itaaliasse. Selle lepingu järgi kohustus

kostja tasuma hagejale põhipalka 8,3 eurot töötunni eest ning lisaks maksma sõiduraha 22,4 eurot

päevas ning tasuma sotsiaalmaksu. Lähetuslepingu järgi kohustus hageja töötama täistööajaga

40 tundi nädalas töögraafiku alusel. Hageja oli Itaalias töölähetuses ajavahemikus 23. maist kuni

28. juulini 2009, 16. augustist kuni 9. oktoobrini 2009 ning 3. novembrist kuni 10. detsembrini 2009.

Hageja tegi lähetuses ületunde, mille eest võlgneb kostja talle 38 823 krooni 56 senti.

Kui hageja pöördus 10. detsembril 2009 Eestisse tagasi, teatas kostja, et talle pole võimalik Eesti

tehases tööd pakkuda. Kostja teavitas hagejat tekkida võivast võimalusest asuda tööle Poola objektil

ning palus olla kodus ja oodata sellekohast teadet. Hageja jäi koju töö ootele. 27. detsembril 2010 sai

hageja ootamatult kostjalt tähitud kirja, milles kostja nõudis selgitust, miks hageja ei ole tööle

ilmunud. Hageja vastas kostjale kirjaga ja selgitas tööle mitteilmumise põhjusi, viidates kostja antud

korraldusele. 8. jaanuaril 2010 sai hageja kostjalt käskkirja töölepingu lõpetamise kohta TLS § 88

lg 1 p 3 alusel tagasiulatuvalt alates 14. detsembrist 2009. Kostjalt tuleb välja mõista töötasu

12 321 krooni 10 senti ajavahemiku 11. kuni 31. detsember 2009 eest, mil hagejale ei antud tööd.

Hageja ei nõustu töölepingu ennetähtaegse ja tagasiulatuva lõpetamisega, leides, et töölepingu

ülesütlemine on tühine. Kostja rikkus töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaega, samuti ei

võinud kostja töölepingut lõpetada tagantjärele. Seega lõppes tööleping selleks määratud tähtajal,

s.o 31. detsembril 2009. TLS § 109 lg 1 järgi võlgneb kostja hagejale hüvitise 72 806 krooni 56 senti.

Hageja pöördus töövaidlusest tulenevate nõuetega töövaidluskomisjoni, viimane jättis oma

19. oktoobri 2010. a otsusega osa hageja nõudeid rahuldamata ja mõistis vähem makstud töötasust

välja vaid 3295 krooni 73 senti. Nimetatud summa on hageja oma nõudest maha arvanud. Hageja

palub kostjalt välja mõista kokku 110 655 krooni 47 senti (7072 eurot 17 senti).

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja arvates on hageja väited lähetuses töötatud tööpäevade pikkuse

kohta tõendamata ja valed. Hageja töötunnid (sh mõnikord tehtud ületunnid) kajastuvad tööandja

koostatud tööajatabelites. Vaatamata tööandja korraldusele ilmuda 14. detsembril 2009 Tallinnas

asuvale töökohale, hageja tööle ei tulnud. Kostja pole andnud kunagi lubadust, et hagejale

võimaldatakse tööd Poolas. Kuivõrd hageja rikkus oluliselt töölepingut, oli kostjal õigus tööleping

lõpetada. Kostja ütles töölepingu 14. detsembril 2009 üles ning selle kuupäeva seisuga on hagejale

lõpparve välja makstud. Tööandjal ei ole kohustust maksta töötajale palka aja eest, kui töötaja

tegelikult ei töötanud ega esitanud ühtegi seaduslikku alust töö tegemisest keeldumiseks.

Töövaidluskomisjoni otsuses leiti, et hagejale on makstud töötasu 28 412 krooni vähem, kuid enam

on makstud lähetuse päevaraha 24 675 krooni ja puhkusehüvitist 441 krooni 27 senti. Nimetatud

summade osas tegi töövaidluskomisjon tasaarvestuse ja leidis, et kostja võlgneb hagejale 3295 krooni

73 senti. Kui kohus leiab, et hagejale on makstud vähem töötasu, siis tuleks analoogselt eeltooduga

tasaarvestada vähem makstud ja enam makstud summad.

3. Harju Maakohus jättis 27. juuni 2011. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjendustel on tööandjal TLS § 28 lg 2 p 2 järgi kohustus tasuda töötajale töötatud

aja eest kokkulepitud töötasu. Maakohus luges tõendatuks, et hageja ei teinud lähetuses ületunnitööd.

Tunnistaja A. Smirnovi ütluste ja hageja vande all antud seletuse kohaselt töötas hageja töölähetuses

10 tundi päevas argipäeviti ja 6 tundi laupäeval. Tunnistaja A. Jemeljanovi ütluste ja tööaja

arvestustabelite kohaselt töötas hageja 8 tundi päevas. Tabeli koostas ja nende sisu tutvustas kohapeal

olev meister N. Kutuzov. Usaldusväärsemaks saab pidada tunnistaja A. Jemeljanovi ütlusi ja

dokumentaalseid tõendeid. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et olles töölähetusest kodus, hageja ei

töötanud. Seega võib pidada olukorras, kus hageja tegi ületunde, poolte kokkuleppeks, et ületunnitöö

hüvitati vaba ajaga. Kuna hageja ületunnitööd ei teinud, tuleb jätta rahuldamata tema nõue saada

vähem makstud töötasu.

TLS § 88 lg 1 p 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval

mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist,

eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud

töökohustusi. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei ilmunud 14. detsembril 2009 kostja juurde tööle

ning seega oli kostja õigustatud töölepingu üles ütlema. Tunnistajate A. Lepiku ja A. Smirnovi

ütlustega ning ka hageja enda seletusega on tõendatud, et hageja ja kostja juhatuse liige rääkisid töö

olemasolu võimalustest. Olukorras, kus hagejale jäid ebaselgeks edasised töötamise võimalused,

oleks ta pidanud ilmuma igal juhul tööle tema töölepingus märgitud töökohta.

TLS § 97 lg 3 sätestab, et TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel võib tööandja töölepingu üles öelda

etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või

mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni.

Arvestades, et hageja tööleping lõppes 31. detsembril 2009, ei saanud eeldada, et kostja järgib

seadusega sätestatud etteteatamise tähtaega. Töötaja põhikohustus on teha tööd. Tööle mitteilmumine

on äärmiselt oluline töölepingu rikkumine, mille puhul saab kostja kasutada võimalust etteteatamise

tähtaega mitte järgida. Töölepingu ülesütlemine ei ole tühine ning seega tuleb hageja sellekohane

nõue jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

uue otsusega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas hageja

nõude osaliselt. Ringkonnakohus tuvastas, et vaidlusaluse töölepingu ülesütlemine on tühine, ja luges

töölepingu lõppenuks alates 31. detsembrist 2009, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3556 eurot

88 senti (saamata jäänud töötasu 2005 eurot 82 senti ja hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi 1551 eurot

6 senti). Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu 787 euro 46 sendi suuruse

töötasu saamiseks 2009. a detsembri eest.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et hageja ei teinud lähetuses ületunnitööd. Tunnistaja

A. Smirnovi kohtuistungil antud ütluste järgi algas tööpäev argipäeviti kell 7.00 ja lõppes kell 17.00

(laupäeviti vastavalt kell 7.00 ja kell 13.00). Töövaidluskomisjoni protokolli kohaselt on A. Smirnov

selgitanud, et äripäeval lõppes tööpäev kell 18.00. Seega on eeltoodud ütluses vastuolu, kuid mõlema

seletuse kohaselt oli hageja ja tunnistaja A. Smirnovi tööpäeva pikkuseks 10 tundi. A. Smirnov

selgitas, et ka temale makstud palk ja töötunnid erinesid, kuid kuna tööd saada oli raske, siis ta

nõustus sellise palgaga. Nõustuda ei saa maakohtuga, et tunnistaja A. Smirnovi ütlused ei ole

usaldusväärsed ning on kahtlustäratavalt sarnased hageja ütlustega. Tulenevalt hageja seletusest ja

tunnistajate A. Jemeljanovi ja A. Smirnovi ütlustest töötasid hageja ja A. Smirnov laevatehases samal

ajal, seega A. Smirnov teadis, mitu tundi tööpäevad kestsid. Tunnistaja A. Jemeljanov on ise

kinnitanud, et ta viibis tehases ainult mõned korrad ja tema andmed tööaja kohta pärinevad

N. Kutuzovilt. Esitatud tööajatabelid ei ole usaldusväärsed. Nii hageja kui ka tunnistaja A. Smirnov

on kinnitanud, et nendes olevad andmed ei vasta tegelikkusele. Tööajatabelid kinnitanud

A. Jemeljanov ei ole ise tööaja arvestust pidanud, vaid kinnitas talle esitatud andmed neid

kontrollimata. Tööajatabelite usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka see, et kostja ei ole kohtule

veenvalt selgitanud, kuidas tabelid Tallinnasse toimetati. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et

hageja töötas komandeeringus olles äripäeval 10 tundi ja laupäeval 6 tundi. Kostja ei ole tõendanud,

et hageja töötas lähetuses olles ainult tööajaarvestuse tabelites toodud ajal. Pikematele tööpäevadele

lähetuses viitab ka see, et lähetuse vaheaegadel anti töötajatele Tallinnas vaba aeg ja neid tööle ei

rakendatud.

Hageja arvestuse kohaselt töötas ta lähetuses kokku 1176 tundi. Kostja ei vaielnud vastu, et tasu

arvestamisel tuleb lähtuda lähetuslepingus kokkulepitud tasust. Hagejal oli õigus saada Itaalias

töötatud aja eest 152 723 krooni 33 senti, millest kostja on tasunud 92 927 krooni. Seega on hagejal

õigus kostjalt nõuda 59 796 krooni 33 sendi tasumist. Töövaidluskomisjon tuvastas, et hageja on

õigustatud saama kostjalt Itaalias töötatud aja eest töötasu 28 412 krooni, kuid kuna kostja oli

esitanud tasaarvestuse avalduse enam makstud päevarahade 24 675 krooni kohta, siis mõistis

töövaidluskomisjon kostjalt välja 3295 krooni 73 senti. Selle summa on kostja hagejale tasunud.

Seega võlgneb kostja hagejale veel 2005 eurot 82 senti (31 384 krooni 33 senti), mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista.

Ringkonnakohtu arvates ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt töötasu ajavahemiku eest

11.-31. detsember 2009. Maakohus ei ole selle nõude rahuldamata jätmist eraldi põhjendanud.

TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma

keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud

töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud

juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja

ajavahemikul 11.-31. detsember 2009 tööd ei teinud. Asjas on tõendatud, et kostja keeldus tööle

tulemast. Seega ei ole tal õigust nõuda viidatud sätte järgi töötasu töö mitteandmise eest. Tunnistaja

A. Lepiku ütlusest tuleneb, et juhatuse liige ütles pärast hageja Itaaliast naasmist hagejale, et ta peab

asuma tööle 14. detsembril 2009 Tallinnas tehases, kuid hageja tööle ei ilmunud. Tunnistaja

A. Lepiku ütluste kohaselt helistas ta mitmel korral pärast seda hagejale, et teada saada, miks ta ei ole

tööle tulnud, ja hageja vastas, et ta ei tule enne tööle, kui saab tööd Poolas. Tunnistaja A. Smirnovi

ütluste kohaselt pakuti talle ja hagejale võimalust pärast Itaaliast naasmist jääda palgata puhkusele,

millega tunnistaja nõustus, kuid hageja ei kirjutanud alla ühelegi dokumendile. Nõuet tööle ilmuda on

kostja kinnitanud ka 22. detsembri 2009 hagejale saadetud kirjas, millele hageja vastas, et ta ei tule

enne tööle, kui ta on saanud tööd Poolas.

Ringkonnakohus leidis, et töölepingu ülesütlemine oli TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Pooled ei vaidle

selle üle, et hageja sai ülesütlemisavalduse kätte 8. jaanuaril 2010. Tööleping lõppes TLS § 80 lg 1

järgi aga 31. detsembril 2009 tähtaja saabumise tõttu. Seega muutus kostja tahteavaldus ütelda

tööleping üles kehtivaks alates 8. jaanuarist 2010 ehk pärast töölepingu lõppemist. Ka juhul kui

tööleping oleks üles öeldud ajal, kui tööleping ei olnud veel tähtaja möödumise tõttu lõppenud, oleks

ülesütlemine tühine seetõttu, et tööleping on üles öeldud tagasiulatuvalt. Juhul kui töötaja ei täida

tööülesandeid, on tööandja õiguskaitsevahendiks TLS §-s 35 sätestatud õigus mitte maksta töötajale

töötasu, kuid töölepingut ei ole võimalik tagasiulatuvalt üles öelda. Kuivõrd tööleping on lõppenud

enne ülesütlemist TLS § 80 lg 1 järgi 31. detsembril 2009, pole alust lugeda tööleping lõppenuks

TLS § 107 lg 2 järgi.

TLS § 109 lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2

nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid ja mõlema poole huve. Kuigi praegusel juhul ei lõpetatud töölepingut TLS § 107 lg 2 järgi,

leiab ringkonnakohus, et hagejal on õigus saada hüvitist, sest tööandja oli tekitanud oma käitumisega

töölepingu lõpetamisel õiguslikult ebaselge olukorra, kus töötajal ei olnud muud võimalust, kui oma

õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid, tuleb hageja

nõue hüvitise saamiseks rahuldada ühe kuu keskmise töötasu ulatuses ja kostjalt tuleb välja mõista

1551 eurot 6 senti (24 268 krooni 85 senti). Tuvastatud asjaoludel pidi hageja alates 14. detsembrist

2009 täitma töölepingujärgseid ülesandeid Tallinnas, kuid keeldus seda tegemast. Kuivõrd hageja

rikkus töölepingust tulenevat kohustust, oli kostja õigustatud rakendama õiguskaitsevahendit.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus

tuvastas poolte sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse ja luges töölepingu lõppenuks

31. detsembril 2009 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 2005 eurot

82 senti ja hüvitise 1551 eurot 6 senti. Kostja palub saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui andis ületunnitöö kohta esitatud

tõenditele teistsuguse hinnangu, kui tegi seda maakohus. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust

ekslikult, et tunnistaja A. Smirnovi ütlused hageja tegelikult töötatud aja kohta on usaldusväärsemad

kui tunnistaja A. Jemeljanovi ütlused ja esitatud kirjalikud tõendid (tööajatabelid). Ringkonnakohus

ei selgitanud, miks ta ei pea tööajatabeleid usaldusväärseteks tõenditeks.

Ringkonnakohus kohaldas hageja kasuks hüvitise väljamõistmisel valesti ja vastuoluliselt töölepingu

seadust, kui leidis, et kuigi töölepingut ei lõpetanud TLS § 107 lg 2 järgi kohus, on hagejal siiski

õigus saada hüvitist TLS § 109 lg 1 järgi. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et tööandja

tekitas oma käitumisega töölepingu lõpetamisel õiguslikult ebaselge olukorra. Sellise olukorra tekitas

hageja, kes ei ilmunud alates 11. detsembrist 2009 tööle. Isegi kui asuda seisukohale, et

tagasiulatuvalt töölepingu ülesütlemine ei ole seadusega kooskõlas, oleks ebaõiglane mõista

töölepingut oluliselt rikkunud töötaja kasuks välja täiendav hüvitis tööandjalt.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

TLS § 109 lg 1 järgi 1551 euro 6 sendi suurune hüvitis. Tühistatud osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel

teha uus otsus, millega jätta hageja nõue kostja vastu TLS § 109 lg 1 järgi 1551 euro 6 sendi suuruse

hüvitise saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse

osas. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

9. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu kostja kohtute järeldusega, et hageja tegi lähetuses

ületunnitööd, mistõttu kostja võlgneb hagejale 2005 eurot 82 senti (s.o osa, mida ei rahuldanud

töövaidluskomisjon). Kostja väidetel rikkus ringkonnakohus selle nõude lahendamisel kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5). Kolleegium selle

järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hageja töötas lähetuses

ainult tööajaarvestuse tabelites märgitud ajal, ja on oma järeldust piisavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus on selgitanud põhjusi, miks ta tugineb hageja vande all antud seletusele ja tunnistaja

A. Smirnovi ütlustele ning ei pea tunnistaja A. Jemeljanovi ütlusi ja kohtule esitatud tööajatabeleid

usaldusväärseks. Ringkonnakohus osutas, et tööajatabelid kinnitanud A. Jemeljanovi ütluste järgi

viibis ta Itaalia laevatehases vaid mõned korrad ning tema andmed tööaja kohta pärinesid meister

N. Kutuzovilt. Samuti selgitas ringkonnakohus asjaolusid, mis seavad kahtluse alla tööajatabelite

usaldusväärsuse (tööajatabelid kinnitas neid kontrollimata isik, kes ise tööaja arvestust ei pidanud,

veenvalt pole selgitatud tööajatabelite esitamise protseduuri), ning tõi esile muud asjaolud, mis

viitavad sellele, et lähetuses tehti pikemaid tööpäevi, kui seda kajastati tööajatabelites.

10. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus mõistis

põhjendamatult kostjalt hageja kasuks välja 1551 euro 6 sendi suuruse hüvitise. Töölepingu

lõpetamist töövaidlusorganis sätestava TLS § 107 lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon

tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele

mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei

ole ülesütlemisega lõppenud. Sama sätte lg-s 2 sätestatakse, et TLS § 107 lg-s 1 sätestatud juhul

lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see

oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Hüvitise tasumist töösuhte lõpetamise korral

töövaidlusorganis sätestab TLS § 109, mille lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab

töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades

töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega makstakse töötajale töölepingu

lõpetamisel TLS § 109 lg 1 järgi hüvitist TLS § 107 lg-s 2 (ja lg-s 1) märgitud juhtudel.

Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et hageja rikkus töölepingust tulenevat kohustust, kui pidi

alates 14. detsembrist 2009 täitma töölepingujärgseid ülesandeid Tallinnas, kuid keeldus seda

tegemast. Kohtud asusid eeltoodut arvestades seisukohale, et töölepingu rikkumise tõttu ütles kostja

hagejaga sõlmitud töölepingu põhjendatult TLS § 88 lg 1 p 3 alusel üles. Ühtlasi tuvastas

ringkonnakohus, et töölepingu lõpetamine oli tühine TLS § 104 järgi (arvestades, et töölepingu

ülesütlemine muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause), on kostja postitanud

7. jaanuaril 2009 hagejale käskkirja töölepingu lõpetamise kohta tagasiulatuvalt alates 14. detsembrist

2009 olukorras, kus tööleping oli tähtaja möödumise tõttu juba lõppenud 31. detsembril 2009). Samas

on ringkonnakohus tuvastanud, et pooltevaheline tööleping lõppes TLS § 80 lg 1 järgi tähtaja

saabumise tõttu 31. detsembril 2009. Kuivõrd vaidlusalune tööleping lõppes TLS § 80 lg 1 järgi

tähtaja saabumise tõttu enne ülesütlemist, ei olnud ringkonnakohtul alust lugeda tööleping lõppenuks

TLS § 107 lg 2 järgi. Sellest tulenevalt ei ole TLS § 109 lg 1 järgi hüvitise maksmiseks alust ning

ringkonnakohtu argumendid (väidetav ebaselge olukorra tekitamine) viidatud sätte kohaldamise

õigustamiseks ei ole põhjendatud.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et pooltevaheline tööleping lõppes 31. detsembril 2009

tähtaja saabumise tõttu. Samuti on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei saanud

töölepingut tagantjärele üles öelda. Kostja kassatsioonkaebuse vastupidine väide on ekslik.

Kolleegium on selgitanud, et võlaõigusseadusest ja töölepingu seadusest tulenevalt on töölepingut

võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, mistõttu tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi

tühine (vt Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Kuivõrd

tuvastatud asjaoludel hageja pärast lähetusest naasmist 11. kuni 31. detsembrini 2009 Tallinnas tööle

ei asunud, keeldudes hageja sellekohaste korralduste täitmisest, jättis ringkonnakohus põhjendatult

rahuldamata hageja nõude saada selle ajavahemiku eest töötasu. Viidatud lahendi p-s 19 osutas

kolleegium ka sellele, et TLS § 35 alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta

tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (vt ka Riigikohtu

16. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07, p 12).

12. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada, muudab kolleegium menetluskulude jaotust

ja jätab TsMS § 173 lg 3 ja § 163 lg 1 alusel kõigi kohtuastmete menetluskuludest 70% kostja kanda

ja 30% hageja kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

13. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik